Obsah (7)

§ 52§ 10§ 54§ 56§ 67§ 135§ 14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2333 Haldusasi OÜ SPb Steel kaebus Mak

) § 14 lõikes 1 sätestatud selgitamiskohustust, jättes vastamata J.V e-kirjaga esitatud küsimusele, milliseid dokumente on vaja edastada. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd

§ 52

lg 1 võimaldab maksuhalduril valida, millisel viisil haldusaktid menetlusosalisele kätte toimetada, siis oleks ta

§-s 14 sätestatut arvestades tingimata pidanud kaebuse esitajat ka e-posti teel informeerima. Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhaldur seda tegemata jättes rikkunud ka

§ 10lõiget 3.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et sunniraha määramise välistab ka asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ASS) § 7 lg 1 ja § 8 lg 1, kuivõrd kaebuse esitajale ei olnud teatavaks tehtud sunnirahahoiatust ega ka ettekirjutust ennast. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu ja tollikeskus ei pea kaebust põhjendatuks ning palub selle rahuldamata jätta, selgitades, et AS Eesti Post väljastusteate kohaselt väljastati
3. oktoobri 2008 korraldus
4. oktoobril 2008 J.V-le, kelle isikusamasuse postiasutus tuvastas ning kellele pidi eelduslikult olema saadetise vastuvõtmiseks volikiri.
5. Vastustaja selgitab samuti, et esimest korda kohustati kaebuse esitajat eespool mainitud dokumente esitama
6. augusti 2008 korraldusega, mille täitmise tähtajaks oli
7. september 2008 ning mille tähtaega maksuhaldur kaebuse esitaja taotlusel pikendas kuni
8. septembrini 2008, kusjuures otsust tähtaja pikendamise kohta ei olnud võimalik kaebuse esitajale kätte toimetada, kuna kaebuse esitaja registrijärgsel aadressil puudus postitöötaja teate kohaselt postkast. Vastustaja selgituse kohaselt teatas seejärel J.V
9. septembril 2008 maksuhaldurile, et äriühingul on uus aadress ning palus otsuse saata sellele aadressile. Seepeale koostas maksuhaldur
10. septembril 2008 otsuse, millega pikendas dokumentide esitamise tähtaega kuni
11. oktoobrini 2008, ent ka selleks tähtpäevaks dokumente esi esitatud ning alles
12. oktoobril 2008 saabus maksuhaldurile e-kiri J.V-lt. Samuti märgib vastustaja, et nõutud dokumente ei olnud kaebuse esitaja esitanud ka halduskohtule käesoleva kaebuse esitamise ajaks, kusjuures J.V 13.10.2008 e-kirjas esitatud küsimusele, milliseid dokumente konkreetselt maksuhaldur enda valdusesse soovib saada, on vastustaja väitel üheselt vastatud kõikides kaebuse esitajale saadetud vastavasisulistes haldusaktides alates
13. augustist
15. Vastustaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-10-04 ning leiab ning leiab, et saades teate tähitult saadetud kirja kohta, pidanuks kaebuse esitaja pöörduma kohe postiasutuse poole, kuna tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele.
16. Vastustaja möönab, et vaidlustatud korralduse täitmise tähtaeg oli tõesti tavapärasest lühem, kuid võttes arvesse asjaolu, et maksuhaldur on kaebuse esitaja poole samasisulise korraldusega pöördunud ka varem ning pidades silmas, et maksuhaldur on tulnud kaebuse esitajale korduvalt vastu ning pikendanud dokumentide esitamise tähtaega, siis ei ole isiku õigusi vaidlustatud korraldusega rikutud ning sunniraha kohaldamine tema suhtes on igati õigustatud.
17. Viidates haldusmenetluse seaduse (HMS) § 26 lõikele 4, ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega, et maksuhaldur oleks pidanud korralduse väljastamisel arvestama asjaoluga, et äriühingu juhatuse liige elab Leedu Vabariigis ja kasutama seega lisaks posti teel dokumentide edastamisele ka elektroonset teavitamist. Samuti leiab vastustaja, viidates HMS § 27 lõikele 1,

§ 54

lõikele 3 ning Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-75-07, et kaebuse esitaja ei ole taotlenud menetlusdokumentide saatmist elektronpostiga.

1. Vastustaja hinnangul ei ole asjakohane kaebuse esitaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-12-08, kuna see käsitleb haldusakti kättetoimetamise küsimust füüsilisele isikule ning sel juhul kehtivadki haldusakti kättetoimetamisele rangemad reeglid kui juriidilisele isikule. Samas viitab vastustaja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-10-04 ning leiab, et juriidiline isik on kohustatud tagama oma registrijärgselt aadressilt. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja juhatuse liikme elamist Leedu Vabariigis ei saa pidada selliseks põhjuseks, miks nõuaks seaduses sätestatust intensiivsemalt kaebuse esitaja teavitamist, kuna äriühing on registreeritud Eesti Vabariigis.
2. Vastustaja juhib tähelepanu ka 15.12.2008 käibemaksupettuse tõkestamise kiirpäringu vastuse edastamisele nr 14-3/7983-5, millest nähtuvalt on A.V andnud Leedu maksuhaldurile seletuse, mille kohaselt ei ole talle kunagi tehtud pakkumist kaebuse esitaja juhatuse liikmeks hakkamiseks ning ta ei tea midagi antud äriühingu tegevusest ning tema valduses kaebuse 3 esitaja raamatupidamis- ega muid dokumente. A.V selgitavat seal, et kaotas oma dokumendid pärast
3. aasta juulikuud. Vastustaja järeldab sellest, et tegelikult on kaebuse esitaja tegelikuks juhiks senini J.V ning kaebuse esitaja viited vajadusele edastada haldusaktid Leedus elavale juhatuse liikmele, on alusetud ning tuleb jätta tähelepanuta.
4. Viimaks märgib vastustaja, et kaebuse esitaja ei ole täitnud maksumenetluses

§ 56

sätestatud kaasaitamiskohustust, vaid pigem püüdnud maksumenetlust venitada ning arvestades maksuhalduri püüdlusi kaebuse esitajalt erinevate vastutulekute läbi dokumente saada, on sunniraha igati proportsionaalne. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et OÜ SPb Steel kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kohtu hinnangul on maksuhaldur oma
2. oktoobri 2008 korralduse kaebuse esitajale nõuetekohaselt kätte toimetanud ning kuivõrd kaebuse esitaja ei ole kehtivast ning sunniraha hoiatust sisaldavast haldusaktist tulenevat ettekirjutust tähtaegselt täitnud, siis on sunniraha rakendamine õigustatud.
3. Maksukorralduse seaduse (

) § 62 lg 1 alusel on maksuhalduril muuhulgas õigus panna maksukohustuslasele või kolmandale isikule kohustus esitada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks vajalikke dokumente.

§ 67

lg 1 kohaselt võib maksuhaldur eelnimetatud kohustuse täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse, et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha, misjärel saab maksuhaldur kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral esitada isikule sunniraha tasumise nõude.

§ 135

lõikest 1 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ASS) § 8 lõikest 1 tulenevalt on sunniraha rakendamine lubatud, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. 18. Maksumenetluses koostatud dokumentide, sealhulgas haldusaktide kättetoimetamist reguleeritakse

4. peatükis.

§ 52

lõikes 1 sätestatakse, et haldusaktid antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes.

§ 54

lg 2 kohaselt saadetakse juriidilisele isikule dokument registrisse kantud aadressil. Käesoleval juhul on maksuhaldur saatnud

1. oktoobri 2008 korralduse kaebuse esitajale tähtkirjaga aadressile Kiili vald Loovälja tee
2. Kõnealune aadress on alates
3. septembrist 2008 kantud kaebuse esitaja tegevuskohana äriregistrisse. HMS § 26 lg 3 kohaselt loetakse postiga saatmisel haldusakt juriidilisele isikule kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud tema asukoha aadressil või kui see on talle postiasutuses üle antud.
4. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-37-03 leidnud, et juriidilisele isikule dokumendi tähitult saatmisel tuleb dokument lugeda kättetoimetatuks selle üleandmise hetkest või, kui dokumenti ei ole postiasutusel võimalik üle anda, siis tähtkirja saabumise kohta teate jätmise hetkest. Haldusasjas 3-3-1-10-04 leidis Riigikohus aga, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt hoolitsema posti vastuvõtmise eest juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt, võttes vastasel korral endale riski, et olulised teated, sealhulgas maksuhalduri haldusaktid temani ei jõua. Samas märkis Riigikohus, et mõistlik on eeldada, et väljastusteate jätmise järel pöördub adressaat kohe postiastutuse poole, sest tähitult saatmine viitab selgelt postisaadetise olulisusele. 4
5. Vastustaja poolt kohtule esitatud AS-i Eesti Post väljastusteate (tl. 37 pöördel) kohaselt on maksuhalduri poolt saadetud korralduse kaebuse esitaja nimel
6. oktoobril 2008 vastu võtnud J.V, kelle isikusamasus on tuvastatud juhiloa nr xxxxxx alusel. Seega ei ole õige kaebuse esitaja väide, et kaebuse esitaja töötaja J.V sai korralduse kätte alles
7. novembril. Kuivõrd AS-i Eesti Post veebilehel (http://www.post.ee/?id=5579) avaldatud teabe kohaselt väljastatakse juriidilisele isikule adresseeritud tähtsaadetised juriidilise isiku seadusliku esindaja poolt allkirjastatud volikirja alusel, siis tuleb eeldada, et J.V-l vastav volikiri kaebuse esitaja nimel tähtsaadetise vastuvõtmiseks olemas oli. J.V volitust kaebuse esitaja nimel haldusakte vastu võtta kinnitab kaebuse esitaja ka halduskohtule esitatud kaebuses, milles leiab, et haldusakt olekski tulnud edastada J.V e-posti aadressile. Seega tuleb maksuhalduri
8. oktoobri 2008 korraldus lugeda kaebuse esitajale kättetoimetatuks
9. oktoobril
11. Samas tuleb tähele panna, et eelnimetatud väljastusteatelt nähtuvalt on postiasutus vastava teate väljastanud
12. oktoobril 2008, millest tuleb järeldada, et sel päeval pani postitöötaja väljastusteate kaebuse esitaja postkasti. Riigikohtu eeltoodud seisukohtade valguses tuleb niisiis asuda seisukohale, et kaebuse esitaja oleks pidanud ise korraldama oma sisemise asjaajamise selliselt, et maksuhalduri saadetud korraldus postiasutusest viivitamata kätte saada.
13. Küsimus, kas
14. oktoobri 2008 korralduses antud tähtaeg oli piisav või mitte, ei oma käesolevas asjas märkimisväärset tähendust, kuivõrd kõnealust korraldust kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole ning selle kättetoimetamise hetkest alates on tegemist kehtiva ning kaebuse esitajale täitmiseks kohustusliku haldusaktiga, milles sisalduva ettekirjutuse täitmatajätmise puhuks on samas tehtud ka hoiatus sunniraha rakendamise kohta. Seega on eeldused sunniraha rakendamiseks täidetud.
15. Eelmärgitut tähelepanuta jättes nõustub kohus aga ka vastustaja seisukohaga, et dokumentide esitamiseks tavapärasemast lühema tähtaja andmine oli käesoleval juhul õigustatud, arvestades menetluse varasemat kulgu. Vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub, et esimest korda nõuti kaebuse esitajalt dokumentide esitamist juba
16. augusti 2008 korraldusega, määrates dokumentide esitamise tähtpäevaks
17. septembri
18. Nimetatud korralduses (tl. 32) on kaebuse esitajalt nõutud dokumente kirjeldatud järgmiselt: „ajavahemiku 01.12.2005 - 31.12.2005 ja 01.01.2007 - 31.01.2007 kohta kõik äriühingu majandustegevust kajastavad dokumendid (ostu- ja müügiarved, kassadokumendid, tollideklaratsioonid, kronoloogilised registrid, panga poolt väljastatud arvelduskontode väljatrükid, pearaamat, lepingud (sh. liisingu-, rendi-, laenu- vms lepingud), põhivahendite nimekiri jm.)“ Kohtu hinnangul on selline sõnastus selge ja üheselt mõistetav selliselt, et maksuhaldur nõudis vastavate perioodide majandustegevust puudutavate kõigi dokumentide esitamist.
19. septembri 2008 otsusega nr 12-4/955 on maksuhaldur kaebuse esitaja taotlusel pikendantud eelviidatud korralduse täitmiseks antud tähtaega kuni
20. oktoobrini 2008, ent ka selleks ajaks nõutud dokumente ei esitatud. Seega sõltumata muudatustest kaebuse esitaja juhatuse koosseisus, teadis kaebuse esitaja
21. aasta detsembrikuu ning
22. aasta jaanuarikuu majandustegevust puudutavate dokumentide esitamise kohustusest märksa varem, kui maksuhalduri
23. oktoobri 2008 korralduse kättesaamisest. Seega ei saa väita, et
24. oktoobri 2008 korralduses antud tähtaeg olnuks ebamõistlikult lühike. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et tähtkirja teatiselt nähtuvalt on postiasutus selle kaebuse esitajale toimetanud juba
25. oktoobril 2008, mis tähendab, et kaebuse esitaja on liiatigi märkimisväärselt viivitanud postiasutusse saadetisele järele minemisega. Lisaks sellele märgib kohus, et olukorras, kus kaebuse esitajal oleksid esinenud mõjuvad põhjused korralduse tähtaegseks mittetäitmiseks, oleks tulnud neist põhjustest 5 teavitada maksuhaldurit viivitamatult pärast korralduse kättesaamist, ent sedagi kaebuse esitaja teinud ei ole.
26. Kaebuse esitaja seisukoht, et maksuhaldur oleks pidanud edastama korralduse J.V e-posti aadressile, on põhjendamatu.

§ 54

lõikes 3 sätestatakse, et menetlusosalise soovil saadetakse dokument tema poolt näidatud elektronposti aadressil. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja maksuhaldurilt taotlenud menetlusdokumentide elektroonilist edastamist. Kaebuse esitaja väide, et J.V otsesõnu dokumentide elektroonilist edastamist soovis, ei ole õige. Kindlasti ei saa

§ 54lõikes 3 nimetatud soovina käsitleda J.V 13.

oktoobri 2008 kirjas väljendatud soovi, et maksuhaldur võimalusel vastaks küsimusele, kas esitada on vaja kõik OÜ SPb Steel vastava perioodi dokumendid või üksnes Levelagent OÜ-d puudutavad dokumendid. Kohtu hinnangul on juba eelnimetatud küsimus asjakohatu, kuivõrd kõigist kaebuse esitajale kättetoimetatud menetlusdokumentidest nähtub üheselt, et maksuhaldur soovis saada kõiki vastavate perioodide majandustegevust puudutavaid dokumente ning kaebuse esitaja seisukoht, et ta võiks piirduda üksnes Levelagent OÜ-ga tehtud tehinguid puudutavate dokumentide esitamisega, oli meelevaldne ja täiesti põhjendamatu.

1. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja viidet Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-12-08 toodud seisukohale, mille kohaselt teatud juhtudel, kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni, tuleb isikuid seaduses sätestatust intensiivsemalt teavitada. Riigikohtu selline seisukoht ei puuduta haldusakti kättetoimetamist selle adressaadile, vaid selliste isikute teavitamist, kellele seadusest tulenevalt haldusakti kätte toimetada vaja ei ole, ent kelle huve võib haldusakt eelduslikult puudutada. Sarnast seisukohta on Riigikohus korduvalt väljendanud just keskkonna- ja planeerimisõiguse vallas antud haldusaktide puhul, kus vaidlus on taandunud peamiselt sellele, kas näiteks ajalehes või muus avalikus infokanalis avaldatud teave pidi konkreetse haldusaktist huvitatud isikuni jõudma või mitte. Seega on Riigikohtu eelviidatud lahendis käsitlemist leidnud juhtumi asjaolud käesolevaga võrreldes märkimisväärselt teistsugused. Kohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole sõnaselgelt taotlenud, et maksuhaldur toimetaks talle menetlusdokumendid kätte elektroonilisel teel, ei saa sellist kättetoimetamise viisi maksuhaldurilt nõuda. Sõltumata aga isiku poolt vastava soovi esitamisest, tuleb haldusakt lugeda isikule igal juhul kättetoimetatuks, kui see on talle kätte toimetatud mõnel muul seaduses sätestatud viisil.
2. Asjaolu, et kaebuse esitaja seaduslik esindaja viibib alaliselt Leedus, ei ole käesoleval juhul oluline. Kohtu hinnangul ei saa Eestis asuva juriidilise isiku kohustuste täitmine sõltuda sellest, kus elavad või viibivad äriühingu juhatuse liikmed. Juriidilise isiku tegevus tuleb korraldada selliselt, et ka juhatuse liikmete eemaloleku korral oleks kohustuste täitmine tagatud. Siinkohal tuleb veelkord meenutada, et esmakordselt nõudis maksuhaldur vaidlusaluste dokumentide esitamist juba
3. augusti 2008 korraldusega ehk ajal, mil kaebuse esitaja juhatuse liikmeks oli Eestis elav J.V. Kohus leiab, et muudatuste tegemine juriidilisel isiku juhtorganites ning sellega kaasnevad toimingud dokumentide üleandmisel ei saa üldjuhul mõjutada juriidilisele isikule pandud kohustuste täitmist. Viimaks märgib kohus, et asjaoludest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja juhatuse liikme viibimine Leedus olnud tegelikult nõutud dokumentide esitamise takistamiseks, kuivõrd arusaadavalt ei ole kaebuse esitaja dokumente esitanud ka kaebusega halduskohtu poole pöördumise ajaks ega muu mõistliku aja jooksul
4. oktoobri 2008 korralduse kättesaamisest arvates. Seega tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitaja tegelik eesmärk on maksumenetluse venitamine ning dokumentide esitamisest hoidumine, mis on igal juhul vastuolus

§-s 56 sätestatud maksukohustuslase 6 kaasaaitamiskohustusega. Asjaolu, et kaebuse esitaja juhatuse liikme välismaal viibimine ei ole tegelikult takistanud maksuhalduri poolt nõutud dokumentide esitamist, kinnitavad ka vastustaja poolt kohtule esitatud käibemaksupettuste tõkestamise kiirpäringu vastused (tl. 38 ja tl. 49), mille kohaselt on A.V Leedu maksuhaldurile antud seletuses väitnud, et ei tunne J.Vd ega tea midagi ka osaühingust SPb Steel. 27. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et maksuhaldur, jättes vastamata J.V 13. septembri 2008 kirjas esitatud küsimusele, on rikkunud

§ 14lõikes 1 sätestatud selgitamiskohustust.

Kuivõrd juba kaebuse esitajale kätte toimetatud

1. augusti 2008 korralduses ja ka
2. septembri 2008 tähtaja pikendamise otsuses oli sõnaselgelt välja toodud, milliseid dokumente kaebuse esitajalt nõutakse, siis ei saa maksuhaldurile ette heita, et ta sellises olukorras sedasama veelkord eraldi üle ei korranud ning kohtu hinnangul on selgitamiskohustus piisavalt täidetud ka
3. oktoobri 2008 korraldusega, milles samuti on sõnaselgelt märgitud, et kaebuse esitajal tuleb esitada kõik vastavate perioodide majandustegevust kajastavad dokumendid. Sõnastust kõik dokumendid ei ole võimalik tõlgendada mistahes moel selliselt, et kaebuse esitaja võiks esitada dokumente valikuliselt. Kohus leiab, et isegi kahtluse korral, kas mingisugused kaebuse esitaja valduses olevad dokumendid on oma iseloomult sellised, mis vastava perioodi majandustegevust kajastavad või mitte, tuleb kaebuse esitajal need maksuhaldurile esitada või paluda selgitust konkreetse dokumendi asjassepuutuvuse kohta, kusjuures sellise selgituse küsimise puhul ei ole kaebuse esitajal mingit alust viivitada ülejäänud, ilmselgelt nõutavate dokumentidena kvalifitseeruvate dokumentide esitamisega.
4. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks, ent kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad kummagi menetlusosalise kulud nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 7