Obsah (4)

§ 11§ 122§ 4§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-2514 Haldusasi U.T kaebus justiitsministri

§ 11lg 31 p 5 alusel seoses ilmselge halduskohtusse pöördumise õiguse puudumisega.

3. Saata käesoleva määruse ärakiri menetlusosalistele. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Edasikaebamise kord Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse ärakirja kättesaamisele järgnevast päevast (

§ 122lg 5 ).

KAEBUSE ESITAJA ESIALGSE ÕIGUSKAITSE TAOTLUSE LAHENDAMINE I Asjaolud

1. Tallinna Halduskohtule saabus
2. detsembril U.T kaebus justiitsministri
3. detsembri
4. a käskkirja nr 42-d tühistamise nõudes koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Vaidlustatud käskkirjaga algatas justiitsminister kohtutäitur U.T suhtes kohtutäituri seaduse § 35 alusel distsiplinaarmenetluse. Distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks on käskkirja järgi kodanik A.S-i kaebus selle kohta, et kohtutäitur ei ole täitmisteate kättetoimetamisel järginud TsMS § 326 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõudeid. Käskkirja punkti 10 kohaselt peab kohtutäitur esitama kirjaliku seletuse ning vajadusel seletusi tõendavad dokumendid distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevate asjaolude kohta hiljemalt
5. detsembriks
6. a. 1 II U.T taotlus
7. U.T taotleb, et kohus peataks esialgse õiguskaitse korras justiitsministri
8. detsembri
9. a käskkirja nr. 42-d täitmise. Taotluse kohaselt on alust arvata, et kohtumenetlus käskkirja üle ei ole selleks ajaks lõppenud, kui juba on rakendatud kohtutäiturile distsiplinaarkaristust. Võimalik distsiplinaarkaristuse määramine ja selle võimalik vaidlustamine toob kaasa oluliselt suuremad menetluskulud, kui kaebuse esitaja arvates ilmselgelt ebaseadusliku algatamise käskkirja menetlemine. Justiitsministril ei ole pädevust asuda kaitsma võlgniku väidetavaid subjektiivseid õigusi tema enda asemel, kuigi võlgniku õigusi ei ole rikutud. Isegi kui kättetoimetamisel on toimunud eksimus, kuid dokumendid on edastatud võlgnikule ja võlgniku menetlusõigusi ei ole kuidagi rikutud, ei ole käesoleval juhul tegemist veaga, mis saaks endast kujutada distsiplinaarsüütegu KTS § 32 alusel. Käskkirjaga on rikutud kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Justiitsministril ei ole pädevust sekkuda kohtutäituri tegevusse, sundides distsiplinaarkaristuse ähvardusel täiturit omaks võtma justiitsministri või Justiitsministeeriumi ametnike seisukohti täitemenetluse seadustiku tõlgendamisel. Kui aktsepteerida justiitsministri distsiplinaarvõimu taolistel juhtudel, tekiks olukord, kus kohtutäiturid ei julgeks enam iseseisvalt võtta vastu seaduse tõlgendamise otsuseid, vaid igaks juhuks (vältimaks distsiplinaarkaristuse riski) peaksid küsima Justiitsministeeriumi seisukohta ning selliselt kaoks kohtutäiturite professionaalne sõltumatus ning erapooletus täitemenetluse läbiviimisel (eriti asjades, kus üheks menetlusosaliseks on riik). Samuti toob kohtutäituri heale nimele ja tegevusele otsest kahju võimalik distsiplinaarkaristuse määramine, millest väljastatakse ka järelevalveorgani poolt pressiteade. Kaebuse esitaja on seisukohal, et öeldut arvestades on tema õiguste efektiivne kaitse tagatud juhul, kui kohus peatab vaidlustatud käskkirja täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas haldusasjas. Kaebuse esitaja on seisukohal, et esialgse õiguskaitse kohaldamine tema poolt taotletaval viisil ei riiva avalikku huvi ega riku kolmandate isikute õigusi. III Justiitsministeeriumi seisukoht taotluse osas
10. Vastuseks Tallinna Halduskohtu
11. detsembri kohtunõudele asus vastustaja seisukohale, et kaebuse esitajal puudub õigus distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja tühistamiseks, kuna esitatud kaebus on perspektiivitu. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja näol ei ole tegemist haldusmenetluse aktiga. Ehkki menetluse algatamine tuleb vormistada käskkirjas (KTS § 35 lg 2), ei vasta see haldusakti sisulistele tunnustele (

§ 4lg 1).

Sellega ei reguleerita veel juhtumit avalik-õiguslikus suhtes, vaid algatatakse menetlus juhtumi hilisemaks reguleerimiseks. Regulatiivse iseloomu puudumise tõttu ei saa menetluse algatamine olla kehtiv, kehtetu ega tühine. Distsiplinaarmenetluse algatamise näol on tegemist menetlustoiminguga, millega tehakse kindlaks vaid faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri ei riku veel iseenesest kaebuse esitaja õigusi ning seega ei ole algatamise käskkiri halduskohtus vaidlustatav. Üldjuhul saab halduskohtus haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumisi vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Distsiplinaarjärelevalve teostamine kaitseb eelkõige kohtutäituri enda huve, selleks, et kõik menetluse algatamise aluseks olevad asjaolud saaksid tuvastatud. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud omal algatusel koguma ja selgitama välja otsuse tegemiseks kõik vajalikud tõendid ja asjaolud. Järelevalve teostaja ei saa jätta kohustuslikku uurimispõhimõtet kohaldamata üksnes seetõttu, et märgitu tagajärjel võivad saabuda kaebuse esitajale mittemeelepärased tagajärjed. KTS § 36 lg 1 teises lõigus sätestatu kohaselt võib justiitsministri otsuseks distsiplinaarasjas olla ka käskkiri distsiplinaarsüüteo puudumise tuvastamise kohta, millega distsiplinaarmenetlus lõpetatakse. IV Kohtu seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse osas 2

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 sätestab, et halduskohus võib kaebuse esitaja põhjendatud taotluse alusel või oma algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Riigikohus on 21.12.2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01 märikinud, et esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra halvenemist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine. Riigikohtu 17.06.2004 määruses nr 3-3-1-17-04 on rõhutatud, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang kaebuse põhjendatusele ning seda on võimalik kohaldada siis, kui kohtu arvates on olemas suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Riigikohtu 14.12.2004 määruse haldusasjas nr 3-3-1-85-04 kohaselt esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb kohtul teha kõigepealt kindlaks esialgse õiguskaitse vajadus ning seejärel anda eelhinnang kaebuse põhjendatusele, kaaluda kaebaja õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi.
2. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebus kuulub tagastamisele seoses ilmselge halduskohtusse pöördumise õiguse puudumisega (

§ 11lg 31 p 5).

Vastustaja on õigesti viidanud, et esitatud kaebus on perspektiivitu. Samuti on õige vastustaja seisukoht, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri ei ole käsitletav

§ 4lõikes 1 sätestatud haldusaktina.

Tegemist on menetlustoiminguga haldusmenetluse alustamiseks, mis võib lõppeda kaebuse esitaja õigusi rikkuva haldusakti andmisega, millega tuvastatakse kaebuse esitaja distsiplinaarsüütegu ning määratakse distsiplinaarkaristus. Samas, nagu vastustaja on õigesti märkinud, võib käesolev distsiplinaarmenetlus lõppeda ka justiitsministri käskkirjaga distsiplinaarsüüteo puudumise tuvastamise ja distsiplinaarmenetluse lõpetamise kohta.

1. Kohus möönab, et vaidlustatud käskkiri sisaldab justiitsministri hinnangut kohtutäituri poolt täitmisteate kättetoimetamise seaduslikkuse kohta ning käskkirjas on asutud seisukohale, et kohtutäitur on täitmisteate kättetoimetamisel oma ametikohustusi rikkunud. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et käskkirja vältimatuks tagajärjeks on kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramine. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg 1 järgi justiitsminister võib algatada distsiplinaarmenetluse, kui kohtutäituri ametitegevuse järelevalve tulemused või isiku kaebus või muu dokument või teade annab alust arvata, et kohtutäitur on toime pannud distsiplinaarsüüteo. Seega väljendab käskkiri justiitsministri esialgset hinnangut toimunule, mis võib distsiplinaarmenetluse tulemusena muutuda ning käskkirja näol ei ole seaduse järgi tegemist kaebuse esitaja distsiplinaarsüüteo tuvastamise ning distsiplinaarkaristuse määramise seisukohast siduvaid hinnanguid sisaldava eelhaldusaktiga. Kuivõrd käskkirjas ei võta justiitsminister seisukohta küsimuses, kas kaebuse esitaja on distsiplinaarsüüteo toime pannud või mitte (käskkirja p-st 9 nähtub, et distsiplinaarmenetluse käigus tuleb järelevalve ja õigusteeninduse talituse järelevalvet teostavatel ametnikel uurida igakülgselt distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevaid asjaolusid ning hinnata, kas kohtutäitur U.T on toime pannud distsiplinaarsüüteo) on kaebuse esitaja käskkirja ennatlikult Tallinna Halduskohtus vaidlustanud. Distsiplinaarsüüteo tuvastamist ning distsiplinaarkaristuse määramist, kuid samuti järeldusi ametikohustuse rikkumise kohta on kaebuse esitajal võimalik vaidlustada KTS § 36 lg 1 alusel antud justiitsministri käskkirja vaidlustades. KTS § 36 lg 1 kohaselt annab justiitsminister käskkirja distsiplinaarsüüteo tuvastamise kohta ja määrab distsiplinaarkaristuse või annab käskkirja distsiplinaarsüüteo puudumise tuvastamise kohta ning lõpetab distsiplinaarmenetluse. Käesoleval juhul vastavat käskkirja veel antud ei ole.
2. Menetlustoiming on kohtus iseseisvalt vaidlustatav, kui ta riivab menetlusosalise või menetlusvälise isiku õigusi sõltumata menetluse lõppresultaadist, nt menetluse otstarbeks 3 äridokumentide äravõtmine, teisele menetlusosalisele konfidentsiaalse teabe avaldamine vms. Sellisel juhul rakendub menetlustoimingu suhtes erandina sisuliselt sama õiguslik režiim, mis lõplike toimingute puhul (ärakuulamise ja põhjendamise kohustus, seaduslikkuse nõuded, õiguskaitsevahendid), sest riive tõttu on neil isiku õiguste jaoks osaliselt lõplik, mitte ainult menetluslik iseloom (Aedmaa, A. Lopman, E, Parrest, N, Pilving I, Vene, E. „Haldusmenetluse käsiraamat“ 2004, lk. 471). Käesoleval juhul ei nähtu, et justiitsministri käskkiri rikuks kaebuse esitaja õigusi sõltumatult menetluse lõppresultaadist. Kaebuse esitaja ei vaidlusta asjaolu, et tal tuli käskkirja järgi esitada kirjalik seletus toimunu kohta
3. detsembriks
4. a. Samuti möönab kaebuse esitaja kaebuses, et tegemist võis olla eksimusega dokumentide kättetoimetamisel võlgnikule, kuid on seisukohal, et kättetoimetamisel vigade parandamine seaduse alusel ei ole käsitletav distsiplinaarsüüteona. Eeltoodust saab järeldada, et kaebuse esitaja peab enda õigusi rikkuvaks siiski distsiplinaarmenetluse võimalikku lõpptulemust (distsiplinaarsüüteo tuvastamist) ning distsiplinaarmenetluse algatamine kui menetlustoiming kaebuse esitaja õigusi menetluse lõppresultaadist sõltumatult ei riiva.
5. Riigikohus on korduvalt (18.02.2002 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-8-02; 06.03.2007 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-94-06) asunud seisukohale, et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Erandina on menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise veaga, et juba menetluse käigus on võimalik jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Enne lõplikku haldusakti saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. KTS § 35 lg 1 järgi „justiitsminister võib algatada distsiplinaarmenetluse, kui kohtutäituri ametitegevuse järelevalve tulemused või isiku kaebus või muu dokument või teade annab alust arvata, et kohtutäitur on toime pannud distsiplinaarsüüteo.“ Seega on justiitsministril diskretsiooniõigus otsustamaks, kas konkreetsel juhul distsiplinaarmenetlust algatada või mitte. KTS § 32 lg 1 järgi on kohtutäituri distsiplinaarsüütegu ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Kohus märgib, et TsMS-s sätestatud täitmisteate kättetoimetamisreeglite võimalik rikkumine võib kujutada endast KTS § 32 lg 1 järgi kohtutäituri poolt ametikohustuste mittenõuetekohast täitmist ning olla seega distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks. Distsiplinaarmenetluse algatamise eelduseks ei saa sealjuures pidada võimaliku rikkumise lõplikku tuvastamist justiitsministri poolt ega ka võimaliku rikkumise mõju kolmandatele isikutele. Eeltoodud asjaolusid on justiitsminister pädev hindama distsiplinaarmenetluse käigus. Seega ei ole distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjad halduskohtus reeglina vaidlustatavad, kuna kohtul ei ole võimalik üheselt tuvastada, et justiitsminister on enda diskretsiooniõigust kuritarvitanud (st. et justiitsministril puudub ka isiku kaebust lähemalt kontrollimata ning asjaolusid uurimata ilma igasuguse kahtluseta alus arvata, et kohtutäitur mingit rikkumist toime pannud ei ole). Kuna distsiplinaarmenetluse ülesanne ongi isiku väiteid kontrollida, võivad isiku alusetud väited küll kaebuse esitaja eneseteadvust riivata, kuid selliste väidete kontrollimist ning kontrollitulemuste põhjal õigusliku hinnangu kujundamist ei saa pidada kaebuse esitaja õigusi rikkuvaks. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kaebusel puudub eduväljavaade ning justiitsministri käskkiri ilmselgelt ei riku kaebuse esitaja õigusi. Kuna kaebus on ilmselt perspektiivitu, tuleb jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
6. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel tuleb kohtul

§ 122lg 2 lähtuvalt arvestada ka avalikku huvi ja kolmanda isiku õigusi.

Kohus on seisukohal, et lähtuvalt kolmanda isiku, A.S-i taotlusest võib esineda asjas avalik huvi distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks, mis 4 kaalub üles kaebuse esitaja huvi distsiplinaarmenetluse mittealgatamiseks. Vastustaja on õigesti märkinud, et järelevalve teostaja ei saa jätta kohustuslikku uurimispõhimõtet kohaldamata üksnes seetõttu, et märgitu tagajärjel võivad saabuda kaebuse esitajale mittemeelepärased tagajärjed. Kohus märgib, et ka kaebuse esitaja huvides on lõpliku tõe väljaselgitamine käesolevas haldusasjas, kuivõrd see võib mõjutada kaebuse esitaja edasist suhtlemist võlgnikuga. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus taotluse esialgse õiguskaitse meetme kohaldamiseks rahuldamata. V Kaebuse tagastamine 10.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Eeltoodud sätte eesmärgiks on 1. septembrist 2006. a jõustunud

ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ja protestid ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Kohus põhjendas käesoleva kohtumääruse p-des 4-7 kaebuse perspektiivitust, mistõttu ei pea vajalikuks seda korrata. Ka juhul, kui kaebuse esitaja väiteid ametikohustuste mitterikkumise kohta tõendatuks pidada, ei saa justiitsministri diskretsiooniõiguse alusel tehtud otsus, algatada kaebuse esitaja suhtes distsiplinaarmenetlus, kaebuse esitaja õigusi rikkuda, kuna vastava otsuse tegemine ei eelda justiitsministri lõplikku seisukohavõttu kaebuse esitaja poolt ametikohustuste rikkumises ega ka distsiplinaarsüüteo lõplikku tuvastamist. Seega on kaebuse esitaja pöördunud kohtusse ennatlikult, tema õigusi saaks rikkuda ainult justiitsministri lõplik otsus distsiplinaarsüüteo tuvastamise ja distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Sel põhjusel tuleb kaebus selle esitajale

§ 11

lg 31 p 5 alusel tagastada.

§ 84

lg 4 p 2 kohaselt ei tagastata kaebuse esitajale tasutud riigilõivu juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Seega ei kuulu kaebuse esitaja poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastamisele. Tiina Pappel kohtunik 5