) § 10 lg 2 p 1 tulenevatele tähtaegadele, kuna võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte 20.10.2008.a ja pankrotiavaldus on tehtud 20.11.2008.a, siis ei ole võlausaldaja ka tähtaegade eeldusi järginud. Kohaldatav õigus, kohtu tuvastatud asjaolud ja järeldused
lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Muuhulgas peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema vähemalt ühele
Võlausaldaja on antud juhul viidanud
lg 2 punktile 1, mille kohaselt „võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul“.
lg 4 kohustab võlausaldajat esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Võlgnik on antud juhul pankrotimenetluse algatamata jätmise alusena sisuliselt viidanud kolmele erinevale
lg 2 sättele, ja nimelt: 1)
lg 2 p 1 – võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust; 2)
lg 2 p 2 – nõue on pandiga täielikult tagatud; 3)
Mis puutub võlausaldaja nõude tagatusse pandiga (antud juhul ühishüpoteekidega), siis kohus nõustub võlgnikuga selles, et tõendeid nõude tagatuse kohta esitatud ei ole. Kuigi võlausaldaja ei vaidle vastu asjaolule, et võlgniku vastuväites nimetatud hüpoteekidega oli tagatud võlausaldaja poolt MAB Arendus OÜ-le antud laen, ei ole kohtule selge, kas need hüpoteegid ka käesoleval ajal võlausaldaja nõuet tagavad. Üksnes lepingute olemasolu (mis tõenäoliselt pankade laenupraktikat arvestades olid laenu andmisel sõlmitud suuremate tagatistena kui laenusumma) ei tähenda, et viimase aasta majandus- ja kinnisvaraturu langust arvestades oleksid need tagatised võlausaldajale piisavad. Kohus peaks hindama tegelikku tagatust (samal seisukohal on Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-59-08), mida tõendite puudumisel aga teha ei saa. Seega ei saa asuda seisukohale, et võlausaldaja nõue oleks pantidega tagatud ning esineks alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks
Küll aga nõustub kohus võlgnikuga selles osas, mis puudutab tema vastuväiteid nõude olemasolu ja
Pooled leppisid garantiilepingu punktis 3 selgesõnaliselt kokku nõuete esitamise korras – pank pidi garantiiandjale esitama kirjaliku nõude laenusaaja poolt rikutud kohustuse kirjeldusega, misjärel pidi garantiiandja tasuma garantiisumma 3 pangapäeva jooksul. Sellist nõuet ei ole võlausaldaja kunagi esitanud, pankrotihoiatust sellise nõudena kohtu arvates käsitleda ei saa. Pankrotihoiatus oleks võinud nõude esitamisele selle mittetäitmisel alles järgneda. Seega tuleb pankrotimenetlus nõude puudumise tõttu jätta algatamata
lg 2 p 4 alusel, sest garantiivastutusel põhinevat nõuet ei ole võlgnikule esitatud. Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui käsitleda pankrotihoiatust üheaegselt nii nõude esitamisena garantiilepingu p 3 mõttes ja pankrotihoiatusena
lg 2 p 1 mõttes, ei ole pankrotiavalduse esitamisel järgitud
Kui eeldada selle käsitluse puhul kohustuse sissenõutavaks muutumist 3 päeva jooksul pankrotihoiatuse esitamisest, siis lisandub sellele nimetatud sätte alusel veel 30 + 10 ehk 40 päeva, kuid pankrotiavaldus esitati nimetatud tähtajast varem – 30 päeva möödudes (pankrotihoiatuse on võlgnik kätte saanud 20.10.2008, pankrotiavaldus esitati kohtusse 20.11.2008). Võlausaldaja väited võlgniku esindaja kättesaamise raskustest ei ole tõsiseltvõetavad, sest garantiilepingu punkti 3 viimase lause kohaselt ei oleks see olnud vajalik – nõude kättesaaduks lugemiseks piisas selle saatmisest tähitud postiga garantiiandja asukoha aadressil. Võlausaldaja ja võlgniku väited ja tõendid võlgniku maksejõulisuse kohta ei ole kohtu arvates asjas eelnevalt tuvastatut arvestades määrava tähtsusega ning kohus ei pea vajalikuks neil pikemalt peatuda. Võlausaldaja ei tugine ega saagi tugineda võlgniku vastu pankrotiavaldust esitades üksnes tema sisulisele maksejõuetusele, vaid vähemalt ühele
Pankrotiavaldust hagiavalduse asemel esitav võlausaldaja võtab endale alati teadlikult riski, et ajutine pankrotihaldur tuvastab võlgniku maksejõulisuse, mis toob kaasa pankrotiavalduse rahuldamata jätmise. Kohus ei pea hindama võlgniku maksejõulisust sisuliselt (majanduslikus mõttes) enne pankrotimenetluse algatamist, kohus ei ole selles osas ka eriteadmistega, mida (ajutine) pankrotihaldur kahtlemata on. Võlgniku väited maksejõulisuse põhistamiseks võivad kõik olla õiged, samas ei saa kohus anda adekvaatset hinnangut olukorras, 2
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.