← Eesti

3-07-38/12

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 22.oktoober 2007.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-07-38 Haldusasi G.A kaebus Ida-

§ 234

lg 7 p-i 1 kohaldamata jätmiseks Asja läbivaatamise kuupäev 01.oktoober 2007.a, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja G.A, esindaja Marko Tiirik, vastustaja Ida-Viru maavanema vandeadvokaat Kai Amos esindaja 3-07-38 RESOLUTSIOON

  1. jätta G.Akaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda
  2. tagastada A.S.K.Konsultatsioonid OÜ-le (a/a xx SEB Eesti Ühispank) G.A eest tasutud tunnistajatasu summas 230 (kakssada kolmkümmend) krooni Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Esitatud kaebuses G.A taotleb Ida-Viru maavanema 08.12.2006 korralduse nr.1544 „Vaba metsamaa erastamise menetluse lõpetamine“ tühistamist ja maavanemale kohustava ettekirjutuse tegemist maa erastamise menetluse jätkamiseks. Kaebusest ja kaebuse täiendusest nähtuvalt kandis Alajõe Vallavolikogu 19.02.2004 otsuse nr.6 p-ga 1.4 kaebaja vaba metsamaa erastajate nimekirja, kuna ta vastas avalduse esitamise ajal põllumajandustootja tingimustele. Alajõe Vallavolikogu täiendas 23.03.2004 otsusega nr.14 19.02.2004 otsuse nr.6 p-i 1.4, lisades veergu „taotleja liik“- metsamajandusega tegeleja. 16.08.2006 teatas Ida-Viru maavanem kirjaga nr.1.2-25/2652 Alajõe Vallavolikogu esimehele ja Alajõe vallavanemale, et kuna kaebuse esitaja oli tema omandis olnud ja Viru Maakohtu Kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusregistri registriossa nr.xx kantud kinnistu jaganud ja selle tulemusena tekkinud kinnistu osa (reg.osa nr.xx) võõrandanud 12.08.2004 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel N.V-le, siis kaotas kaebuse esitaja õiguse vaba metsamaatüki nr.13 erastamiseks. 23.11.2006 esitas G.A Ida-Viru maavanemale taotluse erastamismenetluse jätkamiseks. 08.12.2006 korraldusega nr.1544 „Vaba metsamaa erastamise menetluse lõpetamine“ maavanem lõpetas erastamismenetluse, kuna kaebaja ei vastanud enam metsamajandusega tegeleja kriteeriumitele. Kaebaja leiab, et vaidlustatav korraldus rikub tema maareformi seaduse (edaspidi

) §-st 234 tulenevat õigust vaba metsamaa erastamiseks. Kaebaja märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et G.A vastas vaba metsamaa erastaja nõuetele, kuna Alajõe Vallavolikogu kandis ta 19.02.2004 otsuse nr.6 alusel vaba metsamaa erastajate nimekirja. Kaebaja viitab

§ 234

lg-le 7 ja väidab, et teatud tingimustel on vaba metsamaa erastamise nimekirja kantud isikutel seadusest tulenev võimalus metsamaa võõrandamiseks. 23.11.2006 Ida-Viru maavanemale esitatud taotluses selgitas kaebaja, et metsamaa võõrandamine toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise eesmärgil. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusega nr.115 kinnitatud „“Maareformi seaduse“ paragrahvides 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ (edaspidi kord) § 2 lg-ga 1 ja lg-ga 2 korraldab maavanem erastamist kohaliku omavalitsuse poolt teostatud eeltoimingute alusel. Maavanema õigused erastamise korraldamisel on sätestatud korra §-s 15, mille kohaselt erastamise korraldaja kontrollib talle esitatud dokumentide ja andmete õigsust, st et maavanemal tuleb läbi viia haldusmenetlus kooskõlas haldusmenetluse seadusega (edaspidi HMS). Kaebaja väidab, et Ida-Viru maavanema tegevus käesoleval juhul ei olnud kooskõlas HMS § 5 lg-ga 2 ja § 38 lg-ga 2. IdaViru maavanem ei selgitanud välja tegelikku olukorda, sest kaebajale ei võimaldatud anda haldusmenetluse käigus seletusi ega üritatud temalt välja nõuda täiendavaid tõendeid (viide Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006 otsusele haldusasjas nr.3-3-1-46/06). 23.11.2006 2

(10)3-07-38 Ida-Viru maavanemale esitatud taotluses vaba metsamaa erastamismenetluse jätkamiseks taotles kaebaja ka ekspertiisi läbiviimist, selgitamaks välja, kas metsamaa võõrandamine toimus metsamaa otstarbeka kasutamise tagamise eesmärgil. Kaebaja viitab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg-le 1 ja lg-le 2 ja väidab, et enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse vastuväidete esitamiseks. Juhul, kui maavanemal tekkis kahtlus metsamaa müügi otstarbekuses, oleks ta pidanud jätkama erastamismenetlust ning selle käigus välja selgitama kõik faktilised asjaolud, kuulama ära asjaosalised ja alles siis otsuse langetama. Vaidlustatud korraldus ei ole kooskõlas HMS §-ga 56, mille kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud ning põhjendustes tuleb märkida ka haldusakti andmise õiguslik alus. Korraldusest ei selgu, millistele põhjendustele tuginedes asus maavanem seisukohale, et metsamaa ost-müük ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamise eesmärgil. G.A poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub järgnev: „ostsin xx metsamaa 1999 aasta talvel, siis polnud näha, kas maale on juurdepääs. Kui ostsime selle maatüki, siis me ei teadnud, milline ta on. Kevadel oli näha, et selle maatüki juurde, mille ta 2004 aasta augustis müüs, ei ole liigvee tõttu juurdepääsu. Lootsime koos naabritega kraave süvendada, kuid sellest ei saanud asja ja pidimegi maa ära müüma. Maale juurdepääsu polnud, oli vaja teha uus tee ja kuivendustöid, samuti uut metsa istutada ning sellega me hakkama ei saanud. Müüsin metsamaa tädipojale N.V-le, kes arvas, et tema saab naabritega kokkuleppele, et koos maad kuivendada. Tehnikat meil tollal ei olnud, nüüd ostsime traktori ning saame metsamaad harida ja uut metsa istutada“. Kohtuistungil märkis kaebaja volitatud esindaja Marko Tiirik, et metsamaa võõrandamine toimus 12.08.2004, mil ei olnud kehtestatud veel Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusega nr.16 kinnitatud „“Maareformi seaduse“ paragrahvis 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korda“. Kaebuse esitaja ei pidanud metsamaa võõrandamise hetkel arvestama tulevikus kehtestatavast määrusest tulenevate lisatingimustega (st nõuete kohaldamine kogu erastamismenetluse jooksul). Kaebajal kui vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikul tekkis õiguspärane ootus, et ta vastab vaba metsamaa erastaja tingimustele ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata. Hilisem normi tõlgendus tulenevalt hiljem kehtestatud korrast on kaebuse esitajale üllatav, kuna isik käitus kooskõlas toimingu ajal kehtinud seadusega.

§-s 234 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord ei sätesta tagasiulatuvalt rakendamise võimalust ja seega ei kuulu kord kohaldamisele enne selle jõustumist toimunud sündmuste suhtes. Kaebuse esitaja palub jätta vastuolu tõttu Eesti Vabariigi Põhiseadusega (edaspidi PS) kohaldamata Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusega nr.16 kehtestatud „“Maareformi seaduse“ paragrahvis 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1, mis kehtestab nimetatud normi tagasiulatuva mõju ja

§ 234

lg 7 p-st 1 tuleneva täiendava tingimuse, st metsamaa võõrandamise piirangu erinevalt seaduses määratuga. Taotlust põhjendab kaebuse esitaja esindaja alljärgnevaga: Vabariigi Valitsuse poolt 27.01.2005 määrusega nr.16 kinnitatud korra § 6 lg 1 sätestab, et pärast katastripidaja poolt korra § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist kontrollib erastamise korraldaja veelkord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust

§ 233

lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele ja

§ 234

lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Erastaja peab vastama kogu erastamisprotsessi vältel

-s sätestatud tingimustele. Nimetatud korra § 6 lg 1 esimene lause ei ole antud kaebuse läbivaatamisel määrava tähendusega ega laienda kaebuse esitaja arvates

§ 234lg 7 p-i 1 (st piirang 10 aastat kuni erastajate nimekirja kinnitamiseni).

Lisaks puudub sättel tagasiulatuv mõju, st asjaolude kohta, millised leidsid aset enne korra kehtestamist. Korra § 6 lg 1viimane lause (jõustunud 02.03.2007), et erastaja peab vastama kogu erastamisprotsessi vältel

-s 3

(10)3-07-38 sätestatud tingimustele, on kaebuse esitaja seisukohalt vastuolus PS-ga. Tulenevalt korra kehtestamise eesmärgist ja delegatsiooninormist on seaduseandja delegeerinud täitevvõimule seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise, mitte aga täiendavate piirangute kehtestamise (kehtestada uusi seadusega sätestamata reegleid, mis piiravad isikute põhiõigusi). Antud olukorras on seadusega kehtestatud piirangut (10 aastat) täitevvõimu poolt pikendatud määramata tähtajaks (kaebuse esitaja puhul hetkel ca 14 aastat). Kaebuse esitaja on füüsilisest isikust ettevõtja ja sätestatud tähtajaline piirang riivab oluliselt tema ettevõtlusvabadust, sest tingimusele vastamiseks ei tohi ta võõrandada tema omandis olevaid kinnistuid, mis võib tema majandustegevuse seisukohalt omada olulist tähendust, st ka näiteks võimaliku pankrotistumise vältimine, müük ettevõtlustegevuse jätkamiseks vajaliku vara soetamise eesmärgil, jm. Eeltoodud norm on lisaks kõigele oma olemuselt tagasiulatuva mõjuga. Õigusakt, mis on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, on vastuolus PS-ga. Üheks õiguse üldpõhimõtteks on, et üldreeglina ei tohi õigusaktil olla tagasiulatuvat jõudu. Õiguse üldpõhimõtteks on ka õiguspärase ootuse printsiip - igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav õigusakt jääb kehtima. Õigusaktis tehtav muudatus (antud juhul muutmine teise õigusaktiga) ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik, vastasel juhul on see vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga ja seetõttu PS §-ga 10. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PS § 3 esimese lõike esimene lause ja § 11 esimene lause lubavad isiku põhiõigusi ja vabadusi piirata üksnes Riigikogu poolt või rahvahääletusel vastuvõetud seadusega sätestatud juhtudel ja korras (Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 12.01.1994 asjas nr.III-4/A-2/94). Seaduseandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga võrreldes täiendavaid piiranguid. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 25 lg 9 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus PS-ga. Kaebaja esindaja Marko Tiirik palus välja mõista vastajalt Ida-Viru maavanemalt kaebaja kasuks kohtukulud summas 8 800 (kaheksa tuhat kaheksasada) krooni. Vastustaja Ida-Viru maavanema esindaja vandeadvokaat Kai Amos palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata, kuna Ida-Viru maavanema 08.12.2006 korraldus nr.1544 „Vaba metsamaa erastamise menetluse lõpetamine“ vastab HMS § 54 nõuetele, on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ida-Viru maavanema seletusest G.A kaebuse kohta ja Ida-Viru maavanema esindaja vandeadvokaat Kai Amos`e poolt kohtuistungil väljaöeldust nähtub, et Alajõe Vallavolikogu kinnitas 19.02.2004 otsusega nr.6 G.A vaba metsamaa erastamise nimekirja 6, 0 ha suuruse maatüki nr.13 osas kui põllumajandustootja. Nimetatud otsust täiendati 23.03.2004 otsusega nr.14, milles kaebaja nimetati ka metsamajandusega tegelejaks. Vastustajale teadaolevalt oli kaebuse esitaja omandis tema vaba metsamaa erastajate nimekirja kandmise ajal vastavalt Ida-Viru Maakohtu Kinnistusosakonna reg.osale nr.xx alates 23.08.2000 kinnistu xx pindalaga 19,65 ha, sihtotstarve maatulundusmaa. Seega vastas kaebuse esitaja vaba metsamaa erastajate nimekirja kandmise ajal

§-s 234 toodud nõuetele. 12.08.2004 kande alusel eraldas kaebaja xx kinnistust osa pindalaga 9 ha, mille osas moodustati uus kinnistu reg.osaga nr.xx, sihtotstarve maatulundusmaa. Kaebaja võõrandas selle maa 12.08.2004 N.V-le. Pärast toimunud võõrandamist jätkus vaba metsamaa erastamise ettevalmistamine. 04.03.2005 andis Alajõe Vallavalitsus korralduse nr.19 “Nõusoleku andmine vaba metsamaa erastamiseks“, milles nõustuti kaebuse esitajale maatüki nr.13 „xx“ erastamisega (pindala 55 391 m2, sihtotstarve maatulundusmaa). Vastavalt maakatastri 05.06.2006 õiendile registreeriti maakastrisse üksus tunnustega xx nimetusega „xx“ pindalaga 56 200 m2. Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusega nr.16 kehtestatud korra § 6 lg 1 kohaselt lasus maavanemal pärast 4

(10)3-07-38 katastripidaja poolt § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist kohustus kontrollida veelkord isikute vastavust

§ 233

lg.-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamisõigust omava isiku tingimustele ja

§ 234

lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist, aga samuti teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Selle kohustusliku kontrolli käigus selgus, et kaebuse esitaja ei vasta enam

§ 234

lg 7 p 1 nõuetele, sest nimetatud sätte kohaselt ei kanta vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja isikuid, kes on viimase 10 aasta jooksul võõrandanud tema omandis olnud metsamaad, väljaarvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele või kui metsamaa ost-müük toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Vastustaja leiab, et kuna kaebuse esitaja võõrandas 12.08.2004, s.o pärast tema vaba metsamaa erastajate nimekirja kandmist talle kuuluva 9 ha suuruse metsamaa, siis maavanema poolt seadusest tuleneva kontrolli läbiviimise ajal 2006 aastal, ei vastanud kaebaja vaba metsamaa erastaja tingimustele ning tal ei olnud õigust vaba metsamaa erastamiseks. Vastustaja märgib, et antud juhul käib vaidlus selle üle, kas vaba metsamaa erastaja peab vastama

§ 234

tingimustele kogu erastamismenetluse vältel või piisab, kui ta vastab nendele tingimustele erastajate nimekirja lülitamise ajal. Vastustaja pöördus antud küsimuses Maa-ameti poole. Maa-amet selgitas 20.07.2006 vastuses, et vaba metsamaa erastamist tuleb vaadelda ühtse menetlusena, mille kohaselt isikud, kes teatud menetluse etapil ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotavad automaatselt õiguse edasises menetluses osalemiseks. Järelikult peab vaba metsamaa erastaja vastama

§ 234

sätestatud tingimustele nii vallavolikogu poolt nimekirja kandmise ajal, erastamisotsuse vastuvõtmise kui ka maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Maa-amet leiab, et tingimustele mittevastavuse korral tuleb menetlus lõpetada. Seega oli kaebaja suhtes erastamismenetluse lõpetamine õiguspärane.

§ 234

lg 7 p 1 sätestab erinormid, missugustel juhtudel ei arvestata maa võõrandamisega. Seadus lubab võõrandada metsamaad abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele ning juhul, kui metsamaa ost-müük toimub metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Antud juhul kaebaja väidab, et metsamaa võõrandamine toimus selle otstarbeka kasutamise tagamiseks, kuid milles see konkreetselt seisneb, ei selgu kaebusest ega ka maavanemale 23.11.2006 esitatud taotlusest vaba metsamaa erastamismenetluse jätkamiseks. Kohtuistungil jäi Ida-Viru maavanema esindaja vandeadvokaat Kai Amos vastuses toodu juurde. Maavanema esindaja ei ole nõus kaebuse esitaja esindaja taotlusega tunnistada PS-ga vastuolus olevaks

§ 234

lg 7 p 1 ja Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusega nr.16 kinnitatud korra § 6 lg 1. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja selgitustest ei ilmnenud asjaolusid, mis kinnitaksid, et metsa müük toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. G.A ostis metsmaatüki ning kevadel seda vaatama minnes leidis, et maa on soine, pärast mida kaebaja kaotas maa vastu huvi. G.A väitis, et sel ajal, kui ta oli maa omanik, ei teinud ta maaga mitte midagi. Seega ei tegelenud ta metsamajandusega. 2004 aastal kaebaja vastas maa erastamise nõuetele, kuid seoses maa müügiga 2004 aastal ta 2006 aastal nendele nõuetele enam ei vastanud. KOHTU PÕHJENDUSED Kooskõlas

§ 234

Vaba metsamaa erastamine lg-ga 2 võib vaba metsamaa erastamiseks esitada kohalikule omavalitsusele avalduse äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega

§ 233lg 2 tähenduses või metsamajandusega.

Metsamajandusega tegeleja

-e tähenduses on isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles 5

(10)3-07-38 metsas metsaseaduse (edaspidi MS) §-des 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma MS §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust.

§ 234

lg-s 7 on sätestatud, et vallavolikogu kinnitab metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt 01.04.2004, aga samuti, et isik loetakse vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest ning et vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta neid isikuid, kes on viimase 10 aasta jooksul võõrandanud tema omandis olnud metsamaad, v.a abikaasale, alanejatele sugulastele või vanematele või kui metsamaa ost-müük toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Sama õigusnormi alusel ei kanta nimekirja isikuid, kes on talle kuuluvat metsamaad puudulikult uuendanud või ei ole seda hooldanud MS §-des 16-18 tähenduses või kelle omandis on rohkem kui 100 ha metsamaad. Seega on

§ 234

lg-s 7, lisaks

§ 234

lg-le 2, kehtestatud vaba metsamaa erastajate suhtes täiendavad tingimused ning nimetatud sätteid tuleb kohaldada nende koostoimes. Käsitletaval juhul võõrandas kaebuse esitaja G.A metsamaa oma tädipojale N.V-le seetõttu, et väidetavalt ei olnud maatükile juurdepääsu. Tädipoja puhul ei ole tegemist

§ 234lg 7 p-s 1 nimetatud isikuga.

Kohtuistungil kaebaja selgitas, et juurdepääsuks maatükile oli vaja ehitada tee, teha kuivendustöid, samuti oli vaja metsa istutada, millega ta hakkama ei saanud. Nimetatud põhjusel müüski kaebaja 2004 aastal maatüki oma tädipojale, sest tädipojal on võimalik naabritega kokku leppida maa kuivendamise osas. Kaebajal tol ajal vastavat tehnikat ei olnud. Alles käeoleval ajal ostsid nad traktori, mistõttu saavad metsamaad harida ja uut metsa istutada. G.A väitis, et kui nad selle maatüki ostsid, siis nad ei teadnud, milline see metsatükk on. Seal oli mets maha võetud ja nad lootsid, et hakkavad kevadel puid istutama, kuid maale juurdepääsu polnud ja selle tõttu seda teha ei saanud. Kaebaja on väitnud, et maa osteti 1999 aasta talvel ja siis polnud näha, kas maale on juurdepääs, alles kevadel oli näha, et seal on soo ning tädipojale müüdigi maa seetõttu, et tal on olemas vastav tehnika ning ta hakkab maad hooldama. Kinnistusraamatu elektroonilisest registriosast nr.xxx nähtub, et kaebaja on maa ostnud 23.08.2000 ja õigusmuudatus on kinnistusraamatusse sisse kantud 23.10.2000. Seega ei ole kaebaja väide, et maa osteti 1999 aasta talvel, õige. Kohtu küsimusele, kas ajavahemikul 1999 kuni 2004 aasta augustini on kaebaja teostanud selles metsas hooldustöid, vastas G.A, et „ me ei teinud midagi, sest oli vaja sõita läbi võõra maa ja naabritega kokkuleppele ei saanud“. Eeltoodust järeldub, et G.A müüs talle kuuluva maa seetõttu, et metsamaale puudus väidetavalt juurdepääs ning tal ei olnud tehnikat metsamaa harimiseks. Kuna kaebaja omandas maa ostu-müügi teel, siis pidi ta kontrollima, mida ta ostab ja kas sellele maatükile on juurdepääs ning mida see maatükk endast kujutab ja kas seda metsamaad on võimalik otstarbekalt majandada. Vastuoluline on kohtuistungil kaebaja poolt antud seletus, et enne maatüki ostmist käis ta seda kohapeal vaatamas, kuid ta ei saanud aru, et maatükile puudub juurdepääs. Kui kaebaja tõepoolest käis maatükki vaatamas, siis ta pidi sellele ju kuidagi juurde pääsema. G.A poolt väljaöeldust järeldub ka see, et ta ei teostanud nelja aasta jooksul, mil maatükk oli tema omandis, sellel maatükil metsahooldustöid MS §-de 16-18 tähenduses ning kuna kaebaja sõnul oli seal mets maha võetud, siis ei täitnud ta ka MS §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust (t.lk.65,66). Järelikult ei oleks vallavolikogu saanud teda 19.02.2004 nimekirja kanda

§ 234lg 7 p-s 2 nimetatud kohustuste täitmata jätmise tõttu.

Seaduseandja ei ole pidanud silmas metsamaa ostu-müügi terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamise all seda, et taotleja ostab kergemeelselt maid kokku ja hakkab neid hiljem võõrandama. Kohtumenetluse käigus leidis tõendamist, et kaebaja teadis, millise maatüki ta ostis. Samuti oli ta teadlik sellest, et tal puudub tehnika metsa harimiseks. Seega ei olnud juurdepääsuta metsamaatüki omandamine paratamatus (nagu näiteks võib juhtuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korral), vaid kaebaja teadis, mida ta ostis ja järelikult võõrandas metsamaatüki kasu saamise eesmärgil. Jääb arusaamatuks, kuidas sai G.A vastata vaba metsamaa erastajate nimekirja kandmise ajal 19.02.2004

§ 234

lg-s 2 sätestatud nõuetele, mille kohaselt metsamajandusega tegeleja on

-e tähenduses isik, 6

(10)3-07-38 kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles metsas MS §-des 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma MS §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust, kui tal puudusid võimalused metsamaa harimiseks ning vähemalt xx metsamaatüki osas ta hooldustöid pole teinud. Vaidlustatud Ida Viru maavanema 08.12.2006 korralduse nr.1544 „Vaba metsamaa erastamise menetluse lõpetamine“ resolutiivosas on sätestatud alljärgnev: „lõpetada vaba metsamaa erastamise menetlus Alajõe valla Alajõe külas asuva vaba metsamaatüki nr.13 osas, mille erastajaks Alajõe Vallavolikogu 19.02.2004 (vaidlustatud korralduses ekslikult 19.02.2006) otsusega nr.6 „Vaba metsamaa erastamise nimekirja kinnitamine“ kinnitati põllumajandustootja ja metsamajandusega tegeleja FIE G.A ja mille erastamiseks andis nõusoleku Alajõe Vallavalitsus 28.03.2006 korraldusega nr.27 „Nõusoleku andmine vaba metsamaa erastamiseks“, kuna G.A on võõrandanud tema omandis olnud metsamaad ning metsamaa ost-müük ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, sest 9,0 ha suurust metsamaad on võimalik otstarbekalt majandada. Metsamaa majandamine ja kasutamine peab toimuma kooskõlas MS-ga, olenemata omanikust“. Korralduse andmisel on maavanem tuginenud

§ 234

lg 7 p-le 1, Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 p-le 2 ja p-le 16 ning § 87 lg-le 1. Kaebuse esitaja täiendavas seisukohas (t.lk.70,71) märgib kaebaja esindaja Marko Tiirik järgmist: „kaebaja võõrandas osa tema omandis olnud metsamaast 12.08.2004, st ajal, millal Vabariigi Valitsuse poolt 27.01.2005 määrust nr.16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ ei olnud veel kehtestatud. Eelpoolnimetatud määruse § 6 lg-s 1 on kehtestatud maavanema kohustus kontrollida isiku jätkuvalt nõuetele vastavust ja seega

§ 234lg-s 7 sätestatud tingimuste jätkuvust.

Kaebuse esitaja ei pidanud metsamaa võõrandamise ajal arvestama tulevikus kehtestatavast määrusest tulenevate lisatingimustega, seda enam, et metsamaa võõrandamise hetkel kehtinud seadus seadis tingimuseks võõrandamispiirangu - viimased 10 aastat nimekirja kandmisest. Kaebuse esitajal, kui vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikul oli tekkinud õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata. Hilisem normi tõlgendus vastavalt hiljem kehtestatud korrale on kaebuse esitajale üllatav, kuna isik on käitunud kooskõlas toimingu tegemise ajal kehtinud seadusega.

§-s 234 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord ei sätesta tagasiulatuvalt rakendamise võimalust ja seega ei kuulu kohaldamisele enne selle jõustumist toimunud sündmuste suhtes“. Kohus leiab, et kaebuse esitaja esindaja Marko Tiirik`u eelpooltoodud seisukoht ei ole põhjendatud ega tulene seadusest. G.A vaba metsamaa erastamise toimikust nr.xx nähtub, et ta esitas 21.11.2003 Alajõe Vallavolikogule avalduse vaba metsamaatüki nr.13 nimetusega „xx“ asukohaga IdaViru maakond Alajõe vald Alajõe küla erastamiseks (maa erastamise toimik lk.1). Kaebusest nähtub ja kaebaja esindaja Marko Tiirik`u poolt kohtuistungil väljaöeldust järeldub, et maavanem oleks pidanud lähtuma vaidlustatud 08.12.2006 korralduse nr.1544 andmisel Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusest nr.115 „“Maareformi seaduse“ §-des 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“, mitte aga Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusest nr.16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“. Nimetatud korra § 6 lg-s 1 on kehtestatud maavanema kohustus isiku jätkuvalt nõuetele vastavuse kontrollimiseks ja seega ka

§ 234lg-s 7 sätestatud tingimuste jätkuvus.

Kaebuse esitaja esindaja palub jätta vastuolu tõttu Eesti Vabariigi PS-ga kohaldamata Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määruse nr.16 § 6 lg 1 osas, mis kehtestab sellele sättele tagasiulatuva mõju ja

§ 234

lg 7 p-ist 1 tuleneva täiendava tingimuse, st metsamaa võõrandamise piirangu erinevalt seaduses määratuga (t.lk.72). Kohus leiab, et kuna G.A esitas vaba metsamaa erastamise avalduse 21.11.2003 ja vaba metsamaa erastajate nimekirja kanti ta 19.02.2004, siis taotles ta vaba metsamaa erastamist

§ 234alusel ja talle ei saa laieneda Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrus nr.115 „“Maareformi seaduse“ §- 7

(10)3-07-38 des 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“, sest nimetatud kord reguleeris

§-des 231 ja 232 sätestatud vaba maa erastamist ning maavanem sai lähtuda järelevalve teostamisel ainult Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusest nr.16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“. Kohus märgib, et

§-d 231 ja 232 tunnistati kehtetuks Riigikogu 13.11.2002 seadusega (jõustus 01.01.2003). 12.02.2003 Riigikogu seadusega (jõustunud 15.03.2003) kehtestati

§ 234

. Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrust nr.115 „“Maareformi seaduse“ §-des 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord“ ei ole kehtetuks tunnistatud, sest selle korra alusel saavad maad erastada isikud, kes esitasid avalduse vaba metsamaa erastamiseks

§ 232alusel, s.o enne 01.01.2003.

G.A poolt vaba metsamaa erastamine toimus

§ 234

alusel ja talle sai laieneda ainult Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrus nr.16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“.

§ 234

lg 7 p 1 alusel ei kanta volikogu poolt kinnitatavasse nimekirja isikuid, kes on viimase 10 aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad, v.a abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele või kui metsamaa ost-müük toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks; kes on enda omandis olnud metsamaad puudulikult uuendanud või ole seda hooldanud MS §-de 16-18 tähenduses; kelle omandis on rohkem 100 ha metsamaad. Alates 15.03.2003 kuni Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määruse nr.16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ vastuvõtmiseni ei olnud Eesti Vabariigis rakendusakti, mis oleks reguleerinud vaba metsamaa erastamist

§ 234alusel.

Kuna G.A taotles vaba metsamaa erastamist

§ 234

alusel, mitte aga

§ 232

alusel, siis maavanem sai vaba metsamaa erastamise läbiviimisel tugineda üksnes Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määrusele nr.16 „“Maareformi seaduse“ §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord“ ning nimetatud määruse § 6 lg 1 kohaldamine kui ka

§ 234lg 7 p-i 1 kohaldamine oli õiguspärane.

Vaba metsamaa erastamist tuleb vaadelda ühtse menetlusena, mille kohaselt need isikud, kes teatud menetluse etapil ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotavad automaatselt õiguse osaleda edasises menetluses. Seega peab vaba metsamaa erastaja vastama

§ 234

lg-s 7 sätestatud tingimustele nii vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamise ajal kui erastamisotsuse vastusvõtmise kui ka maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Seega, kui isik võõrandab enne maa ostu-müügilepingu sõlmimist tema omandis olnud metsamaad teistele isikutele, siis kaotab ta õiguse vaba metsamaad erastada ning erastamise menetlus tuleb lõpetada. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006 otsusele nr.3-3-1-46/06, milles on märgitud, et kohtud on asjas leidnud, et MRS §-st 234 tulenevalt peab isik vastama vaba metsamaa erastajale esitatavatele tingimustele kogu tervikliku erastamismenetluse kestel ning juhul, kui isik mõnes menetlusetapis ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotab ta automaatselt õiguse osaleda edasises menetluses. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selles küsimuses madalama astme kohtutega. Seaduse sätete tõlgendamisel tuleb lisaks sätte sõnastusele arvesse võtta ka seaduse eesmärki. MRS § 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks ja luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Viimatinimetatud aspektis on lähtutud ka MRS §-s 234 vaba metsamaa erastaja suhtes nõuete kindlaksmääramisel. Kolleegium leiab, et vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks peab erastamisavalduse esitanud isik vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel. Õige on kohtute ja vastustaja seisukoht, et ainuüksi kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta, ei tulene nimekirja kantud isikule veel õiguspärast ootust vaba metsamaad erastada. Volikogu poolt erastajate nimekirja kinnitamine on eeltoiming vaba metsamaa erastamise menetluses. Nimekirja kinnitamise otsus on eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, millega otsustatakse, et nimekirja 8

(10)3-07-38 kantud isik vastab tingimustele, mis on maareformi seaduse järgi vaba metsamaa erastamise õiguse olemasolu eelduseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nimekirja kandmisest ei teki isikul veel subjektiivset õigust nõuda, et erastamist korraldav maavanem sõlmiks isikuga vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu. Samas võib nimekirja kantud isikul tekkida õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.12.2001 otsus nr.3-3-1-51/01 ning 29.03.2006 otsus haldusasjas nr.3-3-1-81/05 p-d 13-14). Eeltoodust tuleneb, et nii seaduse kui ka määruse andja mõte ja tahe on, et vaba metsamaad erastatakse vaid isikutele, kes vastavad täies ulatuses seaduses sätestatud tingimustele ning kes ka reaalselt ja õiguslikul alusel tegelevad kas põllumajandusliku tootmisega või metsamajandusega kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, sest vabade maade erastamise eesmärgiks on maaelu ja metsmajandusega tegelemise toetamine ja edasiarendamine just nende isikute kaudu ja osas, kelle omandis olev põllu- ja metsamaa on täies ulatuse kasutusse võetud ja maa puudumine on saanud oluliseks takistavaks asjaoluks ettevõtluse (majandustegevuse) edasiarendamisel või laiendamisel, andes neile täiendava võimaluse maa omandamiseks soodustingimustel kohaseks majandustegevuseks. Antud juhul asub kohus seisukohale, et kaebaja ei vasta

§ 233

lg 7 p-des 1ja 2 sätestatud tingimustele, mis annaks talle õiguse ja võimaldaks tal erastada vaba metsamaad

§ 234alusel.

Kaebuses on asutud seisukohale, et maavanem eiras korralduse andmisel HMS § 5 lg-t 2 ja § 38 lg-t 2, aga ka § 40 lg-1 ja lg-t 2. HMS § 5 lg 2 sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse § 38 lg 2 kohaselt tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. HMS § 40 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab enne haldusakti andmist haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 27.01.2005 määruse nr.16 § 6 lg-ga 1 pärast katastripidaja poolt § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist kontrollib erastamise korraldaja veelkord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust

§ 233

lg-s 2 ja

§ 234

lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele ja

§ 234

lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Korralduse andmisel maavanem selgitas välja, G.A võõrandas 12.08.2004 sõlmitud asjaõiguskokkuleppe alusel talle kuulunud xx kinnistust maatüki pindalaga 9,0 ha asukohaga Alajõe vald Remniku küla oma tädipojale N.V-le. Maavanem on korralduses asunud seisukohale, et G.A poolt 23.11.2006 esitatud taotluses vaba metsamaa erastamise menetlemise jätkamiseks toodud väide, et metsamaa ostmüük toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, sest metsamaa asub soo-alal ja sellele puudub ligipääs, pidi olema G.A-le teada juba kinnistu omandamisel. Maavanem lõpetas Alajõe vallas Alajõe külas asuva vaba metsamaa erastamise menetluse metsamaatüki nr.13 osas, kuna leidis, et metsamaa ost-müük ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks ning 9,0 ha suurust metsamaad on võimalik otstarbekalt majandada. Enne vaidlustatud korralduse andmist 16.08.2006 kirjaga nr.1.225/2652 selgitas maavanem G.A-le vaba metsamaa erastamise põhimõtteid, mille kohaselt peab vaba metsamaa erastaja vastama

§ 234

lg-s 7 sätestatud tingimustele nii vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamise ajal, kui erastamisotsuse vastuvõtmise, kui ka maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Kaebaja on küll väitnud, et metsamaa võõrandamine toimus metsamaa otstarbeka kasutamise tagamiseks, kuid ei ole konkretiseerinud kaebuses ega ka kohtuistungil, milles see seisnes. Kaebaja on kohtumenetluse käigus kinnitanud, et 9

(10)3-07-38 enne metsamaa ostmist tutvus ta kohapeal käies selle metsamaaga ning järelikult teadis, milline see on. Metsa müümine tädipojale, kellel on väidetavalt olemas tehnika metsa harimiseks ja keda naabrid lubavad oma kinnistult läbi käia, annab tunnistust sellest, et kaebaja ei ole võimeline metsamajandusega tegelema ja metsa ostmine pidi toimuma edasimüümise eesmärgil. Kaebaja taotles 23.11.2006 maavanemalt vaba metsamaa erastamise jätkamist, milles nõustus korraldama ekspertiisi läbiviimist ja kandma ekspertiisi kulusid, mille käigus selgitataks välja, kas erastaja oli õigustatud võõrandama metsamaad, kas see toimus metsamaa otstarbeka kasutamise tagamiseks ja kas antud maatükk vastab faktiliselt metsamaa tunnustele. Kohus leiab, et tõendamiskohustus, et vaba metsamaa võõrandamine toimus metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamise eesmärgil, lasub eelkõige erastajal endal. Kuna antud juhul kaebaja ostis metsamaatüki selleks, et tegeleda metsamajandamisega, siis pidi ta ostmisel veenduma metsamaatüki sobivuses. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et vaidlustatud Ida-Viru maavanema 08.12.2006 korraldus nr.1544 „Vaba metsamaa erastamise menetluse lõpetamine“ vastab HMS § 54 nõuetele, on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja esindaja Marko Tiirik esitas kohtuistungil esitas kohtuistungil taotluse, milles palus tunnistajana ära kuulata G.A abikaasa S.A (Alajõe vallavalikogu esimees), kuid kohus leidis, et kaebaja abikaasa ei ole tunnistajana erapooletu, mistõttu kohus taotlust ei rahuldanud ning tasutud tunnistajatasu tuleb tagastada Kaebuse rahuldamata jätmisel tugineb kohus HKMS § 26 lg 1 p-le 6. Mare Krull Kohtunik Kohtuotsus jõustus 07.03.2008 Tartu Ringkonnakohtu 05.02.2008 kohtuotsuse nr.3-0738 alusel, millega otsustati: 1. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt 2. tühistada Tartu Halduskohtu 22.10.2007 otsus osas, millega jäeti rahuldamata G.A taotlus Ida-Virumaa maavanema 08.12.2006 korralduse nr.1544 tühistamiseks ja maavanemale ettekirjutuse tegemiseks. 3. ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab selles osas G.A kaebuse ja tühistab Ida-Viru maavanema 08.12.2006 korralduse nr.1544 ning teeb Ida-Viru maavanemale ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.