le.
lg 4 sätestas, et kodanike perekondadele, kellel ei ole isikliku omandiõiguse alusel elamut, võidakse anda kasutamiseks köögiviljamaad ja § 99 lg 2 sätestas, et köögiviljamaal ei ole lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastaseid istandikke, samuti püstitada ehitisi. Perekond M-le, kes elas mitmekorterilises elamus xx alevis xx, oli xx tänava äärsel alal antud kasutada ligikaudu 750 m2 suurune maa-ala, mida saab käsitleda
st tulenevalt ainult köögiviljamaana. Tulenevalt eeltoodust puudus ja puudub ka praegu perekond M-il õigus maa ostueesõigusega erastamiseks, sest MaaRS § 22 lg 1 kohaselt ostueesõigusega saavad maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks ENSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt käesolevale seadusele, arvestades MaaRS §-s 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu- korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. MaaRS § 121 lg- s 2 nimetatud istanduse omanik saab ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat istanduse alust maad. Eeltoodu alusel palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Haldusasja materjalidest nähtuvalt vähendati Rakvere Rajooni TSN TK 27.09.1972 otsusega nr.175 A.R majavalduse juurde kuuluvat ehituskrunti, mille üldsuurus oli 7 443 m2, ca 4 035 m2 võrra, jättes krundi suuruseks 3 410 m2 ja Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsusega nr.5 (avalduse läbivaatamine) p-ga 2 otsustati anda kodanik R-lt xx võõrandatud maa Tamsalu Lubjatsehhi a/ü komiteele jagamiseks töölistele köögiviljamaaks 1973.a (t.lk.9,87). Otsusest ei nähtu, et maa oleks jagatud personaalselt töötajate vahel. Kaebaja E-R.M-i esindaja U.M selgitas kohtuistungil, et maa eraldati vastavalt nimekirjale umbes 7-8 perele. See maa oli kindlasti piiritletud ja teise inimese maale keegi ei tulnud. U.M kinnitas, et E-R.M ja tema abikaasa said selle maa köögiviljamaana, kuid maal oli juba teiste inimeste poolt rajatud istandus. Maa jagati töölistele välja vastava plaani alusel ja sellest plaanist on näha, et töölistele jagatud maal oli puuviljaistandus (t.lk.104). Sisuliselt oli tegemist puuvilja- ja marjaaiaga, mida nimetati köögiviljamaaks. Puuviljaaed oli piiratud aiaga, mis oli 1972 aastal olemas. Kõigil omanikel olid nendel maatükkidel kasvuhooned, puude all kasvatati ka köögivilja. Istanduse mõistet
kehtivuse ajal polnud (t.lk.95,96). Kaebaja esindaja viitab maa ostueesõigusega erastamise korra § 132 alapunktile 4, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse poolt MaaRS § 6 lõike 3 alusel kinnitatud loetelusse arvatud istandusealuse ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa suurus ja piirid määratakse samadel alustel rajatiste juures erastatava maa suuruse ja piiridega. MaaRS §-s 121 nimetatud istanduse omanikul on õigus erastada tagastamise käigus vabaks jääv istandusealune maa enne MaaRSe jõustumist tekkinud maakasutusõiguse piirides. Juhul, kui maakasutusõiguse piirid on määramata, määrab erastatava maa suuruse ja piirid kindlaks kohalik omavalitsus, arvestades, et MaaRS §-s 121 nimetatud istanduse omanikul on õigus ostueesõigusega erastada üksnes istandusealust maad. Kaebaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et puuvilja- ja marjaaed ei ole rajatud E-R.M-i ja tema abikaasa poolt ning see on rajatud enne 1940-ndat aastat (t.lk.95,96,99). Kaebaja kasutusse anti maa 1973-ndal aastal köögiviljamaana. Lääne-Virumaa Arhiivi 03.03.1998 tõendist nr.42/M-2 nähtub, et Tamsalu Alevi TSN TK on oma otsusega korduvalt eraldanud Rakke Lubjatehase Tamsalu tsehhi töötajatele nimekirja alusel alevi tagavaramaast aiamaad, kuid üheski otsuses pole märgitud xx asuvat krunti. Teatises on 4
st. Kooskõlas tol ajal kehtinud
lg-ga 1 kolhooside, sovhooside ning teiste riiklike kooperatiivsete või ühiskondlike ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste elamute juures olevat maad võidakse kasutada puuvilja- ja marjaaedade rajamiseks ning köögivilja kasvatamiseks kooskõlas planeerimisprojektiga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt maad kasutavad majaelanikud kollektiivselt või selle jaotab majaomanik (valdaja) perekondade vahel.
lg 3 kohaselt puuvilja- ja marjaaiad kuuluvad elamu juurde ning neid võidakse jaotada ainult kasutamiseks, vaatamata sellele, kes nad rajas. Kooskõlas
lg-ga 1 kodanike kasutusse antav maa jaguneb kasutusviisi ja tähtaja järgi õue-aiamaaks, elamukruntideks, köögiviljamaaks, ametimaaks ning heina- ja karjamaaks.
lg 1 sätestas, et kolhoosid, sovhoosid ning teised ettevõtted, organisatsioonid ja asutused võivad seaduses ettenähtud juhtudel anda maatükke neile kinnistatud maast teiseseks maa kasutamiseks. Sama paragrahvi lg-st 3 nähtub, et teisest maakasutamist tõendab maatüki looduses piiristamise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus ja maa kasutamise tingimused. Aktide vormid ja maatükkide looduses piiristamise korra kinnitab ENSV Ministrite Nõukogu. Kaebajale väidetavalt kuuluva istanduse aluse maa looduses piiritlemise akti ei ole kaebaja kohtule esitanud ning sellist akti ei saanud ka olemas olla, kuna xx võõrandatud maa 4 033 m2 jagati Tamsalu Alevi TSN TK 21.02.1973 otsusega nr.5 Tamsalu Lubjatehase töölistele ajutiseks kasutamiseks köögiviljamaana.
lg 2 sätestas, et köögiviljamaal ei lubatud rajada puuviljaaedu ja muid mitmeaastasi istandikke ega püstitada ehitisi. Tulenevalt eeltoodust pidi kaebaja maad kasutama ainult köögiviljamaana. Kaebaja esindaja selgituse kohaselt said kõik soovijad enda kasutusse ka puuviljaaia. Mis puutub kaebaja väitesse, et Tamsalu Lubjatehase töötajad, kelle vahel jagati puuviljaaed, maksid eelmisele omanikule nende maatükile jäänud viljapuude ja marjapõõsaste eest, ei ole millegagi tõendatud, mistõttu ei ole võimalik ka tõendada viljapuude ja marjapõõsaste omandiõiguse üleminekut kaebajale. Maa kasutamise õigust tõendavaks dokumendiks ei saa olla Riikliku Energiajärelevalve Inspektsiooni energiamüügi 14.05.1976 akt nr.R-60 elektriseadmete järelvaatuse kohta ega energiamüügi kviitung nr.5362 elektrienergia arvesti vastuvõtmise kohta ega kaebaja abikaasa avaldus pumbamaja elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks (t.lk.39,40,103). On arusaadav, et köögiviljamaa harimisel ja kasutamisel vajati vett taimede kastmiseks, kuid pumbamaja olemasolu ei saa mingil juhul tõendada seda, kas isik kasutas maad seaduslikul alusel või mitte. E-R.M on korduvalt pöördunud Tamsalu kohaliku omavalitsuse poole, paludes luba erastada ostueesõigusega istandusealune maa suurusega ca 750 m2, mis asub xx tänava ääres Tamsalu linnas. Vastuseks on kaebajale selgitatud, et Tamsalu Linnavalitsus ei pea võimalikuks nimetatud maatüki ostueesõigusega erastamist köögiviljamaa kasutajale istandusena, sest Tamsalu linna kehtiva üldplaneeringu teise etapi järgi on nimetatud piirkonnas ja konkreetsel maatükil maakasutuse sihtotstarbena ette nähtud elamumaa. Vaidlustatud Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korraldusest nr.xx nähtub, et linnavalitsus ei nõustu E-R.M-le maa ostueesõigusega erastamisega xx linnas xx tänaval, kuna tal puudub selle maatüki seaduslik maakasutuse alus. 5
alusel.
lg 3 sätestas, et kolhooside, sovhooside ning teiste ettevõtete, organisatsioonide ja asutuste poolt kodanike maakasutamist tõendab maatüki looduses piiritlemise akt, milles näidatakse ära maa teiseseks kasutamiseks andnud organisatsiooni otsus ja maa kasutamise tingimused. Kaebaja kinnitab, et arhiividest pole õnnestunud leida andmeid talle maa eraldamise kohta. Seega puudub kaebajal maa kasutamist tõendav dokument. Samuti ei ole ta ise puuvilja- ja marjaaeda rajanud, vaid talle anti luba kasutada koos teiste Rakke Lubjatehase Tamsalu Lubjatsehhi töölistega köögiviljamaad xx. Asjaolu, et köögiviljamaale jäid kaebaja väitel ka endise omaniku viljapuud ja marjapõõsad, ei saa muuta maakasutuse õiguslikku alust. E-R.Mi 08.07.1999 omakäelist tõendit, milles ta kinnitab, et talle koos abikaasaga on eraldatud umbes 30 aastat tagasi aianduskrunt xx krundist, millel kasvanud puude ja põõsaste eest on makstud, ei saa käsitleda tõendina maa ostueesõigusega erastamise korra § 11 p-i 7 mõistes (kui avaldaja taotleb katastriüksuse moodustamist plaani- ja kaardimaterjali alusel, samuti juhul, kui avaldaja taotleb istanduse, sh MaaRS-e § 121 lg-s 2 nimetatud istandusealuse maa erastamist ja puudub võimalus muude istanduse omandiõigust tõendavate dokumentide esitamiseks, siis avaldaja kinnitus selle kohta, et erastatavale maale jäävad üksnes talle kuuluvad ehitised või taimestik ning erastatavale maale jäävate objektide loetelu), sest istanduse olemasolu xx MaaRS § 121 lõike 2 mõistes ei ole tõendatud. Kuna kaebaja vaidlustab Tamsalu Linnavalitsuse xx.xx.xxxx korraldust nr.xx, siis kaebuse läbivaatamisel saab kohus anda haldusaktile hinnangu lähtudes haldusakti andmise aja seisuga kehtinud seadusest, ehk MaaRS § 121 lg-st 2. Kuna aga antud asjas on kindlaks tehtud, et kaebajal puudub maa kasutamise seaduslik alus, st
lg-s 3 nimetatud maatüki looduses piiristamise akt, siis pole tal kunagi olnud seadusest tulenevat maakasutusõigust (v.a õigus kasutada ajutiselt köögiviljamaad). Kaebaja viited AÕS § 34 lg-le 2 (valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist), § 90 lg-le 1 (valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist), § 110 lg-le 1 (vallasomand tekib igamisega, kui isik valdab vallasasja katkematult viia aasta jooksul nagu omanik) ei ole antud juhul asjakohased, kuna asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lõike 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Kuna kohus kaebust ei rahulda, siis jäävad kohtukulud kaebaja enda kanda. Kaebuse rahuldamata jätmisel tugineb kohus HKMS § 26 lg 1 p-le 6. Mare Krull Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.