Obsah (6)

§ 97§ 8§ 188§ 118§ 635§ 639

2-08-53540 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2009.a, Tallinn Tsiviilasja

) § 97 lg 5 alusel hagejaga IK

1. jaanuaril 2006.a sõlmitud müügilepingust ja asjaõiguslepingust, mille esemeks oli Tallinnas aadressil Xxx asuv korteriomand (mille reaalosaks on korter nr 2; kinnistusraamatu registriosa nr xxx). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja A K kanda. Edasikaebamise kord 1 2-08-53540 Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest
2. jaanuaril 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
4. augustil 2008.a esitas IK Harju Maakohtule hagiavalduse A K vastu
5. märtsil 2007.a tehtud lepingust taganemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. Juhul kui kohus ei tuvasta kostja poolt tehtud taganemisavalduse tühisust, palub hageja alternatiivselt tuvastada taganemisavalduse kehtetuse hagimenetluse aja seisuga ja hagis toodud alustel.
6. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmis hageja kostjaga
7. jaanuaril 2006.a ühishüpoteegi osalise kustutamise, korteriomandi müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingud (edaspidi koos nimetatud leping). Lepingu esemeks oli Tallinnas Xxx asuv korteriomand, mille reaalosaks on korter nr
8. Sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti hageja kinnistusraamatusse korteriomandi omanikena sisse
9. märtsil 2006.a. Lepingu p 5.1 kohaselt pidi kostja hiljemalt
10. juuniks 2006.a valmis ehitama korteriomandi reaalosaks oleva korteri ning andma selle hagejale üle. Kostja nimetatud tähtaega järgida ei suutnud ning andis korteri üle alles
11. oktoobril 2006.a. Vaegtööd on seejuures tänaseni teostamata. Kostja tegi
12. märtsil 2007.a Tallinna notar L Laos büroos lepingust taganemise avalduse (edaspidi: avaldus), mille kohaselt taganes kostja poolte vahel sõlmitud lepingust kohustuste vahekorra muutumise tõttu vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 97 lg-s 5 sätestatule. Avalduse punkti 1.6 kohaselt tegi kostja ettepaneku ilmuda 12. aprillil 2007.a kell 11.00 notar L Laose juurde konsultatsiooniks lepingust taganemise tagajärjel võlaõigusliku lepingu lõpetamise ning kinnistusraamatu kannete parandamisega seonduvalt. Hageja leiab, et kostja taganemine lepingust on tühine, sest täidetud ei ole

§ 97kohaldamise eeldused.

Kostja ei suutnud täita lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mis omakorda tähendas täiendavaid kulusid, sest viivituses oldud perioodil muutusid ehitus,laenu- kui ka kinnisvaraturg. Kuna lepingu rikkumise ja ehituse edasilükkamise põhjustas kostja, siis tegelikult kahjustas kostja ennast ise. Samuti ei ole lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud hageja hinnangul muutunud. Lisaks ei ole kostja tõendanud lepingulise vahekorra muutuse suurust, mistõttu ei ole tõendatud ebamõistlike tagajärgede tekkimine. Kostja võttis endale ise riski, et korteriomandi hagejatele enne korteri lõplikku 2 2-08-53540 valmimist maha müüs või sõlmis lepingu selliselt, et seal oli fikseeritud lõplik korteri hind ja üleandmise kuupäev. Kostja tegutses oma majandus- või kutsetegevuses, mistõttu ta pidi enne lepingu sõlmimist arvestama kõiki vastavas majandustegevuses ilmnevaid ohtusid. Kostja püüab taganemisavaldusega tekitada olukorda, mille raames tekiks tal õigus nõuda hagejatelt tema enda kohustuste rikkumise tõttu tekkinud kahjusid. Laenuturgude ning ehitushindade muutus ja kostja ebaprofessionaalsus ei saa olla alusteks, mille tõttu peavad kannatama hagejad. Kinnisvara ja ehitusturg on samuti üks ärivaldkond, kus on oma riskid ning kui neid ei suudeta õigesti ajastada, siis võimalikud kahjud jäävadki vastava isiku kanda. Hageja leiab samuti, et taganemisavalduse formaalsed eeldused ei ole täidetud. Kostja tegi lepingust taganemisavalduse rohkem kui aasta pärast lepingu sõlmimist, mis ei ole hageja arvates mõistlik aeg. Hageja rõhutab, et kostja pidi hiljemalt 2006.a keskel olema teadlik, et ehitustööde hinnad on kerkinud, sest sellel ajal korterit ju ehitatigi. Õigusi ei tohi kuritarvitada ning õiguse pikaajalise kasutamata jätmisega võib kaasneda selle lõppemine. Hagejate arvates kuritarvitab kostja oma õigusi, kuna tugineb asjaolule, et majanduslik olukord turul on enam kui pooleteise aastaga muutunud. Hagejad ostsid korteri heas usus ja teadmises, et on korteri omanikud 2006.a jaanuaris. Muu hulgas märgib hageja, et kostja on teostanud oma õigusi ebaausalt, käitunud vastuoluliselt ning kostja on taganemise õiguse kaotanud. Enda õigustatud huvi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks vastavalt TsMS § 368 lg-le 1 põhjendab hageja järgmiselt. Kostja on lepingust taganemise avalduse esitanud pahauskselt. See kitsendab oluliselt hageja omandiõiguse realiseerimist ja riivab hageja õigust omandi mõistlikule käsutamisele. Esiteks tekitab kostja poolt tehtud taganemisavaldus potentsiaalsetes ostjates kahtlusi korteriomandi õiguslikust staatusest. Teiseks on krediidiasutused (pangad) seisukohal, et hüpoteeki taolisele korteriomandile ei anta ega suurendata. See omakorda piirab korteri potentsiaalsete ostjate võimalusi ostu pangalaenu abil krediteerida. 3. Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja osundanud

§-le 6, §-le 97, §-le 116, §-le 118, § 127 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse §§-dele 135 ja

1. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja hageja nõudeid ei tunnista ja palub jätta need rahuldamata.
2. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud lepingust taganemise tühisuse tuvastamise nõude aluseks olevaid asjaolusid. Poolte vahel
3. jaanuaril 2006.a sõlmitud lepinguga kohustus müüja püsitama hoone ning välja ehitama korteri. Lepingu esemeks oli Tallinna linnas Xxx asuv korteriomand, mille reaalosaks on korter nr 2 koos selle oluliste osade ja päraldistega. Sõlmitud lepingu p 4.1 kohaselt on lepingu eseme ostuhind 900 000 krooni. Ehituse alustamisest kuni selle valmimiseni toimusid Eesti majanduses kostjale ootamatud sündmused, mida ta ei võinud müügilepingu sõlmimisel ette näha ega arvestada. Liberaalne laenuturg tingis kinnisvaraturu kiire arengu ja korterite ostunõudluse. See omakorda põhjustas ehituse hinna olulise kallinemise, eriti tööjõu hinna ootamatu ja kõrge tõusu arvelt. Nimetatud asjaolud muutsid hagejaga sõlmitud müügilepingus sätestatud lepingupoolte vahekorda oluliselt kostja kahjuks. Hagejale müüdud korteriomandi ehituse kulu on kasvanud olulisel määral, mis tingiski
4. märtsil 2007.a lepingust taganemise avalduse esitamise. Ehitise valmimise ja valduse üleandmise tähtaeg pikenes sellistel asjaoludel, mida müüja ei saanud mõjutada ega lepingu sõlmimisel ette näha. Kostja ei saanud müügilepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad niivõrd suures 3 2-08-53540 ulatuses muutuda ning asjaolude muutust sellises määras ei saanud samas olukorras olev heas usus tegutsev mõistlik isik ette näha. On ilmne, et kostja ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut hagejaga sõlminud või oleks seda teinud teistsugustel tingimustel. Kostja leiab, et

§ 97

eesmärk on anda õiguslik mehhanism ebaõigluse korrigeerimiseks juhul, kui lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud lepingu pooltest sõltumatute ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematute asjaolude muutumise tõttu. Põhimõte, mille kohaselt on lepingud pooltele täitmiseks kohustuslikud (

§ 8

lg 2) kehtib eelkõige olukorras, kus lepingu sõlmimise aluseks olnud ja pooltele teadaolevad või ettenähtavad asjaolud ei muutu. Olukorras, kus lepinguliste kohustuste tasakaal pooltest sõltumatute asjaolude tõttu oluliselt muutub, ei saa lepingu siduvuse põhimõte kehtida reservatsioonideta. Kostja ei saanud ega võinud ette näha lepingu sõlmimisel, millisel moel ja millise kiirusega muutub laenuturg, millised välismajanduse tegurid seda mõjutavad, kuidas ja kui kiiresti mõjutab see kinnisvaraturgu ja sellest tulenevalt nii ehitusmaterjalide kui ka ehitustööjõu turgu, millest oli absoluutses sõltuvuses hageja ja kostja vaheline võlaõiguslik müügileping. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul on täidetud ka kõik

§ 97lg-s 2 sätestatud eeldused.

Asjaolude muutumisest ette teades oleks kostja sõlminud lepingu hoopis teistel tingimustel – teistsuguste tähtaegadega ja kõrgema (s.o õiglasema) hinnaga.

1. veebruaril 2007.a tegi kostja enda väidete kohaselt hagejale ettepaneku läbirääkimisteks lepingulise vahekorra õiglasemaks muutmiseks ja teatas, et soovib müügihinna muutmist kooskõlas korteriehituse tegelike kuludega summas 1 557 850 krooni. Hageja kostja ettepanekuga ei nõustunud, mis tingiski kostja poolse lepingust taganemise avalduse esitamise. MENETLUSE KÄIK
2. Kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kostja esindaja esitas kohtuistungil taotluse asja arutamise edasilükkamiseks. Taotlust põhjendas kostja esindaja sellega, et kostja on teda seni esindanud advokaadibürooga esindamise aluseks olnud lepingu lõpetanud ning soovib leida endale uut õigusalaste teadmistega esindajat. Kohus pidas taotlust esitatud motiividel põhjendamatuks ning jättis selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
4. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada, kui hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohtu hinnangul on hageja enda õiguslikku huvi olemasolu hagiavalduses piisavalt põhjendanud. Taganemisavalduse tõttu on kostja poolt hagejale müüdud korteriomandi käsutamise võimalused oluliselt piiratud. Kuivõrd hageja peab taganemise avaldust põhjendamatuks ja kostja ei ole seni lepingu tagasitäitmise nõuetega kohtu poole pöördunud, puudub hagejal käesoleva ajani selgus kostja poolt temale müüdud korteriomandi õigusliku staatuse osas.
5. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle.
6. jaanuaril 2006.a sõlmisid hageja ja kostja korteriomandi müügilepingu ja vasta asjaõiguslepingu (vt ka toimik, lk 9-20). Lepinguga võõrandas kostja hagejale Tallinnas aadressil Xxxasuvas majas paikneva korteriomandi (reaalosana korter nr 2). Korteriomandi müügihinnaks oli lepingu punkti 4.1 kohaselt 900 000 krooni, mille hageja on kostjale ka tasunud.
7. jaanuaril 2006.a sõlmitud lepingu punktis 5.1 sisalduva kokkuleppe kohaselt kohustus 4 2-08-53540 müüja (kostja) tagama, et Tallinnas Xxxasuv ehitis, s.h selles asuv lepingu eseme reaalosaks olev korter oleks valmis ehitatud hiljemalt
8. juunil 2006.a. Tasu ehitustööde eest sisaldub sama lepingupunkti kohaselt ülalmärgitud (lepingu punkt 4.1) müügihinnas. Lepingu punkti 5.2 kohaselt tuli lepingu eseme (korteriomandi) otsene valdus anda ostjale (hagejale) üle ühe nädala jooksul lepingu punktis 5.1 nimetatud tööde valmimisest. Puudub vaidlus selles, et korteriomandi otsene valdus anti kostja poolt hagejatele tegelikult üle
9. oktoobril 2006.a.
10. märtsil 2007.a tegi kostja
11. jaanuaril 2006.a sõlmitud lepingust taganemise avalduse lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise tõttu vastavalt

§ 97lg-le 5 (vt toimik, lk 21-24).

Hageja ei ole enda väidetes vaidlustanud nimetatud taganemise avalduse kättesaamist.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud ning kas eksisteerid sisuline alus (materiaalsed eeldused) sõlmitud lepingust taganemiseks.
2. Esmalt kontrollib kohus lepingust taganemise formaalsete eelduste olemasolu. Kohus leiab, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud.

§ 188

lg-st 1 tulenevalt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Puudub vaidlus, et kostja on vastavasisulise avalduse vastaspoolele teinud ning hagejad on selle kätte saanud. Kohtu hinnangul ei ole võimalik käesoleval juhul kohaldada

§ 118

lg 1 p-st 1 tulenevat mõistliku tähtaja kriteeriumit, kuna lepingust taganemise aluseks ei ole oluline lepingurikkumine hagejate poolt, vaid väidetav lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine. Lepingust taganemisel lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise tõttu tuleb lähtuda

§ 97lg 5 sätestatust kui eriregulatsioonist.

11. Edasiselt käsitleb kohus vaidlusaluses taganemise avalduses nimetatud taganemise materiaalsete eeldustega seonduvat.

§ 97

lg-st 5 tulenevalt on taganemise õiguse tekkimise üheks eelduseks see, et eksisteerivad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alused lepingu muutmiseks.

§ 97

lg 1 kohaselt esinevad alused lepingu muutmiseks, kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt. Sellisel juhul võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks.

1. Kostja väidete kohaselt tingis lepingust taganemise avalduse esitamise
2. märtsil 2007.a eelkõige asjaolu, et tööjõu ja ehitusmaterjalide kallinemine tõi endaga kaasa ehituse valmimise venimise ning kogu ehitise hinna kallinemise. Seetõttu leiab kostja, et pärast lepingu sõlmimist on muutunud lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega on kaasnenud lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine. Kostja väidetest võib järeldada, et lepingu esemeks oleva korteriomandi ehitamise tegelikud kulud olid 1 557 850 krooni, seega ületasid väidetavad kulud korteriomandi saamiseks müügihinda 657 850 krooni võrra. Esmalt märgib kohus, et kostja ei ole oma nimetatud väiteid tõendanud. Kostja ei ole tõendeid esitanud ka kohtu poolt selleks antud täiendava tähtaja jooksul (vt toimik, lk 45). Juba seetõttu kuulub hageja poolt esitatud tuvastuslik nõue kohtu hinnangul rahuldamisele.
3. Kohus leiab samas, et isegi kui lepingu muutmise

§ 97

lg-s 1 nimetatud alused oleksid tõendamist leidnud, puuduks kostjal käesoleval juhul võimalus lepingu muutmist nõuda (ja seega ka õigus lepingust taganeda)

§ 97lg-s 2 sätestatud piirangute tõttu.

Kohtu hinnangul võis kostja lepingu sõlmimise ajal asjaolude muutumist mõistlikult ette näha, samuti kandis kostja käesoleval juhul asjaolude muutumise riisikot. 5 2-08-53540 13.1.

§ 97

lg 2 p-s 1 sisalduva piirangu kohaselt võib kahjustatud lepingupool lepingu muutmist esimeses lõikes nimetatud asjaoludel nõuda, kui ta ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda. Kohtu hinnangul pidi kostja lepinguliste kohustuste võtmisel mõistlikult arvestama sellega, et nende kohustuste täitmise kulud võivad seoses muutustega laenu- ja kinnisvaraturul suureneda. Väidetavad muudatused ehitushindades ei ole sellised, mille poleks olnud võimalik lepingu sõlmimisel arvestada. Muudatused jäävad tavapärase majandusriski piiridesse. 13.2. Samuti on kohtu hinnangul asjakohane viidata

§ 97

lg 2 p-s 3 sätestatule, mille kohaselt võib lepingu muutmist paragrahvi esimeses lõikes nimetatud asjaoludel nõuda, kui asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool.

§ 97

regulatsioon on sisuliselt erand

§ 8

lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (pacta sunt servanda põhimõte). Kuivõrd müügihinna (ja selle tasumise tingimused) saab eeldatavalt määrata müüja, peaks müüja kandma ka sellega seonduvaid riske. Seega ei saa müügilepingus sisalduva hinnakokkuleppe muutmise aluseks olla see, et hilisemal müümisel oleks müüja saanud muutuste tõttu turuhindades müügist tõenäoliselt suuremat tulu. Taolise võimaluse jaatamine seaks ohtu käibekindluse ning muudaks sisutuks

§ 8lg-s 2 sätestatu.

Hageja on ka õigustatult märkinud, et 25. jaanuaril 2006.a sõlmitud leping sisaldab punktis 5 muu hulgas töövõtulepingule omaseid tunnuseid. Töövõtulepingu puhul kohustub töövõtja saavutama kokkulepitud tulemuse (

§ 635lg 1).

Seejuures eeldatakse, et tööde teostamise eelarve on töövõtjale siduv (

§ 639lg 1).

Seega peab töövõtja eelduslikult saavutama kokkulepitud tulemuse lepingus kokkulepitud eelarve piires ning kannab vastavaid riske. Eeltoodut resümeerides võib märkida, et kostja võõrandas hagejatele välja ehitamata korteriomandi, teadmata selle tegelikke valmisehitamise kulutusi ja muid olulisi tingimusi. Seega võttis kostja endale hagejaga sõlmitud lepingus riski, mis aga asjaolude muutumise tõttu osutus põhjendamatuks. Turumajanduse aluseks olevat privaatautonoomia põhimõtet arvestades, puudub mõislik põhjus, miks peaks kõnealuse riski realiseerumise negatiivseid tagajärgi kandma lepingu teine pool (s.t hageja). 14. Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hagi ning tuvastab 30. märtsil 2007.a kostja poolt tehtud avalduse tühisuse, millega kostja taganes

§ 97lg 5 alusel hagejaga 25.

jaanuaril 2006.a sõlmitud Tallinnas Xxxasuva korteriomandi (mille reaalosaks on korter nr 2) müügilepingust ja asjaõiguslepingust. Lähtudes TsMS § 442 lg-s 8 sätestatust, ei pea kohus vajalikuks põhjendada hageja poolt esitatud alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. 15. Kohus märgib täiendavalt, et kostja seisukoht tõendamiskoormise jaotuse osas on ebaõige. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes nimetatud menetlusnormi kohaldamisel materiaalõigusest, lasub

§ 97lg-s 5 nimetatu osas tõendamiskoormis kostjal.

Tulenevalt

§ 188

lg-st 1 toimub lepingust taganemine taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kuivõrd lepingust on käesoleval juhul taganenud kostja, siis tuleks temal ka põhjendada ja tõendada, et esinesid

§ 97lg-s 5 sätestatud materiaalsed eeldused lepingust taganemiseks.

Ülalkäsitletud tõendamiskoormise jaotusele on kohus juhtinud eelmenetluses ka kostja tähelepanu (vt toimik, lk 45). 16. Kuivõrd

§ 97

lg 5 taganemise avalduse esitamiseks puudusid käesoleval juhul materiaalsed eeldused ning kehtivat lepingust taganemist ei ole toimunud, ei pea vajalikuks käsitleda hagiavalduses sisalduvaid väiteid, mille kohaselt on kostja teostanud oma õigusi ebaausalt, käitunud vastuoluliselt ning seeläbi taganemise õiguse kaotanud. 6 2-08-53540 17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 7