← Eesti

3-07-1211/35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-1211 Haldusasi Maret Ülemaantee kaebus Kuusalu Vallavalitsuse
  2. mai
  3. a korralduse nr 472 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. veebruari
  5. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Maret Ülemaantee apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  6. veebruar 2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Maret Ülemaatee, esindaja adv Andres Past Vastustaja – Kuusalu Vallavalitsus, esindaja Rein Kiis Kolmas isik – Siri Öhrn Kolmas isik – Tuula Kruusma- Johansson Kolmas isik – Leena Kruusma Kolmas isik – Olev Piibeman Kolmas isik – Tiina Aare, esindaja adv. Kaimo Räppo Kolmas isik – Anneli Jansson Kolmas isik – Lembi Sabel RESOLUTSIOON
  7. Rahuldada Maret Ülemaantee apellatsioonkaebus osaliselt.
  8. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  9. veebruari
  10. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata Maret Ülemaantee kaebus Kuusalu Vallavalitsuse
  11. mai
  12. a korralduse nr 472 punkti 2 tühistamise nõudes.
  13. Tühistada Kuusalu Vallavalitsuse
  14. mai
  15. a korralduse nr 472 punkt
  17. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
  18. Mõista Kuusalu Vallavalitsuselt Maret Ülemaantee kasuks välja menetluskulud 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni ja Andres Pasti kasuks menetluskulud 65 krooni.
  19. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o. hiljemalt 20.03.
  20. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-07-1211
  21. Hindrek Varmalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks (endine Haldisaare A-89 talu) esitasid Harju Maavalitsusele avalduse tema lapsed Leeni Irene Kruusma 21.11.1991, Karl-August Varma 26.11.1991, Maret Ülemaantee ja Elsa Piibeman. L. I. Kruusmaa ja K.-A. Varma avaldustes oli märgitud, et nad paluvad enda osa arvestada M. Ülemaantee kasuks tulenevalt H. Varma
  22. a väljendatud soovist. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 25.01.1994 otsusega tunnistati Harjumaal, Loksa vallas asuva Haldisaare A-89 talu maa tagastamise õigustatud subjektideks avalduste esitajad võrdsetes mõttelistes osades. E. Piibeman loovutas nõudeõiguse Olev Piibemanile, kes loovutas nõudeõiguse omakorda T. Aarele. 02.09.1999 sõlmisid M. Ülemaantee ja O. Piibeman kokkuleppe, mille kohaselt esimesele kuulub tagastamisele 3/4 ja teisele 1/4 Haldi saare maast. Kuusalu Vallavalitsuse 14.12.2006 korraldusega nr 1341 lõpetati endise Haldisaare A-89 kinnistu tagastamise menetlus ¼ mõttelises osas õigustatud subjektile Leeni Irene Kruusmale ja ¼ mõttelises osas õigustatud subjektile Karl-August Varmale. M. Ülemaantee ja L. I. Kruusma kolm tütart Siri Öhrn, Tuula Kruusma-Johansson ning Leena Kruusma esitasid halduskohtule kaebuse Kuusalu Vallavalitsuse 14.12.2006 korralduse nr 1341 tühistamise nõudes (haldusasi nr 3-07-809). Kuusalu Vallavalitsus tunnistas haldusasja nr 3-07-809 menetluse ajal 10.05.2007 korraldusega nr 472 oma 14.12.2006 korralduse nr 1341 kehtetuks (p 1) ja pikendas Leeni Irene Kruusmale ja Karl-August Varmale maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega kuni 31.12.2007 (p 2). Korralduse p-s 3 näidatakse korralduse vaidlustamise kord (30 päeva jooksul korralduse teatavakstegemisest halduskohtus), punktis 5 märgitakse korralduse jõustumise aeg selle teatavakstegemisest. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse lõpetamise kehtetuks tunnistamist põhjendas vallavalitsus lisaks eelnevale kohtumenetlusele asjaoluga, et Loksa Vallavalitsus eksis, lugedes K.-A. Varma ja L. I. Kruusma avaldustel olevaid märkusi nõudeõiguse loovutamise avaldusteks ja lugedes sellest tulenevalt M. Ülemaantee õigustatud subjektiks ¾ osas, sest
  23. a novembris kirjutatud avaldused sellist õigust ei andnud. Kuna L. I. Kruusma ja K.-A. Varma eeldatavad pärijad on kaebuse esitamisega näidanud üles tahet hakata nõudeõigust pärima, otsustas vallavalitsus haldusmenetluse seaduse § 64 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast lähtuvalt pikendada L. I. Kruusmale ja K.-A. Varmale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega kuni 31.12.
  24. Tallinna Halduskohus lõpetas 22.05.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-809 menetluse.
  25. M. Ülemaantee esitas halduskohtule kaebuse Kuusalu Vallavalitsuse 10.05.2007 korralduse nr 472 tühistamise nõudes korralduse põhjenduste ja punktide 2, 3 ja 5 osas. Kaebust põhjendati järgmiselt: a) korralduse motiveeriva osa kohaselt suri K.-A. Varma
  26. aastal, mis ei vasta tegelikkusele, sest K.-A. Varma suri 09.09.1992; b) kohalik omavalitsus ei saa haldusakti andmisel otsustada nõudeõiguse loovutamise tehingu kehtivuse üle. Õigus hinnata nõudeõiguse loovutamist, s.o. tehingu kehtivust on tuginedes õigusaktidele ainult kohtul, mistõttu senikaua, kui ei ole olemas kohtuotsust, et L. I. Kruusma 21.11.1991 notariaalse korraga võrdsustatud korras kinnitatud nõudeõiguse loovutamine M. Ülemaanteele ja K.-A. Varma 26.11.1991 notariaalselt tõestatud korras kinnitatud nõudeõiguse loovutamine M. Ülemaanteele 2

(10)3-07-1211 ei kehti või on nõudeõiguse loovutamine tühine, ei ole kohalikul omavalitsusel ilma M. Ülemaantee kui nõudeõiguse saaja nõusolekuta õigust haldusaktiga anda hinnanguid eelnimetatud nõudeõiguse loovutustele;
  1. c)L. I. Kruusma ja K.-A. Varma esitatud avaldustes sisalduv nõudeõiguse loovutus vastab täielikult 29.01.1992 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 42 kehtestatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korrale;
  2. d)kaebuse esitaja leiab, et arvestada tuleb 30.04.1996 vastu võetud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega, millega täiendati maareformi seadust paragrahviga 191 „Maa nõudeõiguse loovutamine“ ja §-ga 192 „Nõudeõiguse pärimine“. Nimetatud sätted nägid ette maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise teiste hulgas õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele;
  3. e)30.04.1996 vastu võetud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõikes 4 sätestatud põhimõtte kohaselt enne maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldused jäävad kehtima ja loetakse võrdseks nõudeõiguse loovutamise lepingutega. L. I. Kruusma ja K.-A. Varma loovutasid oma eluajal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse M. Ülemaanteele, kellele see nõudeõigus kuulub ka käesoleval ajal ning Haldisaare A-89 kinnistu tuleb ¾ mõttelises osas tagastada kaebuse esitajale;
  4. f)10.05.2007 korralduse vastuvõtmisel on rikutud menetlusnõudeid, kuna kaebuse esitajat korralduse andmisel ära ei kuulatud;
  5. g)kaebuse esitajal on alates 1991. a novembrist õigus nõuda endise Haldisaare A-89 kinnistu tagastamist ¾ mõttelises osas, mistõttu kõik haldusaktid, mis oma motiivide ja resolutsiooniga takistavad endise Haldisaare kinnistu tagastamist kaebuse esitajale ¾ osas, rikuvad kaebuse esitaja omandiõigust nimetatud varale. Korraldus rikub kaebuse esitaja õigustatud ootust omandi tagastamisele. See ootus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas võrdsustatud omandiõigusega;
  6. h)vaidlustatud korralduse motiveerivast osast nähtub, et Kuusalu Vallavalitsus ei ole 14.12.2006 korralduse kehtetuks tunnistamisel hinnanud S. Öhrni, T. Kruusma-Johanssoni ja L. Kruusma ning M. Ülemaantee 19.04.2007 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses sisaldunud väiteid, mille kohaselt läks M. Ülemaanteele nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud varale üle 1991. a novembris nõudeõiguse loovutamise tulemusel. Korralduse p 2 rikub kaebuse esitaja õigust võõrandatud vara tagastamisele;
  7. i)Kuusalu Vallavalitsus on korralduse andmisel ebaõigesti käsitlenud kaebuse esitajat õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse pärijana ja lähtunud ekslikult põhimõttest, et L. I. Kruusma ja K.-A. Varma nõudeõigus läheb õigusjärglastele üle pärimist käsitleva Eesti õiguse kohaselt. Tegelikkuses läks nõudeõigus üle nõudeõiguse loovutamisega, mistõttu haldusakti motiveerimisel tuleb lähtuda nõudeõiguse loovutamist käsitlenud õigusaktidest, muude hulgas maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-st 16 lg 4. Eelnimetatud põhjusel on korraldus vääralt motiveeritud ka õiguslikus mõttes. 3. Tallinna Halduskohtu 11.02.2008 otsusega jäeti M. Ülemaantee kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:
  8. a)alates 01.11.1991 kuni 27.04.1993 kehtinud MaaRS § 19 lg 3 redaktsiooni järgi ei saanud 1991. aasta novembris L. I. Kruusma ega K.-A. Varma loovutada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust oma õetütrele M. Ülemaanteele;
  9. b)K.-A. Varma ja L. I. Kruusma tunnistati mõlemad ¼ mõttelises osas Haldisaare A-89 suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 25.01.1994 otsusega nr 3
(10)3-07-1211 6074. Seega ei olnud K.- A. Varma ja L. I. Kruusma 1991. a veel õigustatud subjektideks tunnistatud ning neil ei olnud nõudeõigust, mida M. Ülemaanteele loovutada;
  1. c)väär on kaebuse esitaja arusaam, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korda reguleerivas määruses on õigustatud subjekti mõiste sisustatud teisiti kui omandireformi aluste seaduses, maareformi seaduses ja nende täitmiseks antud teistes õigusaktides. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 1 kohaselt võtavad omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks üksikisikutelt ja juriidilistelt isikutelt (taotlejad) avaldusi vastu maavalitsused ja korra punktis 3 nimetatud linnavalitsused; p 5 sätestab, et taotleja esitab vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks korra lisa 1 kohase kirjaliku avalduse;
  2. d)ühestki omandireformi reguleerivast seadusest ega selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktist ei tulene, et õigusvastaselt võõrandatud vara taotlejale kuuluvad omandireformi reguleerivatest õigusaktidest õigustatud subjektile tulenevad õigused ilma, et taotleja oleks selleks sätestatud korras ja tingimustel ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt õigustatud subjektiks tunnistatud;
  3. e)väär on kaebuse esitaja arvamus, et Loksa Vallavalitsus ja Kuusalu Vallavalitsus on jätnud põhjendamatult haldusmenetluses kohaldamata 30.04.1996 vastu võetud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõikes 4 sätestatud põhimõtte. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et nõudeõiguse loovutamise avalduste esitamise ajal seaduse nõuetele vastanud avalduste puhul ei nähtud ette nende ümbervormistamist nõudeõiguse loovutamise lepinguteks;
  4. f)ekslik on kaebuse esitaja väide, mille kohaselt vastustajal puudus õigus anda hinnanguid L. I. Kruusma ja K.-A. Varma nõudeõiguse loovutustele. MaaRS § 15 lg 1 kohaselt otsustab maa tagastamise ja kompenseerimise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele otsustab määruse nr 36 p 49 kohaselt maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Kuna haldusorganil on kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguda selleks tõendeid omal algatusel, siis oli vallavalitsuse kohustuseks ka hinnata, kas M. Ülemaantee oli L. I. Kruusmalt ja K.-A. Varmalt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse omandanud või mitte;
  5. g)hinnates nõudeõiguse loovutamise tehingu kehtivust tuvastas Kuusalu Vallavalitsus korralduse nr 472 väljaandmisel tsiviilõiguslikke asjaolusid, mis oleksid aluseks õiguspärase haldusakti väljaandmisel;
  6. h)kuna Kuusalu Vallavalitsus asus põhjendatult ja kooskõlas seadusega seisukohale, et L. I. Kruusma ja K.-A. Varma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduses sisalduv lause ei ole käsitletav nõudeõiguse loovutamise tehinguna maareformi seaduse mõistes, puudus ka vajadus tehingu kehtivuse tuvastamiseks kohtumenetluses;
  7. i)õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku tahteavaldus käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust ei oma, kuivõrd kaebuse esemeks ei ole Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 25.01.1994 otsus nr 6074 ning vaidlust ei ole selles, kas õigustatud subjektide kindlaksmääramisel tulnuks lähtuda nimetatud tahteavaldusest;
  8. j)väär on kaebuse esitaja seisukoht, et käesolevas asjas vaidlustatud korralduse andmisel on Kuusalu Vallavalitsus hinnanud 19.04.2007 halduskohtule esitatud kaebuses sisaldunud väiteid. Vallavalitsus on põhjendatult leidnud, et M. Ülemaantee 4
(10)3-07-1211 ei ole L. I. Kruusmalt ja K.-A. Varmalt omandanud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigust;
  1. k)27.11.2005 jõustunud MaaRS § 192 lg 3 kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukoha järgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56 näeb ette, et kohalik komisjon teatab tähtaja koos käesolevas korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult ning maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega on võimalik pikendada. Sealjuures kui õigustatud subjekti poolt näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotle tähtaja pikendamist, loeb kohalik omavalitsus isiku ORAS § 12 lõike 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetab korraldusega tagastamismenetluse. Kuna kaebuse esitaja ise on üheks võimalikuks K.-A. Varma pärijaks teiste pärijate kõrval, oli tegemist soodustava haldusaktiga ka kaebuse esitaja suhtes;
  2. l)vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust;
  3. m)Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 63 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud maale üle õigustatud subjektile maa kinnistusraamatusse kandmise päevast. Eeltoodust tulenevalt ei saa maa tagastamise õigustatud subjekti käsitada kinnisasja omanikuna;
  4. n)kaebuse esitaja väited haldusakti õigusvastasusest seoses K.-A. Varma ebaõige surmaaja märkimisega ning vaidlustamistähtaja osas eksliku viite märkimisega ei saanud mõjutada sisuliselt õiguspärase haldusakti vastuvõtmist. Ka kaebuse esitaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ei toonud kaasa sisuliselt vale otsuse tegemist, sealjuures oli kaebuse esitajal oma vastuväited võimalik esitada kohtumenetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. M. Ülemaantee apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada M. Ülemaantee kaebus. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:
  5. a)maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõikes 4 sätestati põhimõte, mille kohaselt enne maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumist esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldused jäävad kehtima ja loetakse võrdseks nõudeõiguse loovutamise lepinguga. Selle seaduse § 16 lg 4 ei sätesta mingeid lisatingimusi nõudeõiguse loovutamise avalduste kehtimajäämiseks;
  6. b)L. I. Kruusma ja K.-A. Varma loovutasid oma elu ajal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse M. Ülemaanteele, kellele see nõudeõigus kuulub ka käesoleval ajal. Seetõttu tuleb Haldisaare A-89 kinnistu eelnimetatud põhjusel ¾ mõttelises osas tagastada kaebuse esitajale;
  7. c)Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määruse nr 42 p 2 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, asendamise või kompenseerimise avalduse esitanud isikud, kes soovivad loovutada maa tagastamise või asendamise nõudeõigust, esitavad samale määrusele lisatud vormi kohase avalduse samale maakonna- või linnakomisjonile, kellele on esitatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või asendamise avaldus, või kohaliku omavalitsuse täitevorganile;
  8. d)halduskohus jättis uurimata ja hindamata mitmeid tähtsust omavaid asjaolusid. Halduskohus pole vaidluse lahendamisel arvestanud, et kokkulepped maa tagastamiseks kehtivad ning et neid kokkuleppeid maa tagastamiseks tuleb hinnata koosmõjus Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2006 otsusega nr 3-3-1-40-06; 5
(10)3-07-1211
  1. e)kohus jättis hindamata kaebuse esitaja väite, et vastavalt kohtupraktikale tuli haldusmenetluse läbiviimisel hea halduse tavast ja põhimõttest lähtuda ka enne haldusmenetluse seaduse (HMS) jõustumist. Kohus on küll leidnud, et hoonestamata maale ei olnud ette nähtud nõudeõiguse võõrandamise võimalust õdede või vendade alanejatele sugulastele, kuid jättis uurimata, miks kohalik omavalitsus ei nõudnud alates 28.04.1993 hea halduse tava kohaselt M. Ülemaanteelt nõudeõiguse omandamise kohta täiendavate dokumentide esitamist;
  2. f)õigus hinnata nõudeõiguse loovutamise kehtivust on ainult üldkohtul;
  3. g)kaebuse esitaja tsiviilõiguste üle otsustamine on 10.05.2007 korralduse 472 vastuvõtmisel toimunud vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Konventsiooni artikli 6 lõikega 1. M. Ülemaantee ilmajätmine talle loovutatud nõudeõigusest on vastuolus PS §-ga 32;
  4. h)kaebuse esitajale ei antud võimalust esitada vastuväiteid, et nõudeõiguse loovutamine ei olnud tühine, kuivõrd nii L. I. Kruusma kui ka K.-A. Varma esitasid oma nõudeõiguse loovutamise avaldused notariaalselt tõestatutena vara tagastamise avaldustes;
  5. i)Kuusalu Vallavalitsus on vaidlustatud korralduse andmisel ebaõigesti käsitanud kaebuse esitajat õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse pärijana ja lähtunud ekslikult põhimõttest, et L. I. Kruusma ning K.-A. Varma nõudeõigus läheb õigusjärglastele üle pärimist käsitleva Eesti õiguse kohaselt. 5. Kuusalu Vallavalitsuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 6. T. Aare esindaja vaidles kohtuistungil apellatsioonkaebusele vastu ja S. Öhrn, T. Kruusma-Johansson ning L. Kruusma palusid apellatsioonkaebuse rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 7. Halduskohtu arvates on vaidlustatud haldusakt kaebajat soodustav haldusakt. Kolleegium seda seisukohta ei jaga. Vaidlustatud korraldusega tunnistati kehtetuks vallavalitsuse 14.12.2006 korraldus nr 1341, millega lõpetati maa tagastamise menetlus õigustatud subjektide K.-A. Varma ja L. I. Kruusma osas. Selle haldusakti tühistamist taotles apellant varasemalt halduskohtus. 14.12.2006 korralduse kehtetuks tunnistamise korral oli vastustajal võimalik juhul, kui asuda seisukohale, et K.-A. Varma ja L. I. Kruusma olid vara tagastamise nõudeõiguse loovutanud apellandile, otsustada vara tagastamine apellandile ja T. Aarele lähtudes 02.09.1999 apellandi ja O. Piibemanni vahel sõlmitud kokkuleppest, või juhul, kui nõudeõiguse loovutamise kohta kehtivat tehingut pole, lõpetada vara tagastamise menetlus K.-A. Varma ja L. I. Kruusma osas MaaRS § 192 lg 3 alusel. Nimetatud olukorras tuleks maa tagastamine otsustada lähtudes 02.09.1999 apellandi ja O. Piibemanni vahel sõlmitud kokkuleppest ning apellandile kuuluks tagastamisele ¾ maast. Viimasel juhul kuuluks kohaldamisele MaaRS § 14 lg 5, mis näeb ette sellisel juhul apellandi poolt riigile võla tasumise kohustuse selle maa eest, mille ulatuses apellandi osa suurenes (s.o. ¼ mõttelises osas), ja riigi poolt T. Aarele samas osas maa kompenseerimise. 8. Vaidlustatud haldusaktiga anti aga võimalus K.-A. Varma ja L. I. Kruusma pärijatele maa tagastamise menetluses jätkuvalt osaleda ja haldusaktist tulenevalt ei oleks 02.09.1999 kokkulepet võimalik täita, sest kokkuleppe sõlmimisel ei osalenud nimetatud õigustatud subjektide pärijad. 6
(10)3-07-1211 II
  1. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 4 ei legaliseerinud varasemaid nõudeõiguse loovutamise avaldusi, nagu väidab apellant, vaid kehtestas, et täiendused maareformi seaduses ei too kaasa varem nõudeõiguse loovutamise kohta tehtud tehingute kehtetust. Säte sõnastas, et enne selle seaduse jõustumist esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldused jäävad kehtima ja loetakse võrdseks nõudeõiguse loovutamise lepinguga. Et tuvastada, kas K.-A. Varma ja L. I. Kruusma loovutasid oma nõudeõiguse maa tagastamiseks, tuleb seetõttu välja selgitada, kas nõudeõiguse loovutamine
  2. a novembris oli lubatav. Seejuures pole oluline ka see, kas sellised tehingud olid lubatud Vabariigi Valitsuse 29.01.1992 määrusega nr 42 kinnitatud maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra punkti 2 kohaselt või MaaRS § 19 lg 3 alates 28.04.1993 kehtinud redaktsiooni kohaselt, nagu väidab apellant, sest nii see määrus kui seaduse sõnastus jõustusid pärast avalduste esitamist.
  3. Ringkonnakohtu arvates on halduskohus MaaRS § 19 lg 3 sõnastust, mis kehtis
  4. a novembris avalduste esitamise ajal, õigesti mõistnud. See lõige sätestas, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandusse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt MaaRS §dele 7, 8 ja
  5. Nimetatud sättest nähtuvalt ei olnud muul viisil nõudeõiguse loovutamine lubatav.
  6. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 4 tuleb mõista nii, et nimetatud seaduse jõustumisel tuli uuesti varasemad nõudeõiguse loovutamise avaldused läbi vaadata, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakt ei ole selle nõude täitmata jätmise tõttu õigusvastane. Avaldus nõudeõiguse loovutamiseks esitati notari poolt allkirja tõestamisega kirjalikus vormis. MaaRS § 191 lg 3 sätestas alates maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumisest, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõuded olid kehtestatud sel ajal kehtinud notariaadiseadusega (§-d 47-49) ja nõudsid notarilt enamat kui allkirja ehtsuse kontrollimine. Ühepoolset avaldust ei saa samastada ka nõudeõiguse loovutaja ja saaja notariaalse lepinguga. Apellandi seisukohtade õigsust, et ta on nõudeõiguse omandanud loovutamise teel, ei kinnita ka H. Varma
  7. a testament, sest sel ajal ei olnud ta maatüki omanik, ega Lembit Kruusma
  8. a avaldus, sest L. Kruusma ei olnud esitanud pärimisõiguse tunnistust, mis kinnitaks nõudeõiguse omandamist, ning avaldus ei vastanud nõudeõiguse loovutamisele maareformi seadusega kehtestatud tingimustele.
  9. Ebaõige on apellandi väide, et vara tagastamise nõudeõigus on temalt osaliselt õigusvastaselt sundvõõrandatud. Olukorras, kus nõudeõiguse loovutamise kohta tehtud tehing oli tühine, ei ole apellandil vara tagastamise nõudeõigust selles ulatuses ka tekkinud.
  10. Ebaõige on ka apellandi väide, et vastustaja ei saanud hinnata loovutamise tehingu kehtivust ilma mõne asjaosalise sellekohase taotluseta. Riigikohus selgitas halduskohtu poolt viidatud otsuses, et kui haldusakti andmisel on määrava tähtsusega tsiviilõiguslik 7
(10)3-07-1211 asjaolu, siis peab haldusorgan sellise tsiviilõigusliku asjaolu ise tuvastama. Tsiviilõigusliku tehingu poolte vahelise vaidluse puudumine ei ole piisav tehingu kehtivuse tuvastamiseks.
  1. Apellandil on õigus, et teda käsitleti pikka aega vara tagastamise õigustatud subjektina ¾ mõttelises osas tagastamisele kuuluvast varast. Loksa Vallavolikogu 24.08.1995 otsusega „Talumaade tagastamine“ tagastati vaidlusalune maaüksus O. Piibemanile ¼ maa osas ja apellandile ¾ maa osas. Otsuse põhjendustest nähtuvalt on L. I. Kruusma ja K.-A. Varma nõudeõigused loovutanud M. Ülemaanteele. Nimetatud haldusakti aluseks olevale õigusaktile ei ole volikogu otsuses viidatud. Ringkonnakohtu arvates volikogul sellise haldusakti andmise pädevust ka ei olnud ning otsus on seetõttu tühine. Muid haldusakte, millest nähtub nõudeõiguse loovutamise tunnustamine pädeva haldusorgani poolt, asjas esitatud ei ole. Nõudeõiguse loovutamist on siiski tunnustatud maa tagastamise menetluses menetlustoimingute tegemisel ja vara tagastamise kohta haldusaktide andmisel. Ka Harju maavanema 22.06.2004 korralduse nr 926-k andmisel lähtuti asjaolust, et L. I. Kruusma ja K.-A. Varma on nõuded loovutanud apellandile. Kolleegiumi arvates ei saa sellest siiski järeldada, et apellanti tuleks ka edasi käsitleda L. I. Kruusma ja K.-A. Varma nõudeõiguse pärijana. Kuni maa tagastamise menetluse lõppemiseni ei ole sellises olukorras, kus pole kehtivat tuvastava iseloomuga haldusakti, mis vara tagastamise nõudeõiguse suurused kindlaks määraks selliselt, nagu apellant väidab enda nõudeõiguse olevat (s.o. ¾ mõttelist osa), õigustatud subjektidel sellist õiguspärast ootust nõudeõiguse suuruse olemasolu kohta, mis saaks olla kaalukam avalikust huvist tagastada vara seadusele vastavalt.
  2. Apellandi väited selle kohta, et vaidlustatud haldusakt anti teda haldusmenetlusse kaasamata, pole kolleegiumi arvates asja lahendamisel oluline. Apellandil on kohtumenetluses olnud võimalik esitada vastuväiteid, mida ta haldusmenetluses soovis esitada
  3. a novembris tehtud tehingute kehtivuse kohta. Nimetatud tsiviilõigusliku asjaolu hindamisel ei ole vastustajal kaalutlusõigust ning seetõttu ei saa üksnes menetlusosalise ära kuulamata jätmine mõjutada ka haldusakti sisu. III
  4. MaaRS § 192 lg 3 sätestas 16.07.2000 kuni 26.11.2005 kehtinud redaktsioonis, et pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 2 sätestas, et kui pärand on avanenud enne nimetatud seaduse jõustumist, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul selle seaduse jõustumisest arvates. Ringkonnakohus selgitas 08.12.2008 otsuses nr 3-06-1587, et MaaRS § 192 lg 3 tuleb mõista nii, et pärast selles nimetatud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas võimalik vastu võtta ega sellest loobuda.
  5. Nimetatud tähtaja jooksul, s.o. hiljemalt 16.07.2001 pärima õigustatud isikute poolt notari poole pöördumise kohta tõendid puuduvad. Ka juhul, kui pärima õigustatud isik selle tähtaja jooksul notari poole pöördus, kuid pärimisõiguse tunnistust enne 27.11.2005 vallavalitsusele ei esitanud, tuleneb maareformi seaduse muutmise seaduse §-st 26, et seda sai teha veel kuni 27.08.
  6. Selle sätte kohaselt kui pärand on avanenud enne maareformi seaduse muutmise seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, 8
(10)3-07-1211 peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul nimetatud seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
  1. Maareformi seadus ega selle muutmise seadus ei näinud ette nimetatud tähtaja ennistamise võimalust. Ringkonnakohus selgitas ülal viidatud 08.12.2008 otsuses, et MaaRS § 192 lg 3 nimetatud tõlgendusest tulenevalt ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, kui pärimisõiguse tunnistust ei ole tähtaegselt esitatud. Kolleegiumi arvates on seetõttu vaidlustatud haldusakti p 2 õigusvastane. Vallavalitsus ei saanud pikendada L. I. Kruusmale ja K.-A. Varmale vara tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega, sest menetlus tuli nende õigustatud subjektide osas lõpetada. IV
  2. Vaidlustatud korralduse punkt 2 rikub apellandi õigusi kahel põhjusel. Esiteks selle korralduse punktiga tekitati õigusvastaselt viivitus maa tagastamise menetluses. Maa tagastamise oleks vastustaja saanud otsustada kohe ilma täiendava tähtaja andmiseta. Maa tagastamise õigustatud subjektil on õigus nõuda maa tagastamise otsustamist ilma põhjendamatu viivituseta. Teiseks andis korralduse see punkt õiguse asuda maa tagastamise õigustatud subjektide L. I. Kruusma ja K.-A. Varma pärijatel menetlusse ja omandada maa tagastamise nõudeõiguse. Sellisel juhul olnuks apellandil õigus nõuda maa tagastamist ¼ mõttelises osas ning nagu otsuse punktis 8 märgitud, poleks olnud võimalik ka maa tagastamine 02.09.1999 kokkuleppe alusel. Juhul, kui L. I. Kruusma ja K.A. Varma pärijaid menetlusse ei lubata, oleks õigustatud subjektidel nõudeõigus maa tagastamiseks võrdsetes mõttelistes osades ning teiste õigustatud subjektide puudumisel oleks nõudeõigus ½ mõttelisele osale maast. V
  3. Apellant vaidlustas ka vallavalitsuse korralduse punktid 3 ja 5 ning otsuse põhjendused, paludes need tühistada. Korralduse punktis 3 näidati korralduse vaidlustamise kord ja punktis 5 selle jõustumise aeg. Ringkonnakohtu arvates puudub alus nende korralduse punktide tühistamiseks, sest p 3 ei ole materiaalses mõttes haldusakti osa HMS § 51 lõike 1 ja HKMS § 4 lg 1 tähenduses ning korralduse punkti 1 kehtimajäämisel ei ole alust tühistada ka korralduse punkti
  4. Korralduse põhjendusi ei saa kohus tühistada, sest need ei ole samuti käsitletavad sisuliselt haldusaktina HMS § 51 lg 1 ega HKMS § 4 lg 1 tähenduses. Korralduse põhjendused ei loo, muuda ega lõpeta isiku õigusi ega kohustusi. V
  5. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, halduskohtu otsus tühistada osas, milles ringkonnakohus kaebuse rahuldab, ja rahuldada kaebus vaidlustatud korralduse punkti 2 tühistamise nõude osas.
  6. T. Aare ja vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlused tuleb jätta rahuldamata, kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse selle peamise nõude osas. Kolmas isik ei ole esitanud vastuväiteid taotlustele tühistada korralduse motiivid või punktid 3 ja
  7. Vastustaja poolt kantud menetluskulude väljamõistmise eeldused käesoleval juhul aga puuduvad, sest maa tagastamise menetluses haldusaktide andmine on vastustaja tavapäraste ülesannete täitmine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et haldusorgan võib välist õigusabi küll kasutada, ent peab seejuures arvestama, et haldusorgani 9
(10)3-07-1211 põhitegevusega seotud vaidluse puhul võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema enda kanda ka tema vastu esitatud kaebuse põhjendamatuse korral. Käeolevas asjas puuduvad sellised erilised asjaolud, mis õigustaksid kaebajalt vastustaja menetluskulude osalist väljamõistmist. 23. Apellant taotles menetluskulude väljamõistmist halduskohtus summas 19 550 kr ja ringkonnakohtus summas 15 930 kr. Menetluskulude kandmine on tõendatud. Kolleegiumi arvates ei ole menetluskulud halduskohtus ülemäära suured, kuid HKMS § 93 lg 5 alusel tuleb apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta osaliselt apellandi enda kanda, sest apellatsioonimenetluses ei ole esitatud kuigivõrd uusi väiteid ega hinnatud uusi tõendeid. Arvestades eelnevat ja seda, et ringkonnakohus rahuldab kaebuse selle keskse nõude osas, tuleb menetluskulud vastustajalt välja mõista summas 25 000 krooni. Apellandi taotlus mõista vastustajalt tema esindaja Andres Pasti kasuks välja apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv summas 80 krooni tuleb rahuldada osaliselt, arvestades kaebuse osalist rahuldamist, ning mõista välja vastavalt kaebuse rahuldatud osale 65 krooni. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.