← Eesti

3-07-1211/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 11 .veebruar 2008. a Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-07-1211 M.Ü. kaebus Kuusalu Vallav

§ 26lg 1 p 6 alusel jätta M.Ü.

kaebus rahuldamata . 2.

§ 93

lg 5 alusel jätta Kuusalu Vallavalitsuse taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule. I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.H. V. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitasid Harju Maavalitsusele 1991.a. avaldused tema 3 last- K. A. V., L. I. K. ja E. P. ja üks lapselaps- H. V. tütre 1 E. V.( kes suri XXXX.a.) tütar M.Ü.. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ei esitanud avaldusi H. V. XXXX.a. surnud poja E. V. järeltulijad. Avaldajad taotlesid varana endise Kõnnu ( praegu Kuusalu) valla Viinistu külas asuva „Haldi saare” tagastamist

  1. K. A. V. esitas Harju Maavalitsusele avalduse 26.11.1991 posti teel , samuti esitas 21.11.1991 avalduse posti teel L. I. K., sealjuures sisaldub mõlemas nimetatud avalduses lause :”Enne surma testamenteeris meie isa Haldi saare kogu kinnisvaraga E. V.le, nii toimin tema soovi kohaselt ning palun minu osa arvestada tema pärija M.Ü. kasuks”. 3.Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni (ÕVVTK komisjoni) 25.jaanuari 1995.a. otsuse nr 6074 punktiga 1 loeti omandireformi objektiks Loksa vallas asuv maaüksus Haldisaare A89, kinnistu nr 8016, pindalaga 6,61 ha ja õigusvastaselt 1945.a. võõrandatud hooned. Otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara H. V.le. Otsuse punktiga 3 tunnistati otsuse punktis 1 näidatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks L.K. ¼ maa osas isa pärijana, K.-A. V. ¼ maa osas isa pärijana, E. P. ¼ maa osas isa pärijana ning M.Ü. ¼ maa osas vanaisa pärijana. Samas ulatuses tunnistati nimetatud isikud ka omandireformi õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud hoonete osas.
  2. L. I. K. lesk L. K. teavitas 07.05.1994 kirjalikult Harju Maavalitsust sellest, et L. K. on surnud ja et tema sooviks on, et tema osa läheks üle M.Ü.le.
  3. E. P. loovutas oma osa 16.03.1995 pojale O.P.nile, O.P.n loovutas 19.10.2005 maa nõudeõiguse omakorda tütar T.A.le 6.Loksa valla volikogu otsustas 24.08.1995 tagastada Haldisaare A-89 kinnistu endistes piirides O.P.nile 1/ 4 mõttelises osas ja M.Ü.le 3/4 mõttelises osas. 02.09.1999 sõlmisid M.Ü. ja O.P.n kokkuleppe, mille kohaselt kuulus esimesele tagastamisele ¾ maast ja teisele ¼.
  4. Kuusalu Vallavalitsuse 14.12.2006 korradusega nr 1341 lõpetati endise Haldisaare A-89 kinnistu tagastamise menetlus ¼ mõttelises osas L. K.le ja ¼ mõttelises osas K. A. V.le. Kuusalu Vallavalitsus põhjendas otsustust 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse § 19.2 lg-ga 3, mille kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukoha järgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta.Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata . L. K. suri xxxx.a. ja K. A. V. xxxx.a., nende järel pärimistunnistusi Kuusalu Vallavalitsusele esitatud ei ole. L. K. abikaasa L. K. ja K. A. V. aadressidel 13.10.2006 saadetud väljastusteatega kirjad tulid vallavalitsusele avamata tagasi . 8.L. I. K. tütred S.Ö.,T. K.-J. ja L.K. ning M.Ü. esitasid 19.04.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kuusalu Vallavalitsuse 14.12.2006 korralduse nr 1341 tühistamiseks (haldusasi nr 3-07-809). 9.Kuusalu Vallavalitsus tunnistas haldusasja nr 3-07-809 kohtumenetluse ajal 10.05.2007.a. korraldusega nr 472 oma 14.12.2006 korralduse nr 1341 kehtetuks ja pikendas L. K.le ja K. A. V.le vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega kuni 31.12.
  5. Eeltoodust tulenevalt lõpetas Tallinna Halduskohus 22.05.2007.a. määrusega haldusasjas nr 3-07-809 menetluse. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamismenetluse lõpetamise kehtetuks tunnistamist põhjendas vallavalitsus lisaks eelnevale menetlusele asjaoluga, et Loksa Vallavalitsus eksis, lugedes K. A. V. ja L. I. K. avaldustel olevaid märkusi nõudeõiguse loovutamise avaldustena ja sellest 2 tulenevalt M.Ü. õigustatud subjektiks ¾ osas lugemisel, sest 1991.a. novembris kirjutatud avaldused sellist õigust ei andnud. Kuna L. K. ja K. A. V. eeldatavad pärijad on kohtukaebuse esitamisega näidanud üles tahet hakata nõudeõigust pärima, otsustas vallavalitsus haldusmenetluse seaduse § 64 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast lähtuvalt pikendada L.K.le ja K. A. V.le õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega kuni 31.12.
  7. M.Ü. esitas 14.06.2007.a. .Kuusalu Vallavalitsuse 10.05.2007.a. korraldusele nr 472 kaebuse Tallinna Halduskohtule. II KAEBUSE MOTIIVID JA TAOTLUS 11.M.Ü. taotleb Kuusalu Vallavalitsuse 10.05.2007.a. korralduse nr 472 osalist tühistamist. Nimelt leiab kaebuse esitaja, et korraldus on õigusvastane motiivide ja korralduse punktide 2, 3 ja 5 osas, kuna on vastuolus õigusaktides sätestatud korraga. 12.Kaebuse esitaja märgib, et korralduse motiveeriva osa kohaselt suri K. A. V. xxxx.aastal, mis ei vasta tegelikkusele, sest K.A.Varma suri xx xx xxxx.a. 13.Samuti ei nõustu kaebuse esitaja korralduse motiveeriva osaga, milles märgitakse: Loksa Vallavalitsus on L. K. ja K. A. V. avaldustele kantud tahteavaldusi käsitanud Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kinnnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” punktis 51 alapunktis 3 nimetatud nõudeõiguse loovutamise avaldustena ja lugenud M.Ü. subjektiks ¾ osas.Loksa Vallavalitsus eksis, sest 1991.a. novembris kirjutatud avaldused sellist õigust ei andnud.Seetõttu ei arvestanud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon neid märkusi oma 1995.a. otsuse tegemisel. Nõudeõiguse loovutamiseks ei saa neid märkusi lugeda, sest K.a ja V. ei olnud 1991.a. veel subjektideks tunnistatud. Seega olid Loksa Vallavalitsuse toimingud Haldisaare A-89 tagastamisel õigustühised. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohalik omavalitsus ei saa halduskorras otsustada varaliste tehingute ( nõudeõiguse loovutamise) kehtivust või ka tühisust.Õigus hinnata nõudeõiguse loovutamise, s.o. tehingu kehtivust, on tuginedes õigusaktidele ainult kohtul, mistõttu senikaua, kui ei ole olemas tsiviilkohtu otsust, et L. I. K. 21.11.1991 notariaalse korraga võrdsustatud korras kinnitatud nõudeõiguse loovutamine M.Ü.le ja K. A. V. 26.11.1991 notariaalselt tõestatud korras kinnitatud nõudeõiguse loovutamine M.Ü.le ei kehti või on nõudeõiguse loovutamine tühine, ei ole kohalikul omavalitsusel ilma M.Ü. kui nõudeõiguse saaja nõusolekuta õigust haldusaktiga anda hinnanguid eelnimetatud nõudeõiguse loovutustele. Seega leiab kaebuse esitaja, et kõik Kuusalu Vallavalitsuse 10.05.2007 korralduses sisalduvad sisulised ja vormilised hinnangud L. K., K. A. V. ja M.Ü. vahelistele nõudeõiguse loovutamise lepingutele on õigustühised. Kaebuse kohaselt on M.Ü. tsiviilõiguste üle otsustamine korralduse vastuvõtmisel toimunud vastuolus Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni art 6 punktiga 1, samuti on kaebuse esitaja ilmajätmine temale loovutatud nõudeõigusest vastuolus Põhiseaduse §-ga
  8. 14.Kaebuse väitel vastab L. I. K. ja K. A. V. esitatud avaldustes sisalduv nõudeõiguse loovutus täielikult 29.01.1992 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 42 kehtestatud Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korrale. 15.Lisaks vastas notariaalselt või sellega võrdsustatud korras tõestatud nõudeõiguse loovutus ka 1991.a. novembris kehtinud Tsiviilkoodeksis sätestatule. TsK § 216 lg 1 kohaselt nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule on lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isikuga.Selliseid õigusakte, mis keelaksid 1991.a. novembris tagastamise nõudeõiguse loovutamise, 3 kaebuse esitajale teada ei ole.Nõude loovutamine oli kooskõlas nii TsK § 216 lg 2 kui ka TsK § 221, nõude loovutamise teade oli esitatud avaliku halduse adressaatidele – nii Harju Maavalitsusele kui ka Loksa Vallavalitsusele. Loovutatud nõue oligi seejärel, s.o.hiljemalt vara tagastamise avalduse esitamise hetkel üle läinud M.Ü.le. 16.Samuti leiab kaebuse esitaja, et arvestada tuleb 30.04.1996 vastu võetud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega, millega täiendati MRS-t paragrahviga 19.1 „Maa nõudeõiguse loovutamine“ ja §-ga 19.2 „Nõudeõiguse pärimine“. Nimetatud sätted nägid ette maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise teiste hulgas õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele. 17.30.04.1996 vastu võetud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 4 sätestati põhimõte, mida Loksa Vallavalitsus ja Kuusalu Vallavalitsus haldusmenetluses kohaldanud ei ole. Selle sätte kohaselt enne Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise 30.04.1996 seaduse jõustumist esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldused jäävad kehtima ja loetakse võrdseks nõudeõiguse loovutamise lepingutega. Eeltoodust tulenevaga on kooskõlas kaebuse esitaja arvamus, et L.I.K. ja K.A.V. poolt 1991 novembris esitatud avaldustes sisalduv notariaalselt või sellega võrdsustatud vormis tõestatud nõudeõiguse loovutamine jäi MRS § 19.1 ja 19.2 jõustumisel kehtima, mistõttu Kuusalu Vallavalitsusel puudub õigus nõuda L.I.K. ja KK.A.V. nõudeõiguse suhtes pärimismenetluse läbiviimist. L.I.K. ja KK.A.V. loovutasid oma eluajal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse M.Ü.le, kellele see nõudeõigus kuulub ka käesoleval ajal ning Haldisaare A-89 kinnistu tuleb ¾ mõttelises osas tagastada kaebuse esitajale. 18.Lisaks on kaebuse esitaja seisukohal, et 10.05.2007 .a korralduse vastuvõtmisel on rikutud menetlusnõudeid, kuna kaebuse esitajat korralduse ettevalmistamisele ei kaasatud, seega ei antud temale ka võimalust omapoolsete vastuväidete esitamiseks selle kohta, et nõudeõiguse loovutamine ei ole olnud õigustühine, kuna nõudeõiguse loovutamise avaldused esitati notariaalselt tõestatuna vara tagastamise avaldustes. 19.Kaebuses on viidatud Euroopa inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni Protokolli nr 1 art 1, mille kohaselt igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud korduvalt seisukohale, et juhul kui lepinguosaline riik oli kehtestanud õigusnormid eelmise riigikorra ajal võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ning need jäid jõusse pärast Konventsiooni, sealhulgas Protokolli nr 1 ratifitseerimist kõnealuse riigi poolt, tuleb kõnealuseid õigusnorme käsitleda Protokolli nr 1 artikliga 1 tagatud uue omandiõiguse loomisena isikute suhtes, kes vastavad õigusega antud tingimustele. Kaebuse esitaja rõhutab, et tal on alates 1991.a. novembrist õigus nõuda endise Haldisaare A-89 kinnistu tagastamist ¾ mõttelises osas, mistõttu kõik haldusaktid, mis oma motiivide ja resolutsiooniga takistavad endise Haldisaare kinnistu tagastamist kaebuse esitajale ¾ osas, rikuvad kaebuse esitaja omandiõigust nimetatud varale. Kaebuse kohaselt võib Protokolli nr 1 art 1 mõistes omand esineda kas olemasoleva omandina või varana, sealhulgas nõuetena, kusjures kaebaja võib väita, et tal on vähemalt „õiguslik ootus“ nende realiseerumise suhtes. Korraldus rikub kaebuse esitaja õigustatud ootust omandi tagastamisele, mis EIÕK käsitluse kohaselt on võrdsustatud omandiõigusega. 20.Vaidlustatud korralduse motiveerivast osast nähtub, et Kuusalu Vallavalitsus ei ole 14.12.2006 korralduse kehtetuks tunnistamisel hinnanud S.Ö.i,T. K.-J. ja L.K. ning M.Ü. 19.04.2007 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses sisaldunud väiteid, mille 4 kohaselt läks M.Ü.le nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud varale üle 1991.a. novembris nõudeõiguse loovutamise tulemusel. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud korralduse motiivide kohaselt lähtus vallavalitsus sellest, et L. K. ja KK.A.V. eeldatavad pärijad on kohtukaebuse esitamisega üles näidanud tahet hakata nõudeõigust pärima ning sel motiivil anti korralduse p 2, millega pikendati L.K.le ja K.A.V.le õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega kuni 31.12.2007 .Korralduse p 2 rikub kaebuse esitaja õigust võõrandatud vara tagastamisele.
  9. Kuusalu Vallavalitsus on korralduse andmisel ebaõigesti käsitlenud kaebuse esitajat õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse pärijana ja lähtunud ekslikult põhimõttest, et L. K. ja K.A.V. nõudeõigus läheb õigusjärglastele üle pärimist käsitleva Eesti õiguse kohaselt. Tegelikkuses läks nõudeõigus üle nõudeõiguse loovutamisega, mistõttu haldusakti motiveerimisel tuleb lähtuda nõudeõiguse loovutamist käsitlenud õigusaktidest, muude hulgas maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise 30.04.1996 seaduse §-st 16 lg
  10. Ülaltoodud põhjusel on korraldus vääralt motiveeritud ka õiguslikus mõttes. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 22.Kuusalu Vallavalitsus vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et kaebuse väited ei anna alust Kuusalu Vallavalitsuse 10.05.2007.a. korralduse nr 472 osaliseks tühistamiseks. Vastustaja hinnangul on ta L.I.K. ja KK.A.V. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldustes sisalduvat lauset tagastamisele taotletava maa M.Ü.le arvestamise kohta õigesti käsitlenud ning korraldus on selles osas õige, mistõttu vormiliste nõuete rikkumise tõttu puudub kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega alus korralduse tühistamiseks.
  11. Vaidlustatud korraldus kaebuse esitaja õigusi rikkuda ei saa, sest selle haldusakti eesmärgiks on asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamine ja selle korraldusega täidab vallavalitsus temal lasuvat HMS § 6 sätestatud uurimisprintsiibist tulenevat kohustust. Kaebuse esitaja õiguste mahtu ei suurenda ega vähenda korraldus, millega pikendati L.I.K.le ja K.A.V.le õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisemenetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega. 24.L.I.K. ja K.A.V. on Harju maavalitsusele esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldused allkirjastanud 1991.a. novembris, sealjuures mõlemas avalduses sisaldub lause”Enne surma testamenteeris meie isa Haldi saare kogu kinnisvaraga E. V.le, nii toimin tema soovikohaselt ning palun minu osa arvestada tema pärija M.Ü. kasuks”. MRS sel ajal kehtinud redaktsioon ,mille alusel esitasid nimetatud isikud maa tagastamise avaldused, sätestas maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise piirangud , nähes § 19 lg-s 3 ette, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subject loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandusse neile Eesti NSV tsluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 7,8 ja
  12. M.Ü. seaduses toodud nõudeõiguse loovutuse saaja kirjeldusele ei vasta. 25.Samuti ei ole L.I.K. ja K.A.V. isikuteks, kes oleksid saanud olla MRS § 19 lg 1 alusel maa tagastamise nõudeõiguse loovutajaks, kuna nõudeõiguse loovutamise tehingule peab eelnema õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamine. 5 26.Lisaks sätestab ka kaebaja poolt viidatud TsK § 216 lg 1, et nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule on lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue pole seotud kreeditori isikuga.MRS-ga ei olnud lubatud nõudeõiguse loovutamine isikule, kes ei taotle omandusse neile ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 7,8 ja
  13. 27.Iseenesest asjaolu, et Loksa Vallavalitsus käsitles M.Ü.d L.I.K. ja K.A.V. õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse omandajana, ei oma õigusliku alusena tähendust, sest õiguslikult ebaõiged toimingud ei saa luua õiguspäraseid tagajärgi. 28.Vastustaja ei nõustu kaebuse seisukohaga, nagu puuduks haldusorganil õigus hinnata nõudeõiguse loovutamise tehingu kehtivust. Kuna haldusorganil on kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguda selleks tõendeid omal algatusel, siis oli vallavalitsuse kohustuseks ka hinnata, kas M.Ü. oli L.I.K.lt ja K.A.V.lt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse omandanud või mitte. Ka Riigikohus on 27.11.2006 haldusasjas nr 3-3-1-59-06 otsuses selgitanud, et HMS § 6 ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalikõiguslike asjaolude väljaselgitamiseks ning on kohustus välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjalud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Korralduse nr 472 väljaandmisel tuvastas Kuusalu Vallavalitsus tsiviilõiguslikke asjaolusid, mis oleksid aluseks õiguspärase haldusakti väljaandmisel. Kuna L.I.K. ja K.A.V. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduses sisalduv lause ei ole käsitletav nõudeõiguse loovutamise tehinguna MRS mõistes, puudus ka vajadus tehingu kehtivuse tuvastamiseks kohtumenetluses. MRS-ga oli kindlaks määratud, kes saavad olla maa tagastamise nõudeõiguse omandajad ja kaebuse esitaja seaduses toodud subjektikirjeldusele ei vasta. 29.Vastustaja on seisukohal, et korraldus pikendada L.I.K.le ja K.A.V.le õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega on õiguspärane. Kuna M.Ü.le ei tekkinud endise Haldisaare A89 talu ¾ suuruses osas maa tagastamise nõudeõigust, tuli anda õigustatud subjektide pärijatele võimalus esitada pärimisõigust tõendavad dokumendid, et määrata maa tagastamise nõudeõiguse pärinud isikute ring. Täiendava tähtaja andmine on maa tagastamise õigustatud subjekte soodustav haldustoiming ning vallavalitsus on toiminud vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määruse nr 36 punktiga
  14. Kaebuse täienduse kohaselt märgib kaebuse esitaja ise, et ta ei ole L.I.K. võimalikuks pärijaks. Kaebuse esitaja on teiste pärijate kõrval üheks võimalikuks K.A.V. pärijaks. Kuna L.I.K. ja K.A.V. nõudeõigus nõudeõiguse loovutamise teel kaebuse esitajale üle minna ei saanud, on ka kaebuse esitaja huvides selgitada välja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist nõudma õigustatud subjektide pärijate ring. 30.Asjaolu, et korralduse punktis 3 on ebaõigelt märgitud korralduse vaidlustamise tähtajaks 30 päeva, ei muuda sisuliselt õiguspärast haldusakti kehtetuks ega riku kaebuse esitaja õigusi. IV KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD 31.Kolmandad isikud S.Ö., T.K.-J. ja L.K. on kohtule kirjalikult teatanud, et nad nõustuvad M.Ü. kaebusega ja paluvad see rahuldada.
  15. Kolmandad isikud A.J. ja L.S. kaebuse kohta oma seisukohti kohtule kirjalikult esitanud ei ole , samas on nad kohtule kirjalikult teatanud, et xxxx.a. surnud K.A.V. 6 oli nende isa E. V., kes suri xxxx.a., vend, seega seaduste kohaselt peaksid A.J. ja L.S. olema K.A.V. varaliste õiguste pärijaks. 33.Kolmandate isikute O.P.i ja T.A. esindaja v.adv. Väino-Rein Villik kaebuse kohta kohtule kirjalikult oma seisukohti ei esitanud. V KOHTUISTUNG
  16. Pooled jäid kohtuistungil oma seisukohtade juurde. Kolmandate isikute O.P.i ja T.A. esindaja v.adv. Väino-Rein Villik toetas kohtuistungil vastustaja seisukohti ja märkis täiendavalt, et kaebus on sisutühi, esitatud teiste eesmärkide saavutamiseks, tähtajad on möödunud ja akt iseenesest ei loonud mingeid positiivseid õiguslikke tagajärgi. Kaebaja õigusi rikutud ei ole. MRS § 19.2 lg 3 kohaselt tuleb pärimisdokumendid esitada 9 kuu jooksul, mis on möödas ja isikud, kes ei ole antud asjas pärimisega tegelenud ja dokumente esitanud, on surnud üle 10 aasta. Ainsad isikud, kes saaksid rääkida nõudeõiguse loovutamisest, on E. P., kes loovutas nõudeõiguse O.P.nile ja viimane T.A.le, L. K., kes avaldas soovi maa tagastamiseks, kuid suri ja kelle pärijatest ei ole midagi teada, tütred pärimisdokumente esitanud ei ole, M.Ü. ja K.A.V., kes suri xxxx. Kõik nad saavad ¼ suuruse osa kinnistust. Kaks isikut nimetatuist on surnud ja pärijaid neil ei ole. Käesolevaks ajaks on jäänud alles kaebuse esitaja ja T.A., kellel mõlemal on õigus ¼ osale kinnistust, L.I.K. ja K.A.V. õigustatud subjektid langevad juriidilisest lahendusest välja . VI KOHTU PÕHJENDUSED
  17. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leidis, et Kuusalu Vallavalitsuse 10.05.2007.a. korraldus nr 472 on õiguspärane ja kaebuse esitaja õigusi ei riku, mistõttu kaebus rahuldamisele ei kuulu. Kuigi vaidlustatud korralduses toimingute tegemiseks antud tähtaeg on käesolevaks ajaks möödunud, millega HMS § 61 lg 2 seostab haldusakti kehtivuse, leiab kohus, et kuna kaebuse esitaja taotleb haldusakti tühistamist, millise nõude rahuldamisel loetakse, et haldusakti ei ole kunagi kehtinud ja millega kaasneb haldusakti tagasitäitmine ning puudub alus väita , et nimetatud haldusaktist ei saa tuleneda kaebuse esitaja õigusi riivavaid tagajärgi, oli kaebuse esitaja soovi korral õigustatud jääma tühistamisnõude juurde. Haldusakti õiguspärasuse osas oma seisukoha põhjenduseks tugineb kohus alljärgnevale:
  18. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub ning menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles , et K.A.V. esitas Harju Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks avalduse 26.11.1991.a. ja L. I. K. esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse 21.11.1991.a. Vaidlust ei ole ka selles, et mõlemas avalduses sisaldub lause”Enne surma testamenteeris meie isa Haldi saare kogu kinnisvaraga E. V.le, nii toimin tema soovi kohaselt ning palun minu osa arvestada tema pärija M.Ü. kasuks”. Kohus nõustub vastustajaga selles, et eespoolnimetatud vara tagastamise avalduste esitamise aluseks olnud Maareformi seaduse kehtinud redaktsioon ei võimaldanud L.I.K.l ja K.A.V.l nõudeõigust M.Ü.le loovutada . MRS § 19” Piirangud tagastatud või asendatud maa käsutamisel ning maa tagastamise või asendamise õiguse loovutamine” lg 3 ajavahemikul 01.11.1991-27.04.1993 kehtinud redaktsioonis sätestatu kohaselt oli nõudeõiguse loovutamine võimalik vaid selles sättes loetletud 7 tingimustele vastavale isikule:

(3)Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandisse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt käesoleva seaduse paragrahvidele 7,8 ja
  1. Vaidlus puudub selles osas, et eespooltoodud sättes märgitud tingimustele, millele pidi vastama isik, kellele nõudeõiguse võis loovutada, M.Ü. ei vasta. Seega ülaltoodust tulenevalt ei olnud seaduses sätestatud piirangute tõttu L.I.K.l ja K.A.V.l võimalik nõudeõigust M.Ü.le loovutada. Kohtu eespooltoodud seisukoht on vastavuses ka kaebuse esitaja poolt viidatud 29.01.1992.a. vastuvõetud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 42, sealjuures määruse punktiga 5, mille kohaselt isik, kelle kasuks nõudeõigus on loovutatud, on kohustatud omandiõiguse vormistamiseks esitama maa asukoha järgsele omavalitsuse organile talumaa kasutamist või hoonete omandiõigust tõendavad dokumendid ( MRS § 19 lg 3 sõnastuse redaktsioon, mille kohus on toonud eespool, kehtis kuni 27.04.1993). 37.Nii K.A.V. kui ka L.I.K. poolt Harju Maavalitsusele 1991.a. novembris esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldustes sisaldub lause”Enne surma testamenteeris meie isa Haldi saare kogu kinnisvaraga E V.le, nii toimin tema soovi kohaselt ning palun minu osa arvestada tema pärija M.Ü. kasuks”. Tulenevalt MRS § 19 lg 3 sel ajal kehtinud redaktsioonist, mille sõnastuse on kohus toonud eespool, võis maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada õigustatud subjekt . K.A.V. ja L.I.K. tunnistati mõlemad ¼ mõttelises osas Haldisaare A-89 suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Harju maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 25.01.1995.a. otsusega nr 6074 . Seega ei olnud K.A.V. ja L.I.K. 1991.a., millal nad loovutasid maa tagastamise nõudeõiguse, veel õigustatud subjektideks tunnistatud ehk teisisõnu ei kuulunud neile sel ajal nõudeõigust Haldisaare A-89 suhtes, mida M.Ü.le loovutada. 38.Põhjendatud on Kuusalu Vallavalitsuse seisukoht, et kuna MRS-ga nõudeõiguse loovutamine isikule, kes ei taotle omandusse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt MRS §-dele 7,8 ja 9, lubatud ei olnud, siis kaebuse viide TsK § 216 lg-le 1 kaebuse väiteid ei kinnita, kuna viimatinimetatud säte nägi ette, et nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule on lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isikuga. Käesoleval juhul oli nõude loovutamine ilmselgelt vastuolus seadusega, kuna kaebuse esitaja MRS § 19 lg 3 sätestatud tingimustele, millele pidi vastama nõudeõiguse saaja, ei vasta.
  2. 29.01.1992.a. vastuvõetud Vabariigi Valitsuse määrusele nr 42 „Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta” K.A.V. ja L.I.K. 1991.a. novembris vara tagastamise avaldustele märkuste tegemisel tugineda ei saanud, mistõttu kaebuse väide nõudeõiguse loovutamisest kooskõlas õigusaktidega sätestatule, pidades sealjuures muu hulgas silmas nimetatud määrust, on juba eeltoodud põhjendusel ekslik. Põhjendamatu on viidatud määrusele tuginevalt kaebuse käsitlus K.A.V.st ja L.I.K.st kui õigustatud subjektidest 1991.aastal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks avalduste esitamisel ja neile ülalkirjeldatud märkuse tegemisel oma osa M.Ü. kasuks arvestamise kohta. Viidatud määruse punktis 1 on küll õigustatud subjektina käsitletud isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist, ent väär on kaebuse esitaja arusaam, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korda reguleerivas määruses on õigustatud subjekti mõiste sisustatud teisiti kui ORAS, 8 MRS ja nende täitmiseks antud teistes õigusaktides. Vabariigi Valitsuse
  3. augusti
  4. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra"p.1 kohaselt võtavad omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks üksikisikutelt ja juriidilistelt isikutelt ( edaspidi – taotlejad) avaldusi vastu maavalitsused ja käesoleva korra punktis 3 nimetatud linnavalitsused, p.5 sätestab, et taotleja esitab vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks käesoleva korra lisa 1 kohase kirjaliku avalduse. Nimetatud korra p. 15 sätestab, et avalduste ja tõendite läbivaatamisel tuleb kontrollida või kindlaks määrata: 1) kas avalduses märgitud vara vastab ORAS §s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel; 2) kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, s.t. endisele omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORAS §s 6 ja kas taotleja kuulub ORAS §des 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka; 4) kas on esitatud rehabiliteerimist tõendavad dokumendid või kohtuotsused, kui nende esitamine on ette nähtud Omandireformi aluste seaduses. Ühestki omandireformi ( mille osaks on ka teatavasti ka maareform)reguleerivast seadusest ega selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktist ei tulene, et õigusvastaselt võõrandatud vara taotlejale kuuluvad omandireformi reguleerivatest õigusaktidest õigustatud subjektile tulenevad õigused ilma, et taotleja oleks selleks sätestatud korras ja tingimustel ÕVVTK kohaliku komisjoni poolt õigustatud subjektiks tunnistatud. Riigikohtu halduskolleegium on 07.12.2001.a. otsuses nr 3-3-1-51-01 asunud seisukohale, et õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel. Muuhulgas tuleb vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada tähtaegselt avaldus ja taotleja tuleb tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks. Ülaltoodust tulenevalt on ka kõnealuse määruse p 1 silmas peetud isikuid, kes on nende õigustatud subjektiks tunnistamisega omandanud maa tagastamise , kompenseerimise või asendamise nõudeõiguse.Selline nõudeõigus puudub isikutel, kes võivad küll vastata ORAS § 8 nõuetele, ent keda ettenähtud korras omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud ei ole.
  5. Kohus ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt on Loksa Vallavalitsus ja Kuusalu Vallavalitsus jätnud põhjendamatult haldusmenetluses kohaldamata 30.04.1996 vastu võetud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 4 sätestatud põhimõtte, mille kohaselt enne Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise 30.04.1996 seaduse jõustumist esitatud nõudeõiguse loovutamise avaldused jäävad kehtima ja loetakse võrdseks nõudeõiguse loovutamise lepingutega. Nimetatud sätet on võimalik kohaldada nende nõudeõiguse loovutamise avalduste suhtes, mis olid tehtud kooskõlas seadusega ehk teisisõnu tuleb nimetatud sätet mõista selliselt, et seadusenõuetele nende tegemise ajal vastanud nõudeõiguse loovutamise avalduste puhul ei nähtud ette nende ümbervormistamist nõudeõiguse loovutamise lepinguteks vastavalt kehtestatud nõuetele. Käesoleval juhul on tuvastatud, et L.I.K.l ja K.A.V.l ei olnud seadusest tulenevalt võimalik nõudeõigust M.Ü.le loovutada.
  6. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt kohalikul omavalitsusel puudus õigus anda hinnanguid L.I.K. ja K.A.V. nõudeõiguse loovutustele .MRS § 15 lg 1 kohaselt otsustab maa tagastamise ja kompenseerimise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrus nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta“ p 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: vara tagastamist ettevalmistav menetlus ( vara 9 võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse )omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine; vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja kolmandaks õigustatud subjektidele vara tagastamine. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektidele otsustab määruse nr 36 p 49 kohaselt maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus , võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Viidatud korra p.5o kohaselt maa tagastamise otsustamiseks vajalikud dokumendid kogub või koostab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus või tema volitatud isik. Neist dokumentidest koostatakse maa tagastamise toimik ning sama korra p 51 näeb ette, millised dokumendid vastavalt konkreetsetele asjaoludele paigutatakse maa tagastamise toimikusse, sealhulgas on nimetatud kohaliku komisjoni otsuse ärakiri õigustatud subjektiks tunnistamise kohta ( p 1), maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise leping või sellega võrdseks loetav nõudeõiguse loovutamise avaldus või nende ärakirjad, kui õigustatud subjekt on loovutanud nõudeõiguse teisele isikule ( p3), pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri, kui õigustatud subjekti nõudeõigus on üle läinud tema pärijatele. Kuna haldusorganil on kohustus välja selgitada menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajadusel koguda selleks tõendeid omal algatusel siis oli vallavalitsuse kohustuseks ka hinnata, kas M.Ü. oli L.I.K.lt ja K.A.V.lt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse omandanud või mitte. Asjakohane on siinjuures vastustaja viide Riigikohtu 27.11.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-59-06 toodud seisukohtadele, mille kohaselt HMS § 6 tulenevalt on haldusorganil kohustus välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Nimetatud säte ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. /---/ Sellise haldusmenetluses tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Seega, hinnates nõudeõiguse loovutamise tehingu kehtivust tuvastas Kuusalu Vallavalitsus korralduse nr 472 väljaandmisel tsiviilõiguslikke asjaolusid, mis oleksid aluseks õiguspärase haldusakti väljaandmisel. Kuna Kuusalu Vallavalitsus asus põhjendatult ja kooskõlas seadusega seisukohale, et L.I.K. ja K.A.V. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduses sisalduv lause ei ole käsitletav nõudeõiguse loovutamise tehinguna MRS mõistes, puudus ka vajadus tehingu kehtivuse tuvastamiseks kohtumenetluses.
  7. Täiendavalt märgib kohus, et kaebuses on rõhutatud H. V. tahteavaldust Nõudeõiguse loovutamise avaldustes viitasid K.A.V. ja L.I.K. oma isa H. V. poolt 16.04.1960.aastal notariaalses vormis tõestatud ja 04.09.1989.a. Soome Vabariigi välisministeeriumis legaliseeritud tahteavaldusele, mille kohaselt loovutab ta oma Eestis Viinistu külas asunud Haldisaare kinnistu terves ulatuses oma tütrele E. V. , mida kaebuse kohaselt on võimalik käsitleda testamendina, pärimis- või ka kinkelepinguna. Kohtu hinnangul õigusvastaselt võõrandatud vara omaniku tahteavaldus käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust ei oma , kuivõrd kaebuse esemeks ei ole Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 25.jaanuari 1995.a. otsus nr 6074 ning vaidlust ei ole selles, kas õigustatud subjektide kindlaksmääramisel tulnuks lähtuda nimetatud tahteavaldusest. Nähtuvalt asjas esitatud dokumentidest ei ole vara tagastamiseks 10 esitatud ülalnimetatud tahteavaldust, vaid vara tagastamiseks on avaldused esitanud vara omaniku pärijad vastavalt ORAS § 8 sätestatule.
  8. Vastupidiselt kaebuse esitajale leiab kohus, et käesolevas haldusasjas vaidlustatud korralduse andmisel on Kuusalu Vallavalitsus hinnanud 19.04.2007 halduskohtule esitatud kaebuses sisaldunud väiteid ning on põhjendatult leidnud, et M.Ü. L.I.K.lt ja K.A.V.lt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse omandanud ei ole. Haldusasjas nr 3-07-809 asus kaebuse esitaja koos S.Ö.i, T.K.-J.i ja L.K.ga Kuusalu Vallavalitsuse 14.12.2006 korralduse nr 1341 ( millega lõpetati Haldisaare A-89 kinnistu 6074 pindalaga 6,61 ha tagastamise menetlus õigustatud subjektidele ¼ mõttelises osas L. K.le ja ¼ mõttelises osas K.A.V.le) tühistamise nõude esitamisel muu hulgas seisukohale, et K.A.V. ja L.K. avaldustes on selged viited, et neil on õde E. P. ja õe E. V. tütar M.Ü. ning et kohalikul omavalitsusel lasus kohustus välja selgitada L.K. ja K.A.V. pärijad, millisel juhul olnuks korralduse andmine välistatud. Sealjuures M.Ü.d saab viidatud kaebuse kohaselt käsitleda nii nõudeõiguse omandanud isikuna kui ka K.A.V. pärijana. Samas märkisid kaebuse esitajad, et neil ei ole võimalik pärida L. K. ja KK.A.V. nõudeõigust õigusvastaselt võõrandatud varale, kuna haldusmenetluslikult kehtib korraldus nr
  9. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud korralduses, olles eelnevalt tuvastanud, et nõudeõiguse loovutamise tulemusel M.Ü.le nõudeõigus 1991.a. üle minna ei saanud , on vallavalitsus arvestanud 19.04.2007 kohtule esitatud kaebuses tooduga , sealjuures L. I. K. ja K.A.V. eeldatavate pärijate üles näidatud tahtega hakata nõudeõigust pärima ning eespooltoodud kaalutlustel on pikendatud L. I. K. ja K.A.V.le õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimise tähtaega. 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse § 19.2 lg 3 kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukoha järgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta.Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56 näeb ette, et kohalik komisjon teatab tähtaja koos käesolevas korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult ning maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega on võimalik pikendada. Sealjuures kui õigustatud subjekti poolt näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotle tähtaja pikendamist, loeb kohalik omavalitsus isiku omandireformi aluste seaduse § 12 lõike 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetab korraldusega tagastamismenetluse. Kuna Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 25.jaanuari 1995.a. otsusega nr 6074 tunnistati Loksa vallas asuva maaüksuse Haldisaare A-89, kinnistu nr 8016, pindalaga 6,61 ha suhtes omandireformi õigustatud subjektideks L. K. ¼ maa osas isa pärijana, K.-A. V. ¼ maa osas isa pärijana, E. P. ¼ maa osas isa pärijana ning M.Ü. ¼ maa osas vanaisa pärijana ning L.I.K. ja K.A.V. nõudeõigus nõudeõiguse loovutamise teel M.Ü.le eespooltoodud põhjendustel üle minna ei saanud, vaidlust ei ole selles, et L. K. ja K.-A. V. suridxxxxx.a., on vallavalitsuse toimingud maa tagastamiseks vajalike toimingute tegemisel ehk õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist nõudma õigustatud subjektide pärijate kindlaksmääramiseks igati õiguspärased . Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kuna kaebuse esitaja ise on üheks võimalikuks K.A.V. pärijaks teiste pärijate kõrval, oli tegemist soodustava haldusaktiga ka kaebuse esitaja suhtes. 11
  10. Kaebuse väitel on kaebuse esitajal tekkinud õigustatud ootus Haldisaare A-89 tagastamiseks ¾ osas. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ainuüksi asjaolu, et Loksa Vallavalitsus käsitles kaebuse esitajat maa tagastamise nõudeõiguse omandajana, õigusliku alusena tähendust omada ei saa. Ennekõike saanuks õigustatud ootus maa tagastamisele tekkida tulenevalt ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusest, millega kaebuse esitaja tunnistati maa osas õigustatud subjektiks ¼ mõttelises osas, ent mille suhtes vaidlust ei ole. Vara tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamisel ei ole kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev muutma või tühistama ÕVVTK kohaliku komisjoni otsust.Riigikohtu halduskolleegium on 07.12.2001.a. otsuses nr 3-3-1-51-01 leidnud, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et ÕVVTK komisjoni pädevusse kuuluvate küsimuste lahendamine on komisjoni otsuse vastuvõtmisega lahendatud lõplikult, et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata ja kui ei esine seaduslikke takistusi vara tagastamise või kompenseerimise korralduse andmiseks, siis vastav korraldus ka antakse. Samas on Riigikohus rõhutanud, et õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel tagastamist ega kompenseerimist. Kohtuasjas nr 3-3-1-51-01on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale: Ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus (asi, raha, õigus vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt (materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu./---/ Õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Näiteks võib isik haldusakti kehtivust usaldades olla muutnud oma elukorraldust või olla teinud kulutusi, lootes tulevase soodustuse saamisele. Ühelgi juhul ei saa isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. Käesoleval juhul kaebuse esitaja selliseid põhjendusi esitanud ei ole.
  11. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 63 kohaselt läheb omandiõigus tagastatud maale üle õigustatud subjektile maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise) päevast. Eeltoodust tulenevalt ei saa isikut, kellel on õigus nõuda maa tagastamist (õigustatud subjekti), käsitada kinnisasja omanikuna. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artikkel 1 on sisult analoogiline Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Riigikohus on korduvalt kinnitanud seisukohta (näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. novembri
  13. a otsuses haldusasjas nr 33-1-41-01 ), et õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja et sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba ainuüksi sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel. Viidatud kohtuotsuses on Riigikohus asunud ka seisukohale, et Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Inimõiguste ja 12 põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes. Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud küsimustes.
  14. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud ruikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus on seisukohal, et kaebuse väited haldusakti õigusvastasusest seoses K.A.V. ebaõige surmaaja märkimisega ning vaidlustamistähtaja osas ekslik viide ei saanud mõjutada sisuliselt õiguspärase haldusakti vastuvõtmist. Ka kaebuse väitel kaebuse esitaja haldusmenetlusse kaasamata jätmine ei toonud kaasa sisuliselt vale otsuse tegemist, sealjuures oli kaebuse esitajal oma vastuväited võimalk esitada kohtumenetluses. VI MENETLUSKULUD 47.

§ 93

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid.Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuusalu Vallavalitsus taotleb M.Ü.lt õigusabikulu väljamõistmist Kuusalu Vallavalitsuse kasuks summas 28 449,80 krooni ning on esitanud kulu kandmist tõendavad dokumendid.

§ 93

lg-le 5 tuginevalt leiab kohus, et taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamisele ei kuulu. Vallavalitsusel puudus antud vaidluses vajadus välise õigusabi järele. Maa tagastamiseks otsustuste tegemine on vallavalitsuse kohustuseks ning selles menetluses tehtud otsuste üle vaidluste tõusetumisel tuleb eeldada vallavalitsuse võimet oma otsustusi põhjendada ka kohtumenetluses. Lea Kuuse kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 18.02.2009 OTSUSE RESOLUTSIOON

  1. Rahuldada M.Ü. apellatsioonkaebus osaliselt.
  2. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  3. veebruari
  4. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata M.Ü. kaebus Kuusalu Vallavalitsuse
  5. mai
  6. a korralduse nr 472 punkti 2 tühistamise nõudes.
  7. Tühistada Kuusalu Vallavalitsuse
  8. mai
  9. a korralduse nr 472 punkt
  11. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
  12. Mõista Kuusalu Vallavalitsuselt M.Ü. kasuks välja menetluskulud 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni ja Andres Pasti kasuks menetluskulud 65 krooni.
  13. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.