← Eesti

3-08-829/27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-0

s soovi suunata kaup teatavale tolliprotseduurile. Ehkki iga tolli ametlik toiming ÜTS art 4 p 5 mõttes on otsus, ei tähenda see, et iga otsus tuleb vormistada HMS nõuetele vastava haldusaktina. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et ÜTS ei välista suulisi otsuseid (toiminguid). Vastasel juhul oleks sisutühi ka TS §-st 7 tulenev isiku õigus esitada vaie nii tolli otsuse kui ka konkreetse tolliametniku toimingu peale. Üksnes sellest, et otsus kauba kinnipidamiseks on kaebaja jaoks negatiivse tagajärjega, ei saa teha järeldust, et otsus tuli vormistada kirjaliku motiveeritud haldusaktina, kui muud eeldused on täitmata (pole esitatud kirjalikku taotlust). Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et kauba kinnipidamise kohta ei tule koostada formaalsetele nõuetele vastavat haldusakti, sest nimetatud toimingu juures viibib deklarant või isik, kelle nimel tollideklaratsioon on esitatud, kes saavad vajaduse

l, kui alused ja põhjused jäävad arusaamatuks, nõuda täiendavaid selgitusi, sh ka kirjalikku põhjendust. ÜTS artiklist 11 tuleneb, et iga isik võib taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta seonduvalt tegelikult kavandatud impordi- või eksporditoiminguga ja et taotlejale antakse niisugust teavet tasuta. Seega tollideklaratsiooni esitamisest iseenesest ei tulenenud vastustajale kohustust vormistada kauba kinnipidamine motiveeritud haldusaktiga. Samas ei ole kaebaja vaidlustanud kauba kinnipidamist alates 21. jaanuarist 2008. a, vaid ta on pidanud õigusvastaseks seda toimingut alates 24. jaanuarist 2008. a; 3) ÜTS art 68 kohaselt selleks, et aktsepteeritud tollideklaratsioone kontrollida, võib toll:

  1. a)vaadata läbi tollideklaratsiooni ja selle lisaks olevad dokumendid. Toll võib nõuda, et deklarant esitaks tollideklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimiseks muid dokumente;
  2. b)vaadata läbi kauba ja võtta sellest analüüsiks või üksikasjalikuks läbivaatamiseks proove ja näidiseid. ÜTS art 69 lõikest 2 tuleneb, et deklarandil on õigus viibida kauba kontrollimise ning proovide ja näidiste võtmise juures. Tulenevalt ÜTSRS art 247 lõikest 1, kui toll kontrollib deklaratsiooni ja selle lisaks olevaid dokumente või vaatab läbi kaupa, peab ta vähemalt tollile jääval eksemplaril või sellele lisatud dokumendil ära näitama niisuguse läbivaatuse või kontrolli aluse ja tulemused. Kauba osalise kontrolli puhul tuleb ära näidata, milline osa saadetisest läbi vaadati. TS § 39 lg 3 kohaselt teave proovide ja näidiste analüüsimise, uurimise ja muu sellise käsitlemise tulemuste kohta toimetatakse deklarandile 3

(12)3-08-829 kätte vastavalt tema soovile kas postiga, tolli poolt või elektrooniliselt. Kasutamata proovid ja näidised või nende ülejäägid tagastatakse deklarandile tema soovil. Sama paragrahvi lg 7 järgi kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise

kehtestab rahandusminister määrusega. Viidatud volitusnormi alusel rahandusministri

  1. aprilli
  2. a määrusega nr 83 kehtestatud kauba läbivaatuse ning sellest proovide võtmise

(Kord) § 8 kohaselt tolliametnik vormistab proovi võtmise kohta proovivõtu protokolli kahes eksemplaris, millest üks jääb deklarandile või tema esindajale ja teine tolliasutusele, kelle piirkonnas proov võeti (edaspidi järelevalveasutus). Deklarandi või tema esindaja puudumisel jäävad protokolli mõlemad eksemplarid järelevalveasutusele. Asja materjalidest nähtub, et deklarant NT Logistika AS esindaja V. Volfi juuresolekul on

  1. jaanuaril
  2. a teostatud PMTK kahe ametniku poolt tollideklaratsioonis näidatud kauba täielik läbivaatus ja selle kohta on inspektor S. Sepp koostanud samal päeval läbivaatuse akti. Kaebaja arvates on aktis kajastatud kontrolli tulemus vastuoluline ning aktis pole põhjendatud, milles rikkumise kahtlus seisneb. Kaebaja sellekohastele väidetele on õigesti ja põhjalikult vastatud MTA vaideotsuses. Kohus rõhutab taas isiku õigust saada tollilt täiendavaid selgitusi, kui pelgalt toimingu juures olekust ja läbivaatuse aktiga tutvumisest ei piisanud, samuti seda, et läbivaatus ei ole käesoleva kaebuse esemeks; 4) proovid kaubast võeti ja vastav protokoll vormistati
  3. jaanuaril
  4. a deklarant NT Logistika AS esindaja V. Volfi juuresolekul.

§ 9

lg 1 p 13 kohaselt peab proovivõtu protokoll üldjuhul sisaldama ka otsust kauba vabastamise kohta. Antud juhul ongi protokolli lahtris 11 „Kaup vabastada enne uurimistulemuste selgumist“ tähistatud otsus „Ei“. Nimelt sellest ajast alates kauba kinnipidamist ilma motiveeritud kirjaliku otsuseta peab kaebaja õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks. ÜTSRS art 244 järgi, kui toll võtab analüüsimiseks või üksikasjalikumaks kontrolliks proove ja näidiseid, peab ta kontrolli tulemusi ära ootamata nimetatud kauba vabastama, kui ei ole teisi põhjusi kaupa kinni pidada ja tingimusel, et kui tollivõlg on tekkinud või võib tekkida, on kõnesolevate tollimaksude kohta juba arvestuskanne tehtud ja need on makstud või nende maksmine tagatud. Nimetatud sättest nähtub, et kaup vabastatakse pärast proovide võtmist üksnes teatud tingimuste täitmisel, mida kinnitab ka

§ 10lg 1.

Tulenevalt osundatud sättest ÜTSRS art 244 rakendamisel võib toll kaupa mitte vabastada, kui see raskendab oluliselt või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle või kui tollil on alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib toll algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse. Kauba vabastamisest keeldub toll kirjaliku motiveeritud otsusega, mis toimetatakse deklarandile või tema esindajale kätte viivitamatult. Kui kohus kuni proovide võtmiseni toimunu suhtes jagas vastustaja seisukohta, et selle ajani kauba kinnipidamine ei vajanud eraldi tolli kirjaliku motiveeritud haldusaktiga vormistamist, siis pärast proovide võtmist järgnenud aja suhtes nõustub kohus kaebajaga. Vajab märkimist, et kauba kinnipidamine jätkus teadmata (kontrollimatutel) põhjustel ka pärast analüüsitulemuste (jõudsid PMTK-sse

  1. veebruaril
  2. a ja tolliametnikele
  3. veebruaril
  4. a) selgumist. Kauba vabastamine analüüside ja üksikasjalikuma kontrolli tulemusi ära ootamata on üldnorm, vabastamata jätmine aga erinorm. Erinormi kohaldamiseks on ette nähtud erikord – kirjaliku motiveeritud otsuse koostamine ja asjassepuutuvale isikule viivitamatu kättetoimetamine. Tegemist on tolli diskretsiooniotsusega, kus vastustajal tuleb kõigepealt tuvastada, kas esinevad erinormi kohaldamist võimaldavad asjaolud ning kas kauba vabastamisest keeldumine on antud juhul möödapääsmatu ja proportsionaalne. Antud juhul on rahandusministri määrusega sõnaselgelt kohustatud andma kirjalik ja motiveeritud haldusakt (otsus). Põhjendamatud ja seadusega vastuolus on vastustaja väited, nagu oleks käesoleval juhul koheselt kirjaliku motiveeritud otsuse koostamine olnud äärmiselt problemaatiline, sest kinnipidamise toimingu motiveering oli suures sõltuvuses proovide analüüsitulemustest, ning et isikud on teadlikud kõigist tolli seisukohtadest ja ka seetõttu puudus otsuse tegemise vajadus, jms. Vastustaja õigustavad väited, et deklarandi esindaja oli teadlik kauba 4

(12)3-08-829 vabastamata jätmise põhjustest, et kaebaja oli nõus kauba vabastamata jätmisega kuni proovitulemuste selgumiseni, sest võimalike lisanduvate tollimaksude katteks nõutav tagatis oli liiga suur, jms, on paljasõnalised; 5) kuna PMTK ei ole vormistanud ega esitanud kaebajale (deklarandile) mistahes motiveeritud otsust pärast proovide võtmist kauba kinnipidamise faktiliste ja õiguslike aluste ning kaalutluste kohta, siis on vaidlustatud toiming (otsus) õigusvastane. Neil asjaoludel ei oma tähtsust, kas kaebajal tekkida võiva tollivõla maksmine oli üldse või piisavalt tagatud, kas vastustaja nõudis tagatise esitamist ja kaebaja keeldus sellest jms.
  1. jaanuaril
  2. a kaebajal tollivõlga ei olnud. Kaebaja viitab põhjendatult Riigikohtu seisukohale (
  3. jaanuari
  4. a otsus nr 3-3-1-62-07 p 16), et põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluses esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Et haldusakti selle kohta, miks kontrolli tulemusi ära ootamata ei olnud võimalik kaupa vabastada, ei antud, siis ei ole tagantjärele võimalik kontrollida toimingu sisulist õiguspärasust. Kuna kohustusliku vorminõude rikkumise tõttu jäi tolli otsus kaebajale arusaamatuks ja kohtule kontrollimatuks, tuleb kalamarja kinnipidamine perioodil alates
  5. jaanuarist
  6. a kuni
  7. veebruarini
  8. a tunnistada õigusvastaseks. Vastustaja viide HMS §-le 58 on asjakohatu, sest kaebaja ei ole taotlenud haldusakti kehtetuks tunnistamist. Ka viide PMTK
  9. veebruari
  10. a teatele kui väidetavale kirjalikule motiveeritud otsusele kauba kinnipidamise kohta on asjakohatu. Tegemist on teatega määratud maksusumma tasumise kohta ning pealegi on see saadetud pärast käesolevas asjas vaidlustatud ajaperioodi; 6) kaebaja on taotlenud menetluskulu väljamõistmist summas 108 293.90 krooni, millest väljamõistmisele kuulub 40 000 krooni.
  11. Seafood International OÜ esitas
  12. aprillil
  13. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti MTA
  14. märtsi
  15. a vaideotsus tühistada, välja arvatud osas, millega tehti PMTK-le ettekirjutus taastada tollideklaratsiooni muutmisele eelnenud olukord; tunnistada õigusvastaseks kauba kinnipidamine ajavahemikul
  16. veebruarist
  17. a kuni
  18. aprillini
  19. a.
  20. Tallinna Halduskohtu
  21. septembri
  22. a otsusega haldusasjas nr 3-08-829 rahuldati kaebus osaliselt: PMTK toiming, mis seisnes kaebaja kauba kinnipidamises ajavahemikul
  23. veebruarist
  24. a kuni
  25. aprillini
  26. a, tunnistati õigusvastaseks; MTA
  27. märtsi
  28. a vaideotsus tühistati osas, millega jäeti rahuldamata taotlus tunnistada õigusvastaseks PMTK toiming, mis seisnes kauba kinnipidamises. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. MTA-lt ja PMTK-lt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulu 30 000 krooni. Kohtuotsuse apelleeritud osa puudutavad põhjendused: 1) kaebaja kauba kinnipidamine ajavahemikul
  29. veebruarist
  30. a kuni
  31. aprillini
  32. a on õigusvastane, sest kauba vabastamisest keeldumise kohta ei ole koostatud nõuetekohast kirjalikus vormis esitatud põhjendatud otsust. Esiteks märgib kohus, et kuna MTA
  33. märtsi
  34. a vaideotsusega on PMTK-d kohustatud taastama tollideklaratsiooni muutmisele eelnenud olukord ehk teisisõnu tunnistatud
  35. veebruaril
  36. a toimunud tollideklaratsiooni muutmine õigusvastaseks, siis ei saa kauba edasist kinnipidamist õigustada tollideklaratsiooni muutmisega. Seetõttu puudub vajadus analüüsida, kas tollideklaratsiooni muutmine ja selle tulemusena tekkiva tollivõla olemasolu kauba kinnipidamiseks aluse annab või mitte. Mis täpselt tollideklaratsiooni muutmise õigusvastasuse tingis, ei oma seejuures tähtsust. Seega pole asjakohane vastustaja seisukoht, mille kohaselt asjaolu, et toll tegutses (deklaratsiooni muutmisel) vastavalt õigusaktidele, on leidnud vaidemenetluses kinnitust ning et probleem oli 5
(12)3-08-829 pelgalt analüüsiakti vormistamises. Faktiline olustik ja õiguslikud asjaolud olid nii enne
  1. veebruari
  2. a kui ka pärast seda ühesugused.
  3. veebruaril
  4. a muutis PMTK küll tollideklaratsiooni, kuid selle toimingu õigusvastasus tuvastati vaideotsusega ning sellise õigusvastase toiminguga ei saa õigustada mistahes muude toimingute ja otsuste tegemist; 2) kauba kinnipidamine ajavahemikul
  5. jaanuarist
  6. a kuni
  7. veebruarini
  8. a on tunnistatud õigusvastaseks Tallinna Halduskohtu
  9. mai
  10. a otsusega. Ehkki otsus on apelleeritud ja jõustumata, nõustub kohus käesoleva asja lahendamisel viidatud otsuses esitatud õiguslike seisukohtadega; 3) kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ükskõik milline tolli otsus, millel on isiku jaoks negatiivsed tagajärjed, tuleks tingimata vormistada kirjalikult koos asjakohaste põhjendustega. ÜTS art 6 lõigetest 2 ja 3 tuleneb küll isikut koormava kirjalikult vormistatud otsuse põhjendamise kohustus, samuti kohustus teha otsus kirjalikus vormis, kui isik on selleks esitanud kirjaliku taotluse, kuid kirjaliku taotluse puudumise

l pole suulise otsuse tegemine välistatud. Ka ei saa mistahes otsust pidada õigusvastaseks üksnes seetõttu, et see pole kirjalikult vormistatud. Samas võivad mõnd konkreetset liiki tolli otsuse vormistamiseks olla õigusaktides ette nähtud konkreetsed vorminõuded; 4) käesoleval juhul näib, et toll on otsustanud kaupa kinni pidada sisuliselt selleks, et teha kindlaks, kas kaup vastab tollideklaratsioonis märgitud kaubakoodile. Selle asjaolu selgitamiseks on kaubast võetud proovid. Proovide võtmise õiguspärasust ei ole kaebaja vaidlustanud. Kauba saatust proovide võtmise

l reguleerib ennekõike ÜTSRS art 244. TS § 1 kohaselt kohaldatakse tolliseadust Euroopa Ühenduse õigusaktidega reguleerimata osas. ÜTSRS art 244 ei reguleeri kauba mittevabastamise vormistamise küsimusi, vaid selle sisulisi aluseid. Õige pole vastustaja seisukoht, et kuna viidatud sättes otsuse kirjalikku vormistamist ja põhjendamist ei nõuta, siis on võimalik vastav otsus teha vabas vormis põhjendusi esitamata. Olukorras, kus ühenduse tollieeskirjad ei sea konkreetset liiki otsusele kindlaid vorminõudeid, ent samas ei tulene ka ühestki ühenduse õiguse normist tollile vääramatut õigust teha seda liiki otsuseid vabas vormis või liikmesriigile keeldu sätestada siseriikliku õiguses tollile sarnaste otsuste tegemisel teatud vorminõudeid, on tegemist ühenduse õigusega reguleerimata küsimusega ning siseriikliku õigusega saab sellistele otsustele vorminõuded kehtestada.

§-st 10 tuleneb sõnaselgelt, et ÜTSRS art 244 rakendamisel võib toll kaupa mitte vabastada, kui see raskendab oluliselt või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle või kui tollil on alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib toll algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse. Samuti tuleneb viidatud sättest, et kauba vabastamisest keeldub toll kirjaliku motiveeritud otsusega, mis toimetatakse deklarandile või tema esindajale kätte viivitamatult. Eeltoodust tuleneb tollile sõnaselge kohustus vormistada otsus kauba mittevabastamise kohta pärast proovide võtmist kirjalikult ja esitada selles asjakohased põhjendused. Seetõttu pole asjakohane vastustaja väide, et ÜTSRS art 244 ei kohusta kauba kinnipidamist vormistama kirjalikult juhul, kui on tekkinud või võib tekkida tollivõlg; 5) ÜTSRS artiklist 248 tulenev tagatise nõudmise kohustus ei muuda mingil moel kohustust vormistada kirjalikult ja põhjendada kauba mittevabastamist. Vastupidi, tagatise nõudmine on ühelt poolt tolli kohustus ning teisalt kauba mittevabastamise (kinnipidamise) alternatiiv. Isegi kui toll on seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib tollivõlg tekkida, või isegi juhul, kui tollivõlg on tekkinud, on kauba kinnipidamine põhjendatud vaid siis, kui tollivõla tasumine ei ole muul moel tagatud, mis tähendab muuhulgas ka seda, et toll on kasutanud muid võimalusi vajaliku tagatise saamiseks, ent sellist tagatist ei esitata. TS § 1 lg 4 kohaselt tuleb ka tollimenetluses juhinduda haldusmenetluse sätetest ja põhimõtetest. HMS § 5 lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus viia läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Eesmärgi saavutamiseks peab avalik võim mitme lahendusvariandi vahel valima sellise, mis isikut kõige vähem koormaks. 6

(12)3-08-829 Reeglina on kauba kinnipidamine isiku jaoks kõige koormavam lahendus, oluliselt koormavam näiteks tagatise maksmisest. ÜTSRS art 248 kohaselt peab toll selles sättes nimetatud asjaolude esinemisel tagatist nõudma. Käesoleval juhul ei nähtu, et toll oleks tagatist nõudnud. Pole õige, et tagatise andmise algatus oleks pidanud tulema kaebajalt või deklarandilt. ÜTSRS-st tuleneb üheselt, et tagatise nõudmise kohustus on tollil. Seega pidanuks toll vajaduse

l nõudma tagatist, mitte jääma ootama, kas kaebaja või deklarant seda ise pakkuma hakkab. Olukorras, kus kauba vabastamisest keeldumise aluseks on asjaolu, et tekkida võiva tollivõla tasumine pole piisavalt tagatud ning samas on tollil kohustus tagatist nõuda, ei saa eeldada tagatise määramise puhul üksnes kauba saaja või deklarandi aktiivsust, vaid eeldada tuleb tolli aktiivsust tagatise nõudmisel. Kaebaja väitele, et tavapäraselt on tagatise nõudmise otsused koostatud kirjalikus vormis, ei ole vastustajad vastu vaielnud ega selgitanud, milles seisneb käesoleva juhtumi eripära, mis õigustaks tavapärasest teistsugust lähenemist. Väide, et proovivõtu protokolli vormistamisel keeldus deklarant tagatise andmisest, ei ole millegagi tõendatud. PMTK pole põhjendanud ka seda, miks ei peetud tekkida võiva tollivõla tagamiseks piisavaks kaebaja eest tollideklaratsiooni esitanud tollimaakleri üldtagatist, iseäranis olukorras, kus

  1. aprilli
  2. a otsuse kohaselt on seda igati piisavaks ja nõuetekohaseks tagatiseks peetud. See, kas deklarant oli tolli kahtlustega põhimõtteliselt kursis või mitte, ei oma iseenesest tähtsust. Kahtlus deklaratsiooni kantud kaubakoodi õigsuse osas õigustab ÜTSRS art 248 kohaselt tagatist nõudma, ent see ei tähenda, et tagatist nõudmata võiks kaupa ilma põhjendusi esitamata kinni pidada; 6) kauba kinnipidamine tekkinud või tekkida võiva tollivõla tasumise tagamiseks on õigustatud juhul, kui tollivõla tasumise eest vastutav isik vaatamata tolli nõudmisele piisavat tagatist ei anna. Samuti on kauba kinnipidamine õigustatud juhul, kui tollil on põhjendatud kahtlus, et tegemist on kaubaga, mille suhtes kehtivad õigusaktides sätestatud keelud või piirangud (käibes keelatud kaubad, intellektuaalomandit rikkuvad kaubad jne). Käesoleval juhul selliseid asjaolusid aga esinevat ei näi. Asjast ei nähtu, et tegemist võiks olla kaubaga, mille tolliterritooriumile lubamine võiks keelatuks osutuda või mille suhtes võidaks kohaldada piiranguid. Seetõttu pole asjakohane vastustajate viide ÜTSRS art 248 lõikele 3, sest ei nähtu, et toll oleks pidanud võimalikuks mingite keeldude või piirangute kohaldamist kõnealuse kauba suhtes. Kauba kinnipidamine iseenesest ei ole keeld või piirang ÜTSRS art 248 mõistes; 7) vastustaja viide Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-3-1-26-03 pole asjakohane, sest käesoleval juhul tuleb otsuse kirjaliku vormistamise nõue vahetult seaduse alusel antud ministri määrusest. Kauba vabastamata jätmise näol on tegemist tolli kaalutlusotsusega, mille tegemisel tuleb esmalt tuvastada, kas üldse esineb kauba vabastamata jätmise alus, ning kui esineb, siis kas kauba vabastamata jätmine on proportsionaalne. Rahandusministri määruses on seejuures sõnaselgelt pandud tollile kohustus vormistada otsus kauba mittevabastamise kohta kirjalikult koos põhjendusega; 8) kuna PMTK ei ole vormistanud ega esitanud kaebajale ega tema eest kaupa deklareerinud isikule mistahes põhjendatud otsust pärast proovide võtmist kauba mittevabastamise faktiliste ja õiguslike aluste kohta, siis on vaidlustatud toiming õigusvastane. Kohtumenetluse käigus on võimalik haldusakti või toimingu põhjendusi korrigeerida ja täiendada, kui on ilmne, et hiljem esitatud põhjendustest asja otsustamise ajal ka tegelikult lähtuti. Põhjenduste täieliku puudumise

l ei saa aga nende hilisemat esitamist võimalikuks pidada. Sama seisukohta on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus. Vastustajad ei ole ka kohtumenetluses esitanud adekvaatseid põhjendusi selle kohta, miks oli vajalik kauba kinnipidamine ja miks ei peetud võimalikuks tagada tekkida võiva tollivõla tasumist muul moel; 9) kuna kohus tunnistab kauba kinnipidamise õigusvastaseks, tuleb õigusselguse põhimõttest juhindudes tühistada ka MTA vaideotsus osas, milles vastav taotlus rahuldamata jäeti; 7

(12)3-08-829 10) kaebaja on taotlenud menetluskulu väljamõistmist summas 69 582 krooni, millest väljamõistmisele kuulub 30 000 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus esitas
  2. juunil
  3. a apellatsioonkaebuse, milles paluti Tallinna Halduskohtu
  4. mai
  5. a otsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus ning Maksu- ja Tolliamet esitasid
  6. septembril
  7. a apellatsioonkaebuse, milles paluti tühistada Tallinna Halduskohtu
  8. septembri
  9. a otsus osas, millega kaebus rahuldati, ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a määrusega liideti haldusasjad nr 3-08-353 ja nr 3-08-829 ühte menetlusse. Apellatsioonkaebuste põhjendused: 1) kohtud tõlgendasid ja kohaldasid ÜTSRS art 244 ja

§ 10vääralt.

ÜTSRS art 244 sätestab kauba kinnipidamise eeldusena tollivõla tekkimise kahtluse ning asjaolu, et tekkida võiva tollivõla tasumine ei ole tagatud. Antud juhul saanuks toll kauba vabastada üksnes juhul, kui tekkida võiva tollivõla tasumine oleks olnud tagatud. Kui kaupa ei saa vabastada seetõttu, et tollil on põhjendatud kahtlus selles, et kauba osas võib tekkida tollivõlg ja see ei ole tagatud, ei pea kauba kinnipidamise osas vormistama eraldi motiveeritud otsust. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et kauba läbivaatus ja proovide võtmine toimub deklarandi juuresolekul või teadmisel ning kontrolli tulemustega on võimalik tutvuda. Seega saab deklarant igal juhul teada kauba läbivaatuse käigus tuvastatud asjaoludest, sh tolli kahtlustest ning seeläbi ka ÜTSRS art 244 kohastest kauba mittevabastamise eeldustest.

§ 10

lg 1 sätestab, et ÜTSRS art 244 rakendamisel võib toll kaupa mitte vabastada, kui see raskendab oluliselt või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle või kui tollil on alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib toll algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse, ning et kauba vabastamisest keeldub toll kirjalikult motiveeritud otsusega, mis toimetatakse deklarandile või tema esindajale kätte viivitamatult.

§ 10

lg 1 lisab ÜTSRS artiklis 244 toodud kauba mittevabastamise alustele veel mõned mittevabastamise tingimused, mis ongi ÜTSRS art 244 tekstis märgitud teised põhjused kauba mittevabastamiseks. Seega on

§ 10

lõikes 1 liikmesriik üksnes sisustanud ÜTSRS artiklis 244 kasutatud mõiste – teised põhjused, mitte aga kehtestanud kauba kinnipidamisel kirjaliku otsuse tegemise nõuet kõigile kauba kinnipidamise juhtudele. Kuna antud juhul on toll jätnud kauba vabastamata ÜTSRS art 244 toodud põhjusel (tekkida võiva tollivõla tasumine ei olnud tagatud), mitte aga

§ 10

lõikes 1 märgitud põhjustel, siis pole

säte antud juhul kohaldatav. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et erinevalt ÜTSRS art 244 eraldi välja toodud juhtumist, ei ole

§ 10

lõikes 1 märgitute puhul deklarandil üksnes kauba läbivaatuse ja proovide võtmise juures viibimisel ja vastavatele aktidele allakirjutamisel võimalik teada saada põhjuseid, miks toll leiab, et kauba vabastamine raskendab või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle, või miks on tollil alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib toll algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse. Seetõttu ongi vajalik eraldi kirjaliku otsuse väljastamine. Seega tuleb

§ 10

lõiget 1 tõlgendada selliselt, et kirjaliku otsuse tegemise nõue on tollil juhul, kui kaupa ei vabastata samas sättes märgitud põhjustel, ning muudel juhtudel, kui kauba mittevabastamise alused on otse sätestatud ÜTSRS artiklis 244, pole kirjaliku otsuse tegemine nõutav. Seda käsitust toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu

  1. juuni
  2. a otsus haldusasjas nr 3-06-608, kus leiti, et lõpliku maksusumma määramise edasilükkamisel ei ole tollil valikut, kas tagatise esitamist nõuda või mitte, ja ta ei saa tagatise esitamise nõudest loobuda. Viidatud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas. Kuna kirjaliku otsuse vormistamise nõuet

st ega muust 8

(12)3-08-829 õigusaktist ei tulene, on asjakohane Riigikohtu seisukoht, et kui tolliseadus ei kehtesta, kas deklaranti tuleb teavitada kirjalikult või suuliselt, võib teavitamine toimuda ka suuliselt. Oluline on, et informeerimisega tagataks tolli ja deklarandi omavaheline koostöö tolliläbivaatuse teostamisel ning deklarandi osavõtt sellest. Kuna tollipoolne kahtlus kaubakoodi õigsuses ei olnud põhjendamatu ja toll ei pidanud tegema kirjalikku otsust, oli kauba mittevabastamine õiguspärane; 2) Tallinna Halduskohtu
  1. mai
  2. a otsuse tegemisel ei arvestanud kohus olulise asjaoluga, et deklarandi esindaja oli proovivõtu juures ja talle selgitati, miks ei ole tollil võimalik kaupa vabastada. Proovivõtu juures olemine on tõendatud. Et proovivõtu ajal öeldu kohta ei ole kirjalikku taasesitatavat tõendit, ei muuda vastustaja väidet paljasõnaliseks ja tõendamatuks. Deklaranti teavitati, et tekkida võib tollivõlg ja tekkida võiva võla summa. Kuna deklarant oli proovivõtu juures, ei olnud kauba saajat vaja täiendavalt teavitada. Asjast ei nähtu, et deklarant oleks kauba kontrollimise ja proovide võtmisele järgnenud perioodil avaldanud valmisolekut tagatise esitamiseks või et kaebaja oleks püüdnud vältida kauba kinnipidamist. Seega nõustus deklarant kauba kinnipidamisega ja seeläbi ka kaebaja, keda deklarant esindas. Deklarandi teadlikkus tolli kahtlustest nähtub kauba läbivaatuse aktist. Kuna tõusetus küsimus võimalikust täiendavast tollimaksu tasumise kohustusest, pidanuks deklarant või kaebaja esitama vastavalt ÜTSRS art 248 tagatise. Deklarant ei nõustunud kaubast proovide võtmise ajal tagatise maksmisega; 3) Tallinna Halduskohtu
  3. septembri
  4. a otsust tehes jättis kohus hindamata kauba läbivaatuse akti ja asus seetõttu otsuse punktis 37 ebaõigele seisukohale, et vastustajad ei ole esitanud adekvaatseid põhjendusi, miks oli vajalik kauba kinnipidamine. Aktist nähtub üheselt, et toll on asunud kauba läbivaatuse tulemusena seisukohale, et visuaalsel vaatlusel ei olnud võimalik kindlaks teha, kas tegemist on puhastatud või puhastamata kalamarjaga, samuti et esineb kahtlus kalamarja kodeerimise õigsuses. Deklarandile tutvustatud akt kinnitab, et kauba kinnipidamise põhjuseks oli kahtlus, et kaup on klassifitseeritud ebaõigesti ja et tekkida võib tollivõlg. Nimetatud tõendist tulenevalt on toll põhjendanud kauba kinnipidamise aluseid, ning kohtu järeldus, et toll pole kaebajale esitanud kauba kinnipidamise põhjendusi, on alusetu ja vastuolus tõenditega. Ka kohtus selgitasid apellandid, et kauba mittevabastamise aluseks oli kahtlus, et tekkida võib tollivõlg ning selle tasumine ei olnud tagatud. Selliste põhjuste tegelikkusele viitab asjaolu, et kaup vabastati pärast tagatise esitamist. Isegi kui kauba mittevabastamise põhjused jäid kaebajale arusaamatuks, on kohtumenetluses võimalik kahtluseta tuvastada, et kauba vabastamata jätmine oli tingitud tolli kahtlusest, et kaup on klassifitseeritud vale kaubakoodiga ning et tekkida võis tollivõlg, mille tasumine ei olnud tagatud.
  5. Seafood International OÜ kirjalikes vastustes paluti jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
  6. Ringkonnakohtu istungil jäid menetlusosalised apellatsioonkaebustes ja kirjalikes vastustes avaldatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  7. Apellatsioonkaebuste väited ei anna halduskohtu otsuste tühistamiseks ja uue otsusega Seafood International OÜ kaebuste rahuldamata jätmiseks alust. Kohus ei ole kohaldanud 9
(12)3-08-829 ebaõigesti materiaalõiguse norme, rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise, ega hinnanud vääralt tõendeid. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid

ta. 10. Halduskohus on asunud seisukohale, et tulenevalt ÜTSRS art 244 ja

§ 10

lõikest 1 tulnuks PMTK-l teha kauba vabastamisest keeldumise kohta kirjalik motiveeritud otsus. ÜTSRS art 244 lg 1 sätestab, et kui toll võtab analüüsideks või üksikasjalikumaks kontrolliks proove ja näidiseid, peab ta analüüside või üksikasjalikuma kontrolli tulemusi ära ootamata nimetatud kauba vabastama, kui ei ole teisi põhjusi kaupa kinni pidada ja tingimusel, et kui tollivõlg on tekkinud või võib tekkida, on kõnesolevate tollimaksude kohta juba arvestuskanne tehtud ja need on makstud või nende maksmine tagatud.

§ 10

lg 1 sätestab, et ÜTSRS art 244 rakendamisel võib toll kaupa mitte vabastada, kui see raskendab oluliselt või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle või kui tollil on alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib toll algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse. Kauba vabastamisest keeldub toll kirjaliku motiveeritud otsusega, mis toimetatakse deklarandile või tema esindajale kätte viivitamatult. Apellandid on seisukohal, et

§ 10

lõikest 1 tulenev kauba vabastamisest keeldumise kirjaliku otsuse tegemise kohustus ei puuduta olukorda, kus vabastamisest keeldumiseks pole muud põhjust kui asjaolu, et tekkida võiv tollivõla maksmine pole tagatud. Kirjalik motiveeritud keeldumise otsus tuleb teha vaid siis, kui esinevad ÜTSRS art 244 osutatud teised põhjused kauba kinnipidamiseks, st põhjused, mis on sisustatud

§ 10lg 1 esimeses lauses.

Ringkonnakohus jagab esimese astme kohtu seisukohta ja leiab, et kauba vabastamisest keeldumise kohta tuleb

§ 10

lõikest 1 tulenevalt teha ka siis, kui kauba vabastamisest keeldutakse muul kui sama lõike esimeses lauses märgitud põhjustel. Kui kauba vabastamata jätmiseks pole muud põhjust kui see, et tekkida võiv tollivõlg vajab tagamist, tuleb teha tagatise määramise otsus. Seda seisukohta toetab ÜTSRS art 248 lõikest 1 tulenev nõue, et toll peab nõudma tagatist, aga ka art 250 lõige 1, mis näeb ette, et kui toll ei saa kaupa vabastada muuhulgas põhjusel, millele viidatakse ÜTSRS art 75 punkti a kolmandas taandes (esitatavat tagatist ei ole ettenähtud tähtaja jooksul esitatud), annab ta deklarandile tähtaja, mille jooksul tuleb kauba olukord lahendada. Need sätted kinnitavad halduskohtu seisukohta, et toll peab olema tagatise nõudmisel aktiivne ja mitte kaupa kinni pidama põhjendusi esitamata ja tagatist nõudmata. Kauba vabastamisest keeldumise kirjaliku motiveeritud otsuse tegemine annaks asjaomasele isikule teavet, mis põhjusel toll kaupa ei vabasta, ja võimaluse olukord lahendada, samuti väldiks see hilisemaid vaidlusi selle üle, mis oli kauba vabastamata jätmise tegelikuks põhjuseks ning kas ja mida toll deklarandile või kauba saajale selgitas või mida nõudis. Käesolev vaidlus ja asja tolli kahjuks otsustamine ongi tingitud sellest, et kauba kinnihoidmise asjaolud on tagantjärele kontrollimatud ning toll pole tõendanud, et kauba kinnipidamine oli tingitud deklarandi või kaebaja enda tegemata jätmistest. Kaebaja on algusest peale väitnud, et tollil oli sobiv tagatis, ja sama tagatist on toll kuid hiljem, pärast seda, kui kaebaja oli kahel

l kohtusse pöördunud, aktsepteerinud ja kauba vabastanud. 10

(12)3-08-829
  1. Apellantide viide Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsusele haldusasjas nr 3-06608 ei ole käesoleva vaidluse kontekstis asjakohane. Nimetatud asjas oli tegemist vaidlusega tagatise määramise otsuse õiguspärasuse üle, kus kaebaja väitis, et tagatise määramisel tulnuks haldusorganil kaaluda tagatise nõudmata jätmist ja põhjendada, miks ei ole tolli arvates tekkinud või tekkida võiva tollivõla tasumine ettenähtud aja jooksul kindlustatud. Ringkonnakohus leidis nimetatud asjas, et tolli tuginemine ÜTSRS art 248 lg 1 teisele lausele oli asjakohane; et lõpliku maksusumma määramise edasilükkamisel ei ole tollil valikut, kas tagatise esitamist nõuda või mitte, ja ta ei saa tagatise esitamise nõudest loobuda, ning et seetõttu ei ole vaja tagatise nõudmisel põhjendada, miks ei ole tolli arvates tollivõla tasumine kindlustatud. Eelnimetatud ringkonnakohtu seisukoht tähendab seda, et olukorras, kus õigusnorm kohustab tolli tagatist nõudma, ei saa ega pea toll kaaluma tagatise nõudmata jätmist ja põhjendama, miks ta tagatise nõudmisest ei loobu. Olukorras, kus tollil pole valikut, ei saa ta erinevaid võimalusi kaaluda. Käesoleva juhtumi asjaolud ei ole sarnased. Vastupidiselt viidatud kaasusele on tegemist olukorraga, kus nii kaebaja kui ka kohtu hinnangul oleks toll pidanud tegema tagatise määramise otsuse. ÜTSRS art 248 lg 1 näeb ette, et kui toll on seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa, nõuab toll tagatise esitamist, mis on piisav deklaratsiooni andmete põhjal kindlaks määratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva lõppsumma vahe tasumiseks. Viidatud artiklist tuleneb tolli kohustus sättes märgitud juhul nõuda tagatise esitamist ning halduskohus on põhjendatult heitnud tollile ette kauba kinnihoidmist ilma põhjendusi esitamata ja tagatist nõudmata.
  4. Apellatsioonkaebuse etteheide Tallinna Halduskohtu
  5. mai
  6. a otsuses deklarandi rolli käsitlemata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Halduskohus on otsuse punktis 5 hinnanud vastustaja sellekohaseid väiteid ning lugenud need paljasõnalisteks. Samade väidete kordamine apellatsioonkaebuses ei anna alust asuda seisukohale, et need väited on tõendatud, ja ümber hinnata halduskohtu otsuse punktis 6 sisalduvat lõppjäreldust, et tagantjärele esitatud vastustaja põhjenduste järgi ei ole võimalik toimingu sisulist õiguspärasust kontrollida.
  7. Apellatsioonkaebuse väide halduskohtu
  8. septembri
  9. a otsuse tegemisel läbivaatuse akti hindamata jätmisest pole põhjendatud ning selles aktis sisalduv teave ei lükka kuidagi ümber nimetatud kohtuotsuse punktis 37 sisalduvat kohtu lõppjäreldust, et haldus- ega ka kohtumenetluses ei ole esitatud adekvaatseid põhjendusi selle kohta, miks oli vajalik kauba kinnipidamine ja miks ei peetud võimalikuks tagada tekkida võiva tollivõla tasumist muul moel. Halduskohus pole jätnud tõendit tähelepanuta, selle sisu on kajastatud otsuse punktis
  10. Viidatud akt kauba läbivaatuse kohta ei too asjasse tolli poolt osutatud selgust, sest kontrolli käigu kirjelduses on küll märgitud, et esineb kahtlus kalamarja kodeerimise õigsuses, kuid kontrolli tulemuseks on järeldused, et kaup vastas deklareeritule ning et samas on ka rikkumise kahtlus.
  11. Kaebuse esitaja taotles apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu väljamõistmist summas 62 421.98 krooni. Kulu kandmist tõendavad advokaadibüroo
  12. juuli
  13. a arve nr 20080638 koos spetsifikatsiooniga, pangakonto väljavõte nimetatud arve laekumise kohta,
  14. detsembri
  15. a arve nr 20081109 koos spetsifikatsiooniga,
  16. detsembri
  17. a maksekorraldus nr 1575 nimetatud arve laekumise kohta,
  18. jaanuari
  19. a arve nr 11
(12)3-08-829 20090035 ja
  1. jaanuari
  2. a maksekorraldus nr 1649 nimetatud arve laekumise kohta. Vastustaja hinnangul ei tohiks vajaliku ja põhjendatud menetluskulu suurus ületada 20 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et asja keerukust ja apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi mahtu arvestades on vajaliku ja põhjendatud menetluskulu suuruseks 30 000 krooni, mis HKMS § 92 lõikest 1 ja § 93 lõikest 5 lähtudes tuleb kaebaja kasuks välja mõista. Kuna vaidlus toimub PMTK toimingu õiguspärasuse üle ja MTA vaideotsuse on esimese astme kohus tühistanud osaliselt üksnes õigusselguse huvides, kannab kaebaja apellatsioonimenetluse kulud PMTK. Lilianne Aasma Lauri Madise Ruth Virkus 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.