KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 17.02.2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1511 Haldusasi O.P. kaebus Tallinna Vangla

) §-i 31 tuleb vaadelda tervikuna ning koos kodukorra p-dega 14.5.6 ja 14.5.7, mis hõlmavad ainult elektriseadmeid, mille kasutamisel tekib kulu. Kaebaja kitarr aga ei ole elektriline ja mingeid kulusid vanglale tekkida ei saa. Viidatud alus ei ole seega taotluse lahendamisel kohaldatav. 4.5 Kitarri kasutamine ei häiri kaaskinnipeetavaid. 4.6 Vanglal on usuliste vajaduste rahuldamise tagamise kohustus tulenevalt

§-st

1. Nõue, et usk piiritletaks kindlate kitsaste raamidega (graafikuga) on omane vaid äärmiselt usuvõõrale indiviidile. Vanglal puudub õigus seada piiranguid või teha ettekirjutusi, kuidas keegi tohib või peab usku väljendama. Usk ja selle väljendamise vormilisus on igaühe jaoks individuaalne ja sügavalt isiklik. Vangla on keeldunud kitarri lubamisest, kuna ükski üldtunnustatud teadaolev religioon ei nõua usu järgimiseks kitarri olemasolu. Kaebajale jääb arusaamatuks, mida vangla üldtunnustatud religiooni all silmas peab. Kaebaja viitab Vanale Testamendile, mis ütleb, et Jumalat tuleb ülistada lauldes ja muusikariistade saatel. Jumalale tänulikkuse avaldamine palvete saatel ei ole sama Jumala ülistamisega muusika saatel. Jumala ülistamine muusika saatel on omane karismaatilise kristluse järgijatele, kelleks kaebaja peab ka ennast. Kaebaja leiab, et vaidlusaluse otsuse eesmärgiks on kaebaja kiusamine ning diskrimineerimine usu ja võimalik, et ka rahvuse tunnustel, mis on vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 12 lg-ga
2. Muusikaringi külastamine kaks korda nädalas ei saa asendada palve- ja ülistamisvajadusi, kuna palvetada on vaja igapäev, mitu korda päevas. Vangla kabelis peetavad jumalateenistused on enamjaolt kas evangeelsed või ortodokssed õigeusulised. Need ei saa rahuldada kristlase palve- ja ülistamisvajadusi. 4.7 Kaebajal takistatakse eneseteostust ja resotsialiseerumist. 4.8 Vangla ei ole kasutanud otsuse tegemisel kaalutlusõigust. 2 Viide võrdõiguslikkuse põhimõttele, mis takistab kitarri väljastamist on põhjendamata, kuna seda põhimõtet ei järgita televiisorite ja raadiote puhul. Kõigile ei anta kambrisse televiisorit. Kui kambrisse ei ole võimalik paigutada pianiinot või orelit, on selline keeld mõistlik, kuid kitarri saab riputada seinale. Vangla ei ole otsuse tegemisel religiooni järgimist puudutavas küsimuses küsinud spetsialisti arvamust. Kaebaja seisukohta Jumala ülistamiseks kitarri vajalikkusest on kinnitanud vestlustes Justiitsministeeriumi peakaplan hr Miller ning Tallinna Vangla kaplan Dmitri Hüvanen. Väide, et kitarrikeelt saab kasutada tätoveeringute tegemiseks, on alusetu. Omades Ämari Vanglas kitarri, ei olnud ühtegi sellist kitarrikeele vargust. Peale selle on olemas ka plastikust kitarrikeeled, kuid seda küsimust arutatud ei ole.
3. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgnevalt: 5.1 Vastustaja leiab, et ühegi üldtunnustatud religiooni järgimine ei nõua kitarri olemasolu. Vangla ei keela kinnipeetavatel väljendada oma palvet muusika saatel, kuid seda saab teha ka ilma muusikainstrumentideta. 5.2 Kaebaja esitas 01.02.2008 taotluse osaleda muusikaringis, et õppida kitarrimängu, mis ka rahuldati. Kaebaja saab osaleda muusikaringis igal teisipäeval ja neljapäeval kell 9.30-11.
4. 20.02.2008 esitas kaebaja taotluse muuta muusikaringis osalemise graafikut, kuna ta töötab öösiti. Seejärel muudeti graafikut ning kaebaja saab nüüd muusikaringis osaleda ajavahemikul 14.00-16.
5. Seega on kaebajal võimalus kitarri mängida kaks korda nädalas ühe tunni ja 45 minuti vältel. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et muusikaring ja kaebaja suhe religiooniga on erinevad asjad. 5.
6. Vaide eelmenetluse käigus vesteldi Tallinna Vangla peaspetsialist-vanemkaplan D.Hüvaneni ja spetsialist-kaplan L.Traageliga, kes selgitasid, et Tallinna Vanglas on enamlevinud õigeusk, luteriusk ja baptism, mis aga ei tähenda, et mõne teise usu valinud kinnipeetavatele ei oleks tagatud usuliste vajaduste rahuldamine. Usuliste vajaduste rahuldamiseks on vanglas olemas kaplan, kellelt on võimalik taotleda individuaalset vastuvõttu. Samuti on võimalik vangla raamatukogu kaudu lugeda usualast kirjandust, osaleda jumalateenistusel ning hoida kambris religioosset sümboolikat, mille hulka kitarri lugeda ei saa. End usuliselt määratlenud kinnipeetavatel võimaldatakse kohtumisi oma uskkonna vaimulikuga ning pidada usulisi talitusi ja üritusi vastavalt vajadusele ning võimalusele. Kaebajat külastab vähemalt kord kuus endine Ämari Vangla kaplan Olius Thaling. Kinnipeetavatel on võimalik osaleda jumalateenistusel vangla kabelis. 5.4 Kinnipeetavale isiklike esemete omamiseks loa andmise otsustab vangla direktor või tema poolt määratud isik kaalutlusõiguse alusel tuginedes

§ 31lg-le 2.

Igal konkreetsel juhul võetakse arvesse kõiki olulisi asjaolusid ning kaalutakse põhjendatud huve. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda, et talle luba antaks, samuti ei ole vangla direktoril või tema poolt määratud isikul kohustust luba anda. Kaalutlusotsuse tegemisel on tähtsad õiguse üldpõhimõtted nagu proportsionaalsus, võrdne kohtlemine ja õiguskindlus. Vastustaja leiab, et kinnipeetavale ei ole võimalik lubada kambrisse kitarri, sest muidu võiks keegi soovida näiteks klaverit või orelit. Nende esemete lubamine kambrisse ei ole võimalik juba ruumipuudusel, samuti vangla julgeolekut silmas pidades, kuna mõni kinnipeetavatest võib näiteks kitarrikeeli kuritarvitades neist valmistada abivahendi tätoveerimiseks või muul viisil kitarri osasid kuritarvitada. KOHTU PÕHJENDUSED 3 6. Kohus on seisukohal, et keeldumine isiku poolt taotletud soodustuse andmisest tuleb vormistada haldusaktina, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks, et isikul ei olnud soodustusele õigust.

§ 31

lg 2 kohaselt Vangla direktori või tema määratud isiku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Viidatud normist tuli lähtuda kaebaja taotluse lahendamisel ning vastustaja selgituste (vastus kaebusele; esindaja seletus kohtuistungil) kohaselt seda ka tehti, kuigi haldusaktis vastav õiguslik viide puudub. Kohtu hinnangul asjaolu, et kinnipeetavale oli eelmises kinnipidamiskohas kitarr lubatud ei võta tema üleviimisel teise kinnipidamisasutusse õigust pädeva isiku poolt otsustada eseme elusektsioonis kasutamise lubamise või selle lubamisest keeldumise üle

§ 31

lg 2 alusel, kuna kitarri näol ei ole tegemist tavapärase lubatud esemega (nt hambahari, pesu jm) ning kinnipidamisasutuste tingimused ja sellest tingitud julgeoleku olukord ei pruugi olla ühesugused. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga selles, et

§ 31

lg 2 ei oleks antud asjas kohaldatav, kuna reguleerib ainult elektriseadmete kasutamist. Normi sõnasõnalisel tõlgendamisel (muu vaba aja veetmiseks vajalik ese) sellist järeldust teha ei saa. 7. HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel võib kohus tühistada õigusvastase haldusakti ning HKMS § 26 lg 1 p 2 alusel kohustada taotlust uuesti läbi vaatama, arvestades, et

§ 31

lg 2 annab haldusorganile õiguse otsuse tegemiseks kaalutlusõiguse alusel, mistõttu ei saaks kohus teha ettekirjutust taotluse lahendamisel tehtava otsuse sisu osas.

1. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s
2. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Pooltel puudub vaidlus selles, et kaebaja 27.03.2008 esitatud taotlus oli esitatud kahel alusel, so kitarri saamiseks elusektsiooni selleks, et harjutada vabal ajal pillimängu ning rahuldada usulisi vajadusi (Jumala ülistamine ja palvete saatmine kitarriga). Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja (haldusakti allkirjastanud isik) õiguse lahendada

§ 31

lg 2 alusel esitatud taotlus saab tuletada kodukorra p-dest 14.5.5 ja 14.5.6 (vt koos üldkorralduse lisadega nr 7 ja 8). Kodukorra p 14.5.5. eraldiseisvana on menetlust reguleeriv säte. Kodukorra p 8.3 kohaselt oma religioonist tulenevate tavade järgimise (kaasa arvatud toitumine) kirjaliku taotluse menetlemiseks pöördub kinni peetav isik vangla kaplani poole. Ka viidatud sätet saab käsitleda sellise menetlusnormina, mis määrab, kellele kinnipeetav peab esitama sättes määratletud sisuga taotluse. Kohus leiab, et kuigi kodukorras on sisepädevus reguleeritud ebaselgelt, on taotluse kohta otsuse teinud pädev isik. Usuliste vajaduste rahuldamine kinnipidamisasutuses toimub kinnipeetava vabal ajal (lisaks vangla poolt korraldatavatele usutalitustele). Seega vahend, mis on vajalik usuliste vajaduste rahuldamiseks (antud juhul kitarr) on käsitletav vaba aja veetmise vahendina ning selle lubamise otsustamisel tuleb samuti lähtuda

§ 31

lg 2 toodud alustest, kuna vangistusseadus usuliste vajaduste rahuldamise tagamist (

§ 62

) muudes sätetes ei reguleeri.

§ 31

lg 2 tulenevalt annab loa vaba aja veetmiseks vajaliku eseme saamiseks vangla direktor või tema määratud isik. Kodukorra p-i 8.3 analüüsides võib järeldada, et religioonist tulenevate tavade järgimiseks esitatud taotluse menetlemiseks on vajalik kaplani arvamuse küsimine, kuna vastasel juhul 4 oleks tegemist sisutühja sättega. Arvamus peab olema kirjalik, et tagada kohtulik kontroll ning teatud juhtudel peab see sisaldama ka põhjendatud hinnangut (mitte ainult resolutsiooni nõustumise või mittenõustumise kohta). Antud juhul ei ole vastustaja tõendanud ega esitanud veenvaid selgitusi selle kohta, et kaebaja taotluse menetlemisel oleks usu praktiseerimisel kitarri vajalikkuse hindamiseks küsitud kaplani seisukohta. Kohtuasja materjalidest (vaide edastamine tlk 12; vastus kaebusele tlk 26; kohtuistungi protokoll tlk 81 vastustaja esindaja seletus) nähtub, et eriteadmistega isikute arvamust küsiti alles pärast kaebaja poolt vaide esitamist. Kohus leiab, et sellise rikkumise näol ei ole tegemist pelgalt ebaolulise menetlusliku rikkumisega, vaid kodukorra p 8.3 eiramine võis kaasa tuua ebaõige otsuse tegemise. Vastustaja haldusaktis esitatud seisukoht, et usu praktiseerimiseks ei ole kitarri kasutamine vajalik, ei ole veenev, kuna sellise järelduse tegemine eeldab eriteadmisi (religioonialaseid). Kohus leiab, et kaevatav haldusakt ei vasta põhjendamise nõuetele. HMS § 56 lg 2 kohaselt peab haldusakt sisaldama selle andmise õiguslikku ja faktilist alust. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus peab HMS § 56 lg 3 kohaselt sisaldama ka kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus. Kaevatavas haldusaktis ei ole märgitud ühtegi akti andmise õiguslikku alust. Samuti jääb arusaamatuks, milliseid

§ 31

lg-s 2 toodud kriteeriume (vajalikkus, teiste isikute häirimine, sisekorraeeskirjast tulenevad nõuded) vastustaja otsuse tegemisel tegelikult arvesse võttis.

§ 31

lg 2 kohaselt võib kinnipeetavale lubada muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme, kui selle kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. 09.05.2008 vangla vastuse kohaselt ei nõua ühegi üldtunnustatud teadaoleva religiooni järgimine kitarri olemasolu ning Tallinna Vangla võimaldab kaebajal kolm korda nädalas osaleda muusikaringis. Seega võib kaevatavast otsusest järeldada, et kitarri andmisest keelduti, kuna see ei ole vajalik. Nähtuvalt vaidemenetluse materjalidest (tlk 12-15) on vastustaja põhjendanud keeldumist lisaks sellega, et kitarri lubamisel kaebajale võib mõni teine kinnipeetav taotleda kambrisse orelit või klaverit, mida ei võimalda ruumipuudus ning kitarrikeeli on võimalik kuritarvitada. Kuna kaevatav haldusakt ei ole faktiliselt piisavalt motiveeritud ning sellest ei nähtu haldusorgani kõik kaalutlused, ei ole kohtul võimalik hinnata, kas vastustaja ka tegelikult selgitas välja normi kohaldamiseks vajalikud asjaolud, kaalus kaebaja vajadusi (usuliseks jm eneseteostuseks) ning vangla julgeolekut, ruumipuudust ning asjaolu, kas kitarrimäng võib häirida teisi isikuid. Kahtlusi kaalutlusõiguse kasutamata jätmisest ja meelevaldse otsuse tegemisest süvendab ka fakt, et vastustaja poolt kohtule esitatud kaebaja taotlusel (tlk 35) on vangla julgeolekuosakonna juhataja resolutsioon taotlusega nõustumise kohta. Samuti selgitas kaebaja kohtuistungil (tlk 82), et enne taotluse esitamist küsis ta kambrikaaslastelt, kas kitarr võiks neid häirida ja keegi ei pidanud seda häirivaks. Vastustaja põhjendus, et kaebajale kitarri andmisel võib teine kinnipeetav nõuda orelit või klaverit, mistõttu tuleb kõigile taotlustele vastata eitavalt tagades selliselt võrdse kohtlemise, ei ole õiguslikult asjakohane. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisel ei saa hinnata hüpoteetilisi tulevikus tekkida võivaid olukordi, vaid hindama peab konkreetseid isikuid ja olnud või eksisteerivaid analoogseid olukordi. HKMS § 19 lg 6 kohaselt, kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. 5 Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt selgitanud, et kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest (vt nt 3-3-1-62-02), haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt nt 3-3-1-42-02), põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt nt 3-3-1-57-07). 9. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaevatav haldusakt on õigusvastane. Oluliste puuduste tõttu haldusakti motiveeringus ei ole nõutava kohtuliku kontrolli teostamine kaebaja kaebuses märgitud subjektiivsete õiguste (muusikaalane eneseteostus, õigus täita usutalitusi) rikkumise osas võimalik, mistõttu tuleb haldusakt tühistada. Haldusorganil tuleb taotlus uuesti läbi vaadata ja teha põhjendatud otsus. Kaebuse esitaja märkis kohtuistungil (tlk 81), et teda võiks rahuldada olukord, kui tal lubatakse kitarri kasutada vangla kabelis, seega on taotluse uuel läbivaatamisel vastustajal võimalik kaebajale pakkuda ka kokkulepet. Kohus rahuldab kaebuse täies ulatuses ning HKMS § 92 lg 1 (menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti) alusel mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (maksekorraldus tlk 17) summas 80 krooni. Kristina Maimann Kohtunik 6