Obsah (6)

§ 1§ 4§ 5§ 37§ 6§ 39

3-08-353 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 02. mail 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-353 Haldusasi Seafood Inte

) § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse Eesti Vabariigi ja väljaspool Euroopa Ühenduse tolliterritooriumi asuvate riikide vahelisele kaubandusele, sellega tegeleva isiku ja tolli õigustele, kohustustele ning vastutusele EÜ Nõukogu määrust 2913/92/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik ja EÜ Komisjoni määrust 2454/93/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustiku rakendussätted ja teisi tollieeskirjade rakendamiseks vastuvõetud õigusakte. Sama sätte kohaselt kohaldatakse

ühenduse õigusaktidega reguleerimata osas.

§ 1

lg 2 kohaselt sätestatakse

-s ka tolli ja isiku õigused ja kohustused muude keeldude ja piirangute riikliku järelevalve teostamisel tolli poolt, samuti vastutus tollieeskirjade rikkumise eest. EÜ Nõukogu määrusega 2913/92/EMÜ kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (edaspidi - ÜTS) art 4 p 5 kohaselt loetakse otsuseks tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud ametlik toiming, millega tehakse otsus üksikjuhu suhtes ning millel on õigusliku tagajärjed ühe või mitme määratletud või määratletava isiku jaoks. Lähtuvalt eelnevast sättest on Põhja MTK toiming, millega peeti alates

1. jaanuarist
2. a kuni
3. veebruarini
4. a kinni Seafood’i kaupa, otsuseks ÜTS mõttes. ÜTS art 6 lg 1 kohaselt isik, kes taotleb, et toll teeks tollieeskirjade rakendamise otsuse, peab tollile esitama sellise otsuse tegemiseks vajaliku teabe ja vajalikud dokumendid. Seafoodi kaudne esindaja (ÜTS art 5 lg 2 mõttes) esitas Seafoodi eest Tollideklaratsiooni näol kirjalikus vormis taotluse tollieeskirjade rakendamiseks – kõnealloleval juhul kauba vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuri kohaldamiseks. ÜTS art 6 lg 2
5. lause kohaselt tuleb selline otsus teatavaks teha kirjalikult. ÜTS art 6 lg 3 kohaselt tuleb tolli kirjalikult vormistatud otsuses, millel on negatiivseid tagajärgi isikute suhtes, kellele need on suunatud, esitada põhjendused ja sellises otsustes tuleb viidata ÜTS art 243 sätestatud õigusele esitada otsuse peale kaebus. Seafoodi arvates on ilmne, et otsus kauba kinnipidamiseks on tema jaoks negatiivse tagajärjega, sest takistab otseselt omanikuõiguste teostamist kauba suhtes ja kaubaga seotud lepinguliste kohustuste täitmist kolmandate isikute ees. Seega oleks toll ÜTS art 6 lg-te 2 ja 3 kohaselt pidanud kauba kinnipidamise otsuse Seafoodile kirjalikult teatavaks tegema ja esitama ka sellise otsuse aluseks olevad põhjendused. Eelkirjeldatud ÜTS mõistes otsus on haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 51 lg 1 mõistes haldusaktiks, mis peab HMS § 55 lg 2 kohaselt olema antud kirjalikus vormis. EÜ Komisjoni määruse 2454/93/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustiku rakendussätted (edaspidi - ÜTSRS) art 244 kohaselt juhul, kui toll võtab analüüsideks või 3 üksikasjalikumaks kontrolliks proove ja näidiseid, peab ta analüüside või üksikasjalikuma kontrolli tulemusi ära ootamata nimetatud kauba vabastama, kui ei ole teisi põhjusi kaupa kinni pidada ja tingimusel, et kui tollivõlg on tekkinud või võib tekkida, on kõnesolevate tollimaksude kohta juba arvestuskanne tehtud ja need on makstud või nende maksmine tagatud.

§ 1

lg 5 kohaselt võib muu hulgas rahandusminister oma pädevuse piires kehtestada tollieeskirjade kohaldamiseks õigusakte küsimustes, mille otsustamise õigus on ühenduse õigusaktide kohaselt liikmesriigil. Rahandusminister on

1. aprillil
2. a määrusega nr 83 kehtestanud „Kauba läbivaatuse ning sellest proovide võtmise korra“ (edaspidi - Kord). Korra § 10 lg 1 sätestab, et ÜTSRS art 244 rakendamisel võib toll kaupa mitte vabastada, kui see raskendab oluliselt või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle või kui tollil on alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib toll algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse. Sama sätte kohaselt, keeldub toll kauba vabastamisest kirjaliku motiveeritud otsusega, mis toimetatakse deklarandile või tema esindajale kätte viivitamatult. Võttes arvesse, et kaebuse esitajale ei ole kätte toimetatud ühtegi ÜTS mõistes otsust (HMS aspektist haldusakti) kauba kinnipidamise põhjuste kohta, puuduvad Seafoodil igasugused andmed kauba kinnipidamise põhjuste kohta. Lähtuvalt ÜTSRS art-st 244 ja Korra § 10 lgst 1 oleks Põhja MTK pidanud kauba viivitamatult vabastama
3. jaanuaril
4. a peale proovide võtmist või väljastama kirjaliku motiveeritud otsuse. Seega on kauba kinnipidamine kui toiming HMS mõistes (ja otsus ÜTS mõistes) igal juhul õigusvastane.

§ 1

lg 4 kohaselt kohaldatakse ühenduse õigusaktides,

-s ja selle alusel antavates õigusaktides ettenähtud haldusmenetlusele HMS sätteid, arvestades ühenduse õigusaktide ja

erisusi. Kuna ÜTS ei sätestada negatiivse otsuse teatavakstegemise vorminõudeid, siis tuleb kohaldada HMS sätteid. HMS § 62 lg 2 p 1 kohaselt tehakse haldusakt kättetoimetamisega teatavaks HMS

1. peatüki
2. jaos sätestatud korras teatavaks isikule, kelle õigusi haldusaktiga piiratakse või kellele pannakse haldusaktiga täiendavaid kohustusi. On ilmne, et Seafoodi õigusi piirati ja teda kohustati sellist õiguste piiramist taluma. Kaebuse esitaja on veendunud, et ka juhul, kui Põhja MTK oleks formaaljuriidiliselt täitnud kehtivate õigusaktidega sätestatud nõudeid (s.t koostanud ja Seafoodile kätte toimetanud kohalduvate õigusaktide nõuetele vastava haldusakti), siis ei oleks kauba kinnipidamiseks olnud ühtegi põhjendust. Kauba kinnipidamiseks ei olnud põhjust, kuna teda esindas tollideklaratsiooni esitamisel kaudse esindajana tolliagentuur. Lähtuvalt

§ 4

lg-st 2 peab tolliagentuur esitama tollile tagatise.

§ 5

lg 2 kohaselt keeldub toll tolliagentuuri loa väljastamisest, kui isik ei esita tolli rahuldavat tagatist. Seafoodi esindas Põhja MTK tolliagentuuride hulka kuuluv NT Logistika AS (registrikood 10506381). Ainuüksi faktist, et NT Logistika AS on kantud Põhja MTK tolliagentuuride hulka, saab

§ 5

lg 2 kohaselt järeldada, et tolliagent on tollile esitanud tolli rahuldava tagatise. Seega oli tollil olemas talle sobiv tagatis tollimaksudest tekkida võiva võla kohta. Periood, mille jooksul kauba kinnipidamise õigusvastasuse kindlakstegemist taotletakse, algab

1. jaanuaril
2. a, sest alates sellest päevast oleks Põhja MTK pidanud ÜTSRS art 244 ja Korra § 10 lg 1 kohaselt kauba vabastama. Kauba õigusvastase kinnipidamise perioodi viimaseks päevaks on käesolevas kaebuses
3. veebruar
4. a põhjusel, et nimetatud päeval muutis Põhja MTK ühepoolselt Tollideklaratsioonis kaubakoodi (ja aktsepteeris teistkordselt Tollideklaratsiooni), mis tõi kaasa tollivõla tekkimise ja ÜTS art 74 lg 1 kohaselt vabastatakse tollideklaratsioonis nimetatud kaup ainult juhul, kui tollivõlg on tasutud või selle tasumine tagatud. Kaebuse esitaja rõhutab, et ta ei nõustu kauba Tollideklaratsiooni muutmisega ja teistkordse aktsepteerimisega Põhja MTK poolt, kuid ei kavatse käesoleva kaebusega seda toimingut vaidlustada. Kuna alates Põhja MTK
5. veebruari
6. a toimingust, millega muudeti Tollideklaratsiooni, tekkis Seafoodil Põhja MTK käsitluse kohaselt tollivõlg, siis oleks Põhja MTK pidanud
7. veebruaril
8. a 4 nõudma ÜTS art 189 lg 1 kohaselt tagatise esitamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Kauba kinnipidamine on õigusvastane ka peale
9. veebruari
10. a, kuid ei soovi seda vaidlustada käesolevas kaebuses. Toimingu tegemise kaalutlused ja nende proportsionaalsus ei ole tagantjärgi kontrollitavad ning lähtuvalt faktilistest asjaoludest on ilmne, et kauba kinnipidamiseks seadusega sätestatud eeldused ei ole täidetud. HMS § 3 lg 2 kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne. HMS § 107 lg 1 kohaselt peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega ja võib piirata õigusi ja vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. See tagab haldusakti mõistetavuse ja kontrollitavuse. Seafoodi eelnevat seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi poolt
11. jaanuari
12. a. kohtuotsuses nr 3-3-1-62-07 p 16 sedastatud seisukoht: „Kolleegium jääb oma varasemates lahendites võetud seisukoha juurde, mille kohaselt põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (Riigikohtu halduskolleegiumi
13. novembri
14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt)“. Käesoleval juhul ei ole Põhja MTK kaebuse esitajale oma toimingu aluseks olevat haldusakti kätte toimetanud. Seega pole kaebuse esitajale tagatud ei toimingu ega haldusakti põhjendatuse ja proportsionaalsuse ehk seaduslikkuse kontrollimise võimalust. Kaebuse esitajal tema suhtes teostatud toimingute kohta olev vähene informatsioon ei võimalda kaebuse esitajal mõista Põhja MTK toimingu (ja võimaliku haldusakti) vastavust seadusele. Eelkirjeldatu on lisaks otseses vastuolus olemisele haldusekandja tegevuse kontrollitavusele esitavate nõuetega otseses vastuolus ka põhiseaduse (edaspidi – PS) §-ga 3, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kaebuse esitajale teadmata põhjusel on Põhja MTK ametnik Valeri Rauam esitanud oma
15. veebruari
16. a. kell 14:01 Seafoodi seaduslikule esindajale saadetud e-kirjas otseselt vale informatsiooni, et analüüsi tulemused jõudsid Põhja MTK-ni alles
17. veebruaril
18. a. Analüüsiakti tulemused tehti Seafoodile teatavaks peale kaebuse esitaja seadusliku esindaja korduvaid järelepärimisi alles
19. veebruaril
20. a /tl 32-33/. Vastustaja Põhja MTK leiab, et Seafoodi kaebus on põhjendamatu ning selles esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kauba kinnipidamise toiming on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebuse esitaja väidab, et deklarant on tollideklaratsiooni vormis esitanud kirjaliku taotluse kõnealuse kauba vabasse ringlusesse lubamise tolliprotseduuri kohaldamiseks ning ÜTS art 6 lg 2 ja kohaselt oleks tulnud selline otsus teha isikule teatavaks kirjalikult. Maksuhaldur sellise käsitlusega ei nõustu. ÜTS art 4 p 17 tähenduses on tollideklaratsiooni puhul tegemist toiminguga, millega isik avaldab ettenähtud vormis ja korras soovi suunata kaup teatavale tolliprotseduurile. ÜTS art 6 ei ole käesoleval juhul kohaldatav, sest tollideklaratsiooni esitamine ei ole käsitletav isiku taotlusena. Ka ei ole kohane kaebaja väide, et deklarant on esitanud kirjaliku taotluse - deklarant ei ole esitanud kirjalikku taotlust, vaid deklarant on esitanud deklaratsiooni automaatset andmeetöötlussüsteemi kasutades, milles toimub deklaratsiooni automaatne aktsepteerimine kui kõik tolli nõutavad dokumendid on esitatud. Andmetöötlussüsteem hindab riskianalüüsi kriteeriumite alusel imporditavaid kaupu, millest osad langevad juhuslikkuse põhimõtte alusel tollikontrolli, nimetatu juhtus ka käesoleval juhul kaebuse esitaja kaubaga. Kuivõrd deklarant on esitanud deklaratsiooni automaatset andmetöötlussüsteemi kasutades ja andmetöötlussüsteem on deklaratsiooni aktsepteerinud, siis on vastav andmetöötlussüsteem ka isikut teavitanud deklaratsiooni aktsepteerimisest. Tollideklaratsiooni aktsepteerimine ei ole aga otsus ÜTS art 6 lg 2 mõttes ja seega ei eelda 5 nimetatud toiming ka kirjalikku vastust maksuhalduri poolt. ÜTS art 6 lg 2 II lause kohaselt kirjalik vastus koostatakse isikule vaid juhul, kui ta on eraldi esitanud kirjaliku taotluse, mida käesoleval juhul kaebuse esitaja aga deklarant teinud ei ole ja sellisel juhul menetletakse seda taotlust maksukorralduse seaduses ja HMS-s ettenähtud korras. Käesoleval juhul ei ole korrektne kaebuse esitaja seisukoht, et kauba kinnipidamise toiming on otsuseks ÜTS art lg 4 p 5 alusel. ÜTS art 4 p 5 kohaselt on otsus tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud ametlik toiming, millega tehakse otsus üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed ühe või määratletava isiku jaoks. Maksuhaldur selgitab, et kauba kinnipidamise toiming on konkreetsel juhul tolli abinõu, mis on suunatud faktilisele, mitte õiguslikule tagajärjele ehk faktiliselt küll mõjutatakse olukorda, kuid tolli tegevuse õiguslikku tagajärge tuleb hinnata kogumis kõigi antud vaidluse aspektidega. Kuigi kinnipidamise toiming ei oma õiguslikku tagajärge, pole see õiguslikus mõttes siiski tähenduseta, sest kinnipidamise toiming peab olema kehtiva õigusega kooskõlas ja võib oma õigusvastase iseloomu korral kaasa tuua tühistamis- ja kahjutasunõudeid. Lähtuvalt faktilisele tagajärjele suunatusest ei saa kauba kinnipidamine olla aga otsuseks ÜTS art 4 p 5 tähenduses. Kauba kinnipidamise toiming on kvalifitseeritav eelkõige ÜTS art 4 p 14 kohaselt tollikontrolli osas tehtavaks toiminguks, sest kauba kinnipidamise eesmärgiks on tagada tollieeskirjade ja normide täitmine. Maksuhaldur rõhutab, et oma olemuselt on kauba kinnipidamise toiming pigem meede, mida rakendatakse tolli poolt asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise protsessis, kui otsus, millega reguleeritakse midagi üksikjuhu suhtes. Põhja MTK on seisukohal, et kuivõrd käesoleval juhul ei ole tegemist ÜTS art 4 p 5 tähenduses otsusega, ei ole võimalik antud otsust tõlgendada HMS § 51 tähenduses haldusaktina ning selle suhtes rakendada HMS § 55 lg 2 tulenevat kirjalikku vormi. ÜTSRS art 244 kohaselt võtab toll analüüsideks või üksikasjalikumaks kontrolliks proove ja näidiseid, peab ta analüüside või kontrolli tulemusi ära ootamata nimetatud kauba vabastama, kui ei ole teisi põhjusi kaupa kinni pidada ja tingimusel et tollivõlg on tekkinud või võib tekkida, on kõnealuste tollimaksude kohta arvestuskanne juba tehtud ja need on makstud või nende maksmine on tagatud. Korra § 10 kohaselt võib toll kaupa mitte vabastada, kui see raskendab oluliselt või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle või kui tollil on alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse. Maksuhaldur möönab, et käesoleval juhul kohe pärast proovide võttu ei ole koostatud kirjalikku motiveeritud otsust, kuid siiski on toll seisukohal, et isikud on teadlikud kõigist tolli seisukohtadest ja sellise otsuse tegemiseks puudub ka seetõttu vajadus. Proovivõtu protokollis on teatavaks tehtud tolli seisukoht kauba vabastamise osas. Tolliametnik pakkus deklarandile võimalust maksta tollieeskirjade alusel tagatis vastavalt ÜTS art 248 lg 1 ning kaebuse esitaja kaup oleks vabastatud, kuid deklarant keeldus sellest. Tolliametnikuks antud juhul oli Jüri Mäesalu, kes on Sadamate tollipunkti vaneminspektor ning proovivõtu protokolli koostaja. Nimetatud võimalust pakkus toll proovide võtmise hetkel ehk 24 jaanuaril
21. a see tehti teatavaks deklarandile, kes oli proovi võtu ajal mobiiltelefoni vahendusel ühenduses kaubasaajaga. Kuivõrd deklarandi poolt tollile tol hetkel suusõnaliselt edastatud info kohaselt sai selgeks, et ei deklarant ega kaubasaaja ei ole nõus tagatist andma, siis ei olnud tollil õigust ka kaupa vabastada, seda vastavalt ÜTSRS 248 lg 1 ja ÜTSRS 248 lg
22. ÜTSRS art 248 lg 1 alusel ei ole tollil võimalik kaupa enne vabastada, kui on kindlustatud tollimaksude laekumine. Seoses proovide võtmisega oli kaubaga seotud faktiline olukord õiguslikult ebaselge ning oli tekkinud kahtlus deklareeritud kaubakoodi õigsuse osas ja seda tuli täiendavalt kontrollida. Vastavalt ÜTSRS art 248 lg 3, kui toll kahtleb, kas kohaldada keelde või piiranguid ja enne kontrolli tulemuste kättesaamist ei saa seda otsustada, ei saa kõnesolevat kaupa vabastada. Käesoleval juhul oleks koheselt kirjaliku motiveeritud otsuse koostamine olnud äärmiselt problemaatiline, sest kinnipidamise toimingu motiveering oli suures sõltuvuses proovide analüüsitulemustest. Tolliametnik J. Mäesalu isikus kinnitab fakti, 6 et deklarandi esindaja Viktor Volf oli proovivõtu ajal püsivalt kaebuse esitaja esindajaga mobiiltelefoni vahendusel ühenduses ning vahendas infot. Suusõnaliselt deklarandi vahendusel edastatud teabe kohaselt oli tol hetkel kaebuse esitaja nõus kauba mitte vabastamisega kuni proovitulemuste selgumiseni, sest võimalike lisanduvate tollimaksude katteks nõutav tagatis oli liiga suur. Kahtluse tekkimine on oma olemuselt subjektiivne, kuid motiveeritud otsus peab olema oma käsitluses objektiivne. Seega kahtlust on võimatu motiveerida seni kuni kahtluse faktilise aluse osas ei ole täielikku selgust. Ka seepärast on maksuhaldur seisukohal, et kuni asjaolud pole lõplikult selgunud, ei lasu maksuhalduril kirjaliku motiveeritud otsuse koostamise kohustust, nagu on välja toodud käesoleva vastuse eelmistes punktides. Maksuhaldur edastas 19.02.2008, kui olid saabunud analüüsitulemused ning kui faktilised asjaolud olid selgunud, kaebuse esitajale teate nr 10-2/7594 määratud maksusumma tasumise kohta, mis teavitab isikut faktilisest olukorrast ning sellest, et analüüsitulemustest lähtuvalt oli isik kasutanud vale kauba koodi ja Põhja MTK oli muutnud ühepoolselt Tollideklaratsiooni, millega seoses oli isikul tekkinud tollivõlg. Seega kauba kinnipidamise aluseks olnud kahtlus oli leidnud kinnitust. Kaebuse esitaja väite (punkt 3) kohaselt ei ole kaebuse esitajale Korra § 10 tähenduses tehtud kirjalikku motiveeritud ostust. Maksuhaldur on seisukohal, et kinnipidamise toimingust on isikut teavitatud esmalt
23. jaanuari
24. a aktsepteeritud Tollideklaratsioonis ning hilisemalt
25. jaanuari
26. a Protokollis.
27. veebruari
28. a teates nr 10-2/7594 määratud maksusumma tasumise kohta on motiveering, millest lähtuvalt kinnipidamise toiming teostati. Isegi kui asuda seisukohale, et maksuhalduril lasus kirjaliku motiveeritud otsuse koostamise kohustus, siis vastustaja hinnangul on selle eesmärk kaitsta isikut tolli võimaliku meelevaldse sekkumise ja põhjendamata kahtluse tekkimise eest. Selline eesmärk on aga täidetud läbi selle, et isikut teavitatakse proovide võtmisest ning kohe kui selguvad faktilised asjaolud, teavitab toll isikut uuesti (teade) ning tegemist ei ole sellise tolli poolse eksimusega, mis tingiks toimingute õigusvastasuse. Seafoodi väide, et neil puuduvad andmed kauba kinnipidamise põhjuste kohta, on paljasõnaline, sest kaebuse esitaja on nii oma seadusliku esindaja kui deklarandi kaudu suhelnud tolliametnikega. Isikut on teavitatud kahtlustest, et toll ei ole veendunud kasutatud kaubakoodi õigsuses, seda ei ole tehtud küll kirjaliku motiveeritud otsusega, kuid see ei muuda kaubakinnipidamise olemust õigusvastaseks. Kirjalikult motiveeritud otsusel oleks konkreetsel juhul pigem isikut teavitav funktsioon kui kinnipidamise toimingu aluseks oleva haldusakti funktsioon, kinnipidamise toiming kui selline on tolli poolt teostatud tollieeskirjade alusel kindlustamaks avalike huvide realiseerumine – võimaliku tollivõla tekkimise puhul tollimaksude laekumine. Käesoleval juhul isik taotleb tollipoolse kinnipidamise toimingu õigusvastaseks tunnistamist, kuid deklarant on kinnitanud et nad ei ole nõus tagatist maksma, seega ei ole tollil ka muud valikut kui kaupa kestvalt kinni pidada. Vastavalt ÜTSRS art 248 lg 1 II lausele, kui toll on seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa, nõuab toll tagatise esitamist, mis on piisav deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva lõppsumma vahe tasumiseks. ÜTS art 243 lg 3 kohaselt, kui toll kahtleb, kas kohaldada keelde või piiranguid, ja enne kontrolli tulemuste kättesaamist ei saa seda otsustada, ei saa kõnesolevat kaupa vabastada. Vastustaja selgitab, et kaup vabastatakse siis, kui sellega on kõik korras, st puudub alus kahelda deklareeritud andmete õigsuses või kui isik on esitanud tagatise. Kaebaja väide, et isegi juhul kui kauba kinnipidamise aluseks oleks olnud haldusakt, ei oleks kauba kinnipidamiseks olnud põhjust, sest tolliagentuuri üldtagatisest oleks piisanud, pole kohane ja maksuhaldur ei saa kuidagi sellise käsitlusega nõustuda. Viktor Volf deklarandi esindajana andis tollile suusõnalise selgituse, et arvestades lisanduvate maksusummade suurust ei ole võimalik lähtuda tolliagentuuri maksuhaldurile antud üldtagatisest. Seega on 7 kaebuse esitaja kaebuses asunud vastupidisele seisukohale võrreldes varasemalt väljendatuga. Samuti leidis V. Volf, et deklarandil puudub kohustus tagada oma üldtagatisega võimalikku Seafoodi tekkivat kohustust, sest esitatud Tollideklaratsiooni kohaselt peab tasuma kõik võimalikud lisakulud kaubasaaja ehk kaebuse esitaja. Vastustaja on seisukohal, et kui Tollideklaratsiooni lahtris 48 on märgitud kõigi võimalike kulude eest vastutavaks isikuks kaubasaaja, siis deklarandi poolt esitatud üldtagatis võimalikku nõuet ei taga ning tuleb esitada täiendav tagatis. Kuna seda tehtud ei ole, ei ole ka tollil muud võimalust kui kaupa kinni pidada. Seega, kauba jätkuvalt kinni pidamiseks on alus olemas seni, kuni isik on esitanud tagatise teates nr 10-2/7594 määratud maksusumma kohta ja kuni isik ei ole kõrvaldanud tollil tekkinud kahtlust analüüsitulemuste alusel kaubale määratud kaubakoodi õigsuse kohta. Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja soovib vastustaja poolt tehtud toimingute õigusvastaseks tunnistamist. Samas Riigikohus on oma lahendis 3-3-1-8-02 väljendanud seisukohta, et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seni, kuni lõplikku haldusakti pole veel antud, ei ole kohtul üldjuhul võimalik hinnata, kas menetluslikud rikkumised võisid mõjutada asja otsustamist. Nähtuvalt kaebusest ei vaidlusta kaebuse esitaja kaubakoodi määramist sisuliselt, vaid tugineb oma kaebuses maksuhalduri poolsetele menetlusnormide võimalikule rikkumisele, kuid selleks, et kõrvaldada maksuhalduril tekkinud kahtlust ja seeläbi ka kauba kinni pidamise alust, on deklarandil ja kauba saajal võimalus näidata, et tolli kahtlus on põhjendamata, mida aga tehtud ei ole. Maksuhaldur möönab, et menetlustoiminguid saab erandkorras ka iseseisvalt vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumine toob kaasa menetlusosalise subjektiivse õiguse rikkumise sõltumata menetluse lõpptulemusest (nt saab viivituse korral esitada kohustamiskaebuse). Samuti saab menetlustoiminguid vaidlustada, kui menetlusnõude rikkumisel on nii oluline tähendus, et rikkumine mõjutab igal juhul hilisema haldusakti sisu või kogu tolli tegevust. Käesoleval juhul ei ole kaebaja toonud põhjendusi selle kohta, miks maksuhalduri poolne võimalik menetlusnormide rikkumine oli nii oluline, et see on kaasa toonud ka kauba kinni pidamise sisulise õigusvastasuse ehk kahtluse põhjendamatuse. Kuigi maksumenetluses tuleb ennekõike eeldada esitatud dokumentide õigsust, lasub maksuhalduril kohustus kõik esitatud materjalid üle kontrollida ja maksuhaldur peab omalt poolt võimalikult palju teavet juurde hankima. Maksukohustuslane on jätnud tähelepanuta tõendamiskoormuse ülemineku maksuhaldurilt maksukohustuslasele. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust ning maksuhalduril oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Samas nähtub kaebusest, et kaebuse esitaja ei vaidlusta maksuotsust ega kontrollakti sisuliselt, vaid tugineb oma kaebuses maksuhalduri poolsetele menetlusnormide rikkumisele ning sellises olukorras kaalub avalik huvi maksude laekumata jäämisel üle võimaliku isiku õiguste rikkumise, kui selline rikkumine ei olnud oluline. KOHTU PÕHJENDUSED
29. Halduskohtusse pöördumise eelduseks on kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine ning oma õiguste ja seaduslike huvide kaitsmise vajadus. HKMS § 7 lg 1 kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Antud juhul on Seafood taotlenud oma kaebuses 8 Põhja MTK toimingu - kaebuse esitaja kauba alates 24.01.2008 kuni 13.02.2008 kinnipidamine - õigusvastasuse kindlakstegemist, märkides oma põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks soovi esitada tulevikus temale väidetavalt selle õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõue. Põhja MTK on seadnud Seafoodi kaebeõiguse kahtluse alla viitega Riigikohtu lahendis 3-3-1-8-02 väljendanud seisukohale, et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Maksuhaldur on asunud ka seisukohale, et kauba kinnipidamise toiming on konkreetsel juhul tolli abinõu, mis on suunatud faktilisele, mitte õiguslikule tagajärjele ja et kinnipidamise toiming ei oma õiguslikku tagajärge. Kohus on seisukohal, et Seafoodil on antud juhul kaebeõigus. Kaebuse esitaja oli vaidlusaluse kalamarja saaja, kellel olid nimetatud kaubaga seoses täita oma klientide jm lepingupartnerite suhtes kohustused, mille täitmine oli väidetavalt takistatud. Järelikult võis kauba õigusvastane kinnipidamine põhjustada kaebajale hetkel veel lõplikult kindlaks tegemata kahju. Seetõttu leiab kohus, et Seafoodil on põhjendatud huvi kaevatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kauba kinnipidamine on niisugune tolli toiming, mis on iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav, st sõltumata võimalikust lõplikust haldusaktist. Järelikult tuleb kohtul asuda sisuliselt kontrollima kaebuse põhjendatust.
30. Käesoleval juhul ei ole vaieldav asjaolu, et Seafoodile saabunud kauba kinnipidamine on toimunud, kaebaja peab õigusvastaseks ja on kohtus vaidlustanud kalamarja kinnipidamist nimelt perioodil alates 24.01.2008 kuni 13.02.
31. Vaieldav ei ole iseenesest ka tolli õigus kaupa kinni pidada ja sellest proove võtta (

§-d 18, 39), kuid poolte vahel on vaidlus selles, kuidas neid toiminguid kvalifitseerida ja vormistada ning milliseid tagajärgi need tekitavad. Samuti on selge, et Seafoodi kauba alates

1. jaanuarist
2. a kuni
3. veebruarini
4. a kinnipidamise kui toimingu kohta ei ole vormistatud eraldi haldusakti, mistõttu langeb ära vajadus kaebuse esitaja alternatiivtaotluse järele. Kohus on seisukohal, et kuna Seafood ei vaidlusta käesolevas kaebuses tema kauba kinnipidamist pärast
5. veebruari
6. a (nimetatud päeval muutis Põhja MTK Tollideklaratsioonis kaubakoodi ja aktsepteeris teistkordselt Tollideklaratsiooni, mis tõi kaasa tollivõla tekkimise) ega Tollideklaratsiooni muutmist, siis on asjassepuutumatud poolte väited, mis puudutavad Tollideklaratsiooni muutmist ja neid asjaolusid, mis väljuvad vaidlustatud ja kontrollitavast ajaperioodist. Poolte neile väidetele, mis puudutavad tollivõlga ja tagatise nõudmist/esitamist (

§-d 60, 61), nendest asjaoludest teatamist jms, annab kohus hinnangu edaspidi niivõrd, kuivõrd need on seotud vaidlustatava toiminguga. 3. Tulenevalt

§ 37

lg-st 1 tollideklaratsioon esitatakse elektroonilise andmetöötlussüsteemi vahendusel. ÜTSRS art 199 lg 2 kohaselt toll võib ette näha, et automaatse andmetöötluse süsteeme kasutades koostatud tollideklaratsioone võib kinnitada otse neid süsteeme kasutades, selle asemel et varustada need käsitsi või mehaaniliselt tolliasutuse templi ja pädeva ametiisiku allkirjaga. Ka antud juhul esitas NT Logistika AS deklarandina Seafoodi eest

1. jaanuaril
2. a automaatset andmetöötlussüsteemi kasutades Tollideklaratsiooni ja samal viisil toimus selle aktsepteerimine samal päeval otsusega „kaup ei ole vabastatud“ /tl 34/, kuna kaup sattus tollikontrolli alla. ÜTS art 4 p 5 järgi otsus on tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud ametlik toiming, millega tehakse otsus üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed ühe või mitme määratletud või määratletava isiku jaoks; mõiste hõlmab muuhulgas ka siduva informatsiooni artikli 12 tähenduses. Sama artikli p 14 kohaselt tollikontroll – tolli konkreetsed toimingud tollieeskirjade ning teiste ühenduse ja kolmandate riikide vahel liikuvate kaupade sisenemist, väljumist, transiiti, edasitoimetamist ja eesmärgipärast kasutamist ning ühenduse staatust 9 mitteomavate kaupade olemasolu reguleerivate õigusaktide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks; sellised toimingud võivad hõlmata kauba läbivaatamist, deklareerimisandmete kontrolli ning elektrooniliste või kirjalike dokumentide olemasolu ja autentsuse kontrolli, ettevõtjate raamatupidamis- ja muude dokumentide läbivaatamist, transpordivahendite läbivaatamist, pagasi ja muu isikuga kaasas liikuva või tema juures oleva kauba läbivaatamist, ametlikke järelepärimisi ja muid samalaadseid toiminguid. Vastavalt ÜTS art 6 lg-le 1 isik, kes taotleb, et toll teeks tollieeskirjade rakendamisel otsuse, peab tollile esitama sellise otsuse tegemiseks vajaliku teabe ja vajalikud dokumendid. Sama artikli lg-st 2 tuleneb, et selline otsus tehakse ja sellest teatatakse taotlejale esimesel võimalusel. Kui taotlus esitatakse kirjalikult, tehakse otsus vastavalt kehtivatele õigusaktidele kindlaksmääratud tähtaja möödumisel kuupäevast, mil toll taotluse sai. Selline otsus tuleb taotlejale teatavaks teha kirjalikult. ÜTS art 6 lg 3 kohaselt tolli kirjalikult vormistatud otsustes, millega taotlus tagasi lükatakse või millel on negatiivseid tagajärgi isikute suhtes, kellele need on suunatud, tuleb esitada põhjendused.

§ 6

„Tolli otsus“ lg 1 järgi, kui isik taotles kirjalikult tollilt tollieeskirjade rakendamiseks otsuse tegemist, toimetatakse tolli otsus taotlejale kätte vastavalt taotluses tehtud valikule kas postiga, tolli poolt või elektrooniliselt 30 päeva jooksul, arvates taotluse saamise päevast, kui tollieeskirjades ei ole ette nähtud teist tähtaega. Arvestades eelnimetatud sätteid, samuti muid nimetatud õigusaktide ning ÜTSRS sätteid, kus tõepoolest räägitakse isiku (kirjalikust) taotlustest ja nende kohta tolli poolt tehtavatest otsustest, kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et automaatse andmetöötluse süsteeme kasutades esitatud tollideklaratsiooni on võimalik võrdsustada isiku kirjaliku taotlusega tolliprotseduuri – kauba vabasse ringlusse lubamine – kohaldamiseks, koos kõigi kaebaja nimetatud tagajärgedega. ÜTS art 4 p 17 järgi tollideklaratsioon on toiming, millega isik avaldab ettenähtud vormis ja korras soovi suunata kaup teatavale tolliprotseduurile. Ehkki iga tolli ametlik toiming ÜTS art 4 p 5 mõttes on otsus, ei tähenda see, et iga otsus tuleb vormistada HMS nõuetele vastava haldusaktina. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et ÜTS ei välista suulisi otsuseid (toiminguid). Vastasel korral oleks sisutühi ka

§-st 7 tulenev isiku õigus esitada vaie nii tolli (pädevad ametiasutused, kes vastutavad muuhulgas tollieeskirjade kohaldamise eest) otsuse kui ka konkreetse tolliametniku toimingu peale. Üksnes sellest asjaolust, et otsus kauba kinnipidamiseks on Seafoodi jaoks negatiivse tagajärjega, ei saa teha järeldust, et otsus tuli vormistada kirjaliku motiveeritud haldusaktina, kui muud eeldused on täitmata (pole esitatud kirjalikku taotlust). Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et asjaolu, et kauba kinnipidamise kohta ei tule koostada formaalsetele nõuetele vastavat haldusakti, tuleneb sellest, et nimetatud toimingu juures viibib deklarant või isik, kelle nimel tollideklaratsioon on esitatud, kes saavad vajaduse korral, kui alused ja põhjused jäävad arusaamatuks, nõuda täiendavaid selgitusi, sh ka kirjalikku põhjendust. ÜTS art-st 11 tuleneb, et iga isik võib taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta seonduvalt tegelikult kavandatud impordi- või eksporditoiminguga ja et taotlejale antakse niisugust teavet tasuta. Seega Tollideklaratsiooni esitamisest iseenesest ei tulenenud vastustajale kohustust vormistada kauba kinnipidamine motiveeritud haldusaktiga. Samas ei ole Seafood vaidlustanudki kauba kinnipidamist kohe alates

1. jaanuarist
2. a, vaid ta on pidanud õigusvastaseks seda toimingut alles alates
3. jaanuarist
4. a.
5. ÜTS art 68 kohaselt selleks, et aktsepteeritud tollideklaratsioone kontrollida, võib toll: a) vaadata läbi tollideklaratsiooni ja selle lisaks olevad dokumendid. Toll võib nõuda, et deklarant esitaks tollideklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimiseks muid dokumente; b) vaadata läbi kauba ja võtta sellest analüüsiks või üksikasjalikuks läbivaatamiseks proove ja näidiseid. ÜTS art 69 lg-st 2 tuleneb, et deklarandil on õigus viibida kauba kontrollimise ning proovide ja näidiste võtmise juures. 10 Tulenevalt ÜTSRS art 247 lg-st 1, kui toll kontrollib deklaratsiooni ja selle lisaks olevaid dokumente või vaatab läbi kaupa, peab ta vähemalt tollile jääval eksemplaril või sellele lisatud dokumendil ära näitama niisuguse läbivaatuse või kontrolli aluse ja tulemused. Kauba osalise kontrolli puhul tuleb ära näidata, milline osa saadetisest läbi vaadati.

§ 39

lg 3 kohaselt teave proovide ja näidiste analüüsimise, uurimise ja muu sellise käsitlemise tulemuste kohta toimetatakse deklarandile kätte vastavalt tema soovile kas postiga, tolli poolt või elektrooniliselt. Kasutamata proovid ja näidised või nende ülejäägid tagastatakse deklarandile tema soovil. Sama paragrahvi lg 7 järgi kauba läbivaatuse ning sellest proovide ja näidiste võtmise korra kehtestab rahandusminister määrusega. Viidatud volitusnormi alusel kehtestatud Korra § 8 kohaselt tolliametnik vormistab proovi võtmise kohta proovivõtu protokolli kahes eksemplaris, millest üks jääb deklarandile või tema esindajale ja teine tolliasutusele, kelle piirkonnas proov võeti (edaspidi järelevalveasutus). Deklarandi või tema esindaja puudumisel jäävad protokolli mõlemad eksemplarid järelevalveasutusele. Proovivõtu protokoll ja sellega seotud dokumendid täidetakse kulumisja veekindlas kirjas. Asja materjalidest nähtub, et deklarant NT Logistika AS esindaja V. Volfi juuresolekul on

1. jaanuaril
2. a teostatud Põhja MTK kahe ametniku poolt Tollideklaratsioonis näidatud kauba täielik läbivaatus ja selle kohta on inspektor Sakari Sepp koostanud samal päeval ka Läbivaatuse akti. Läbivaatuse akti osas „Kontrolli käik“ on muu hulgas märgitud: „…Visuaalsel vaatlusel ei olnud võimalik kindlaks teha, kas tegemist on puhastatud või puhastamata kalamarjaga /---/ Kahtlus kalamarja kodeerimise õigsuses“, akti osas „Kontrolli tulemus“ on aga märgitud: „Kaup vastas deklareeritule. Rikkumise kahtlus“. Kaebaja arvates on nimetatud kontrolli tulemus vastuoluline ning Läbivaatuse aktis ei ole põhjendatud, milles rikkumise kahtlus seisneb. Kohus leiab, et kaebaja sellekohastele väidetele on õigesti ja põhjalikult vastatud Maksu- ja Tolliameti 28.03.2008 vaideotsuses nr 6-1/50-2 /tl 78-84/, pidades mittevajalikuks seal toodut üle korrata (vt eriti vaideotsuse p 3). Kohus rõhutab taas kord isiku õigust saada tollilt täiendavaid selgitusi, kui pelgalt toimingu juuresolekust ja Läbivaatuse aktiga tutvumisest ei piisanud, samuti seda, et kauba läbivaatus ei ole ka käesoleva kohtukaebuse esemeks.
3. Proovid kaubast võeti ja vastav Protokoll vormistati 24.01.2008 taas deklarant NT Logistika AS esindaja V. Volfi juuresolekul. Korra § 9 lg 1 p 13 kohaselt proovivõtu protokoll peab üldjuhul sisaldama ka otsust kauba vabastamise kohta. Antud juhul ongi protokolli lahtris 11 „Kaup vabastada enne uurimistulemuste selgumist“ tähistatud otsus „Ei“ /tl 41/. Just sellest ajast alates kauba kinnipidamist ilma motiveeritud kirjaliku otsuseta peab Seafood õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks. ÜTSRS art 244 järgi, kui toll võtab analüüsideks või üksikasjalikumaks kontrolliks proove ja näidiseid, peab ta analüüside või üksikasjalikuma kontrolli tulemusi ära ootamata nimetatud kauba vabastama, kui ei ole teisi põhjusi kaupa kinni pidada ja tingimusel, et kui tollivõlg on tekkinud või võib tekkida, on kõnesolevate tollimaksude kohta juba arvestuskanne tehtud ja need on makstud või nende maksmine tagatud. Nimetatud sättest nähtub, et kaup vabastatakse pärast proovide võtmist üksnes teatud tingimuste täitmisel, mida kinnitab ka Korra § 10 lg
4. Tulenevalt osundatud sättest ÜTSRS artikli 244 rakendamisel võib toll kaupa mitte vabastada, kui see raskendab oluliselt või muudab võimatuks tolli järelevalve kauba üle või kui tollil on alust arvata, et uurimistulemuste alusel võib toll algatada tollieeskirjade rikkumise menetluse. Kauba vabastamisest keeldub toll kirjaliku motiveeritud otsusega, mis toimetatakse deklarandile või tema esindajale kätte viivitamatult. Kui kohus kuni proovide võtmiseni toimunu suhtes jagas vastustaja seisukohta, et selle ajani kauba kinnipidamine ei vajanud eraldi tolli kirjaliku motiveeritud haldusaktiga vormistamist, siis pärast proovide võtmist järgnenud aja suhtes nõustub kohus kaebuse esitajaga. Kohus 11 peab vajalikuks märkida, et kõnealuse kauba kinnipidamine jätkus teadmata (kontrollimatutel) põhjustel ka pärast analüüsitulemuste selgumist /jõudsid Põhja MTK-sse 08.02.2008, tolliametnikele 11.02.2008, tl 43-44/. Kauba vabastamine analüüside või üksikasjalikuma kontrolli tulemusi ära ootamata on eeltoodust nähtuvalt üldnorm, vabastamata jätmine aga erinorm. Erinormi kohaldamiseks on ette nähtud ka eri kord - kirjaliku motiveeritud otsuse koostamine ja asjassepuutuvale isikule viivitamatu kättetoimetamine. Pole kahtlust, et tegemist on sealjuures tolli diskretsiooniotsusega, kus vastustajal tuleb kõigepealt tuvastada, kas üldse ja millised konkreetselt esinevad erinormi kohaldamist võimaldavad asjaolud ning kas kauba vabastamisest keeldumine on antud juhul möödapääsmatu ja proportsionaalne. HMS § 4 lg 1 avab kaalutlusõiguse (diskretsiooni) mõiste - see on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 55 lg 2 kohaselt haldusakt olema kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul on rahandusministri määrusega sõnaselgelt kohustatud andma kirjalikku ja motiveeritud haldusakti (otsust). HMS § 56 lg 2 järgi haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Neil asjaoludel on ilmselt põhjendamatud ja sedausega mitte kooskõlas vastustaja väited, nagu „Käesoleval juhul oleks koheselt kirjaliku motiveeritud otsuse koostamine olnud äärmiselt problemaatiline, sest kinnipidamise toimingu motiveering oli suures sõltuvuses proovide analüüsitulemustest”, „isikud on teadlikud kõigist tolli seisukohtadest ja sellise otsuse tegemiseks puudub ka seetõttu vajadus” jms. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et vastustaja õigustavad väited, et deklarandi esindaja oli teadlik kauba mittevabastamise põhjustest, et kaebuse esitaja oli nõus kauba mitte vabastamisega kuni proovitulemuste selgumiseni, sest võimalike lisanduvate tollimaksude katteks nõutav tagatis oli liiga suur jms on ka täiesti paljasõnalised.
5. Kuna Põhja MTK ei ole vormistanud ega esitatud kaebuse esitajale (deklarandile) mistahes motiveeritud otsust pärast proovide võtmist kauba kinnipidamise faktiliste ja õiguslike aluste ning kaalutluste kohta, siis on vaidlustatud toiming (otsus) igal juhul õigusvastane. Neil asjaoludel ei oma tähtsust, kas Seafoodil tekkida võiva tollivõla maksmine oli üldse või oli ebapiisavalt tagatud, kas vastustaja nõudis tagatise esitamist ja kaebaja keeldus sellest jms. Kohtule teadaolevalt
6. jaanuari
7. a Seafoodil tollivõlga ei olnud. Kaebaja on õigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi poolt
8. jaanuari
9. a kohtuotsuses nr 3-3-1-62-07 p 16 toodud seisukohale: „Kolleegium jääb oma varasemates lahendites võetud seisukoha juurde, mille kohaselt põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (Riigikohtu halduskolleegiumi
10. novembri
11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt)“. Et kohustuslikku kirjalikku motiveeritud haldusakti selle kohta, miks kontrolli tulemusi ära ootamata nimetatud kaupa ei olnud võimalik vabastada, ei antud, siis ei ole tagantjärele esitatud vastustaja põhjenduste järgi võimalik kontrollida nimetatud toimingu sisulist õiguspärasust. Just seetõttu, et kohustuslike vorminõuete rikkumise tõttu jäi tolli otsus kaebajale arusaamatuks ja kohtule kontrollimatuks, tuleb tunnistada vaidlustanud kalamarja kinnipidamine perioodil alates 24.01.2008 kuni 13.02.2008 õigusvastaseks. Kohus peab asjakohatuks vastustaja viidet HMS §-le 58, kuna antud juhul ei ole kaebaja taotlenud haldusakti kehtetuks tunnistamist. Samas just vorminõuete rikkumise tõttu puudub kohtul võimalus tuvastada, kas see rikkumine võis mõjutada asja otsustamist. Ka on asjakohatu 12 Põhja MTK viide
12. veebruari
13. a teatele kui väidetavale kirjalikule motiveeritud otsusele kauba kinnipidamise kohta. Esiteks on see tollivõla kohta saadetud kiri pealkirjastatud kui „Teade määratud maksusumma tasumise kohta“ ja sellisena seda tulebki käsitada, teiseks on teade saadetud ajal, mis väljub käesolevas asjas vaidlustatud ajaperioodist. Neil asjaoludel kuulub Seafoodi tuvastamiskaebus rahuldamisele.
14. Seafood on palunud tema kasuks välja mõista Põhja MTK-lt kõik kaebuse esitaja kantud menetluskulud, mis kohtuistungil esitatud menetluskulude nimekirja järgi on kokku 108 293.90, sh 80.- kr riigilõiv /tl 85/. Seafood on esitanud selleks ka vastavad Advokaadibüroo Aivar Pilv arved, spetsifikatsioonid, konto väljavõtted ja kassa sissetuleku orderi /tl 87-96/. Põhja MTK on seisukohal, et kohtukulud on põhjendamatult suured, kuna tegemist ei olnud niivõrd keeruka asjaga, lisaks on hõlmatud vaidemenetlusega seotud kulud. Vastustaja arvates oleks antud asjas mõistlik menetluskulude suurusjärk 20 000.- krooni /tl 105/. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 10 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tulenevalt HKMS § 93 lg-st 5 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et õigusabikulude kandmine taotletavas ulatuses on iseenesest esitatud kuludokumentidega tõendatud. Kuludokumente on esitatud kohtule kokku isegi oluliselt suuremas summas kui nende väljamõistmist tegelikult taotletakse. Samas on märgistamata need kulud, millest moodustub konkreetselt taotletav õigusabikulu 108 213.90 krooni. Asja materjalidest nähtub, et põhimõtteliselt samades küsimustes on läbitud ka vaidemenetlus, kus Seafood on esitanud analoogilisi argumente. Sellest saab kohus teha järelduse, et suur eeltöö kohtukaebuse esitamiseks (asjaolude ja dokumentidega tutvumine ning nende analüüs, õiguslike positsioonide väljatöötamine) on tehtud ära juba kohtueelses menetluses, mistõttu kaebuse koostamine ja asja arutamiseks ettevalmistumine ei saanud võtta aega nii palju, kui seda kuluks täiesti uue asja puhul. Lisaks nähtuvad eelviidatud dokumentidest konkreetselt toimingud, mis on olnud seotud üksnes ja ainult vaidemenetlusega ja/või ei puuduta üldse käesolevat kohtuvaidlust: praktiliselt tervikuna arve nr 20080232, osaliselt arve nr 20080305 (spetsifikatsioonis 14.03.2008 ja 18.03.2008 märgitud toimingud) ja osaliselt arve nr 20080146 (14.02.2008 analüüsitulemuste vaidlustamise protsessi analüüs ja sellega eeldatavalt seotud nõupidamised). Selleks tööks tehtud kulutuste hüvitamist HKMS § 83 ette ei näe. Samuti oleks ilmselt ebaõiglane kohustada vastustajat hüvitama kaebajale neid kulutusi, mis on tehtud analüüsideks ja kaebuses/kohtuistungil väidete esitamiseks asjaolude kohta, mis väljusid kohtukaebuse esemest. Pidades silmas seda, et Seafood on vaidlustanud kalamarja kinnipidamist nimelt perioodil alates 24.01.2008, so pärast kaubast proovide võtmist, kuni 13.02.2008, ning teinud seda põhjusel, et Põhja MTK ei andnud selle toimingu kohta motiveeritud haldusakti, mistõttu otsus on arusaamatu ja kontrollimatu, ei saa haldusasja pidada ka eriti keerukaks ega spetsiifiliseks (vt viited HMS-le jne). Kõike eeltoodut arvestades peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks õigusabikulusid 40 000.- krooni ulatuses. Kaebaja taotlus hüvitada talle eraldi ka riigilõiv 80.- krooni jääb rahuldamata. Nimetatud riigilõivu on tasunud keegi Malmet Heldin Advokaadibüroo Aivar Pilv eest /tl 23/, kuid riigilõivu ei kajasta ükski arve (spetsifikatsioon), mistõttu ei ole tõendatud, et tegemist on Seafoodi kantud menetluskuluga. Praktikas on riigilõiv sageli hõlmatud õigusabikuludega. Hurma Kiviloo kohtunik 13 14