KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-54287 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 02.detsember 2008 kell 10.00

) § 2 lg 1 järgi ravikindlustus on tervishoiukulude katmise süsteem kindlustatud isiku haiguste ennetamise ja ravi, ravimite ja meditsiiniseadmete ostmise rahastamiseks ning ajutise töövõimetuse hüvitiste ja muude hüvitiste maksmiseks käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

§ 29

lg 1 alusel haigekassa kindlustusandjana võtab kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel.

§ 26

lg 1 kohaselt haigekassal on tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi, samuti kindlustusandjate suhtes, kes on kohustatud võimaldama hüvitisi sama kindlustusjuhtumi raames. 5.

§ 26

lg 1 sõnastusest nähtuvalt ei ole tagasinõudeõiguse tekkimiseks vajalik kindlustusjuhtumi süüline põhjustamine, piisab põhjusliku seose olemasolust kostja teo ja kindlustusjuhtumi tekkimise vahel. Asjaolu, et kostja on vastutav kannatanule kehavigastuse tekitamise eest, on tõendatud hagile lisatud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 10.10.2006.a. kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega millest nähtub, et kriminaalmenetluse käigus tehti kindlaks, et kostja põhjustas tulirelvast SigSauer V M jalga tulistades viimasele tervisekahjustuse, mis ei ole põhjustanud ohtu elule tekitamise momendil ega sellele järgnevalt. Eeltoodu alusel ei ole asjakohased kostja väited, et hagejal puudub kostja vastu tagasinõudeõigus, sest kostjat ei saa pidada isikuks, kes süüliselt vastutab kindlustusjuhtumi eest. Kuna kostja vastutus hageja ees ei ole süüline vastutus, ei analüüsi kohus pikemalt kostja süü tõendatuse küsimust. Kohus märgib vaid, et põhjendamata on kostja väide, et kostja süü ei ole tõendatud. Tsiviilkohtumenetluses on süü olemasolu võimalik tõendada ka muude tõenditega peale süüdimõistva kohtuotsuse. Asjaolu, et kriminaalmenetlus on lõpetatud, ei tõenda kostjal süü puudumist. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja süü nähtub kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, millega on tuvastatud kostja poolt KarS § 121 järgi kvalifitseeritava teo toimepanek. Määruse põhjendustest nähtuvalt kriminaalmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlusel, kuna tegemist oli teise astme kuriteoga, milles V. J süü ei olnud suur ning kannatanule tekitatud tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ega rasked. Seega kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et kostja oli M tervisekahjustuse tekitamises süüdi. Menetluse lõpetamise alusena viidatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg –test 1 ja 7 nähtub samuti, et kriminaalmenetluses on kostja süü tuvastatud, kuid kostja süü ei ole suur. Samas nähakse KrMS § 202 lg 7 teises lauses ette võimalus menetluse taastamiseks, kui kahtlustatav ei täida tähtaegselt talle määrusega pandud kohustusi. Kostja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust vaidlustanud ei ole. 3

1. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja ja V. M vahel 03.10.2006 sõlmitud kokkulepe (tl 47). Hageja nõudeõigus tuleneb seadusest. Kostja ja kannatanu ei saa omavahelise kokkuleppega välistada hageja seadusest tulenevat tagasinõudeõigust. Samuti ei tulene kokkuleppest, et V. M oleks kohustunud kandma ise ravikulud, mille tasumise kohustuse on seaduse alusel kannatanult kui kindlustatult üle võtnud hageja. Kokkulepe ei välista kannatanu õigust saada töövõimetushüvitist Eesti Haigekassalt. Kuna hagejal on seadusest tulenevalt nii raviteenuste eest tasumise kui töövõimetushüvitise maksmise kohustus, ei saa kostja poolt kokkuleppe alusel kannatanule tasutud summaga olla kaetud hageja kulutused seoses kannatanule osutatud raviteenuste eest tasumisega ja töövõimetushüvitise maksmisega. Seetõttu ei saa kannatanule kahjuhüvitise maksmisega minna üle kostja kohustus hüvitada hagejale kulud. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus rahuldab hagi.
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Heli Käpp Kohtunik 4