KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2008, Tallinn Haldusas

§ 7

lg 3 kehtivus on otsustava tähtsusega käesoleva asja lahendamisel, kuid apelleeritud otsuses leidis kohus,

§ 7

lg 3 põhiseadusevastasus ja kehtetus ei oma asjas mingit tähtsust;

1. d)kuivõrd tegemist on uue õigusolustikuga, kus ORAS § 7 lg 3 on põhiseadusevastane ega kehti, siis ei saa kohus anda sisulist hinnangut sellele, kas isik oli ümberasuja või mitte. P. Koppelil puuduvad subjektiivsed õigused, mida haldusorgan vaidlustatud otsustega rikkuda oleks saanud, kuivõrd kaebajal ei ole eluruumi erastamise õigust. Samuti puudub P. Koppelil A. Koppeli nimel tegutsemise õigus nii eluruumi erastamise avalduse esitamisel kui ka kaebusega halduskohtusse pöördumisel. Ringkonnakohtu istungil palus apellantide esindaja ringkonnakohtul asi lahendada ilma asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ja jätta kaebuse rahuldamata. 5. P. Koppeli vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Seisukohta põhjendatakse järgmiselt:
2. a)apellatsioonkaebus on võetud menetlusse vastuolus HKMS § 33 lg 3 p-ga 5 ja TsMS §-ga 637. Kohus ei saa menetleda kaebust, mille rahuldamiseks puudub seadus. Kuivõrd apellatsioonkaebuse sisu ei ole avalik-õiguslik, siis ei saa kaebust halduskohtumenetluse seadustiku alusel halduskohtus menetleda;
3. b)käesolevas menetluses ei ole varem vaidlustatud A. Koppeli, P. Koppeli ja Nõmme Linnaosa Valitsuse kolmepoolset kokkulepet, et korteri erastab P. Koppel. HKMS § 34 lg 3 järgi ei saa apellatsioonimenetluses enam esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. P. Koppeli erastamisõigus ei olnud käesoleva haldusasja ese;
4. c)A. Koppel suri XX.XX.XXXX ega saa seega olla XXXXX XXX XXX-X üürnik. Tallinna Üürikomisjoni 18.10.2006 otsus üürivaidlusasjas nr ÜK-2/66/06 tunnistab P. Koppeli üürilepingu kehtivust aadressil XXXXX XXX XXX-X. Linnavalitsus on järjekindlalt tunnistanud P. Koppeli õigust XXXXX XXX XXX-X eluruumi üürnikuna kasutada;
5. d)Tallinna Linnakohtu 18.08.1999 otsusega tsiviilasjas nr 2/5/230-4331/98 jäeti rahuldamata L. Lauri hagi P. Koppeli vastu eluruumi kasutusõiguse kaotanuks tunnistamiseks. 6. Lilian Laur-Kurvits palus ringkonnakohtu istungil apellatsioonkaebused rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebused ebaõigesti menetlusse, sest apellatsioonkaebused ei ole esitatud avalikes huvides ning nende lahendamine ei ole võimalik ühegi seaduse alusel ning apellandid olid halduskohtu otsuse õigsusest teadlikud. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Apellatsioonkaebuste esitamise õigus ja nende rahuldamise võimalikkus nähtuvad halduskohtumenetluse seadustikust. Kohtu ülesanne apellatsioonkaebuse lubatavuse hindamisel ei ulatu küsimuse lahendamiseni, kas haldusorgan apellatsioonkaebust esitades toimib avalikes huvides. Apellandi seisukoht, et apellatsioonimenetluses ei saa esitada nõudeid, mida pole esitatud esimese 5

§7

lg 3 kehtetuks tunnistamisega on tekkinud alus vara tagastamiseks samale isikule, kellele vara tagastati, ei tähenda, et kaebajal eduväljavaadetega kahjunõudeid vastustajate vastu esitada pole võimalik. Kuigi kaebaja ei saa nõuda vara erastamist ning tema kahju ei saa seisneda eluruumi erastamata jäämises, ei ole välistatud, et kaebajale võis tekkida hüvitamisele kuuluv kahju ka sellest, et vara tagastati varem ja kaebaja kasutas eluruumi üürniku perekonnaliikme ja hiljem üürnikuna üürilepingu alusel, milles üürileandjaks oli eraõiguslik isik. Enne vara tagastamise või erastamise otsustamist oli vara säilimise tagamise kohta kohaldatavad teistsugused nõuded kui pärast vara tagastamist. Eelnevast nähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks. 11. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud,

§ 7

lg 3 ja Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkti 5 vahel ei ole sisulist erinevust (vt Riigikohtu 22.03.1999 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-99). Ka Riigikohtu üldkogu on 28.10.2002 ja 12.04.2006 otsustes lähtunud sellest, et Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkti 5 ja ORAS § 7 lg 3 materiaalne sisu on ühesugune ja tegemist on vaid sõnastuslike erinevustega. Käesolevas asjas vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus tehti 07.11.1994 ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus anti 30.03.1995, seega enne, kui ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotas. Riigikohtu üldkogu selgitas 10.03.2008 otsuse punktis 30,

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis ORAS § 7 lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause. 10.03.2008 otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu 28.10.2002, 12.04.2006 ja 06.12.2006 otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsuse resolutsiooni punkt

2. L. Laur-Kurvits on seisukohal, et A. Tahv ei olnud Saksamaale ümberasuja ORAS § 7 lg 3 tähenduses, vaid ta lahkus Eestist Saksamaale põgenikuna. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Asjaolu, et A. Tahv oli Eesti kodanik ja tema rahvusena oli märgitud eestlane (Tallinna Aadressbüroo aadressileht I kd tl 61) ning et Saksamaale asumisel ta koheselt sealset kodakondsust ei saanud, samuti asjaolu, et ta reisis pärast Eestist lahkumist veel Eestisse, ei tähenda, et tema Saksamaale asumine ei toimunud ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingu alusel.
3. a jaanuaris-veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnute nimekirjas ei oleks A. Tahv saanud olla, kui ta oleks Eestist lahkunud põgenikuna (I kd tl 49-50, 106, 107, 110, 114). Põgenikuna ei oleks A. Tahv saanud kompensatsiooni, mille saamist tõendab väljavõte vastavast nimekirjast (I kd tl 13). Kolleegium on seisukohal, et esitatud tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et A. Tahv lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ning seega laienesid vaidlusaluse vara 7