← Eesti

3-07-826/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2008, Tallinn Haldusa

§ 67lg 2 mõistes.

Elamu juurde on võimalik seada hoonestusõigus. Kaebaja on endiselt ehitise omanik ja tal on võimalik sinna juurde maad saada ning elamut otstarbekalt kasutada;

  1. c)olukord, kus omandireformi käigus tagastatakse maa isikule, kellel selleks igasugune õiguslik alus puudub, on vastuolus omandireformi eesmärgiga;
  2. d)avalikku huvi tuleb alati kaaluda siis, kui seadusandja on sellega arvestamise ette näinud. 4. Tallinna Halduskohtu 24.10.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:
  3. a)kaebaja pidi olema teadlik asjaolust, et tema isal puudus omandiõigus eelnimetatud kinnistule algusest peale ehk teisisõnu alates õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise avalduse esitamisest, milles märgitakse, et taotletav vara koosneb põlise rendi õigusest Tallinna linna kinnisvarale „XXXXXXXXX XX XX“, kinnistu nr 126 koos suvila ja päraldistega, mis kuulus enne õigusvastast võõrandamist Tallinna linnale, rendiõigus aga Eduard Riisnale. Avaldusest ja selles sisalduvast taotlusest nähtuvalt soovis Ene Riisna üksnes suvila tagastamist ning rendiõiguse taastamist Eduard Riisna poolt renditud kinnisvarale. Suvila on Ene Riisnale tagastatud ning seda ei ole tühistatud. Rendiõigus ja omandiõigus on erinevates õigusruumides sarnaselt käsitletavad, seega on alusetu Ene Riisna väide, et ta sai teada asjaolust, et põlisrentnikul ei ole õigust maad omandireformi käigus tagasi saada, alles Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2005 otsusest nr 3-3-1-43-05. Omandireformi aluste seaduses ja maareformi seaduses sätestatu põhjal on õigusvastaselt võõrandatud vara, sh maad omandireformi käigus õigustatud tagasi nõudma üksnes nimetatud vara omanikud või nende õigusjärglased;
  4. b)kohaliku omavalitsuse poolt tehtud viga, mille alusel tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa isikule, kellel selleks seadusest tulenev õigus puudub, võis eksitada kaebajat pikema aja vältel, kuid see ei muuda viga olematuks ja alusetut maa 4

(10)3-07-826 tagastamist õiguspärasemaks. Soodustavate haldusaktide kehtimajäämise kaalub üles avalik huvi õiguspärasele haldusele. Haldusorganil on õigus oma viga parandada. Õiguspärasele ootusele ja usaldusele ei saa kaebuse esitaja tugineda, kuna teada oli, et omavalitsus tagastas maa põlisele rentnikule, kellel puudus seesugune õigus. Maa tagastamise otsuste kehtimajäämine läheks käesoleval juhul vastuollu omandireformi mõtte ja eesmärgiga;
  1. c)paljasõnaline ja alusetu on väide, et järgmise sammuna püütakse kaebajalt võtta ka omandiõigust elamule;
  2. d)kaebuse esitaja elab alaliselt Xxx-x ega ole tõendanud, et Eestis käib ta vaid maa tagastamisega seonduvalt. Nõudeõigus on tsiviilõiguslike tehingute objektiks, kuid nõudeõigus iseenesest ei garanteeri omandireformi käigus maa tagastamist, kuna seadus võimaldab vara tagastamise asemel selle kompenseerimist. Nõudeõiguse loovutamisega ei teki isikule, kellele nõudeõigus loovutati, ilmselget garantiid taotletava vara tagasisaamiseks, kuna seadus näeb ette ka vara kompenseerimise;
  3. e)avalik huvi, mis seisneb õiguspärase halduse põhimõtte järgimises ja ootuses, et õigusvastased haldusaktid ei jääks kehtima, kaalub üles kaebuse esitaja ootuse ja usalduse õigusvastaste haldusaktide kehtimajäämisele. Õigusvastase haldusakti kehtimajäämise soovi võib käsitleda kui alusetut rikastumist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Ene Riisna apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellandi väited on järgmised:
  4. a)kaebuse esitaja ei ole tuginenud väitele, nagu oleks tema isa olnud kinnistu võõrandamise hetkel selle omanik. Juba vara tagastamise taotluse esitamise hetkest 1991. aastal on ta teatanud, et tema isa oli kinnisvara rentnik. Apellant pidas põlisrendisuhet sisuliselt samaks omandisuhtega, mistõttu taotles reformi käigus vara tagastamist;
  5. b)kohtuotsuses tuuakse olulise põhjendusena välja asjaolu, nagu oleks apellant taotlenud maa asendamist või rendiõiguse taastamist. Sellisele asjaolule ei ole varem viidanud ei vastustaja ega ükski kohus. Kohus ei või otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud (TsMS § 436 lg 4). Kogu menetluse kestel on apellandi avaldust mõistetud kui tagastamissoovi. Obrokiseaduse järgi on võimalik kas maa omandisse andmine või kompenseerimine. Seadusandja on ette näinud ka erandeid, mis puudutavad just kruntrentnikke. ÕVVTK keskkomisjon teatas vastustajale, et nõustub Eesti Arhiiviameti 12.12.1994 arvamusega, mille kohaselt peeti apellandi isa vastavaks Balti eraseaduse §-des 1324-1334 toodud õigussuhtele (kruntrendi- ehk obrokiõigus). Apellant oli keskkomisjoni ja Arhiiviameti seisukohaga tuttav ning teadis, et tema õigustatud subjektiks tunnistamine põhines analoogiale põlis- ja kruntrendiõiguse vahel;
  6. c)kohtuotsuses viidati toimunud maa tagastamisele. Kaebuse esitajale on tagastatud ehitis, mitte maa. Vaidlustatud haldusaktiga võeti apellandilt ära omandireformi õigustatud subjekti staatus nii maa kui ehitise osas. Hoone on küll reaalselt tagastatud, ent kui tunnistatakse kehtetuks isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsus, siis langeb ära ka tagastamise alus ja hoone tuleks kohustatud subjektile tagasi nõuda kui alusetult saadu. Vastustaja ei ole andnud ühtegi haldusakti, mis kinnitaks, et tema usaldus kaalub ehitise tagastamise suhtes üles seaduslikkuse kaitse argumendi;
  7. d)on jäetud hindamata kaebuse esitaja väited elamuga seotud kulutuste kandmise ja elukorralduse muutuste osas. Elamuga seonduv on käesoleva vaidluse esemeks samavõrra maaga seonduvaga. Maa osas tehtud kulutuste kohta ei ole kaebuse esitajalt kordagi vastavaid tõendeid nõutud. Kui kulutuste tõendamist peeti oluliseks, siis uurimispõhimõttest lähtuvalt oleks tulnud istungil vastavaid tõendeid nõuda. Märkimisväärsete kulutuste olemasolu oli võimalik ka eeldada, kuna teadaolevalt on lennureisid Eesti ja Xxxxxxx xxxxxxxxxxxx vahel kallid, niisamuti detailplaneeringute 5
(10)3-07-826 ettevalmistamine, advokaadi abi, krundil toimunud lammutustööd jne. Istungil käsitles kaebuse esitaja põhjalikult maade tagastamise nõudeõigusega seonduvalt tekkinud kulutusi ja elukorralduse muutusi. Kohus võttis selle vaikides teadmiseks ja ka vastustaja esindaja ei teinud mingeid märkusi. Seega puudus käsitletud küsimuses poolte vahel vaidlus; e) kui nõudeõigus oli seaduse järgi tsiviilõiguslike tehingute objektiks, mida mitmel korral võõrandati, viitab see isikute, sh ka notarite veendumusele, et kaebuse esitaja oli maa osas tunnistatud õigustatud subjektiks õigesti. Iga tehinguga kasvas apellandi usaldus, et maa kuulub tagastamisele. Vaidlustatud haldusaktiga võeti õigustatud subjekti staatus kaebajalt ära ja kohtulikule kontrollimisele kuulub ainult see, kas vastustajal oli õigus varasem, 12 aastat kehtinud haldusakt kehtetuks tunnistada või mitte. Kohtuotsuses on jäetud teostamata kaalutlusõigus ja piirdutakse vaid konstateeringuga, et õiguspärase halduse põhimõte kui avalik huvi on suurema kaaluga kui isiku ootus ja usaldus saada mingeid soodustusi.

§-dest 65 ja 66 võib järeldada, et akti õigusvastasus on kõrvaline näitaja ega ole kvalifitseeritav kehtetuks tunnistamise olulise põhjusena

§ 64

lg 3 mõistes.

§ 67

lg 2 ja 3 võimaldavad akti tunnistada isiku kahjuks kehtetuks ainult ülekaaluka avaliku huvi olemasolul. Seega ainuüksi haldusakti õigusvastasus ei kujuta endast olulist põhjust ega ülekaalukat avalikku huvi, mis lubaks jätta isiku usalduse kaitse kõrvale ja akti kehtetuks tunnistada. Mingit muud avalikku huvi märgitud ei ole. Asja kaalumisel tuleb arvestada rida olulisi huve, mis viitavad apellandi usalduse tekkele: maa nõudeõigusega ja ehitisega on tehtud käsutustehinguid, vara on päritud, maale on tellitud detailplaneeringu eskiisprojekt, peetud läbirääkimisi krundil asuva pumbamaja omanikega, AS Hestlinger (pankrotis) pankrotihalduritega ja vastustajaga, krundil on lammutatud ja teisaldatud lagunenud hoonete varemed, peetud mitmeid kohtuvaidlusi, kulutatud raha õigusabile, asjaajamisele ja reisimisele, kulutatud apellandi aega, tööd ja vaeva.

  1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde ja märgib lisaks, et käesolev vaidlus ei puuduta ehitist. Ehitise omandiõiguse tekkimisel on lisaks võlaõiguslikule alusele ka asjaõiguslik pool. Isegi, kui apellant mingil põhjusel leiab, et vaidlustatud subjektiotsuse tõttu muutub kehtetuks ka Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 2448-k, siis on olemas kehtiv vara üleandmise akt, mis on ehitise omandiõiguse ülemineku asjaõiguslik alus ning mille kehtivus ei ole seotud subjektiotsuse kehtivusega. Ehitis on apellandi omandis ja sellele tehtud kulutused ei oma seost maa tagastamise küsimusega, sest juhul, kui isik ei saa maad tagasi, seatakse ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus, mis võimaldab tal ehitist otstarbekalt edasi kasutada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakti andmine ei oma mingit mõju ehitise tagastamise küsimusele. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud haldusaktiga tunnistati kehtetuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise objekti, selle endist omanikku ja õigustatud subjekti tuvastav haldusakt. Vara koosnes nimetatud otsusest nähtuvalt ehitistest ja maast. Kuigi linnavalitsuse poolt antud ehitise tagastamise korraldus ja asjaõiguslik tehing jäävad käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti andmisega kehtima, puudutab varasem kehtetuks tunnistatud otsus ka ehitisi. Kolleegium sedastab, et ringkonnakohus selgitas juba kohtuasjas nr 2-3/51/05 tehtud kohtuotsuses vastustaja 05.06.1995 otsuse kehtetuks tunnistamisega seonduvat ja märkis, et selle otsuse kehtetuks tunnistamine ei too kaebaja jaoks kaasa ehitise omandiõiguse kaotamist. Siiski tühistas ringkonnakohus tolles asjas vaidlustatud haldusakti ka ehitise tagastamise nõudeõigust puudutavas osas, pidades vajalikuks

§-des 64 ja 67 sätestatud asjaolude, sh usalduse kaalumist. 6

(10)3-07-826 Kolleegium leiab seetõttu, et halduskohus asus ebaõigesti seisukohale, et vaidlustatud haldusakt ehitisi ei puuduta ja jättis ebaõigesti ehitise tagastamisega seotud asjaoludele hinnangu andmata.
  1. Vaidlustatud haldusaktis leiti, et apellant ei ole muutnud oma elukorraldust seoses ehitise tagastamisega. Hoonet on renoveeritud ja omanik saab sellest renditulu. Kohtumenetluses selgitas vastustaja esindaja, et ehitise tagastamise korralduse ja sellel põhineva asjaõigusliku tehingu kehtetuks tunnistamist ei saa enam taotleda, sest hoonega on tehtud tsiviilõiguslikke tehinguid ning omanik on heauskne. Siiski on vaidlustatud haldusaktis asutud seisukohale, et avalik huvi, et täitevvõimu poolt vastu võetud haldusaktid oleksid õiguspärased, kaalub üles apellandi õiguspärase ootuse haldusakti kehtima jäämisele. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja oli ise teadlik haldusakti õigusvastasusest ega saanud seetõttu usaldusele tugineda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja jääb oma varasemas viidatud otsuses (punkt 23) väljendatu juurde, et haldusakti õigusvastasus ei olnud ilmne ka vastustajale, kes tellis advokaadibüroost selle kohta ekspertarvamuse, ning selle andmisel tugineti vara tagastamise keskkomisjoni arvamusele. Ka vastustajale olid seejuures vara tagastamise avalduses sisalduvad asjaolud teada. Sellises olukorras ei saa pidada haldusakti õigusvastasust õigusteadmisteta isiku jaoks kuidagi teadaolevaks.
  2. Ringkonnakohtu arvates ei ole vastustaja teostanud diskretsiooni nõuetekohaselt ja jättis arvesse võtmata asjaolud, mida

§ 64

lg 3 kohaselt tuli arvesse võtta, on ebaõigesti käsitlenud apellandi usalduse kaitse vajadust ja omistanud põhjendamatult suure tähtsuse haldusakti õigusvastasusele. 10. Vaidlust ei ole selle üle, et 05.06.1995 otsus oli apellanti soodustav haldusakt.

§ 64

lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid.

§ 67

lg 1 kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan lisaks ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks.

§ 67

lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Lõike 3 kohaselt kui ülekaalukast avalikust huvist tulenevalt tunnistatakse haldusakt isiku kahjuks kehtetuks, hüvitatakse isikule varaline kahju, mis tal haldusakti kehtima jäämise usaldamise tõttu on tekkinud või kindlasti tekib. 11. Vastustaja enda selgitustest nähtub, et ehitise omandiõigus jääb apellandile ning vara tagastamise korralduse ega asjaõigustehingu kehtetuks tunnistamine ei ole võimalikud. Kolleegiumi arvates nähtub eeltoodust, et avalik huvi ei saa ehitise osas 05.06.1995 otsuse kehtetuks tunnistamisel seisneda muus kui soovis, et õigusvastased haldusaktid ei kehtiks. Kolleegiumi arvates ei ole aga vaidlustatud haldusaktis hinnatud haldusakti andmisest kulunud aega, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust ja haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust. Kolleegiumi arvates on huvi 7

(10)3-07-826 õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks väiksem, kui haldusakt anti välja palju aega tagasi ning selle õigusvastasus ei olnud selgelt nähtav. Käesoleval juhul eelnes 05.06.1995 otsuse kehtetuks tunnistamisele kohtuotsusega tühistatud haldusakti andmine, kus
  1. a otsuse õigusvastasus tuvastati. Ent oluline on, et ehitise kohta tehti subjektiotsus juba enne nimetatud haldusakti andmist peaaegu kaheksa aastat varem ning tagastamise korraldus on täidetud ja vara üle antud enam kui seitse aastat enne seda. Käesoleva haldusakti andmise ajaks oli õigusvastase otsuse tegemisest möödunud juba üle üheteistkümne ja poole aasta.
  2. a otsuse tegemisele eelnes kolm ja pool aastat kestnud vara tagastamise menetlus, kus küsiti arvamust ka ÕVVTK keskkomisjonilt (vastus vara tagastamise toimiku II kd tl 35-38). Seisukohale, et apellant sai tugineda usaldusele subjektiotsuse kehtivuse osas, asus ringkonnakohus juba 21.03.2005 otsuse punktis
  4. Ringkonnakohtu viidatud lahendis selgitati ka seda, et kulutuste kandmine kaebuse esitaja poolt ei välista iseenesest õigusvastase 05.06.1995 subjektiotsuse kehtetuks tunnistamist kaebuse esitaja kahjuks, kui tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks ei kaalu üles avaliku huvi õigusvastase subjektiotsuse kehtetuks tunnistamiseks (punkt 21) ja kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 05.06.1995 otsuse nr 5660 kehtetuks tunnistamise otsustamine on kaalutlusõiguse alusel linnakomisjoni pädevuses ja ei saa välistada, et kaalutlusõiguse õiguspärasel teostamisel kaaluvad õigusvastase subjektiotsuse kehtetuks tunnistamise poolt kõnelevad asjaolud üle argumendid kehtetuks tunnistamise vastu, ei saa seda kohtuotsust mõista selliselt, et 05.06.1995 subjektiotsust nr 5660 ei tohtinuks kehtetuks tunnistada (punkt 24). Ent käesoleva haldusakti andmisel ei ole tuvastatud sellist olulist avalikku huvi, mis õigustaks vaatamata apellandi usaldusele 05.06.1995 otsuse kehtetuks tunnistamist ehitisi puudutavas osas.
  5. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja ei saa tugineda usaldusele, et subjektiotsus jääb kehtima, ka maa tagastamise nõuet käsitlevas osas. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu kohtuotsuse punktis 8 näidatud põhjustel. Kolleegium selgitab ka järgmist. Halduskohus märkis, et kaebaja pole tõendanud reaalsete kulutuste kandmist seoses maa tagastamisega. Ringkonnakohtu arvates pidi need asjaolud välja selgitama vastustaja, asudes kaalutlusõiguse alusel
  6. a otsust kehtetuks tunnistama. Sellise kaalutlusõiguse raames pidi ta

§ 5

lõikes 2 sätestatud uurimiskohustusest lähtuvalt tuvastama, milles apellandi usaldus subjektiotsuse kehtimajäämise suhtes seisnes. Vastasel juhul ei ole võimalik usaldust nõuetekohaselt arvestada. Kohus ei saa vastustaja asemel ise kaalutlusõigust teostades asuda hindama, kas isiku usaldus otsuse kehtimajäämise suhtes on kaalukam avalikust huvist selle tühistamiseks. Kohus saab kontrollida, kas kaalutlusõigust on õigesti teostatud, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid, ning kas asjakohastele kaalutlusargumentidele on antud õiguspärane hinnang. Ringkonnakohus peab kaebaja väiteid kulutuste kandmisest usutavaks. Siiski ei piirdu kaalumisel arvesse võetav usaldus haldusakti kehtimajäämiseks üksnes

§ 67

lõikes 2 nimetatud asjaoludega.

§ 64

lg 3 nimetab asjaoludena, mida haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvesse võtta, ka haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, samuti muid tähtsust omavaid asjaolusid. Ka

§ 67

lg 2 nimetatud elukorralduse muutmist saab mõista laiemalt kui üksnes elukoha ja elamistingimuste ümberkorraldamist. See võib tähendada ka vara tagastamise järel igapäevaelus varaga seotud asjaajamiseks piisava aja leidmist. Käesoleval juhul on 8

(10)3-07-826 apellant oma usaldust selgitanud kohtumenetluses ning kohus lähtub sellest usalduse kaalukuse hindamisel.
  1. Ringkonnakohus peab nii kaebaja usaldust subjektiotsuse kehtimajäämiseks kui ka avalikku huvi veel tagastamata vara mittetagastamiseks olulisteks. Ent vaidlustatud haldusakti tühistamise ka maa tagastamise nõudeõigust puudutavas osas toob kaasa nende vastandlike huvide ebaõige kaalumine ja muude asja lahendamisel oluliste kaalutlusargumentide mittearvestamine.
  2. Vaidlustatud haldusaktis viidatakse Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2002 otsusele haldusasjas nr 2-3/165/2002, kus leiti, et avalik huvi, et täitevvõimu poolt vastu võetud haldusaktid oleksid õiguspärased, kaalub üles kaebuse esitaja õiguspärase ootuse haldusakti kehtima jäämiseks. Selle kohtuasja asjaolud ei ole samasugused käesoleva asjaga juba selle poolest, et subjektiotsuse õigusvastasus oli ilmsem (vara tagastamise avaldus esitati mittetähtaegselt), esialgse õigusvastase subjektiotsuse kehtetuks tunnistamine leidis aset neli aastat pärast selle tegemist ning vara tagastamise õigustatud subjektiks ebaõigesti tunnistatud isik ei olnud teinud vara hilisemale kompenseerimisele lootes mingeid kulutusi.
  3. Vaidlustatud haldusaktis on oluliseks peetud ka kolmanda isiku huvi. Kolleegium märgib, et ehitise teenindamiseks vajalik maa kuulub erastamisele prioriteetsena ning maa tagastamine ei takista ehitise omanikul selle juurde maad erastada.
  4. Vastustaja on seisukohal, et isikul puudub ülekaalukas usaldus subjektiotsuse kehtimajäämise suhtes juba seetõttu, et maad ei ole talle tagastatud ning enne tagastamise korralduse andmist ei saa ta olla kindel maa tagastamises. Samuti leitakse, et apellandil on võimalik saada maa omanikuks muul viisil (nt hoonestusõiguse seadmisega). Need seisukohad on ekslikud. Ringkonnakohus selgitas varasemas viidatud otsuses, et kaalumisel tuleb arvesse võtta ka seda, kuidas mõjutab subjektiotsuse kehtetuks tunnistamine kaebuse esitaja võimalust saada kinnistul nr 126 asuva ja temale kuuluva ehitise teenindamiseks vajaliku maa omanikuks. Asjaõigusseaduse § 241 lg 1 kohaselt võib kinnisasja koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. AÕS § 5 lg 1 eristab omandit piiratud asjaõigustest, milleks on ka hoonestusõigus. Seega ei ole hoonestusõiguse seadmise kaudu võimalik apellandil maa omanikuks saada, vaid tähtajaline õigus omada kinnisasjal ehitist. Asjaolu, et maa ei ole veel apellandile tagastatud, ei tähenda seda, et maa tagastamise kohta antud eelhaldusakti õigusvastasuse korral oleks seaduslikkuse tagamise huvi tingimata kaalukam. Maa mittetagastamise risk, mis subjektiotsuse kehtimise usaldust vähendab, ei saa olla seotud nende asjaoludega, mis on juba subjektiotsuse kui siduva eelhaldusaktiga tuvastatud, vaid piirduvad nendega, mis on aluseks mittetagastamisele juhul, kui subjektiotsus jääb kehtima. Riski suurus on subjektiotsuse kehtima jäädes selgemalt hinnatav ning asja materjalidest ei nähtu, et see oleks kuigi suur. Pumbamaja teenindamiseks vajalik maa ka juhul, kui selle juurde maa ostueesõigusega erastamisele kuulub, ei saa olla kuigi suur võrreldes 05.06.1995 otsuses omandireformi objektiks tunnistatud maaga.
  5. Vastustaja ei ole kolleegiumi arvates arvesse võtnud või piisavalt arvestanud ka vaidlustatud haldusakti andmise ajaks subjektiotsuse andmisest möödunud aega. Käesoleva otsuse punktis 11 toodud põhjendused seoses varasema haldusakti andmisest 9
(10)3-07-826 möödunud ajaga on asjakohased ka subjektiotsuse kehtetuks tunnistamise õiguspärasuse hindamisel maa tagastamise nõudeõigust puudutavas osas.
  1. Eelnimetatud kaalutlusvigade tõttu tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada ka maa tagastamise nõudeõigust puudutavas osas. Kaebus tuleb seega rahuldada tervikuna.
  2. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tuleb vastustajalt välja mõista apellandi menetluskulud. Halduskohtus esitas apellandi esindaja kantud menetluskulude tõendamiseks advokaadibüroo arve summas 35 400 kr, mille tasumist on kinnitanud advokaat V. Otsmann. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. Sellele seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium asunud korduvalt, viimati 20.11.2008 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-
  3. Seetõttu ei mõista ringkonnakohus neid menetluskulusid vastustajalt välja. Apellatsioonimenetluses taotleb apellant menetluskulude väljamõistmist summas 17 700 kr, mis on tasutud OY Asjanajotoimisto Hedman Osborne Clarke Adv. Ab Eesti filiaali 05.11.2007 arve nr 20070225 alusel. Arve tasumine on tõendatud. Kolleegium peab taotlust põhjendatuks ja mõistab selle summa HKMS § 92 lg 1 alusel vastustajalt välja. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.