← Eesti

3-07-571/23

Obsah (5)§ 62§ 14§ 59§ 28§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Oliver Kask, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-571 Hal

§ 62

kohaselt pidi vangla juhtkond tagama kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise ning VSE § 58 lg 3 p 17 kohaselt oli kinnipeetavale lubatud vangla üldisele sisekorrale ja julgeolekule ohutu religioosne sümboolika (välja arvatud metallist). Kaelaristi saab pidada religioosseks sümboolikaks ja haldusasja materjalist nähtuvalt oli vaidlusalune kaelarist valmistatud metallist. Seega oli tegemist keelatud esemega ning juhindudes

§ 14

lg 1 ja § 15 oli põhjendatud selle äravõtmine läbiotsimise käigus ja lattu hoiule andmine. Kuna Tartu Vangla toiming ei olnud õigusvastane, puudub mittevaralise kahju hüvitamise üks eeldusi. 2

(8)3-07-571 Kaebuse esitaja väitel ei vastanud kartseri tingimused ettenähtud nõuetele, sest puudusid laud ja tool. VSE (2005.a. jaanuaris kehtinud redaktsioon) § 7 lg 2 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse muuhulgas põranda või seina külge kinnitatud laud ja kaks lauapikkust pinki. Kambri toimikust nähtuvalt hinnati kambri seisukorda 22.09.2004 ja hindamise ajal puudusid kambris laud ja taburet. Vastustaja möönis kohtuistungil, et avaldaja pöördus vangla administratsiooni poole kartseri sisustust puudutavate kaebustega ja sellest tulenevalt käis vanglaametnik kambrit kontrollimas. Vara remont teostati kambri kaardi kohaselt 12.01.2005, so kaebuse esitaja kartseris viibimise ajal. Seetõttu peab kohus võimalikuks, et sellele kuupäevale eelnenud perioodil kambris lauda ja tooli ei olnud või siis vajasid need remonti. Laua ja tooli puudumise või kasutuskõlbmatuse tõttu ei olnud kambri sisustus nõuetekohane. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud käskkirja, millega teda karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega. Seega tuleb kartserisse paigutamist iseenesest pidada õiguspäraseks. Kuigi ka õiguspäraselt kartseris viibimine võib olla inimväärikust alandav, peab sellisel juhul tegemist olema kartseris kinnipidamise nõuete olulise rikkumisega. Selliseks rikkumiseks võib olla näiteks elementaarsetest sanitaar- või hügieeninõuetest mittekinnipidamine, kuid pelgalt laua ja tooli puudumine viie päeva jooksul kohtu arvates nii oluliste rikkumiste hulka ei kuulu. Seega puudub alus rahuldada mittevaralise kahju nõuet seoses väärikuse väidetava alandamisega. Arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt oli kaebuse esitajal kartseris viibimise ajal vigastuse tõttu püsivalt töövõime kaotuse protsent
  1. Otsuse aluseks olevatest sätetest nähtuvalt oli kaebajal kindlaks tehtud alajäseme keskmise raskusega funktsioonihäire, millega kaasnes tugev lonkamine, liikumine oli raskendatud ja aeglane, abivahendid olid vajalikud ka lühidistantsidel (sotsiaalministri 03.01.2002 määrus nr 3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend“ § 15 lg 4 p 2). Karistuse täitmisele pööramise õiendist nähtuvalt ei takistanud vigastus kartserisse paigutamist, sest arst ei tuvastanud meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris viibimisele. Tõenäoliselt hindas aga arst vastunäidustusi tulenevalt nõuetekohasest kambrist ega võtnud arvesse sellises kambris viibimist, kus puudub istumiseks tool ja magamislavatsi ülestõstmise tõttu tuleb avaldajal päev läbi seista või põrandal istuda. Seega ei saa täielikult välistada seda, et viie päeva jooksul ilma toolita kartseris viibimine võis kaebuse esitajale tema terviseseisundi spetsiifikast tulenevalt põhjustada valu ja kannatusi ning sellega kahjustada kaebuse esitaja tervist. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata põhjusel, et selles puudub vastustaja süü. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et Tartu Vangla puhul on tegemist uue vanglaga ja ka kartseriruumid on värsked. Seetõttu peab kohus usutavaks, et kambrite sisustamisel järgiti õigusaktide nõudeid ning üldjuhul on kartserite sisustus nõuetekohane. Isegi kui see avaldaja poolt kartserikaristuse täitmisele pööramise ajal nii ei olnud, reageeris vastustaja kiiresti avaldaja kaebusele, sest vangla töötaja käis kaebuse alusel kartseri sisustust kontrollimas ning tegi vajalikud parandused. Seega, isegi kui kambris
  2. aasta jaanuari alguses tõepoolest puudusid laud ja tool või need olid lõhkumise tagajärjel muutunud kasutuskõlbmatuks, reageeris vastustaja avaldaja pöördumisele ning viis kambri sisustuse mõistliku aja jooksul VSE nõuetega kooskõlla. Kaebuse esitaja arvates tekitas vastustaja talle mittevaralist kahju sellega, et viivitas õigusvastaselt tema etapeerimisega Ämari Vanglasse ja seetõttu ei olnud avaldajal võimalik osa võtta õppetööst kutsekoolis, käia spordisaalis ning ära jäi pikaajaline kokkusaamine perekonnaliikmetega. Asjassepuutumatud on poolte arutlused selle üle, kelle süül kohtuistung edasi lükati, sest istungi edasilükkamise otsustab kohus. Kaebuse esitajal puudus subjektiivne õigus nõuda Ämari Vanglasse tagasiviimist. Tartu Vanglal oli etapeerimise küsimuse otsustamisel avar kaalutlusruum. Justiitsministri 30.05.2006 määrusest nr 17 „Vangla 3
(8)3-07-571 saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ nähtuvalt eeldab saateülesande täitmine arvukaid ettevalmistavaid toiminguid ning sellega kaasnevad ka kulutused. Kuna pärast Tartu Vangla esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotluse rahuldamist jäi vastustajale teadaolevalt uue istungini vähem kui kaks nädalat, ei olnud otstarbekas kaebuse esitajat vahepeal Ämari Vanglasse tagasi saata. 19.09.2006 saabus Tartu Vanglale uus kohtukutse, millega määrati kaebuse esitaja taotlusest tulenevalt uueks kohtuistungi toimumise ajaks 18.10.
  1. Tartu Vangla saatis kaebaja Ämari Vanglasse tagasi esimesel võimalusel pärast seda, kui selgus, et kohtuistung on edasi lükatud ligi kuuks ajaks ja Ämari Vanglasse tagasi saatmine osutus seetõttu põhjendatuks. Tulenevalt eelnevast Tartu Vangla ei viivitanud õigusvastaselt kaebuse esitaja Ämari Vanglasse saatmisega. Seetõttu puudub vajadus analüüsida, kas vastustaja õigusvastase tegevusega kaasnes kaebuse esitajale mittevaralist kahju seoses sellega, et Ämari Vangla asemel Tartu Vanglas olles jäi ära kokkusaamine pereliikmetega ning tekkis lühike paus õppetöös ja kehakultuuriga tegelemises. Kaebuse kohaselt avaldas kaebuse esitaja 14.09.2006 soovi vangla sotsiaaltöötajaga kohtumiseks, kuid vangla ei võimaldanud talle seda kuni 19.09.
  2. Vastustaja väidab vanglasisese elektroonilise registri andmetele tuginedes, et kaebuse esitaja taotles 15.09.2006 suuliselt sotsiaaltöötaja vastuvõtule pääsemist ja 18.09.2006 vestles temaga vangla sotsiaaltöötaja Maire Jõgi.

(septembris 2006 kehtinud redaktsioon) § 57 sätestab, et sotsiaalhoolekande eesmärk on aidata kinnipeetaval säilitada ja luua sotsiaalselt olulisi ja positiivseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada tema iseseisvat toimetulekuvõimet ning mõjutada teda õiguskuulekalt käituma.

§ 59

ja 60 tulenevalt on kinnipeetava sotsiaalne nõustamine eriti oluline kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel ja vanglast vabastamisel. Kaebuse esitaja soovis sotsiaaltöötajaga kohtuda selleks, et konsulteerida 24.09.2006 toimuma pidanud pikaajalise kohtumise küsimuses ja paluda abi kohtumise ajaks Ämari Vanglasse tagasi saatmiseks. Antud juhul võis sotsiaaltöötaja poole pöördumine olla küll põhjendatud, kuid tegemist ei olnud juhtumiga, kui sotsiaalhoolekandeteenust oleks pidanud osutama viivitamatult. Vastustaja selgituse kohaselt on Tartu Vanglas 950 kinnipeetava kohta 7 sotsiaaltöötajat. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kolme- või neljapäevane ooteaeg sotsiaaltöötaja vastuvõtule pääsemiseks ei olnud antud juhul ebamõistlikult pikk aeg. Seega ei olnud Tartu Vangla toiming, mis seisnes sotsiaalabi andmisega viivitamises, õigusvastane ja puudub vajadus analüüsida muid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi. Pooled ei vaidle selle üle, et Tartu Vanglas viibimise perioodil oli kaebuse esitajal tehniliste tingimuste piiratusest tulenevalt võimalik helistada korra nädalas ja sellega piiras Tartu Vangla õigusvastaselt kaebuse esitaja

§ 28sätestatud õigust telefoni kasutada.

VSE § 51 lg 2 kohaselt tuli võimaldada telefoni kasutamist vähemalt üks kord nädalas. Vastustaja ei nõustu aga sellega, et telefoni kasutamise õiguse piiramine tekitas kaebuse esitajale mittevaralist kahju.

§ 23

lg 1 tulenevalt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ning lõike 2 kohaselt vangla juhtkond soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.

§ 28

lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib vangla direktor kinnipeetava vastavaid õigusi piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Mittevaralise kahju tekkimine RVS § 9 lg 1 sätestatud alustel ei ole tõendatud. Õige ei ole kaebuse esitaja 4

(8)3-07-571 väide, et tema õigust helistada piirati pika aja vältel. Kaebuse esitaja vaidlustas telefonikõnede piiramist üksnes perioodil 12-26.09.2006, so kahe nädala vältel. Seega ei ole tegemist pikaajalise perioodiga. Kaebusest ei tulene, et avaldaja soovis vaidlusalusel perioodil helistada riigiasutustele, kohaliku omavalitsuse asutustele või kaitsjale, kellega suhtlemist ei tohi vangla direktor reeglina piirata, ja nimetatud asutustega suhtlemine oli seetõttu võimatu. Kaebuse esitaja väitel sai ta vaidlusalusel perioodil oma lähedastele helistada kahel korral, seetõttu ei ole usutav, et avaldaja õiguste lühiajaline piiramine tõi kaasa sotsiaalsete sidemete katkemise perekonnaga või häiris neid sellisel määral, et tegemist saaks olla eraelu puutumatuse rikkumisega. Kaebusest ei nähtu mittevaralise kahju tekkimine ka muul RVS § 9 lg 1 sätestatud alusel. Seetõttu jääb nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Andrei Andrejevi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Halduskohus ei ole tõendeid objektiivselt hinnanud. Kaebaja inimväärikust on korduvalt alandatud. 2,2 x 1,4 cm mõõtmetega alumiiniumsulamist valmistatud ristike ei saa kuuluda metallist esemete hulka ega kujutada ohtu vangla sisekorrale. Teisest materjalist risti keegi kaebajale ei pakkunud, kuid kaebaja poleks seda ka võtnud. Kaebaja rist oli preestri poolt pühitsetud. Tartu Vangla käitumist võib vaadelda diskrimineerimisena. Varasemal etapeerimisel (seoses haldusasjaga 3-06-977) kaebajalt risti ära ei võetud. Seoses kartseris viibimisega märgib kaebaja, et arstide soovituste kohaselt ei ole kaebajal lubatud püsti seista enam kui 2,5 tundi. Kartseris pidi kaebaja seisma poole seitsmest hommikul kuni poole üheteistkümneni õhtul, mis valmistas kaebajale piinasid ja valu seoses rõhuga liigestele sidemete puudumise tõttu mõlemal põlveliigesel ja parema jala puusaliigese kahjustuse tõttu. Külmal betoonpõrandal istumine oli võimatu, sellega oleks võinud oma tervist veelgi enam rikkuda. Puuduolevad laud ja tool said kartserisse 5 tööpäeva jooksul paigaldatud vaid kaebaja tungivate nõudmiste tõttu. Arstlikku kontrolli kaebaja tervise osas enne ega pärast kartserisse paigutamist ei teostatud. Kaebaja hinnangul on arsti tõend tagantjärele koostatud. Samuti on võltsitud kambri kontrollakt. Kaebaja pöördus pärast kartserist vabastamist vangla direktori poole, viidates tema kui invaliidi õiguste rikkumisele. Vangla direktor leidis aga, et kaebajal invaliidsust ei ole. Jättes kaebaja ilma perekonnaga kohtumisest, tekitati talle tugev psühholoogiline stress, millele järgnes närvirike. Kaebaja oli veendunud, et jõuab planeeritud pikaajalisele kokkusaamisele, aga Tartu Vanglasse saabumisel anti kaebajale kohtukutse
  2. septembriks
  3. Ka pärast sotsiaaltöötajaga kohtumist 18.09.2006 oli veel võimalik olukorda lahendada, kuid sotsiaaltöötaja vajalikke abinõusid tarvitusele ei võtnud. Et oma probleemile tähelepanu pöörata, loobus kaebaja toidust. Kõik vangla toimingud olid sihipäraselt suunatud kaebajale surve avaldamiseks, et viimane loobuks haldusasja 3-06-977 arutamisest. Tartu Vangla esitas taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks, kuid Ämari Vanglat sellest ei teavitanud. Etapeerimise oleks saanud üldse ära jätta. Kaebaja jäi ilma kokkusaamisest oma sünnipäeval 75-aastase ema, 13-aastase poja ning naisega. Kokkusaamine naisega sai teoks küll hiljem, kuid ema ja poeg ei saanud enam tulla, sest polnud kaebaja sünnipäev. Kutsekooli edukas lõpetamine nõudis kaebajalt palju pingutamist ja närve. Samuti on kaebaja jaoks oluline tegeleda kehakultuuriga, mis on vajalik lihaste toonuste alalhoidmiseks ja võimaluseks kahjustatud jalgadel rahuldavalt kõndida. Vajalike treeninguteta lihased atrofeeruvad ja kõndimine muutub raskeks. 5
(8)3-07-571 Kaebaja palub ringkonnakohtul arvestada Tartu Halduskohtule esitatud kaebust Tartu Vangla toimingutele advokaadi L. Tammega kohtumise mittevõimaldamises. See on vajalik kohtuotsuse ümberlükkamiseks osas, mis puudutab telefonikõnede piiramist. Kaebaja tõendab sellega, et Tartu Vangla administratsioon võib mitte üksnes telefonikõnesid piirata, vaid ka kaitsjaga kohtumist mitte lubada. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult Tartu Vanglalt välja nõuda kõik kaebaja esitatud kaebused, taotlused ja avaldused perioodil aprill 2004 kuni augustini
  1. Nende kaudu saavad selgemaks vastustaja õigusvastase käitumise motiivid. Kaebaja palub välja nõuda kartseri nr 1024 seisukorra kontrollakti originaale ja teha sellel olevate allkirjade osas ekspertiis. Kaebaja palub arvestada abikaasa I. Andrejeva poolt Tartu Halduskohtule esitatud kaebusega.
  2. Tartu Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ekslik on kaebaja seisukoht, et alumiiniumsulam ei kuulu metallide hulka. Asjaolu, et kinnipeetavatele on kambritesse lubatud teisi metallist esemeid, ei puutu asjasse, kuna vaidlustatud toimingu ajal kehtiva seaduse kohaselt ei olnud kinnipeetavatele lubatud metallist ususümboolika. Kaebaja soovi korral oleks uue risti pühitsemistoimingud läbi viinud vangla kaplan. Kaebaja seisundit kontrolliti enne kartserisse paigutamist ning vastunäidustusi ei leitud. Kaebaja nõudel kõrvaldas vastustaja puudused kartserikambris esimesel võimalusel, vaatamata sellele, et kambrisisustuse lõhkus ilmselt kaebaja ise. Kaebajale ei ole arsti poolt tehtud ettekirjutust, et ta peab sooritama füüsilisi harjutusi ilmtingimata trenažööril, kehakultuuriga tegelemiseks ja kõndimiseks vangla takistusi ei teinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 34 lg-le 2 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Lähtuvalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et halduskohtu otsus on suuremas osas põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, mis on antud seoses mittenõuetekohases kartserikambris viibimisega.
  4. Halduskohus on asja arutamisel tuvastanud, et 12.01.2005 eelnenud perioodil kartseris lauda ja tooli ei olnud või siis vajasid need remonti. Laua ja tooli puudumise või kasutuskõlbmatuse tõttu ei olnud kambri sisustus nõuetekohane. Kaebajal on kindlaks tehtud alajäseme keskmise raskusega funktsioonihäire, millega kaasneb tugev lonkamine, liikumine on raskendatud ja aeglane, abivahendid on vajalikud ka lühidistantsidel. Halduskohus leidis, et ei saa välistada, et viie päeva jooksul ilma toolita kartseris viibimine võis kaebuse esitajale tema terviseseisundi spetsiifikast tulenevalt põhjustada valu ja kannatusi ning sellega sai kahjustada kaebaja tervis. Kahju jäi välja mõistmata põhjusel, et halduskohus ei tuvastanud vastustaja süüd, sest Tartu Vangla näol oli tegemist uue vanglaga ja kartseriruumid olid värsked. Vastustaja reageeris kaebaja pöördumisele mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga vastustajal süü puudumise osas. Asjakohane ei ole viide Tartu Vanglale kui uuele karistusasutusele. Nimetatud asjaoluga ei saa õigustada isikute paigutamist kartserikambritesse, mis ei ole veel nõuetekohaselt 6
(8)3-07-571 komplekteeritud. Omamata nõuetele vastavaid kartseriruume, ei oleks Tartu Vangla tohtinud karistusi täitmisele pöörata enne, kui kõik vajalikud mööbliesemed on olemas. Käesolevas asjas ei ole selge, kas laud ja toolid puudusid kambrist üldse või olid need kasutamiskõlbmatud. Ringkonnakohtu hinnangul pole see asja läbivaatamisel määrav. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja viidanud, et varustuse lõhkus eeldatavasti kaebaja ise. Selline seisukoht on esmakordne ja tõendamata ning ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta. Tõendatuks saab aga lugeda, et ajavahemikul 07.-12.01.2005 puudus kaebajal kambris istumisvõimalus, mis oli kaebaja terviseprobleemiga arvestades lubamatu. Vastustaja on viidanud arsti õiendile, mille kohaselt kaebajal meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris viibimiseks ei ole. Sõltumata õiendi koostamise asjaoludest leiab ringkonnakohus, et kaebaja terviseprobleem ei pruugi tõesti välistada kartserikaristuse kandmist, kuid seda eeldusel, et kartseris on kogu nõuetekohane varustus olemas. Mittevaralise kahju väljamõistmine kaebajale on seega põhjendatud. Kaebaja on taotlenud 87 000 krooni väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et summa on põhjendamatult suur. Arvestades kohtupraktikat sarnastes vaidlustes, on põhjendatud 5000 krooni väljamõistmine.
  1. Äravõetud risti osas märgib ringkonnakohus, et halduskohus on õigesti tuvastanud, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Alumiiniumsulami näol on üldteadaolevalt tegemist metalliga ning metallist ususümboolika oli vaidlusalusel perioodil VSE-ga keelatud. Kuna vastustaja tegevuses õigusvastasus puudus, pole täidetud üks mittevaralise kahju väljamõistmise eeldustest. Vastustaja tegevuse seaduslikkuse kontrollimisel ei ole oluline, kas millalgi varem kaebajale risti lubati. Isik ei saa nõuda õigusvastase halduspraktika jätkamist.
  2. Telefonikõnede ajutise piiramisega seoses on halduskohus tuvastanud vangla tegevuse õigusvastasuse. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on jäänud rahuldamata, kuna kohtu hinnangul ei saanud eelnimetatud õigusvastase tegevuse tulemusel kahjustada ükski RVastS § 9 lg 1 nimetatud õigushüve. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja oma õiguste riivet täiendavalt selgitanud. Üldised viited inimväärikusele ei ole siinkohal piisavad. Asjaolu, et vastustaja võib olla ka muus osas käitunud õigusvastaselt (advokaadiga kohtumise mittevõimaldamine), ei tõenda kaebajal mittevaralise kahju tekkimist seoses telefoni kasutamise piirangutega.
  3. Halduskohus on põhjalikult selgitanud, miks ei ole alust pidada kaebaja Ämari Vanglast Tartu Vanglasse ja tagasi etapeerimist õigusvastaseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja ei korda neid. Tagantjärele on raske õiguslikult hinnata, kas Tartu Vangla oleks võinud teatud toimingud teha efektiivsemalt ja vähem kaebaja huve riivavalt. Ükski norm ei sätesta vangla kohustust teha etapeerimisega seotud toiminguid viivitamatult. Pealegi on kinnipeetavate etapeerimine alati seotud julgeolekuriskidega. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal olid etapeerimisega seoses negatiivsed tagajärjed, eelkõige seonduvalt pikaajalise kokkusaamise ärajäämisega. Eeltoodu ei ole aga mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks, kui tõendamist ei leia Tartu Vangla õigusvastane tegevus. Arvestades, et 11.09.2006 lükkas halduskohus vastustaja taotlusel 14.09.2006 istungi toimumise aja edasi 26.09.2006 ning kaebaja etapeeriti Tartusse 12.09.2006, ei olnud otstarbekas hakata kaebaja etapeerimist ümber korraldama. Tartu Vanglale ei pidanud olema teada asjaolud seoses pikaajalise kokkusaamise toimumisega 22.-24.09.2006 või kaebaja õppetööga. Vastustaja sai 20.09.2006 teada, et omakorda kaebaja taotlusel on istung edasi lükatud kuni 18.10.
  4. Selleks ajaks oli saateauto Ämarisse juba väljunud ning järgmine etapeerimine toimus alles 26.09.
  5. Seega toimetas vastustaja kaebaja Ämari Vanglasse 7
(8)3-07-571 tagasi esimesel võimalusel. Sotsiaaltöötaja ei oleks saanud kaebaja etapeerimist muul ajal tagada ega korraldada. Kaebajal oli võimalus esitada halduskohtule kohtistungi edasilükkamise taotlus varem, kuid kaebaja tegi seda alles 19.09.
  2. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus täiendavate tõendite juurdevõtmiseks. Ebaselge on, mil moel saaks kogu kaebaja ja Tartu Vangla vahel toimuva kirjavahetuse lisamine mõjutada kohtu hinnangut vaidlusalustele toimingitele. Vajalik ei ole ka kartseri kontrollakti originaale väljanõudmine, sest ringkonnakohus rahuldas kaebaja vastava mittevaralise kahju nõude osaliselt. Kaebaja abikaasa kaebus seoses pikaajalise kohtumise ärajäämisega ei ole seotud vangla tegevusele antava õigusliku hinnanguga.
  3. Esitatud apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 3000 krooni. Kaire Pikamäe Oliver Kask Viive Ligi 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.