Obsah (6)

§ 146§ 147§ 154§ 142§ 143§ 144

Tsiviilasi nr 2-07-59492 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks10. veebruar 2009 Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsi

§ 146lg 1 alusel; 2.

ühe lepingu järgi oli krediidilimiidiks 700 krooni ja teise järgi 500 krooni, mistõttu ei saa lepingute järgi olla kostja võlasumma suurem kui 1200 krooni; Kõigi nõuete puhul, mis nimetatud summat ületavad on tegemist poolte vahel lepinguvälise suhtega ja nendele nõuetele tuleb kohaldada aegumist.

1. ühestki poolte vahelisest lepingust ei tulene kostja kohustust tasuda mobiiltelefoni Nokia 3410 järelmaksu osamakset 98,99 krooni kuus;
2. viivis on ülemäära suur; 100% ulatuses põhinõudega viivist tasuda on heade kommete vastane. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused ja põhjendused Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt ja hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõue tuleneb 31.08.2001 ja 22.10.2002 sõlmitud mobiiltelefoniteenuste osutamise lepingutest (tl 23, 25) ning 22.10.2002 lepingu lisana sõlmitud mobiiltelefoni järelmaksuga müügilepingust (tl 28). Teenuse osutamise eest on hageja esitanud 22.03.2004, 22.02.2004, 23.01.2004 ja 23.12.2003 arved (tl 31-38), mis on kostja poolt tasumata. Kostja oli kohustatud 23.12.2003 arve tasuma 10.01.
3. Avaldus on kohtule esitatud 27.12.2007 (tl 3). Riigikohus on 12.11.2008 otsuses nr 3-2-1-95-08 punktis 11 selgitanud nõuete aegumise kohta järgnevat. Nõude aegumise seisukohalt tuleb analüüsida ja eristada nii erinevaid lepinguid kui ka ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid. Liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on

§ 146lg 1 2 kohaselt kolm aastat.

Aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada

§ 147

lg 1 ja lg 3 teist lauset.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 147

lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Nimetatud teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Järelmaksuga müügilepingu korral on tegemist korduvate kohustustega (kostjal oli kohustus iga kuu tasuda teatud summa) ning seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel analüüsida

§ 154

. Nimetatud paragrahvi kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega tuleb müügihinna tasumise nõude korral eristada neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist ja neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Esimesena nimetatud nõuete korral tuleb lähtuda eelnevalt viidatud

§-st 154. Need nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad

§ 146lg 1 järgi kolme aastaga.

Kuna lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustusega, algab aegumistähtaeg

§ 147

lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on

§ 146lg 1 järgi kolm aastat.

Tulenevalt viidatud Riigikohtu otsusest tuleb käesolevas vaidluses eristada nii erinevaid lepinguid kui ka ühest lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, so liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenevat tasunõuet ja järelmaksuga müügilepingust tulenevat müügihinna tasumise nõuet nii enne lepingu ülesütlemist kui ka lepingu ülesütlemisega. Esmalt analüüsib kohus liitumislepingust tulenevat telefoniteenuste kasutamisest tulenevat tasunõuet.

§ 142

lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (

§ 143

). Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue (

§ 144

). Liitumislepingutes kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenev tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on

§ 146

lg 1 kohaselt kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 147

lg 3 teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega on nõude sissenõutavus seotud arve esitamisega. Kostja pidi liitumislepingu kohaselt tasuma teenuste eest talle esitatavate arvete alusel. Toimiku materjalide kohaselt esitati kostjale arveid 23. detsembrist 2003 kuni 22. märtsini 2004. Seega algas liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tuleneva tasunõude aegumistähtaeg 23.12.2003 esitatud arve nr 8070150 osas

§ 147lg 3 teise lause alusel 2003.

aasta lõppemisest, so

1. jaanuaril 2004 kell 00.
2. Aegumistähtaeg lõppes

§ 146lg 1 arvestades 31.

detsembril 2006 kell 24.00. Käesolevas asjas on avaldus maakohtule esitatud 27.12.2007, millest tulenevalt on möödunud

§ 146lõikes 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg 23.12.2003 arve osas.

23.01.2004, 22.02.2004 ja 22.03.2004 esitatud arvete osas algas aegumistähtaeg

1. aasta lõppemisest, so
2. jaanuaril 2005 kell 00.
3. Aegumistähtaeg lõppes

§ 146lg 1 arvestades 31.

detsembril 2007 kell 24.

1. Seega ei ole nimetatud arvete osas hageja tasunõue aegunud. Mobiiltelefoni järelmaksuga müügilepingust tulenevate maksete nõudes nõustub kohus kostja vastuväitega, et ühestki poolte vahel sõlmitud lepingust ei tulene kostja kohustust tasuda mobiiltelefoni Nokia 3410 järelmaksu osamakset 98,99 krooni kuus nagu on märgitud 23.12.2003, 23.01.2004 ja 22.02.2004 arvetel. 22.10.2002 müügilepinguga, mille hageja oma nõude tõendamiseks on kohtule esitanud, on tõendatud, et kostjale müüdi järelmaksuga mobiiltelefoni 3 mudel Nokia
2. Kuna kohus jätab hageja nõude telefoni müügilepingust tulenevate maksete nõudes tõendamatuse tõttu rahuldamata, puudub kohtul vajadus vaagida müügihinna tasumise nõude aegumist. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja rikkus liitumislepingutes kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tulenevat tasu maksmise kohustust järgnevalt: 23.01.2004 arve nr 8334749 alusel 2560 krooni, 22.02.2004 arve nr 8740269 alusel 95,23 krooni ja 22.03.2004 arve nr 8948283 alusel 89,98 krooni; kokku 2745,21 krooni ulatuses. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, siis võib võlausaldaja kasutada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid kas eraldi või koos. Antud juhul nõuab hageja kostjalt nii kohustuse täitmist (VÕS § 108) kui ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist (VÕS § 113). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Üldtingimuste peatüki VII kohaselt on kostja kohustatud maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,15% maksmisele kuuluvast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest. Hageja on vähendanud viivise nõuet põhivõla summani. Arvestades hageja tõendatud ja rahuldamisele kuuluvast nõudest 2745,21 krooni maha ettemaksuna tasutud 1000 krooni, mida hageja hagi esitamisel tasutud nõudena ei arvestanud, tuleb hagi rahuldada põhinõude 1745,21 krooni ulatuses ja põhinõudega võrdses ulatuses viivise nõue 1745,21 krooni; kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3490,42 krooni. Kohus ei nõustu kostja vastuväidetega, et krediidilimiiti ületava summa, kokku 1200 krooni, ulatuses teenuse tarbimine tuleb lugeda lepinguväliseks suhteks ja nõudele kohaldada aegumist. Üldtingimuste p 1.2.7 (alates 01.12.2002 p 1.2.5) kohaselt on krediidilimiit rahaline piirsumma, mille ulatuses võib osutada kliendile teenuseid ettemakset nõudmata. Seega on lepingus kokku lepitud krediidilimiit üks lepingu tingimustest, mille ulatuses võib teenuseid osutada ettemakset nõudmata, mitte aga pole pooled sidunud selle summaga imperatiivset teenuste osutamise lõpetamist. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks liitumislepingu üles öelnud või tühistanud varem kui hageja 27.02.
3. Seega tuleb lugeda kostja poolt tarbitud teenus sõlmitud liitumislepingute alusel ja teenuse eest tasumata summa välja mõista. Hageja on esitanud tasumata arved koos arvete selgitustega ja kohtul pole alust kahelda nende sisu õiguspärasuses. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et telefonid numbritega 055540670, 055675340 ja 07428173 poleks olnud tema kasutuses. Ka ei nõustu kohus kostja vastuväidetega, et kohaldatav viivise määr on ebamõistlikult suur. Lepingulistes suhetes peavad mõlemad pooled käituma heas usus ning järgima mõistlikkuse põhimõtteid. Asja materjalidest nähtub, et kostja on jätnud oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitmata pikema perioodi vältel ja hagi esitamisel on hageja vähendanud juba viiviste suurust oluliselt. Kohtupraktikas ei ole peetud põhinõudega võrdses ulatuses viivisenõuet ebamõistlikult suureks või heade kommete vastaseks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Sama seaduse § 173 lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus, arvestades, et hagi kuulus rahuldamisele ligilähedaselt poole põhinõude ulatuses 2745,21 krooni, hagi oli osaliselt aegunud ja kostja vastuväidetel oli kaalu osaliselt, jätab TsMS § 163 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohtunik 4