Obsah (6)

§ 159§ 6§ 158§ 11§ 13§ 7

Tsiviilasi nr 2-08-4950 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22. august 2008 Tartu kohtumaja Tsivii

) §-st 207 lg 2 loobunud võimalikust leppetrahvi nõudest. Hageja kinnitus pretensioonide puudumise kohta võimaldas kostjal põhjendatult eeldada, et seoses soojustrassi ehitustöödega hageja tema vastu mingeid nõudeid enam ei esita. Kostja on seisukohal, et kui jätta kõrvale pooltevahelised täiendavad kokkulepped, mis sõlmiti suuliselt, on hageja tulenevalt

§-st 159 lg 2 kaotanud oma õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi tasumist. Hageja pidi hiljemalt

1. septembril 2006 teadma, et kostja on omapoolseid lepingukohustusi rikkunud. Leppetrahvi nõude esitas hageja kostjale alles
2. detsember 2007, so üks aasta ja kolm kuud pärast kostjapoolsest väidetavast kohustuse rikkumisest teadasaamist. Kostja leiab, et leppetrahvi nõudest teatamine üks aasta ja kolm kuud pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist ei ole käsitatav leppetrahvi nõudest teavitamisena mõistliku aja jooksul. Hageja väited kostja vastuväidetele Hageja vaidleb vastu kostja väitele, et peale liitumislepingu sõlmimist ja enne selles sisalduvate kohustuste täitmise tähtaja saabumist, oleks selgunud, et hageja ei soovi hakata kasutama temale kuuluvat eramut elamiseks. Siseviimistlustööde lõpuleviimist takistas majas kütte puudumine ja hageja oleks saanud need tööd teostada ja elama asuda koheselt maja keskküttevõrguga ühendamise järel. Seega puudusid hagejal võimalused
3. ja
4. aastal oma maja elamiseks kasutada kostjapoolse rikkumise tõttu. Samuti ei nõustu hageja kostja oletusega, et kui kostja oleks ühendanud hageja eramu kaugküttevõrguga, kuid hageja ei oleks kütet kasutanud, oleks talvisel perioodil tekkinud torude külmumise oht. Hageja oli juba
5. juunil 2005 sõlminud liitumislepingu AS-ga Tartu Veevärk, mille kohaselt on eramu ühendatud Tartu linna tsentraalsesse veevõrku alates
6. juulist
7. Seoses vee olemasoluga eramu torustikus oli hageja sunnitud eramut kütma üle vee külmumistemperatuuri. Kuna kostja lepingut rikkudes ühendas hageja kaugküttevõrku alles
8. oktoobril 2007, oli hageja sunnitud eramut vee torustikus külmumise vältimiseks kütma elektriga (liitumisleping Eesti Energiaga sõlmitud
9. aprillil 2005). Seega ei saanud olla hageja huvides kaugküttevõrguga eramu ühendamise edasilükkamine. Hageja ei nõustu kostja väitega selle kohta, nagu oleks hageja ja kostja kokku leppinud välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaja edasilükkamises. Hageja eitab sellekohase kokkuleppe sõlmimist müügijuhi Riho Kõksiga. Pealegi ei oma sellekohase kokkuleppe olemasolu mingit õiguslikku tähendust, kuna liitumislepingu punkti 8.1 kohaselt saab lepingut muuta vaid kirjalikus vormis. 2 Hagiavaldusele lisatud
10. oktoobri 2007 soojustrassi ehitustööde lõpetamise akt ei tõenda hageja ja kostja vahelist kokkulepet lepingu täitmise tähtpäeva edasilükkamise kohta. Selles aktis andis hageja tarbijana allkirja selle kohta, et tal ei ole pretensioone selle kohta, et ehitustööd on lõppenud ja soojatrass valmis käikuandmiseks. Nimetatud akt ei sisalda ühtki sõna selle kohta, kas trass on valminud tähtajaks, enne tähtaega või pärast seda. Seetõttu ei olnud hagejal ka võimalik trassi valmimise tähtaja rikkumise suhtes ei oma nõustumist ega vastuseisu avaldada. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja aktile ehitustööde lõpetamise kohta allkirja andes oleks ta tunnistanud nõuete või võlasuhte puudumist. Hageja pidas aktile allkirja andes silmas pretensioonide puudumist valmis saadud tööde tehnilise teostuse ja kvaliteedi osas. Kinnitust selle kohta, kas hageja soovib esitada või loobuda leppetrahvinõudest, kostja temalt ei küsinud, ja hageja ka omal initsiatiivil selles aktis andnud ei ole. Võlasuhte puudumist ei saa see akt kinnitada juba ainuüksi põhjusel, et hagejal oli täitmata akti allakirjutamise päeval lepingutasu viimase osa maksmise kohustus. Hageja ei ole kaotanud õigust nõuda leppetrahvi. Hageja teatas esmakordselt leppetrahvi nõudest
11. juulil 2007, kui kostja müügijuht Margus Kriisa andis hagejale üle eramu soojasõlme. Müügijuht vastas hageja pärimisele, et leppetrahv tuleb välja arvutada ja esitada kirjalik nõue. Teistkordselt teatas hageja leppetrahvi nõudest
12. novembril 2007, kui hageja sõlmis kostja esindaja Margo Külaotsaga müügilepingu eramu soojaga varustamiseks. Kostja esindaja teatas hagejale, et õige pea peaks talle saadetama viimane arve ja siis saab hageja leppetrahvi välja arvutada ning selle nõude vormistada ja esitada. Viivitatud päevade arv selgus
13. oktoobril 2007, mil allkirjastati tööde lõpetamise akt. Lepingu punkti 4.2 järgi moodustas ühe osa lepingu hinnast kinnistu sisese torustiku maksumus, mis selgub alles tööde lõpetamise järgsete mõõdistamiste käigus. Mõõdistamise tulemused selgusid ja kostja esitas need hagejale
14. novembril 2007 esitatud arvel nr
15. Hageja leiab, et antud juhul muutus leppetrahvi nõue sissenõutavaks alles eelmärgitud arve kättesaamisest, kuna ei saa lugeda sissenõutavaks leppetrahvi nõuet olukorras, kus selle suurus pole mitte ainult teada, vaid seda ei ole ka enne teatavate tulevikus toimuvate sündmuste aset leidmist üleüldse võimalik välja arvutada. Eelneva põhjal leiab hageja, et on leppetrahvi nõudes käitunud igati heas usus, mõistlikult ning arukalt, oodates tasakaalukalt ja põhjendatult ära kostja poolt arve esitamise, mis andis talle võimaluse leppetrahvi suuruse väljaarvestamiseks ja esitamiseks. Hageja positsiooni tõttu lepingulises suhtes ei saa eksisteerida

§ 159

lg 2 sätte eesmärgiks olevat leppetrahvi nõudeõiguse hagejapoolset kuritarvitamist, mida saaks või peaks kohus õigluse jaluleseadmise nimel kostja huvide kaitseks tõkestama. Kui kohus ei nõustu siinkohal hagejaga, palub viimane kohtul alternatiivina kooskõlas

§ 6

lg 2 jätta kohaldamata

§ 159

lg 2 sätted, sest leppetrahviõiguse kaotanuks tunnistamise tagajärjed oleksid hageja suhtes vastuvõetamatult ebaõiglased ja seega vastuolus konkreetsetest seadusesätetest kõrgemal seisva hea usu üldise õiguspõhimõttega. Kohtu poolt tehtud järeldused ja põhjendused, menetluskulude jaotus Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus loeb poolte seletuste, kohtule esitatud liitumislepinguga (tl 7-9), aktiga välissoojustrassi ehitustööde lõpetamise kohta (tl 10), hageja 21.12.2007 leppetrahvinõudega (tl 12) ja kostja 18.01.2008 vastusega leppetrahvinõudele (tl 13) tõendatuks järgmised asjaolud: hageja ja kostja sõlmisid

1. veebruaril 2006 liitumislepingu nr L291, mille objektiks oli aadressil X tn 49 Tartus asuva eramu ühendamine võrguettevõtja AS Tartu K. kaugküttevõrguga ja võrguühenduse kasutamine; liitumislepingu punkti 6.5 kohaselt oli välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaeg
2. september 2006; välissoojustrassi ehitustööd aadressil X tn 49 Tartus lõpetati ja anti hagejale üle
3. oktoobril 2007; liitumislepingu punkti 6.7 kohaselt oli võrguettevõtja välissoojustustrassi ehitamisega viivitamisel kohustatud tasuma leppetrahvi 0,1% lepingutasust iga viivitatud päeva eest. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale oli kostjapoolne lepingurikkumine teada juba
4. septembril
5. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja teatas leppetrahvinõudest kostjale mõistliku aja 3 jooksul

§ 159

lg 2 tähenduses ja seega, kas tal on õigus nõuda 30 837 krooni suuruse leppetrahvi tasumist.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Võlaõigusseaduse kommentaaride (P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2006, § 158, komm 4.7.) kohaselt sõltub leppetrahvi kui aktsessoorse kõrvalkohustuse sissenõudeõiguse teostamine sellest, kas leppetrahvi kokkulepe on leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise ajal ehk siis lepinguliste kohustuste rikkumise ajal veel kehtiv ja kas kohustust on rikutud. Käesoleval juhul tuleb eelnevalt tuvastada leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise ajahetk, kuna kohtus tunnistajana ülekuulatud Riho Kõks osutas hageja ja kostja vahel sõlmitud suulisele kokkuleppele selle kohta, et välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaega lükati edasi. Hageja vaidleb vastu sellesisulise kokkuleppe olemasolule, märkides ühtlasi, et liitumislepingu järgi tuli lepingu muudatused vormistada kirjalikult.

§ 11

lg 2 ja § 13 lg 2 koostoimest tuleneb, et kui lepingus on ette nähtud lepingu muutmine kindlas vormis, tuleb lepingu muutmisel ettenähtud vormi järgida, vastasel korral ei loeta lepingut sõlmituks.

§ 13

lg 3 nähakse ette erand eeltoodud üldreeglist – kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Kohus leiab, et lepingu täitmise tähtaja edasilükkamine ei ole tõendatud. Antud juhul ei ole toimunud nõuetekohast lepingu muutmist ja kuivõrd tulenevalt väidetava kokkuleppe asjaoludest ei olnud tegemist täiendava tähtaja andmisega puuduste kõrvaldamiseks, ei lükku ka edasi leppetrahvi nõudeõiguse tekkimine. Kohus ei tuvasta aluseid ka

§-s 13 lg 3 sätestatud erandi kohaldamiseks. Kostja kirjaliku vastuse (tl 17-19) kohaselt sõlmiti suuline kokkulepe välissoojustrassi ehitamise lõpptähtaja edasilükkamise kohta vahetult pärast liitumislepingu sõlmimist, tunnistaja Riho Kõksi ütluste kohaselt toimus see suve algul, enne soojustrassi ehitamisega alustamist, taolise kokkuleppe olemasolu ei kinnita hageja 2007 kevadel 03.04.2007 esitatud teabenõudes (tl 33) ega kostja oma vastuses sellele (tl 34). Hageja selgitus ning kohtule esitatud AS-ga Eesti Energia ja AS-ga Tartu Veevärk sõlmitud liitumislepingud kinnitavad aga hageja huvi kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmise vastu algselt kokkulepitud tähtajaks. Seega tuleb leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise ajaks lugeda 16. september 2006 ehk lepingus välissoojustrassi ehitamise lõpptähtajaks märgitud tähtpäevale järgnevat päeva. Eeltoodu põhjal leiab kohus, et esinevad leppetrahvi nõudeõiguse tekkimise materiaalsed eeldused: antud asjas puudub vaidlus liitumislepingu kehtivuse üle leppetrahvi nõude esitamise õiguse tekkimise hetkel, samuti ei vaidlusta kostja, et välissoojustrass ei saanud nimetatud tähtpäevaks valmis.

§-st 159 lg 2 tuleneb, et võlausaldaja peab teate leppetrahvi nõudmisest teisele poolele esitama mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, vastasel korral kaotab ta õiguse nõuda leppetrahvi. Kohus nõustub kostjaga selles, et

§ 159

lg 2 sõnastuse kohaselt tuleb leppetrahvi nõudest teatamise tähtaega hakata arvestama ajast, mil hageja sai teada kohustuse rikkumisest. Riigikohus on samuti märkinud tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, et kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ja annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Samas tsiviilasjas on Riigikohus mõistliku aja määramise kohta

§ 159

lg 2 kohaldamisel leidnud, et mõistlik aeg

§ 159

lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning et pooltevaheliste suhete kontekstis peab mõistliku aja määramisel arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist, st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid. Käesolevas tsiviilasjas ei olnud hageja poolt leppetrahvi nõude esitamisel leppetrahvi nõue tulenevalt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1, mille järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, veel aegunud. Samas hinnates hageja ja kostja käitumist lepingulises suhtes, leiab kohus allpooltoodud põhjendustel, et hageja poolt leppetrahvi nõude 4 esitamist aasta ja kolm kuud pärast rikkumisest teadasaamist ei saa lugeda esitatuks mõistliku aja jooksul

§ 159

lg 2 mõttes.

§ 7

lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlaõigusseaduse kommentaaride (§ 6, komm 4.1) järgi on hea usu põhimõte õiguse normina võlaõiguse kõige kõrgem norm. /…/ Heas usus käitumisena on nimetatud ausust, lojaalsust, õiglust, koostööd, teise poole huvidega arvestamist, lepingu muutmist, kui muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud jne. Paragrahvi 6 kommentaaride kohaselt (§ 6 komm 4.2.3) peavad õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) pikema aja möödumine õiguse teostamise võimaluse tekkimisest, 2) õigustatud isikul oli võimalus talle kuuluvat õigust selle aja jooksul teostada, 3) võttes arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata ka tulevikus. /…/ Hinnates objektiivselt viivitust, mis tekkis nõude esitamisel, tuleb arvestada, kas õigustatud isik oli oma nõudest teadlik, kas varasem nõude esitamine oli võimalik ja kas õiguse teostamine antud asjaoludel oli nõutav. Õigustatud poole käitumine peab olema niisugune, millest võis mõistlikult aru saada kui loobumisest omandatud nõude esitamisest. Hageja poolt kohtuistungil antud selgitusest nähtub, et ta oli leppetrahvi nõude esitamise õigusest teadlik juba liitumislepingu sõlmimisest alates, kuid teatas soovist nõuda leppetrahvi alles

1. detsembril
2. Pärast liitumislepingu sõlmimist on hageja ja kostja vahetanud küll mitmeid kirjalikke dokumente: hageja 03.04.2007 teabenõue, kostja 09.05.2007 vastus teabenõudele ja 29.10.2007 akt välissoojustrassi ehitustööde lõpetamise kohta, kuid üheski neist dokumentidest ei ole hageja teatanud kostjale leppetrahvi nõudmise soovist. Samuti on hageja viimase esitatud arve (tl 11) tasunud kohe, selle asemel, et lepingu rikkumisele tuginedes keelduda viimase osamakse tasumisest. Siinkohal leiab kohus, et ehkki leppetrahvi nõudele ei ole kehtestatud kohustuslikku vormi, ei saa hageja kirjalikus seisukohas (tl 25) antud seletustega selle kohta, et ta teatas kostjale leppetrahvi nõudmise soovist esmakordselt
3. juulil 2007, kui kostja müügijuht andis Margus Kriisale üle eramu soojasõlme, ning teistkordselt
4. novembril 2007, kui hageja sõlmis kostja esindaja Margus Külaotsaga müügilepingu eramu soojaga varustamiseks, lugeda leppetrahvi varasemat nõudmist tõendatuks, kuna seda ei kinnita teised tsiviilasjas esitatud tõendid. Samas kinnitaks see väide tõendatuks lugemisel, et hageja polnud enne seda kordagi kostjale märku andnud leppetrahvi nõudmise soovist ning ka viimati nimetatud tähtaegasid leppetrahvi nõude esitamise ajana aktsepteerides, tuleb möönda, et selleks ajaks oli möödunud pikk aeg leppetrahvi nõudeõiguse tekkimisest. Kohus leiab, et hageja on põhjendamatult ja hea usu põhimõttele vastukäivalt kaua viivitanud kostjale leppetrahvi nõudest teatamisega. Kohus ei tuvasta asjaolusid, mis takistasid hagejal leppetrahvi nõudmisest kostjale teatada vahetult pärast rikkumisest teadasaamist. Hageja põhjendus, et ta jäi ootama viimast arvet kostjalt, et seejärel esitada leppetrahvinõue konkreetses summas, ei ole kohtu arvates kooskõlas heas usus tegutsemise põhimõttega, kuna hageja ei arvestanud seejuures kostja huvidega. Kostja esindaja kohtus antud selgituse kohaselt ehitati X tänavatrassi vaid hageja jaoks, kuna teisi liitujaid sel hetkel seal ei olnud, kostja investeeris trassi ehitusse üle 2 miljoni ja kui hageja oleks
5. aasta septembrikuu jooksul teatanud, et nõuab leppetrahvi, oleks kostja teadnud sellega arvestada ja selle tõttu omapoolsed kohustused ära täitnud. Kuna hageja teatas leppetrahvinõudest alles pärast välissoojustrassi hagejale üleandmist ja arve esitamist, puudus kostjal võimalus sellega arvestada ja võtta kasutusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kohus leiab, et käesoleval juhul on täidetud ka kolmas eeldus õiguste kaotamiseks hea usu põhimõttest tulenevalt, so võttes arvesse õigustatud isiku käitumist, pidi kohustatud isik mõistlikult eeldama, et nõuet ei esitata ka tulevikus. Kohtus on tõendamist leidnud, et hageja ei teatanud enam kui aasta jooksul alates rikkumisest kostjale oma soovist nõuda leppetrahvi, seega võis kostja mõistlikult eeldada, et sellist nõuet ei esitatagi, arvestades ka siinkohal kostjale X tänavale tänavatrassi ehitamise eripära (üks liituja) ja sellega kaasnenud kulutusi. Pealegi kirjutas hageja 29.10.2007 alla aktile välissoojustrassi ehitustööde lõpetamise kohta, millega osapooled kinnitasid, 5 et välissoojustrassi ehitustööd aadressil X tn 49, Tartu on lõppenud ja soojustrass valmis käikuandmiseks. Sealsamas kinnitas hageja oma allkirjaga, et tal ei ole pretensioone võrguettevõtjale. Kohus leiab, et taolise sõnastuse puhul on üldlevinud tavaga kooskõlas ja mõistlik eeldada, et pretensioonide all on antud juhul mõeldud nii pretensioone soojustrassi ehitustööde tehnilise lahenduse ja teostuse osas kui ka muid akti aluseks olevast lepingust tulenevaid ehitustööde teostamisega seotud nõudeid (nt tööde tegemise tähtaeg). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna hageja ei teatanud kostjale leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist, on ta kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi. Arvestades hageja hea usu põhimõtetega vastuolus olevat käitumist leppetrahvi nõudest teatamisel, ei pea kohus vajalikuks analüüsida hageja taotlust jätta

§ 159

lg 2 sätted kohaldamata kooskõlas

§ 6lg 2 sätestatuga. Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, jättes hagi rahuldamata, jätab kostja menetluskulud hageja kanda. Kohtunik 6