lg 2, mis on jõustunud peale Põhiseaduse kehtestamist, on vastuolus PS §-iga 32, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Kaebuse esitaja tunnistati tagastamise õigustatud subjektiks, mistõttu tal tekkis varaline nõudeõigus maa tagasisaamiseks. Kaebuse esitaja peab AÕSRS § 18 lg 2 Põhiseaduse §-iga 32 vastuolus olevaks, sest nimetatud säte piirab ebaproportsionaalselt kaebuse esitaja võimalusi saada tagastatava maa omanikuks ehk realiseerida oma varaline nõudeõigus maa tagastamiseks. 2 AÕSRS § 18 lg 2 säte, millega on võrdsustatud olemuslikult erinevad õigusaktid – EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 144 ja hilisem ENSV taluseadus – on ebaproportsionaalne. Kirjeldatud säte ei ole sobiv, kohane ega mõõdukas omandi piiramiseks. Kaebuse esitaja eesmärgiks on saavutada olukord, kus kolmandal isikul Ilmar Allesel võetakse ära erastamise õigus maale, mille osas on tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud kaebaja. Kaebuse esitaja soovib saada tagasi oma isa ja vanaisa maad. VASTUSTAJA JA KOLMANDATE ISIKUTE VASTUVÄITED Nii vastustaja – Kambja Vallavalitsuse kui ka 3.isikute – Tartu Maavalitsuse esindaja ja Ilmar Alles paluvad jätta kaebus rahuldamata. Esindajad on ühisel seisukohal,
Vastuväidete kohaselt otsustati Kambja Vallavalitsuse 15.06.1999 korraldusega nr 136 mitte tagastada XXX 13,634 ha Järve nr 37 talu maadest, mida kaebuse esitaja vaidlustanud ei ole. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud tema avalduse alusel Kambja Vallavalitsuse 10.08.1999 korraldusega nr 157 määratud tagastamata 13,643 ha maa eest kompensatsiooni saamist. Vastustaja on seisukohal, et eelnimetatud korralduste jõustumisega lõppes kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise menetlus ja nimetatud maa suhtes tehtud edasised toimingud ei saa enam rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Tegemist ei ole kaebuse esitaja omandi puutumatuse rikkumisega jätkuvalt riigi omandis oleva maa erastamisel kolmandale isikule. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et Kambja Vallavalitsuse 15.06.1999 korraldusega nr 136 otsustati mitte tagastada XXX 13,634 ha Järve nr 37 talu maadest MaaRS § 6 lg 2 p 2 ja 3 alusel. XXX esitas avalduse maa eest kompensatsiooni määramiseks tagastamata maa suhtes ning Kambja Vallavalitsuse 10.08.1999 korraldusega nr 157 määrati XXX tagastamata 13,634 ha maa eest kompensatsioon. Neid haldusakte XXX vaidlustanud ei ole, järelikult on nad jõus ja nende üle vaidlust ei ole. Tagastamata vara eest on riik kaebuse esitajale kompenseerinud seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Kohus ei nõustu kaebaja väitega,
lg 2 on vastuolus Põhiseaduse §-iga 32, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. AÕSRS § 18 lg 2 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud ning Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa ei kuulu maareformi seaduse § 6 2.lõike punkti 2 alusel endistele (õigusjärgsetele) omanikele või nende pärijatele tagastamisele ainult siis, kui maa eraldamisel on kinni peetud taluseaduse § 8 sätetest. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel või kompenseerimisel loetakse Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks 3 antud maaga võrdseks kuni taluseaduse jõustumiseni EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu 1988.aasta 22.märtsi määruse nr 144 „Individuaalse töise tegevuse kohta põllumajanduses“ ning ENSV Ministrite Nõukogu 1989.aasta 16.veebruari määruse nr 71 „Talumajanduse arendamise esmaste abinõude kohta“ alusel talude rajamiseks antud maa. Kohus peab vajalikuks ära märkida ka asjaolu,
lg 2 säte kehtib juba alates 01.12.1993 ja seni ei ole kohtud pidanud vajalikuks tunnistada käesolevas asjas nimetatud sätet põhiseadusevastaseks. Kohtu arvates ei ole Põhiseaduse § 32 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise nõuete suhtes kohaldatav, sest see säte kaitseb isikut Eesti riigi poolt pärast Põhiseaduse jõustumist toimepandud sundvõõrandamiste eest. Kohus on seisukohal, et kaebaja viide Põhiseaduse §-le 32 ei ole asjakohane, kuna see põhiõigus ei ole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist. Ka Riigikohus on oma põhiseaduslikkuse järelevalve asjade lahendites asunud seisukohale, et PS § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seadusesätte põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada Põhiseaduse §-ga 32. Eeltoodu põhjal leiab kohus,
lg 2 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-s 32 sätestatuga, mille kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud ja see kaebuse esitaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuna antud juhul on tegemist õigusvastaselt võõrandatud maaga, mille eest kaebuse esitaja sai kompensatsiooni ja mis anti Ilmar Allesele taluseaduse alusel talumajapidamise rajamiseks, siis asub kohus seisukohale, et maa erastamisel saab rakendada AÕSRS § 18 lg 2 ja lugeda Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maaga võrdseks kuni taluseaduse jõustumiseni EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu 1988.aasta 22.märtsi määruse nr 144 alusel talude rajamiseks antud maa. Kohus nõustub vastustajaga selles, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise korralduse jõustumisega lõppes kaebuse esitaja suhtes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise menetlus ja nimetatud maa suhtes tehtud edasised toimingud ei saa enam rikkuda kaebuse esitaja õigusi, sest tegemist ei ole kaebuse esitaja omandi puutumatuse rikkumisega jätkuvalt riigi omandis oleva maa erastamisega kolmandale isikule. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlustatud Kambja Vallavalitsuse 19.10.2006 korralduse nr 305 ja 16.11.2006 korralduse nr 338 tühistamiseks alused puuduvad, mõlemad haldusaktid on antud õiguslikel alustel ja õiguspärased, mistõttu kohus jätab kaebuse rahuldamata. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Maare Aloe kohtunik 4 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.