Obsah (5)

§ 3§ 4§ 55§ 63§ 58

3-08-2293 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus, 04. märtsil 2009.a., Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja - sihtasutuse K esindajate R. L`i ja K. T`i ning vastustaja - Lääne-

§ 3lg 2 rikkumine).

Haldusakti andmisel ei ole välja selgitatud olulisi asjaolusid ega rakendatud kaalutlusõigust (hinnatud erinevaid võimalusi) (

§ 4eiramine).

Valla äärealadel, põldude ja heinamaade servas asuv K juba ongi ehitatud tulepüsiva ehitisena mittepõlevatest materjalidest, varustatud tuletõrjeveevõrgu süsteemiga (vesikud koos kappidega, joatorude ning torustikega tuletõrjeautode jaoks), tuleohutussignalisatsiooniga ning kõigi võimalike ja vajalike tulekustutusseadmetega. Sihtasutuse kinnistul asub veevõtukoht. Objektil 08.09.2008. aastal viibinud K päästekomando pealik A. K kinnitas, et lähestikku mitme veevõtukoha jaoks puudub vajadus. Nõuda täiendava veevõtukoha rajamist, kui veevõtukoht on olemas ja rakendatud kõik tulekahju kustutamist tagavad meetmed on selgelt ülearune. Pealegi asub ettevõte valla äärealal, olles ümbritsetud põllu- ja heinamaadest, kus ei saa kehtida tuleohutusele tiheasustuses seatud nõuded. Peale selle ei ole haldusakt selge ega üheselt mõistetav vaid vastuoluline (

§ 55lg 1 eiramine).

Ettekirjutusega on rikutud SA K õigusi ja piiratud tema vabadusi. Vaneminspektor L. Okas ei esitanud kontrollitava objekti administratsioonile paikvaatlusprotokolli. Pärast Lääne-Eesti Päästekeskuselt kaebusele vastuse saamist esitas SA K sellele kohtuistungil oma kirjalikult vormistatud vastuväited ja seisukohad. Vastuväidete ja seisukohtade ning kohtuistungil täiendavalt esitatu kohaselt:

1. On vaidlustatud haldusakt õigusliku aluseta. Seaduslikuks aluseks ei saa olla ettekirjutuses nimetatud siseministri määrus nr 55 „Tuleohutuse üldnõuded”. Kui veevõtukoha nõuet ei tulene otse seadusest siis ei saa sellise kohustuse täimist eraõiguslikult isikult nõuda. Ka üldnõuetes ei ole kirjas, et veevõtukoht peaks olema igal ettevõttel.
2. Puudub Eestis seadus, mis määratleb territooriumid ja tiheasustusega maa-alade kategooriad. On arusaamatu ja õigusliku aluseta Päästekeskuse väide hooldekodu asumise kohta tiheasustusega alal. K vallavalitsus on tõendanud, et hooldekeskuse ümbruses reaalselt tiheasustust pole, tegemist on piirkonna äärealaga, mida ümbritsevad põllud. Tiheasustuse olemasolu või selle puudumine tulebki määrata realiteetidest tulenevalt, selleks ei saa kasutada planeeringuid mis oma olemuselt on tulevikuvisioonid sellest, kuhu ja mida ehitama hakatakse. Planeeringus märgitu ei pruugigi saada ellurakendatuks. 2
3. Toob inspektor L. Okase nõue rajada veevõtukoht kaasa märkimisväärsed rahalised kulutused (300 000 + 900 000 krooni hinnanguliselt), olemata seejuures seotud ettevõtte tegevusalaga. Hea halduse põhimõte on proportsionaalsuse nõue, keelatud on ülemäärasus, enne haldusakti andmist tuleb teha proportsionaalsuse test (analüüsida eesmärgi legitiimsust, vahendi sobivust, vajalikkust ja mõõdukust). Päästekeskus on neid nõudeid rikkunud. Kes ei ole aastakümnete vältelt tuleõnnetusi juhtunud. Päästekeskuse esitatud nõue on ülemäärane.
4. Väidab Päästekeskus, et tuletõrjeauto ühest paagitäiest veest ei jätku kustutustöödeks. Kuid on ebaseaduslik panna kustutusvee tagamise kohustus eraõiguslikule isikule; selline funktsioon ei kuulu tema põhiülesannete hulka. Tulekahju kustutmise ja selle vajalikud vahendid peab tagama Päästekeskus kelle ülesandeks tulekustutamine on. Kui Päästekeskusele ei jätku vett on see tingitud päästetehnika vähesusest või madalast kvaliteedist ehk oma ülesannete kõrgusel mitteseismisest. Hooldekeskus seevastu on taganud tulekahju kustutamist tagavad meetmed; olemas on tuletõrjeveevõrgusüsteem (vesikud, kapid, jaotorud, torustikud) ning kokkulepe teise veevõtukoha omanikuga vee kasutamiseks; samuti on rakendatud abinõud tulekahjust teavitamiseks ja selle ennetamiseks.
5. Saab koormisi eraõiguslikule isikule panna ainult seaduse alusel mistõttu ettekirjutuse viide standardile EVS 812-6.205 pole asjasse puutuv. Päästeseadus ei sätesta kohustus omada ega ehitada eraõiguslikul isikul veevõtukohta. Isegi kui hakata veevõtukohta ehitama võivad selle rajamisel kirikaia kaitsevööndisse takistuseks saada muinsuskaitse ameti nõuded.
6. tuleb EVS 812-6 p.s 7.4.7 toodud normis „tuletõrje-veehoidla kasutusraadius oleneb kasutatavast tuletõrjetehnikast ning see on enim 200 meetrit” esinevat sõna „enim” lugeda tähenduses „rohkem kui”. Kohtukõnes leidis kaebaja, et ettekirjutus on ka tühine sest

§ 63

lg 2 p-s 5 sätestatakse „Haldusakt on tühine, kui:/kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.” Vaidlustatud haldusakti p 1 on vastuoluline. Kuna SA K põhikirjalised ülesanded on teised, puudub objektiivne võimalus ettekirjutuse täitmiseks. Läheb veevõtukoha rajamise nõue vastuollu Põhiseaduse §-ga 32 mille kohaselt on igaühel õigus oma vallas- või kinnisasja (maatükk) vabalt kasutada. Määruses nr 55 toodud nr 55 toodud põhiõiguse piirang on antud ilma sõnaselge volituseta; sellised piirangud peavad tulenema eelkõige seadusest (3-3-1-36-05). 3 Vastustaja kaebust ei tunnista. On ebaõige kaebaja seisukoht haldusakti andmisel kaalutlusõiguse rakendamata jätmise kohta. Tuleohutusbüroo ametnik, omades vastavat eelinformatsiooni objektil tuletõrje veevõtukoha olemasolust, fikseeris paikvaatluse käigus, et veevõtukoht ei ole korras kuna see on ümber ehitatud juurviljahoidlaks. Samuti ei olnud nimetatud veevõtukohta kajastatud objekti kohta käivas dokumentatsioonis ega üldises tuleohutusjuhendis. Kuna hooldekeskuse juhatuse liige selgitas, et nn kartulihoidla ei olegi tuletõrje-veevõtukoht leidis vaneminspektor L. Okas, et ta ei saa enam anda ettekirjutust oletatava veevõtukoha, millest andsid tunnistust nüüdses kartulite panipaigas säilinud torustik ja väljaspool seda olev ning hoidlaga toru abil ühendatud kaev (lk 40, 48-50), kordategemiseks vaid on kohustatud tegema ettekirjutuse tulekahju kustutamist tagavate meetmete tagamiseks ning üldise tuleohutusjuhendi korrigeerimiseks, et omanik ise määraks tuletõrje-veevõtukoha asukoha. Tuletõrje-veevõtukoha nõue tuleneb Eesti standardist EVS 812-6:2005, mille p 4.4 sätestab, et tuletõrjeveevärk tuleb rajada tulekahju kustutus- ja päästetööde kiirendamiseks ning tõhustamiseks ehitises ja selle ümbruses ja punkt 4.5 kohaselt peab iga hoonestatud kinnistu olema tulekahju kustutamiseks kaetud tuletõrjeveega ja p 7.4.7 ütleb, et tuletõrje-veehoidla kasutusraadius oleneb kasutatavast tuletõrjetehnikast ning see on enim 200 meetrit. Kaebuse esitaja poolt nimetatud nn tuletõrjevee võrgusüsteemi näol on tegemist hoones sees paikneva torustikuga, mis ei ole veega täidetud ehk kustutusvee kuivtoruga. Sellise süsteemi kasutamise korral ei jätku torustiku kustutustöödeks vajaliku veega täitmiseks K komando tuletõrjeauto ühest paagitäiest veest ja seega on hädavajalik kustutusvee tagavara olemasolu objektil. Tuletõrjevee võrgusüsteem on esmane hoonesisene tulekustutusvahend ja tegemist ei ole süsteemiga, millest saaks täiendavalt vajalikku vett võtta. Kohtuistungil märkis vastustaja täiendavalt, et hooldekeskuses asuv torustik saab vee aleviku üldveevõrgust, on seetõttu ebapiisavalt madalasurveline ning tulekahjude korral esineda võivate voolukatkestuste korral jääb üldse veeta, pealegi ei pruugi põlengu korral olla võimalik hoones asuvat torustikku kasutada (peaksid olema väljaviigud vähemalt 10 m kaugusel). Arvestades ülaltoodut ei ole ettekirjutus kuidagi ebaproportsionaalne ning selles ei nõuta uue täiendava veevõtukoha rajamist, vaid nagu juba nimetatud, veetõtukoha määramist, milleks võib peale korrastamist olla ka olemasolev. Oluline on ka eristada kaebuse esitaja poolt nimetatud signalisatsioonisüsteemi tulekustutusvahenditest. Automaatne tulekahjusignalisatsioonisüsteem on tulekahju avastamise ja ohust teavitamise vahed, mille eesmärgiks on hoones viibivaid inimesi tekkinud ohust õigeaegselt informeerida. Ettekirjutusega pandud kohustuse eesmärgiks on tagada tulekahju korral selle kiire kustutamine, mitte sellest teate andmine ja edastamine, millised nõuded on antud objektil korrektselt täidetud. Iseloomustades objekti ja selle asukohta märgib vastustaja järgmist. 4 SA K asub K alevis aadressil Ida 2, seega tiheasustusega piirkonnas alevi territooriumi äärealal. Hooldekeskus on kolmest küljest ümbritsetud naaberkinnistutele jäävate hoonetega ning lähim neist paikneb vaid 19 meetri kaugusel. Keskuse kuulumise tiheasustusalasse määrab kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud õigusakt planeeringu kehtestamise kohta mille juurde kuuluvalt kaardilt on hooldekeskuse asumine nimetatud alal jälgitav. Hooldekeskuse hoone kuulub tulenevalt Vabariigi Valitsuse määrusest nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded” tuleohtusklassi TP1, mis tähendab, et ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda, kusjuures üldjuhul sellise ehitise kandekonstruktsioon tulekahjus ei varise. Tegemist on neljakorruselise hoonega, mille kubatuur on 32 948 m3 ja mille kandkonstruktsioonid on suurpaneelidest ja vahe- ja katuselaed monoliitsest raudbetoonist. Samas tuleb märkida, et kuigi hoone ise kuulub klassi TP1 on selle sisustus (magamisesemed, mööbel ja muu sisustus) kõik kergestisüttiv, samuti on seda kasutatud viimistlusmaterjalid. 220 kohaline hooldekeskus on asutus, kus pakutakse nii üldhooldus-, hooldusravi-, erihooldus-, pansionaadi kui avahoolduse teenust. Hooldekeskuses viibivad isikud, kes erivajaduste või sotsiaalse olukorra tõttu ei ole suutelised iseseisvalt elama ning nende toimetulekut ei ole võimalik tagada teiste sotsiaalteenuste või muu abi osutamisega. Seega on Hooldekeskuse klientideks isikud, kes oma olukorra tõttu vajavad ööpäevaringset oma eale ja seisundile vastavat hooldust ja abi igapäevaelus vajalike toimingute sooritamise ning eriarsti poolt määratud ravi. Eeltoodust tulenevalt on eriti oluline Hooldekeskus poolt just selliste klientide, s.t. toimetulekuraskustega eakate ja psüühiliste erivajadustega isikute, kes pealegi oma tegevuse või tegevusetusega võivad tekitada kahju iseendale või teistele inimestele, ohutuse ja sealhulgas ka tuleohutuse, kindlustamine ööpäevaringselt. Kohtu seisukoht Ehitusseaduse § 3 lõike 1 alusel antud Vabariigi Valitsus 27.10.2004 määruse nr 315 „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded” § 28 lg 1 p 3 järgi peab igale ehitisele olema määratud teda teenindav tuletõrje-veevõtukoht. Tuleohutuse üldnõuete § 11 p 2 kohustab objekti valdajat töötama välja ja rakendama tulekahju ennetamist, tule leviku tõkestamist, inimeste ohutut evakueerimist ja tulekahju kustutamist tagavad meetmed. Objektide puhul, mille tuleohutusülevaatus viiakse läbi PäästeS § § 283 lõike 4 alusel kehtestatud korras läbi vähemalt üks kord aastas kehtestab objekti valdaja objekti üldise tuleohutusjuhendi. Üldises tuleohutusjuhendis kajastatakse nõuded territooriumile, sealhulgas territooriumil asuva tuletõrjeveevarustussüsteemi (mille hulka kuuluvad ka välisveevõtukohad) ja sellele juurdepääsuteede korrashoiule (Tuleohutuse üldnõuded, § 6 p-d 2 ja 6). 5 Hooldekodude kuuluvad objektide hulka, mille tuleohutusülevaatuse viiakse päästeasutuse poolt läbi vähemalt üks kord aastas (siseministri 04.01.2006 määruse nr 4 § 2 p 3). Kohustus SA Kele määratleda oma üldises tuleohutusjuhendis tuletõrje-veevõtukoht ja selle kaugus sisaldub ka hooldekeskusele adresseeritud kehtivas ettekirjutuses „Tuleohutusjärelevalve teostamine” 17-ndast septembrist 2008.a. (p 2). Objekti iga-aastasel kohustuslikul ülevaatusel 08.09.2008 selgus ja fikseeriti paikvaatlusprotokollis (lk 22), et SA K territooriumil asuv veevõtukoht ei ole korras, olles ümber ehitatud juurviljahoidlaks. Samas juures viibinud asutuse juhatuse liikme R. L seletuse järgi aga ongi keldrina kasutatava ruumi ainsaks funktsiooniks (olnud) juurviljahoidla. Eeltoodust tulenevalt kohustatigi hooldekeskust vaidlustatud ettekirjutuse p-ga 1 tagama tulekahju kustutamist tagavad meetmed ning selgitati, et tiheasustuses on ette nähtud sellise tuletõrje-veevõtukoha olemasolu, mis tagaks vajaliku kustutusvee olemasolu tulekahju korral objektil, mitte kaugemal kui 200 meetrit. Ühtlasi märgiti, et vajalik veehulk hooldekeskuse hoonetekompleksi puhul on 20 l/s 3 tunni jooksul ehk 216 m3, seda tulenevalt Eesti Vabariigi standardist EVS 812-6: Ehitise tuleohutus. Kokkuvõtlikult seisnes objekti iga-aastase kohustusliku ülevaatuse tulem ja Lääne-Eesti Päästekeskuse 17.09.2008 ettekirjutus selles, et sihtasutust K kohustati oma üldises tuleohutusjuhendist määratlema tuletõrje-veevõtukoht (p 1 – ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks) ning p-ga 2 tagama veevõtukoha nõuetekohasus (korrasolek ja mahutavus vastavalt kehtivale standardile). Ettekirjutus ei kohusta otsesõnu asutust ehitama uut veevõtukohta vaid tagama selle olemasolu, mis on saavutatav ka praegu juurviljahoidlana kasutatava ruumi esialgse funktsiooni taastamisega. Tulekustutusvee ammutamiseks võib kasutada ka selle võtmiseks kohandatud looduslikku veevõtukohta (tulekustuseks vajalik veeluhulk peab olema tagatud igal aastaajal igasuguse ilmastikuga (Tuleohutuse üldnõuded, § 71). Tuletõrje-välisveevõtukoht kuulub tuletõrje veevõtusüsteemi (VVm2005-315 „Ehitisele ja selle osadele esitatavad tuleohutusnõuded”, § 28 lg 1 p 3, § 29). Nõuded tuletõrjeveevõrgule kehtestab Tuleohutuse üldnõuete V. peatükk ning veevõtukoha tehnilised tingimused EVS 812-6:2005 „Ehitise tuleohutus. Osa 6. Tuletõrje veevarustus”. Standardi p 7.4 Tuletõrje-veehoidla alap 7.4.7 märgib, et „tuletõrjeveehoidla kasutusraadius oleneb kasutatavast tuletõrjetehnikast: - tuletõrjeautodel on see enim 200 m ja mootorpritsidel 100-150 m (sõltuvalt tehnilistest näitajatest). Tuletõrje-veehoidlate kasutusraadiuse suurendamiseks on lubatud ehitada kuni 100 m pikkusi isevoolseid tarnetorusid veehoidla ja veevõtukaevu vahel. ... „ 6 Sõna „enim” (ülivõrre sõnast palju), mille sisu üle tekkis menetlusosalistel vaidlus, tähendab, et veevõtukoht ei tohi ehitisest, mille kustutamiseks vett kasutatakse, olla kaugemal kui 200 m (tuletõrjeautode puhul). Kaebaja esindaja välja pakutud vaste rohkem kui sõnale „enim” muudaks tingimuse mõtetuks – TsÜS § 3 järgi tuleb tõlgendamisel sellistest eksperimentidest hoiduda. SA K ümbruses puudub 200 m raadiuses nõuetekohane tuletõrje-veevõtukoht. Objekti omaniku, käesoleval juhul SA Ke kohustused tulekahju kustutamist tagavate meetmete osas sõltumatult muudest põhikirjalistest eesmärkidest on sätestatud PäästeS § 251 lg 1 p-s 1, §-s 25 lg 4 ja PäästeS § 21 lõike 1 alusel antud ning eelpool viidatud Tuleohutuse üldnõuete § 11 p-s 2. PäästeS § 251 lg1 järgi lasub objekti omanikul üldine kohustus tagada objekti tuleohutus, mis hõlmab ka tuleohutusnõuete täitmist ja korraldamist. Tuleohutusnõuded on aga tehnilised ja korralduslikud meetmed, mille eesmärgiks on objekti tuleohutuse tagamine. Kuivõrd välisveevõtukoht on tuletõrje veevarustussüsteemi komponent peabki objekti omanik vastavalt PäästeS § 251 lg 1 ja Tuleohutuse üldnõuete § 11 p-le 2 rakendama abinõud tuletõrje-veevõtukoha korrasoleku tagamiseks. Seega on vaidlustatud ettekirjutus antud õiguslikul alusel. SA K on ettekirjutuse p 1 vaidlustanud nii menetluslikust, vormilisest kui sisulisest küljest. Esmase kaebuse järgi ettekirjutus: ei ole arusaadav ja paikvaatlusprotokolli adressaadile ei esitatud; ebaõigesti määratleb hooldekeskuse asuvana tiheasustuspiirkonnas; ei ole kohane, vajalik ega proportsionaalne kuivõrd hooldekeskus on ehitatud mittepõlevast materjalist, selles ei ole esinenud tulekahjusid ning on objekt niigi varustatud tuletõrjeveevärgi süsteemi ning signalisatsiooniga. Nende väidetega ei saa nõustuda. Tiheasustuse määratlemisse puutuvalt tuleb märkida, et linnad, valdade keskused ja suuremad asulad kuuluvad tiheasustusalade hulka juba traditsiooniliselt. Hajaasustusega asulaks on küla, alevik on üldjuhul vähemalt 300 alalise elanikuga tiheasustusega asula ( VVm2004-335 „Asustusüksuse liigi, nime ja lahkmejoonte määramise alused ja kord”, § 2 lg-d 3, 4). K on enam kui 1000 elanikuga linnalist tüüpi vallakeskus. Peale selle sätestab Maareformi seaduse (MaaRS) § 7 lg 4 enam konkreetse aluse tiheasustusalade piiritlemiseks. Viidatud sätte järgi määratakse tiheasustusega alad kehtestatud planeeringuga. K valla üldplaneering on kehtestatud K Vallavolikogu 11.02.1999 otsusega. Üldplaneeringu lisa 3 kaardimaterjali järgi jääb SA K tiheasustusalasse (lk 51-54). Vallavanema tähelepanek, et hoonestus hooldekeskuse juures reaalselt ei ole väga tihe (lk 38) õigusnorme ümberlükkavat toimet ei evi.

§ 3

lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Proportsionaalsuse põhimõte seondub kaalutlusõigusega mis

4 järgi tähendab haldusorganile antud volitust kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Antud juhul teostas Päästeamet vastavalt oma põhimäärusele tuleohutusalast riiklikku järelevalvet (siseministri 11.04.2006 vastu võetud Päästeameti põhimääruse §-d 1 ja 5). Puuduste avastamisel kontrollitava objekti tuleohutuses polnud Päästeametil, arvestades, et tuleohutus tagamine 7 on üldine huvi ja et SA K on eriline objekt (kontrollimise kohustus vähemalt üks kord aastas) sisuliselt vabadust vaagida, kas ettekirjutust tuleohutusnõuete rikkumise kõrvaldamiseks teha või mitte. 220 hooldekeskuses asuva hoolealuse ohutuse tagamiseks oli ettekirjutuse tegemine möödapääsmatult vajalik. Seetõttu jäävad kaebuse väited ettekirjutuse kaudu nõutud meetme rakendamise mittevajalikkusest ning ebaproportsionaalsusest deklaratiivseteks. Kuivõrd tuletõrje-veehoidla olemasolu on normatiivselt ette nähtud pole võimalik arutleda, kas nõutud meetme rakendamine kehtiva õiguse raames on vajalik või proportsionaalne. Pealegi on selge, et olemasolevad tuleohutust tagavad meetmed (tuletõrje veevõrgusüsteem hoone sees paiknev torustikuga, tuletõrjesignalisatsioon jmt) on oma iseloomult kas teiselaadsed või ei kata objekti kustutusvee vajadust (20 l/s 3 tunni jooksul), omamata seejuures ka vajalikku autonoomsust kuivõrd tulekahju korral jääb nende funktsioneerimine sõltuvusse voolu olemasolust elektrivõrgus ning ligipääsuvõimalusest põleva hoone osaks olevale torustikule. Et kehtivad tuletõrjealased õigusaktid on täitmiseks kinnitas kaebajale ka K päästekomando pealik A. K (lk 26) kelle mõnedele arvamusavaldustele on avaldaja püüdnud menetluse käigus omistada õigusloovat tähendust. Kohtuistungil avaldatu kohaselt läheks olemasoleva veehoidla ühe basseini kordategemine maksma ca 300 000 krooni, mida samuti, arvestades kasvõi seda, kui kergekäeliselt oli SA K maksma pelgalt õigusabi eest ülepaisutatud arve alusel I astme kohtus 70 000 krooni, ei saa lugeda asjaoluks, mis tingiks hoolealuste ohutuse tagamiseks tehtud ettekirjutust tühistamise. Kohtul ei ole võimalik ühineda ka kaebaja väidetega vaidlustatud ettekirjutuse ebaselgusest määral, mis teeks selle mõistmise võimatuks. Ettekirjutuses on pärast resolutsiooni „kohustada SA Kt tagama tulekahju kustutamist tagavad meetmed” öeldud, et „tiheasustuses on ette nähtud nõuetekohase tuletõrje-veevõtukoha olemasolu, mis tagaks kustutusvee võimaliku tulekahju korral objektil, mitte kaugemal kui 200 meetrit. ... hetkeolukorras ei ole tagatud kustutustöödeks vajalik veehulk”. Seega järeldub ettekirjutusest, nii selle p-st 1 iseseisvalt kui koosmõjus p-ga 2, et puuduvaks kustutamist tagavaks meetmeks on nimelt ekspluatatsioonikõlbulik tuletõrje-veevõtukoht. Et kaebaja sai ettekirjutusest aru õigesti tõendab muuhulgas ka see, et juba 26.09.2008 on ta esitanud asjakohase vaide (lk 11) ning järgnevalt kaebuse kohtule. Kohtuistungil 27.02.2009 selgitas juhatuse liige R. L, et pärast paikvaatlust toimunud jutuajamisel tema kabinetis oligi teemaks kartulikeldrisse veevõtukoha rajamine, seda kinnitab ka juures viibinud K päästekomando pealik A. K (lk 45). Mis puutub paikvaatluse protokolli ärakirja mitteesitamisse kaebajale, siis väidab kaebaja vastava suulise taotluse olemasolu alles viimasel kohtuistungil esitatud täiendavas seletuses. Kuid igal juhul pole tegemist küsimusega, mis otsustaks antud õigusvaidluse sisu. Kehtiva

§ 58

kohaselt on menetlus ja vorminõuete rikkumise mõju õigusvaidluse lõpptulemusele sageli marginaalne; kaebaja ei ole tõendanud ja asjaoludest ei nähtu, et paikvaatluse protokolli mittesaamine selle teostamise päeval on viinud asja valele otsustamisele päästeameti töötaja poolt. Niisamuti tuleb suhtuda avaldaja paljasõnalisse väitesse oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmisest läbiviidud haldusmenetluses – mis jäeti välja selgitama ja kuidas selline minetus võinuks mõjutada päästekeskuse ettekirjutust põhjendatud ei ole. Kohtukõnes 27.02.2009 välja toodud Riigikohtu lahendil nr 3-3-1-36-05 baseeruvast kahest teesist märkimisväärsem on väide ettekirjutuse vastuolust Põhiseaduse §-ga 32 8 kuivõrd ettekirjutuse tegijal puuduvat seadusest tulenev selgesõnaline volitus sekkuda kaebaja omandiõiguse teostamisse. Kohus jääb siinjuures käesolevas asjas juba eelnevalt väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt lasub objekti omanikul PäästeS § 251 lg 1 alusel üldine ja Päästeseaduse alusel antud õigusaktidega konkretiseeritud kohustus (volitusnorm määrusandluseks sisaldub PäästeS §-s 21 lg 11) tagada ehitise tuleohutus, mis haarab endasse ka tuleohutusnõuete täitmist tagavad korralduslikud meetmed seonduvalt tuletõrje-veehoidlaga ja tuletõrjeveevõtukohaga. Sellised nõuded on kooskõlas üldiste huvidega tagades ühtlasi omanike võrdse kohtlemise kogu vabariigi territooriumil. Nõue, et omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva volitusnormi alusel ongi muuhulgas suunatud sellele, et omandiõiguse kaitse oleks riigis ühtlaselt tagatud ning käesoleval juhul on see täidetud. Väide ettekirjutuse tühisusest on kaebaja poolt sisuliselt põhjendamata, kujutades endast käsitletava kaasuse jaoks konkretiseerimata ülevõttu lahendist 3-3-1-36-

1. Kohus ei arva, et ettekirjutust pole võimalik täita, mida kaebaja võis vastavat tühisuse teesi esitades selle alusena silmas pidada. Asutusel jätkub rahalisi vahendeid isegi motiveerimatult suurte õigusabikulude tasumiseks ja kartulihoidlana ekspluateeritava endise veehoidla kõrval on olemas teine, mille kasutamise võimalus samasuguse juurviljahoidlana võib olla võimalik analoogiliselt praegusega, vähendades oluliselt hoidla rajamise kulusid. Ka valla planeeringu- ja ehitusspetsialisti 26.02.2009 teatis ehitustegevuse piirangutest kirikaia kaitsevööndist ei välista vaidlustatud ettekirjutuse täitmist. Avaldaja lootusrikkad arutlused, et nende hooldekeskus tulenevalt kasutatud materjalist on mittepõlev ja selles pole aastakümneid olnud tulekahjusid on samuti sellised, mida ei saa kaebuse positiivseks lahendamiseks kasutada. On üldiselt teada, et majad ei koosne ainult (raud)betoonlagedest ja seintest vaid ekspluatatsioonis olles on neis mitmesugust põlevat sisseseadet ja varustust (mööbel, meditsiinitehnika, voodiriided, ka viimistlusmaterjalid jmt) ning tulekahjude õnnestunud vältimine aastakümnete jooksul ei saa seostuda Päästekeskuse ametnike jaoks asjaoluga, mis võiks kaasa tuua boonuse kehtivate tuleohutusnõuete kohaldamisel. Esitatud taotlus kantud kohtukulude hüvitamiseks summas 69 340.10 krooni jääb rahuldamata kahel autonoomsel põhjusel: esiteks: HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti – seega ei saa neid Lääne-Eesti Päästekeskuselt välja mõista; teiseks: kohtukulude nimekiri koos kuludokumentidega esitatakse enne kohtuvaidlusi (HKMS § 93 lg 1). Kaebaja ei esitanud kohtukulude nimekirja ja kuludokumente enne kohtuvaidlusi. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1, § 93 lg 1 kohus o t s u s t a s: 9
2. Jätta sihtasutuse K kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 10