← Eesti

3-07-2671/25

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-2671 Otsuse kuupäev

  1. juuni 2008 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Mihhail Kotšetkovi kaebus Tartu Vangla direktori 14.12.2007 käskkirja nr 1-4/1517 tühistamise nõudes ning Murru Vangla, Tartu Vangla ja Narva arestimaja peale mittevaralise kahju nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev
  2. juuni 2008 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Mihhail Kotšetkov, vastustajate Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp ja Murru Vangla esindaja Merit Jõgi. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik 31.12.2007 saabus Tartu Halduskohtusse Mihhail Kotšetkovi kaebus Tartu Vangla direktori 14.12.2007 käskkirja nr 1-4/1517 tühistamise nõudes ning Murru Vangla, Tartu Vangla ja Narva arestimaja peale mittevaralise kahju nõudes. Kaebusele lisatud taotluses palus M. Kotšetkov vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest kahjunõude esitamisel. Käskkirja tühistamise nõude eest on riigilõiv summas 80 krooni tasutud. 11.02.2008.a kohtumäärusega jättis kohus M. Kotšetkovi taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata ning kohustas kaebuse esitajat tasuma riigilõiv summas 600 krooni Murru Vangla, Tartu Vangla ning Narva Arestimaja vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt. Tartu Ringkonnakohus jättis 28.02.2008 kohtumäärusega Tartu Halduskohtu 11.02.2008 määruse muutmata ja Mihhail Kotšetkovi määruskaebuse rahuldamata. 13.03.2008 saabus Tartu Halduskohtusse Mihhail Kotšetkovi avaldus kahjunõude summa vähendamiseks. Kaebuse esitaja esitas täiendavalt maksekorraldused riigilõivu tasumise kohta, tasudes riigilõivu kokku 460 krooni. Kohus tagastas 11.02.2008 kohtumäärusega enamtasutud riigilõivu 85 krooni. Kaebuse taotlus ja põhjendused Mihhail Kotšetkov taotles:
  3. rahalist hüvitist mittevaralise kahju tekitamise eest Murru Vanglalt 2500 krooni, Narva Arestimajalt 2500 krooni ning Tartu Vanglalt 7500 krooni, kokku 12 500 krooni;
  4. Tartu Vangla direktori 14.12.2007 käskkirja nr 1-4/1517 tühistamist.
  5. Kaebuse kohaselt etapeeriti kaebaja 11.10.2007 Murru Vanglast Tartu Vanglasse. Kaebaja jäi ilma Murru Vangla õhtusöögist ega antud ka kuivtoitu. Saabudes Tartu Vanglasse teavitas kaebaja Tartu Vangla valvureid ja arsti sellest, et ta on söömata, kuid Tartu Vanglas ei pööratud sellele tähelepanu, vaid paigutati kaebaja kartseri tüüpi üksikkambrisse, kuhu ei lubatud kaasa võtta isiklikke asju ega toiduaineid. M. Kotšetkov leidis, et tegemist on ebainimliku ning seadusevastase tegevusega ning palus kohtul talle tekitatud füüsiliste ja moraalsete kannatuste eest välja mõista rahaline hüvitis. 10.12.2007 etapeeriti kaebuse esitaja Narva arestimajja, kust 13.12.2007 etapeeriti ta tagasi Tartu Vanglasse. 13.12.2007 enne etapeerimist jäi kaebuse esitaja ilma lõunasöögist ega antud ka kuivtoitu. Jõudes Tartu Vanglasse jäi ta ka õhtusöögist ilma. Kaebuse esitaja leidis, selline vastustajate poolne käitumine on ebaseaduslik ja ebainimlik ning talle on tekitatud füüsilisi ja moraalseid kannatusi, mille eest tuleb välja mõista rahaline hüvitis.
  6. Tartu Vangla direktori 14.12.2007 käskkirja nr 1-4/1517 tühistamise nõude kohta märkis kaebuse esitaja, et .20.11.2007 minnes jalutama, keeldus ta minemast jalutusboksi, kus oli ees juba 3 kinnipeetavat. Kui tema ja Eduard Goman oleksid lisaks nendele sisenenud jalutusboksi, oleks seal olnud viiele inimesele jalutamiseks liiga vähe ruumi. Valvur teatas kaebajale, et siis ei saa ta üldse jalutama, mille peale kaebaja teatas, et teeb valvuri peale kaebuse vangla direktorile. Kaebaja kirjutaski kaebuse valvuri peale, kuid samal päeval pidi ta kirjutama ka seletuse raportile, mis oli tehtud jalutuskäigust keeldumise kohta. Kaebuse esitaja leidis, et valvur kirjutas rapordi kättemaksuks. Varasemalt on paljud keeldunud jalutuskäigule minemast, aga seda ei ole kunagi käsitletud rikkumisena. Tartu Vangla vastuväited Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vanglasse vastuvõtmine Kinnipeetav Mihhail Kotšetkov paigutati 11.10.2007.a edasise karistuse kandmiseks Murru Vanglast ümber Tartu Vanglasse Justiitsministeeriumi otsusega vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks (õiguskuulekale käitumisele suunamine). M. Kotšetkov saabus Tartu Vanglasse erakorralise etapiga 11.10.2007 kella 20.30- 20.40 paiku, samadel põhjustel ja sama etapiga tulid Tartu Vanglasse ka teised kaebuses nimetatud kinnipeetavad. Tööpäev Tartu Vanglas oli selleks ajaks lõppenud ning kõik teenistujad peale sisevalvetoimkonna liikmete olid selleks ajaks teenistusest lahkunud. Kuna nii mitme kinnipeetava ümberpaigutamise korraldus tuli Tartu Vanglale ootamatult (kirjalikud korraldused ümberpaigutamiste kohta saabusid Tartu Vanglasse 29.10.07) ning etapp jõudis Tartusse õhtul peale tööpäeva lõppu, ei olnud enam võimalik korraldada kinnipeetavate toitlustamist (köök oli suletud ja köögi töötajad töölt lahkunud), samuti lükkus isiklike asjade läbiotsimine ja kirja panemine järgmisesse tööpäeva. Hetkel ei olnud Tartu Vanglas vabu 2 elukambreid, mistõttu paigutati kõik sama etapiga Murru Vanglast saabunud kinnipeetavad üheks ööks kartserikambrisse, samuti oli kartserisse paigutamise põhjuseks asjaolu, et mujale ei olnud neid võimalik paigutada üksikult. Enne teiste kinnipeetavatega kokku paigutamist peab julgeolekuosakond hindama kinnipeetava riske nii kinnipeetava enda kui vangla julgeolekule. Vangla ei saa paigutamisel lähtuda üksnes kinnipeetava ütlustest, neid on vaja ka kontrollida teisest vanglast ja seda ei ole võimalik töövälisel ajal teha. Ajutiselt ükskikult paigutamine oli eelkõige kinnipeetavate endi turvalisuse huvides, et välistada võimalikke omavahelisi füüsilisi arveteklaarimisi. Tartu Vanglal oli valida, kas seada ohtu kinnipeetavate turvalisus või paigutada nad üheks ööks ajutiselt üksikult kambrisse ning seejärel kaardistada nende taust ja teha paigutusotsus. M. Kotšetkovile anti kambrisse ööbimiseks vajalik voodivarustus ja madrats. Kaebajat toitlustati Tartu Vanglas alates 12.10.2007.a hommikusöögist. Samal päeva lõuna ajal paigutati kaebaja sektsiooni E tavalisse elukambrisse nr 1111 ning ta sai kätte oma isiklikud asjad. Kahjunõue Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebuse esitaja kartserisse paigutamine õigusliku aluseta oli õigusvastane, Tartu Vangla tunnistab kaebuse selles osas õigeks ja vabandab kaebuse esitaja ees. Samas on vastustaja seisukohal, et rahalise hüvitise nõue ei ole põhjendatud, kuna kaebuse esitajale tekitatud kahju on kõrvaldatud. Tartu Vanglal ei olnud võimalik kaebuse esitajat teisiti kohelda ja tema õiguste rikkumine vangla poolt ei olnud süüline. Vastustaja taastas kaebuse esitaja õigused esimesel võimalusel, s.o juba järgmisel päeval. Rahalise hüvitise nõude rahuldamiseks ei piisa pelgalt kaebaja väitest, et vangla toimingutega põhjustati talle piina nälja näol, millele lisandusid muudki füüsilised piirangud ja kannatused. Kaebaja ei ole mõistlikult põhjendanud, milliseid, üksnes rahaliselt kompenseeritavaid kannatusi võis põhjustada asjaolu, et tal tuli üks öö magada kartseriruumis. Distsiplinaarmenetlus Tartu Vangla direktori 14.12.2007.a käskkirjaga nr 1-4/1517 karistati Mihhail Kotšetkovi noomitusega selle eest, et tema 20.11.2007.a kella 9.10 ajal ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele minna temale määratud jalutusboksi ning tagasi oma elusektorisse minnes kambri 3138 juures ei näidanud valvurile oma nimesilti, millega rikkus Tartu Vangla kodukorra (edaspidi TVK) p-de 3.4 ja 7.1.1 nõudeid. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav VangS § 67 lg 1 ja TVK p 7.1.1 kohaselt kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele. TVK p 3.4 kohustab kinni peetavat isikut kandma nimesilti riietel vasakul pool rinnas nähtaval kohal. Kaebaja rikkus eelnimetatud sätteid oma süülise käitumisega, mis on VangS 64 nõuetekohaselt läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Iseenesest on õige kaebaja väide, et jalutama minek ei ole kinnipeetava kohustus, vaid õigus ning selle eest ei tohi distsiplinaarkorras karistada, ent selle eest ei ole kaebajat ka karistatud. Kaebajat karistati vanglaametniku korraldustele mitteallumise ja nimesildi kandmise nõude rikkumise 3 eest. Vanglasisese töökorralduse tõrgeteta sujumiseks selgitatakse iga päev enne jalutusboksidesse saatmist välja, kes kinnipeetavatest soovib jalutama minna ja kes mitte. Neid, kes jalutada ei soovi, jalutusboksidesse ei saadeta. Kinnipeetavad, kes soovivad värskes õhus viibida, saadetakse ametniku poolt määratud jalutusboksi ning julgeolekunõuetest tulenevalt ei ole kinnipeetavatel subjektiivset õigust valida, kus ja kellega koos ta jalutab. Jalutada soovijad paigutatakse jalutusboksidesse eraldihoidmise printsiipi järgides selliselt, et oleks tagatud kõigile soovijatele igapäevaselt värskes õhus viibimine vähemalt tunni aja vältel. Kaebajale oli selline korraldus teada ja juhul, kui ta ei soovinud värskes õhus viibida, oleks tulnud sellest jalutama saatvat vanglaametnikku koheselt informeerida. Kaebaja seda ei teinud, vaid läks jalutusboksi juurde ja vaidlustas seal ametniku korralduse, takistades sellega vanglaametniku teenistuskohustuste täitmist ja sujuvat töökorraldust. Kaebaja isiklik tõlgendus ja arusaam vangla sisekorrast ei vabasta teda vanglaametnike korralduse täitmisest. Nimetatud põhimõtet on väljendanud ka Riigikohus 01.03.07 lahendis nr 3-3-1-103-06, märkides, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud ainult juhul, kui korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. Kaebuses märgitu kohaselt oli kaebaja juba eelmisel päeval analoogsetel põhjustel jalutusboksi minemast keeldunud ning naasnud oma elukambrisse tagasi. Seega pidi kaebuse esitajale juba enne 20.11.2007.a olema teada, et vanglaametniku korraldus siseneda talle määratud jalutusboksi rikub tema õigusi, mistõttu oleks ta võinud valvurile oma keeldumisest teada anda koheselt oma elusektsioonis ning pöörduda kaebusega vangla administratsiooni poole. Kuna kaebaja seda ei teinud, puudus tal mõjuv põhjus keelduda 20.11.2007.a jalutusboksi sisenemast. Kaebaja karistamine noomitusega oli põhjendatud juba üksnes sellega, et ta keeldus vanglaametnikule näitamast oma nimesilti, takistades sellega vanglaametniku tööd. Kinnipeetavat kambrisse saatev valvur peab veenduma, et kinnipeetavad sisenevad õigetesse, st neile määratud elukambritesse. Vastupidine olukord võib endaga kaasa tuua olulise ohu kinnipeetavate julgeolekule. Kuna vanglaametnikud ei tunne kõiki kinnipeetavaid nägupidi, on kodukorraga kehtestatud nimesildi nähtaval kohal kandmise nõue. Kui kaebuse esitajal oleks silt olnud nõuetekohaselt kinnitatud ja ta oleks seisnud selliselt, et ametnikul oli võimalik silti lugeda, ei oleks olnud vajadust anda talle korraldust seda näidata. Kui kaebaja oleks korraldust täitnud ja nimesilti näidanud, ei oleks valvuril olnud vajadust tuvastada tema isikut kambrikaardi järgi. Kaebaja väide, et valvur kirjutas tema kohta ettekande kättemaksuks, on ennastõigustav ja ümber lükatud sellega, et ettekanne on koostatud 20.11.2007.a, mil valvur ei võinud teada M. Kotšetkovi kaebamiskavatsusest, samuti puudus tal põhjus M. Kotšetkovi kaebust ennetada, kuna ta ei olnud rikkunud ühtki teenistuskohustust. Tartu Vangla oli seisukohal, et vaidlusalune käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning vastab vorminõuetele. Direktori otsus on kaalutletud ja määratud karistus proportsioonis üleastumise raskusega. Murru Vangla vastuväited Murru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja kandis karistust Murru Vanglas ajavahemikus 17.08.2006.a. kuni 11.10.2007.a. ning ümberpaigutamine Tartu Vanglasse toimus julgeolekukaalutlustel. Kaebaja sõnul anti talle ( ja teistele temaga koos etapeeritavatele kinnipeetavatele) asjade kokkupanemiseks aega kakskümmend minutit. Kaebaja sõnad on selles osas õiged, kuna korraldus kinnipeetavate 4 etapeerimiseks saabus Murru Vanglasse alles pärastlõunal ning kinnipeetavatel jäi asjade kokkupanemiseks tõesti vähe aega. Etapi buss väljus Murru Vanglast kell 16.30 ning saabus Tartu Vanglasse 19.
  7. Murru Vangla praktika kohaselt antakse kinnipeetavatele kuivtoit kaasa kui ümberpaigutamiste vaheaegade vahele jääb söögikord. Ümberpaigutamisele eelneval päeval edastatakse kööki etapeeritavate kinnipeetavate nimekiri, mille alusel köök komplekteerib kinnipeetavatele kaasa antavad kuivtoidu pakid. Kuivtoidupakid antakse kinnipeetavatele kätte etapitoas enne bussi minemist. Kaebaja paigutati ümber 11.10.2007 erietapiga. Tavapäraselt toimuvad etapid hommikuti ning õhtustel aegadel korraldatakse etappe vaid eriolukordades. Kaebaja ümberpaigutamine oli seotud vangla julgeolekuga ning seetõttu vältimaks võimalikke probleeme teavitati etapist viimasel võimalikul hetkel. Vastustaja möönis, et olukord kus kaebaja jäi ettenähtud kuivtoidust ilma, oli võimalik. Samas võttes arvesse asjaolu, et kaebaja oli eelnevalt saanud nii hommiku kui lõunasööki ning Tartu Vanglas hommikusööki kell 07.00 hommikul, ei olnud söömata olemise ajavahemik nii pikk, et kaebajal oleksid saanud tekkida tõsiseid tervislikke tagajärgi. Murru Vangla eesmärgiks ei olnud kaebajat halvasti kohelda või tema inimväärikust alanda. Tegemist oli hoolsuskohustuse täitmata jätmisega eriolukorra ajal. Kaebaja esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks juhtinud vanglaametnike tähelepanu asjaolule, et neile ei ole väljastatud kuivtoitu. Murru Vangla nõustus, et kaebajale võidi ühest vanglast teise kiire ümberpaigutamisega tekitada mõningaid ebamugavusi, kuid ei toonud kaasa Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sätestatud tagajärge. Rikuti kaebaja õigust saada süüa, kuid nimetatud rikkumine ei toonud endaga kaasa rasket ega püsivat tagajärge. Vastustaja oli seisukohal, et mõningane ebamugavustunne (näljatunne) on tõenäoline kuid tõsisemad füüsilised kannatused ei ole usutavad kuna kaebaja ei ole esitanud informatsiooni oma tervise eripärade kohta, mistõttu oleksid füüsilised kannatused tõenäolised. Kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut tuleb kohelda inimväärikalt ning kindlustada, et vanglas või arestimajas viibimine ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinni pidamisega. Selline põhimõte tuleneb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis aitab ühest küljest rõhutada inimväärikuse olulisust, juhtides samas tähelepanu sellele, et iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse rikkumine. Ida Politseiprefektuuri vastuväited Ida Politseiprefektuur palus jätta kaebuse rahuldamata. M. Kotšetkov on esitanud kaebuse, milles muuhulgas taotleb Narva arestimaja tegevuse ebainimlikuks ja seadusevastaseks tunnistamist selles, et 13.12.2007 etapeeriti ta Narva arestimajast Tartu Vanglasse, enne seda kell 12.00 viidi ta ilma toitmata etapikambrisse, hoiti seal pool tundi ja vaatamata tema vastuväidetele ning nõudmistele kuivtoidule, saadeti ta rikkudes seadusi ja reegleid, toitmata etapile ja ei antud kaasa kuivtoitu. Vastavalt justiitsministri 29.11.2000 määruse nr 55 „Täitmisplaan" § 2 punktile 1 vahistatu paigutatakse Tartu Vanglasse, kui tema suhtes on kriminaalmenetluses tõkendina vahi all pidamist kohaldanud Tartu Ringkonnakohus, Viru Ringkonnakohus, Viru Maakohus või Tartu Maakohus. Vangistuse ja aresti täideviimise korraldus on reguleeritud Vangistusseaduses. Kinnipeetavate ühest kinnipidamisasutusest teise saatmise kord on kehtestatud Vangistusseaduse 5 alusel vastu võetud justiitsministri 30.05.2006 määruses nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord". Nimetatud määruse kohaselt on kinnipeetavate ühest asutusest teise ümberpaigutamine üldreeglina Tartu Vangla saatmismeeskonna teostada, politseiprefektuuridele või nende arestimajadele seaduseandja sellekohast pädevust antud ei ole. Narva arestimajas ei ole etapeerimiskambrit. Enne kui isik saadetakse arestimajast teise kinnipidamisasutusse, paigutatakse ta uurimiskabinetti vajalike toimingute läbiviimiseks, kus ta viibib kuni etapeerimisautosse paigutamiseni. M. Kotšetkov paigutati 13.12.2007 kell 10.56 uurimiskabinetti. Vangiregistri kandest nähtub, et 13.12.2007 kell 11.32 lahkus M. Kotšetkov Narva arestimajast ning algas tema etapeerimine Tartu Vanglasse.Seega ei vasta tegelikkusele M. Kotšetkovi väide, et kell 12.00 viidi ta etapikambrisse. Vastavalt Narva arestimaja päevakavale toitlustatakse arestimajas viibivaid isikuid kolmel korral päevas, s.o kell 07.30-08.00,12.00-13.00 ja 17.15-17.
  8. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et Narva arestimaja tegevus põhjustas talle füüsilisi ja moraalseid kannatusi. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud oma sellekohaseid väiteid. M. Kotšetkovi läbiotsimise protokollist nähtub, et kaebaja on omakäeliselt 13.12.2007 kinnitanud, et kaebusi tervisele tal ei ole. Samuti ei esitanud M. Kotšetkov 13.12.2007 ühtegi kirjalikku ega suulist taotlust kuivtoidu saamiseks. Kaebuses ei ole M. Kotšetkov viidanud ühelegi õigusaktile, millele tugineb tema nõue, et arestimajal oli kohustus anda temale kaasa kuivtoitu. Samuti ei ole tema puhul tegemist isikuga, kelle kohta oleks arst teinud tervise tõttu ettekirjutuse. Kahju hüvitamise nõude osas märkis vastustaja järgmist: RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ida Politseiprefektuuri poolt ei ole M.Kotšetkovile süüliselt tegevuse või tegevusetuse läbi RVastS §-des 7 ja 9 sätestatud alustel kahju tekitatud. Siinjuures tuleb märkida, et RVastS §-de 7, 9 alusel on võimalik nõuda materiaalset ja moraalset ehk mittevaralist kahju ainult siis, kui on tõendatud, et avaliku võimukandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikes suhetes rikuti isiku õigusi. Käesoleval juhul ei ole rikutud avaliku võimukandja tegevuse või tegevusetusega M.Kotšetkovi õigusi ja kaebaja ei ole ka tõendanud, et Narva arestimaja tegevusega põhjustati temale füüsilisi ja moraalseid kannatusi. Kaebajat koheldi arestimajas võrdselt teiste kinnipeetavatega. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
  9. Kohtu seisukoht mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja toiduta jätmine etapeerimistel 11.10.2007.a. ja 13.12.2007.a. oli õigusvastane. 6 Vangistusseaduse § 47 lg 1, sotsiaalministri 31.12.2002 määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ ja sotsiaalministri 14.11.2002 määruse nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutustes“ kohaselt tuleb kinnipeetavaid isikuid toitlustada vähemalt kolm korda päevas ning kuumtöödeldud toitu ei ole lubatud säilitada rohkem kui kaks tundi. Seega peab kinnipeetavaile olema tagatud nii hommiku-, lõuna-, kui ka õhtusöök. Kaebuse esitaja jäeti etapeerimisel 11.10.2007 toitlustamata Murru Vangla ja Tartu Vangla töö sisemise organiseerimatuse tõttu. Kaebuse esitaja toitlustamata jätmise suhtes 13.12.2007.a. leiab kohus, et Tartu Vanglal oli vanglasse saabumisel kohustus tagada kaebuse esitaja toitlustamine. Kohustus jäi õigusvastaselt täitmata. Tartu Vangla esindaja võttis õigeks, et kaebuse esitaja söögita jätmine oli õigusvastane. Tartu Vangla teatas kohtuistungil, et nüüdseks on kinnipeetavate toitlustamise küsimused etapeerimisel lahendatud. Asjas ei ole vaidlust, et kaebuse esitaja paigutati 11.10.2007.a. Tartu Vanglas üheks ööks kartserikambrisse. Talle anti ööbimiseks vajalik voodivarustus ja madrats. Kaebuse esitaja paigutati 12.10.2007.a. lõuna ajal sektsiooni E tavalisse elukambrisse nr 1111 ning ta sai kätte oma isiklikud asjad. Tartu Vangla tunnistas, et kartserisse paigutamine oli õigusvastane, kuid seda tehti etapi erakorralise saabumise tõttu, lähtudes muuhulgas kaebuse esitaja julgeolekust. Tartu Vangla vabandas kaebuse esitaja ees nii 13.12.2007 kartseritüüpi kambrisse paigutamise kui toitlustamata jätmise eest. Kohus leiab, et kaebuse esitaja kartserisse paigutamine 11.10.2007.a. Tartu Vanglas oli õigusvastane. Vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 järgi on kartserisse paigutamine distsiplinaarkaristus, mille kohaldamiseks puudus antud juhul alus. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt Murru Vangla, Tartu Vangla ning Ida Politseiprefektuuri vastu esitatud nõuded mittevaralise kahju rahaliseks kompenseerimiseks ei kuulu rahuldamisele. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus nõustub, et toidukorra õigusvastane vahelejäämine 11.10.
  10. a. võis tõesti põhjustada kaebuse esitajale teatud füüsilisi kannatusi, kuid. arvestades kaebuse esitaja 11.10.2007.a. etapeerimise ja seoses sellega õhtusöögita jäämise kõiki asjaolusid, leiab kohus, et taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks Murru Vanglalt ja Tartu Vanglalt seoses söögikorra vahele jäämise faktiga tuleb jätta rahuldamata. Kaebajale tekitatud kahjulik tagajärg ei olnud märkimisväärne, nii Murru kui Tartu Vangla ei põhjustanud tagajärge tahtlikult, on oma eksimust tunnistanud ning vabandanud kaebuse esitaja ees. Murru Vangla ja Tartu Vangla ei ole kaebaja väärikust süüliselt alandanud. Söögikorra vahele jäämise tõttu ei ole kaebajale põhjustatud ka tervisehäireid. Kaebuse esitaja toitlustamata jätmise suhtes 13.12.2007.a. leiab kohus, et ka antud juhul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine arvestades vastustaja süü vormi ja raskust kohtu arvates põhjendatud. Kohus lähtub hüvitise väljamõistmata jätmisel asjaolust, et Tartu Vangla on kaebuse esitaja õiguste rikkumist tunnistanud ja vabandanud kaebuse esitaja ees. Samuti leiab kohus, et kahjulik tagajärg ei olnud märkimisväärne, kahju tekitaja ei põhjustanud tagajärge tahtlikult. 7 Ida Politseiprefektuuri (Narva arestimaja) vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas märgib kohus, et Ida Politseiprefektuuri poolt ei ole M. Kotšetkovile süüliselt RVastS §-des 7 ja 9 sätestatud alustel kahju tekitatud. Vangiregistri kandest nähtub, et 13.12.2007 kell 11.32 lahkus M. Kotšetkov Narva arestimajast. Seega ei vasta tegelikkusele M. Kotšetkovi väide, et kell 12.00 viidi ta etapikambrisse. Vastavalt Narva arestimaja päevakavale toitlustatakse arestimajas viibivaid isikuid kolmel korral päevas, s.o kell 07.30-08.00,12.00-13.00 ja 17.15-17.
  11. Kinnipeetavate ühest kinnipidamisasutusest teise saatmise kord on kehtestatud Vangistusseaduse alusel vastu võetud justiitsministri 30.05.2006 määruses nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord". Nimetatud määruse kohaselt on kinnipeetavate ühest asutusest teise ümberpaigutamine üldreeglina Tartu Vangla saatmismeeskonna teostada, politseiprefektuuridele või nende arestimajadele sellekohast pädevust antud ei ole. Kaebuses esitatud kahjunõue Narva arestimaja vastu on alusetu, kuna kinnipeetavate etapeerimist Narva arestimajast Tartu Vanglasse ei korraldanud Narva arestimaja ning Narva arestimaja ei saa vastutada selle eest, et etapeerimisauto jõudis 13.12.2007 Tartu Vanglasse alles kella nelja paiku õhtupoolikul ning vanglasse vastuvõtu venimise tõttu jäi kaebajal saamata ka õhtusöök. Kohus lähtub rahalise hüvitise väljamõistmata jätmisel Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-27-02 väljendatud seisukohast, et PS § 25 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest lähtudes, ei ole eesmärgiks moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Antud juhul on nii Murru Vangla kui Tartu Vangla kaebaja ees vabandanud. Kohus leiab, et Murru ja Tartu Vangla kahju tekitajatena ei jätnud kaebuse esitajat toiduta sihilikult, eesmärgiga põhjustada kannatanule ebamugavusi või piinu. Väärikust alandavast kohtlemisest saaks kõnelda siis, kui kaebaja suhtes oleks toiduta jätmine olnud eesmärgipäranenäiteks kantud soovist tekitada alaväärsustunnet, hirmu, ahastust, murda füüsilist või moraalset vastupanu. Alandav kohtlemine võiks kõne alla tulla ka siis, kui see raskesti alandab kedagi teise ees või sunnib kedagi oma tahte või südametunnistuse vastaselt toimima. Nii Murru Vangla kui Tartu Vangla olid etapeeritavate toitlustamise korraldamisel tegevusetud, kuid ei saa väita, et tegevusetus tulenes eelnevalt seatud eesmärgist tekitada kaebajale kannatusi. Kaebuse esitaja üheks ööks kartserisse paigutamise osas 11.10.2007.a. leiab kohus, et valides kahe võimaluse vahel – paigutada erakorraliselt saabunud kinnipeetavad ilma julgeolekuriske analüüsimata tavakambritesse kokku teiste kinnipeetavatega või paigutada nad eraldi kartserikambritesse – valis Tartu Vangla võimalikust julgeolekuriskist lähtudes kinnipeetavate eraldi kartseritesse paigutamise, mis oli küll õigusvastane, kuid asjaoludest lähtuvalt põhjendatud valik. Asja materjalidest lähtuvalt oli kaebuse esitaja saabumine Tartu Vanglasse erakorraline ning vanglal puudus kinnipeetavate endi julgeolekukaalutlustest ja ruumipuudusest lähtudes võimalus paigutada saabunud kinnipeetavad tavakambritesse. Seetõttu paigutas vangla saabunud kinnipeetavad, sh kaebuse esitaja, kartserikambritesse. Kaebuse esitaja suhtes ei rakendatud kartserirežiimi ning tema õigusi rikuti lühikese aja jooksul ja teda vähekoormaval viisil. Esimesel võimalusel (järgmisel päeval) paigutati kaebuse esitaja tavakambrisse ning sellega kõrvaldati rikkumine. 8 Arvestades kaebuse esitaja 11.10.2007.a. kartserikambrisse paigutamise asjaolusid, leiab kohus, et kaebuse esitaja taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks Tartu Vanglalt õigusvastase kartserisse paigutamise eest tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset õigust, mida kartserisse paigutamisega oleks rikutud, tuginedes oma kahju hüvitamise nõudes ainult kartserisse paigutamise õigusvastasusele ning abstraktsele õiguste rikkumisele. Kohus märgib veelkord, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna igakord alust rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kohus loeb piisavaks hüvituseks Tartu Vangla vabandamise kaebuse esitaja ees.
  12. Kohtu seisukoht Tartu Vangla direktori 14.12.2007 käskkirja nr 1-4/1517 tühistamise nõude osas Tartu Vangla direktori 14.12.2007.a käskkirjaga nr 1-4/1517 karistati Mihhail Kotšetkovi noomitusega selle eest, et ta keeldus 20.11.2007.a. kella 9.10 paiku minemast temale määratud jalutusboksi ning soovis minna tagasi oma elusektsiooni ja kambri 3138 juures keeldus valvurile näitamast oma nimesilti, rikkudes sellega Tartu Vangla Kodukorra p-i 7.1.1 ja p-i 3.
  13. Kaebuse esitaja väitel ei ole jalutama minemisest keeldumine karistatav. Kaebuse esitaja eitab rinnasildi näitamisest keeldumist. Kaebuse esitaja arvates rikuti tema karistamisel ka menetluskorda. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja jättis täitmata valvuri korralduse minna temale määratud jalutusboksi. Kaebaja arvates oli keeldumine põhjendatud, kuna boks oli ülerahvastatud. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja arvamusega, et tal on õigus valida, millises boksis ja mitme inimesega koos ta jalutada soovib. Kui süüdimõistetu on esitanud soovi jalutamiseks, siis on vanglaametniku korraldus siseneda talle määratud jalutusboksi õiguspärane. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et selline keeldumine häiris vangla tööd ning oli vastuolus vangistusseaduse § 67 p 1 ja 20.11.2007.a. kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.1 nõuetega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja isiklik tõlgendus ja arusaam vangla sisekorrast ei vabasta teda vanglaametnike korralduse täitmisest. Riigikohus on 01.03.07 lahendis nr 3-3-1103-06, märkinud, et kinnipeetava arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust korralduse täitmisest keelduda, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kohus loeb asja materjalide põhjal tuvastatuks, et kaebuse esitaja keeldus kambrisse tagasi minnes valvurile näitamast oma nimesilti. Kohus lähtub siin distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 46) ja vanglaametnik Erki Sankovski ettekandest (tl 47). Kohus jätab tähelepanuta kaebuse esitaja väited, et teise valvuri ettekandes ei kajastu nimesildi näitamisest keeldumine. Asja materjalidest lähtuvalt ei saanudki teise valvuri ettekanne kajastada nimesildi näitamisest keeldumist, sest kaebajat saatis kambrisse üks valvur. Kohtul ei ole põhjust kahelda vanglaametnik Erki Sankovski 20.11.2007.a. ettekande õigsuses. Kaebaja 27.11.2007.a. seletusest (tl 50) ja kohtus antud ütlustest võib järeldada, et kaebuse esitaja on nimesildi osas asunud seisukohale, et kui see on kaelas, siis on see piisav tema isiku tuvastamiseks. Kohus märgib, et nimesildi kandmine üksi ei ole veel piisav, et valvur saaks tema isikut tuvastada. Valvuril on vaja nimesilti ka näha ning selleks võib ta anda korralduse, et seda näidataks nagu antud juhul valvur tegigi. Antud korraldus oli igati seaduspärane ja kuulus täitmisele. Kaebuse esitaja väited, et tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on rikutud menetlusnorme, on alusetud. 9 Asja materjalidest nähtub, et kaebuse esitajale on esitatud nii distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kui ka distsiplinaarmenetluse protokoll, samuti on ta saanud menetluses esitada enda seisukohad. Kaebuse esitaja on oma 27.11.2007.a. seletuskirjas nimesildi mittenäitamise osas seletuse andnud, mistõttu on asjakohatud kaebuse esitaja väited, et ta ei saanud enda kaitseks seletusi anda või ta ei saanud aru milles teda süüdistati. Kohus leiab, et kuupäeva puudumine distsiplinaarmenetluse protokollil ei ole piisav alus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Protokollis olevate andmete järgi on selgelt tuvastatav, mis asjas ning mis ajal menetlus läbi viidi, samuti nähtub protokollist, et seda on kaebuse esitajale allkirja vastu tutvustatud. Samuti ei ole leidnud kinnitust kaebuse esitaja väited nagu oleks ettekanne Tartu Vangla direktorile nr 1299A koostatud hiljem. Põhjendamatu on kaebuse esitaja kohtuistungil esitatud väide, et tal puudus võimalus esitada distsiplinaarmenetluse protokolli kohta märkusi, kuna talle ei tõlgitud protokolli. Vastustaja selgitas kohtule, et kontaktisikud tõlgivad vajadusel materjale. Kuna kaebuse esitaja on protokollile alla kirjutanud, siis ei ole alust arvata, et kaebuse esitaja ei teadnud, mis on protokolli sisu. Tal oli õigus ja võimalus esitada protokolli kohta märkusi. Alusetud on kaebuse esitaja väited nagu oleks ettekanne nr 1300A Tartu Vangla direktorile koostatud hiljem ja tagantjärgi. Asjas ei oma tähendust vangla direktori korralduse puudumine menetleja määramise kohta ettekandel 1299A. Kuna tegemist on ühe asja menetlemisel tehtud ettekannetega, siis on piisav vangla direktori korraldus menetleja määramise kohta ettekandel nr 1299 (tl 47 ja 48). Akt kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta on samuti nõuetele vastav. Akti on allkirjastanud akti koostajana arvestusosakonna spetsialist T. Mutso. Seega leiab kohus, et vaidlustatud käskkirja andmisel ei ole esinenud menetlus- ja vormivigu, mis annaksid aluse Tartu Vangla direktori käskkirja nr 1-4/1517 tühistamiseks. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning tuginedes HKMS § 26 lg 1 punktile 6 jätab kohus Mihhail Kotšetkovi kaebus tervikuna rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.