KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 04. märts 2009, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlustatud ko

) § 463 lg-st 1 on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis kannatanul jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Vaidlus puudus selle üle, et hagejal on kõrgvererõhutõbi, ent kohtu arvates kostja ei tõendanud, et see haigus takistaks kuidagi hagejat üldse töötamast. Seega asjaolu, et hageja on pensioniealine, Statistikaameti uuringuist lähtuvalt on tema töötamise tõenäosus ca 20-40 % ja hageja ei saaks enam tänapäeva nõudluse tingimustes jätkata tööd hambatehnikuna, ei tähenda seda, et hagejal ei võiks olla kahju tekkinud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja jätkamine hambatehnikuna oleks kutsehaiguse tõttu tema tervisele tõenäoliselt ebasoovitav, mistõttu töökoha kaotus tõi hagejale kaasa sissetuleku kaotuse. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejal on kutsehaigusest tingituna tekkinud töövõime kaotus ja pärast kostja initsiatiivil töökoha kaotust ka sissetuleku kaotus/selle vähenemine, kuna hageja käesoleval ajal ei tööta. Kohus leidis, et kutsehaiguse tuvastamisest 1995.a kuni koondamiseni puudus hagejal vajadus kontrollida uuesti töövõime kaotuse ulatust, sest hageja viidigi 1995.a teisele tööle üle ja ta kandnud tervisest tuleneva töökoha vahetamise tõttu kahju. Kohus leidis seega, et hagejal on tekkinud seoses temal esineva kutsehaigusega ning sellest tuleneva töövõime kaotusega 30% ulatuses tervisekahju ja sellest omakorda tulenevalt sissetuleku kaotusest kahju

§ 463lg 1 tähenduses pärast töökoha kaotamist.

1. Kutsehaiguste põhjustanud ohuteguriks olid sundasendid, ülekoormus õlavöötmele, kaelale, kätele ning töö kemikaaliga, mis on põhjustanud hagejal dermatiidi. Kostja esitatud sisekorra aktid kinnitavad kohtu arvates asjaolu, et kostja ja tema õiguseellased on korduvalt korraldanud tööohutusalast tööd, seega ei saa kostjale ette heita täit hoolimatust tööohutusse. 1987.a tervisekontrolli aktist nähtub, et kostja on taganud hagejale tervisekontrolli. Samas kinnitab akt, et töötingimused on mõjunud töötajate tervisele. Tööohutusalaste eeskirjade ja aktidega kostja tõendas, et ta on tööohutust korraldanud, kuid kuna hageja kutsehaigus tuleneb ülekoormusest lihastele ja töötamisest nahka ärritavatest ainetega, siis nimetatud aktide vastuvõtmine ja sellealane töökorraldus ei välista kostja vastutust hagejale põhjustatud kutsehaigusest tingitud kahju eest. Hageja kirjaliku seletuse ning tunnistajate H.M., H.M. ja A. N. ütlustega on tõendatud, et hagejale olid tagatud tervisekaitsevahendid (kindad), vältimaks käte kahjustumist protakrüüliga, kuid hageja neid ei kasutanud. Hinnates A. N. ja T. M. ning H. M. ütlusi omavahel, leidis kohus, et hageja kui hambatehniku töö oli pidevalt töötamine kätega ja hoolimata sellest, et tuli liikuda, oli töö siiski ühetüübiliste liigutustega ja sundasenditega. Kostja ei esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et oleks toimunud instruktaaž sundasendite vältimiseks ja nende mõjust tervisele. Kostja esitas instruktaaži žurnaalid ja aktid töökoha kontrollimise kohta, mis kinnitavad küll tolmu ja kahjulike ainete mõõtmist õhust ning töötajate sellealast teavitamist, kuid kostja jättis täiesti uurimata füsioloogilised ohutegurid sundasendite osas selleks, et nende mõju tervisele vältida. Kuna hageja töö hambatehnikuna oli just seotud Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määruse nr 214 lisas toodud loetelu I p 4 alapunktis 12 nimetatud kämbla- ja õlavarrelihaste pingutustega, siis on tegemist tervistkahjustava tööga, kuid neid ohutegureid ei ole kostja kontrollinud ega võtnud midagi ette nende mõju vähendamiseks hageja tervisele. Seega eiras kostja Eesti 5 Vabariigi peasanitaararsti ja Tööinspektsiooni 07.09.1992 käskkirjaga nr 1 kinnitatud „Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi“ II osa p-des 3 ja 8 sätestatut. Samuti on kostja kohtu arvates rikkunud töökeskkonna kahjulike ja ohtlike mõjurite mõõtmise nõuet, mis tulenes töökaitseseaduse § 7 lg-st
2. Kuivõrd asjas leidis tõendamist, et hageja töö oli seotud lokaalse lihaspingega, siis pidi kostja tagama hagejale vastavalt NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirja nr 555 lisa 1 p-le 5 perioodilise arstliku kontrolli vähemalt üks kord 2 aasta jooksul 4 arsti osavõtul. Mitte ühestki esitatud dokumendist ega tunnistaja ütlustest ei nähtu, et kostja seda taganud oleks. Kostja ei saa küll vastutada selle eest, mida arstid kontrollisid, ent kuivõrd tööohutuse tagamine, ohutegurite mõõtmine ja nende mõju kontrollimine töötaja tervisele ning ohu vähendamine on tööandja kohustus, siis on temal kohustus saata töötajad ka terviskontrolli selliste tervisehäirete kindlakstegemiseks, mis võivad tekkida lihaspingetest. Käskkirja nr 555 lisa 1 p 1.2 järgi pidi tööandja tagama meditsiiniline kontrolli vähemalt üks kord ühe aasta jooksul 3 arsti poolt selleks, et kontrollida portakrüüli mõju töötaja tervisele. Esitatud aktid viitavad muude ainete kontrollile (plii, tina), kuid ei nähtu, et see oleks toimunud iga-aastaselt nahaarsti poolt nende ainete suhtes, millest on tingitud hagejal dermatiit. Sellise kontrolli tagamine võinuks tagada kutsehaiguse esimeste tunnuste väljaselgitamise ning haiguse ennetamise. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja ei ole täitnud temal lasuvaid kohustusi ning selle tõttu sai võimalikuks hageja ülekoormushaiguse väljakujunemine ja haigestumine dermatiiti.
3. Kostja on esitanud juhendamise päevikud (žurnaalid), kuid ainult ühel korral on hageja tutvunud 03.01.1994 kinnitatud „Ohutustehnika eeskirjaga ortopeedia hambatehnikutele“, kuid see ei sisalda töötervishoiualaseid juhendeid. Kostja on rikkunud Vabariigi Valitsuse 20.10.1993 määrusega nr 324 kinnitatud „Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi” p 23 alapunkti 2, p 26 alapunkte 5,6, ENSV töökoodeksi § 153 lg 1, § 147 lg 1-3, töölepinguseaduse (TLS) § 49 p 4, töökaitseseaduse § 5 lg 2 p
4. Märgitud õigusnormide eesmärgiks on tagada ja kohustada tööandjat käituma sellisel viisil, et tagada tema töökeskkonna ohutus vältimaks töötaja haigestumist ja selle läbi tervisekahju ning sissetuleku kaotust. Eeltoodu alusel leidis kohus, et kostja ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud, hagejal tekkinud tervisekahju on otseses seoses kostjapoolsete kohustuste täitmata jätmisega ja seega on hagejal tekkinud kutsehaigusest varaline kahju, mis seisneb sissetulekute vähenemises ja tekkinud kulutustes. Kostja ei tõendanud, et ta ei ole hagejal tekkinud kahjus süüdi.
5. Kohus nõustus kostjaga, et hageja ei tarvitanud kummikindaid, mistõttu on ta ka ise osaliselt vastutav tekkinud dermatiidis. Seda tuleb vaadelda kui kannatanu enda rasket ettevaatamatust endale kahju tekitamises ja

§ 462lg 1 alusel saab selle tõttu väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitist vähendada.

Arvestades seda, et hagejal on kutsehaigus, so nii ülekoormushaigus kui ka dermatiit, millest viimase kujunemises on ta ise osaliselt süüdi, siis saab rääkida hüvitise vähendamisest 10%. Hageja töövõime kaotus oli 30%, seega ei saa rääkida tema töötasu 100%-lisest kaotusest. Samas nõustus kohus sellega, et kahju arvestamisel tuleb arvesse võtta see sissetulek, mida hageja sai töötades mahavõetavate proteeside hambatehnikuna, kuna selleks oli tal aastatepikkune kogemus ning seda tööd tegi ta siis, kui tal avastati kutsehaigus. Administraatori palgaga arvestamine ei oleks kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Tervise tõttu ei saanud hageja jätkata oma senist erialast tööd ja tegi seetõttu administraatori tööd. Kui hageja ei oleks haigestunud, jätkanuks ta 6 tööd hambatehnikuna. Vaidlust ei olnud selles, et kostja vastutuse osa on 92,19 %. Arvestades mahavõetavaid proteese tegevate hambatehnikute keskmist palka aastatel 2006-2007 ja hageja vastutuse osa, lasub kostjal kohustus maksta hagejale perioodi 08.06.2006–30.09.2008 eest ühekordset hüvitist 115614,66 krooni ning alates 01.10.2008 igakuiselt 4519,26 krooni. Hageja on tõendanud ravimikulutuste tegemist, seega on põhjendatud ka lisakulude väljamõistmine kostjalt 577,80 krooni ulatuses. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 p-st 1 puudub alus kohustada kostjat väljamõistetud hüvitist indekseerima. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja palus kohtuotsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud kohtu järeldusi, et hageja ei kandnud 1995.a töökoha vahetuse tõttu kahju, kostja korraldas korduvalt tööohutusalast tööd, kostja tagas hagejale tervisekontrolli, hageja ei kasutanud kummikindaid, mistõttu on ta ise osaliselt vastutav ja hüvitist tuleb vähendada ning rahuldamata tuleb jätta hageja nõue kohustada hüvitist indekseerima.
2. Kostja hinnangul on väljamõistetud hüvitis põhjendamatult suur. Kohus ei võtnud kahju kindlakstegemisel aluseks hageja töötasu, mida ta teenis enne kutsehaiguse tuvastamist aastatel 1993-1994, vaid hoopis mahavõetavaid proteese valmistavate hambatehnikute keskmise töötasu käesoleval ajal. Sel kohal töötas hageja viimati 1976.a. Aastatel 1993-1995 oli hageja küll hambatehnikuks, kuid ta tegi proteeside parandustöid, mitte ei valmistanud neid. Aastatel 1976-1993 oli hageja vanemhambatehnikuks ehk brigadiriks, kes võis valmistada proteese oma põhitöö kõrvalt vabaks jääval ajal. Kohus ei arvestanud sellega, et parandustöödega tegeleva hambatehniku töötasu oli 2006.a 8640 krooni ja 2007.a 9768 krooni. Kohus kohaldas vääralt

§ 463

. Hageja ei ole käesoleval ajal võrdsustatav keskmise hambatehnikuga ega saaks vastavat töötasu. Hagejal puuduvad takistused registraatori töö tegemiseks, mida tõendab hagejale 2006.a tervisekontrollis väljastatud tõend. Seega ei ole hagejal käesoleval ajal tekkinud kahju tulenevalt kutsehaigusest. Kohus jättis hindamata kostja väite, et hageja põdes 2005.a läbi üldhaigestumisena peaaju infarkti ning tal on hüpertooniatõbi. Selliseid üldhaigestumisi põdenud hageja ei saaks töötada käesoleval ajal hambatehniku kiirust ja täpsust nõudval tükitööl ka siis, kui tal ei oleks kutsehaigust. Kohus oleks pidanud üldhaigestumist ja vanust arvesse võtma hüvitise väljaarvestamisel. Statistikaameti andmed peaksid olema igal juhul aluseks hüvitise vähendamiseks. Kohus ei arvestanud ka tulumaksuseaduse § 12 lg-ga 3, millest tulenevalt tuleks hüvist vähendada, sest kui hageja oleks saanud töötasu, oleks see olnud maksustatav. Kohus hindas vääralt töölepingu lõpetamise fakti ja kostja väidet, et töövõimetus ei takistanud hagejal töötamast 11 aastat kostja juures, kusjuures tema töötasu ei vähenenud. Kostja palus hinnata kõiki tema poolt välja toodud asjaolusid kogumis, mis peaks tõendama, et hagejal ei ole käesoleval ajal tekkinud kahju kutsehaiguse tuvastamise tõttu või vähemalt on see oluliselt väiksem kohtuotsuses leitust. Kohus tuvastas vääralt kahju tekkimise töötasu kaotuse näol. Antud juhul puudub

§ 448ja § 463 rakendamiseks vajalik põhjuslik seos.

Hageja saab juba aastaid pensioni, mille suurust ei ole mõjutanud töövõime kaotus. Millegagi ei ole võimalik mõistlikult põhjendada seda, et isik peaks ka pensionieas või koguni eluaegselt saama töötasu, mida ta kunagi sai või mida saavad sama tööd tegevad isikud keskmiselt. Analoogia korras liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 30 lg-ga 6 võiks olla mõeldav võtta hagejale hüvitise arvestamisel aluseks 60% hambatehnikute keskmisest töötasust käesoleval ajal, seejuures eelkõige arvestades statistikaandmeid, hageja vanust, üldhaigestumisi ja hambatehniku tööst eemaloldud aega. Kohus mõistis 7 hüvitise välja ebaõigesti alates 08.06.

1. Arstliku ekspertiisikomisjoni 09.08.2006 otsuse kohaselt tuvastati hageja 30%-line töövõimetus alles 06.08.2006 ning seda kuni 31.08.
2. Kohus ei arvestanud ka sellega, et kostja maksis hagejale koondamishüvitist 4 kuu keskmise palga ulatuses. Seega oli hagejale ette välja makstud palk kuni 07.10.
4. Kohus hindas vääralt hageja enda süüd kutsehaiguse tekkes. Lisaks kinnaste kandmise nõude eiramisele leidis kohtus tõendamist, et hageja ei järginud oma töökoha pideva korrastamise ja korrashoiu nõuet ning ta oli äärmiselt hooletu kemikaalidega. Töökaitsealased juhendid kinnitavad, et töökoha korrashoid oli suure tähtsusega. Seega on võimaliku kahju tekkimises vähemalt dermatiidi osas hageja ise 100% süüdi. Kohus jättis selles osas tunnistaja T. M. ütlused ja neist tulenevad kostja seisukohad tähelepanuta. Hageja töö raskus ja ohtlikkus sõltus eelkõige tema enda tegevusest ja sellest, kui palju ta soovis tükitööd teha suurema tasu saamiseks ning kui palju ta hoolis oma tervisest ja ohutu töötamise reeglitest. Tunnistaja A. N. ütlustest selgub, et hageja tegi vanemhambatehnikuks olles lisaks normtööajale veel õhtuti lisaks tükitööd, et teenida suuremat palka. Seega tekitas hageja endale ise ülemäärase töökoormuse ja oli seetõttu raskelt hooletu. Seega on hageja osa ülekoormushaiguse tekkimisel vähemalt 80%.
5. Kohus leidis ebaõigesti, et kostja rikkus õigusaktide sätteid. Kohus jättis tähelepanuta kostja väited, et tükitöönormid olid hambatehnikutele kehtestatud üleliiduliselt ja neis olid fikseeritud kõik tehtavad tööoperatsioonid ja nendeks kuluv aeg. Kostja viis ka ise läbi kontrollmõõtmisi ja uuringuid. Sundasendite ja -liigutuste mõju vähendamiseks korraldas kostja töö nii, et hambatehnikud tegid päeva jooksul väga erinevaid tööoperatsioone. Teatud sundasendid ja –liigutused kaasnevad paratamatult iga tööga ning neid ei ole võimalik kõrvaldada. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, mida konkreetselt ja millise õigusakti alusel oleks kostja pidanud tegema. Kontrolli mitteteostamine iseenesest ei tekita haigestumist ja sellest tulenevat kahju. Kostja tõendas kirjalike dokumentidega ja tunnistajate ütlustega oma töötajatele NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1998 käskkirja nr 555 kohase iga-aastase tervisekontrolli teostamist. Tervisekontrolli sisulise poole eest saavad vastutada ainult seda läbi viinud arstid või tervishoiuasutus. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta 28.12.1987 meditsiinilise läbivaatuse akti, millest nähtub, et hageja läbis perioodilise tervisekontrolli, mis on läbi viidud sel ajal kehtinud õigusaktide kohaselt. Hageja tervist kontrollisid mitmed arstid. Kohtu viited juhendi nr 324 p-de 23 ja 26 rikkumisele ei ole kohased, kuna juhend jõustus 01.11.1993, kuid hageja asus kostja juurde tööle 1966.a. 03.01.1994 kinnitatud juhendit ei pidanudki kostja hagejale rohkem kui ühel korral tutvustama, kuna hageja viidi 07.06.1995 üle teisele tööle. Tõele ei vasta, et eelnimetatu ei sisalda töötervishoiualaseid juhendeid. Selles on fikseeritud kõik hambatehniku töö jaoks kõige olulisema tähtsusega juhised. Tunnistajate ütlustega ei ole kooskõlas kohtu järeldus, et töötajatele ei olnud teada antud, et töös võivad tervisele mõju avaldada ka sundasendid ja –liigutused ning nad ei teadnud, mis selle vastu teha. Töökoodeksi § 147 lg 1-3, TLS § 39 p 4 ja töökaitse seaduse § 49 p 4 on blanketsed normid, mis ei ole rakendatavad viitamata vastavale konkreetsele normile, mille rikkumises kostjat süüdistatakse. Hageja oli enamuse ajast kostja juures töötades vanemhambatehnik, kellelt eeldati kõrget teadlikkust ning kes pidi ise talle alluvaid hambatehnikuid juhendama. Seetõttu on ebausutavad hageja väited, et teda ei juhendatud. Vastus apellatsioonkaebusele 8
6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
7. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
8. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus materiaalõiguse normi õigesti.

§ 448

lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kahju tekitanud isikul hüvitada teisele isikule tekitatud kahju täies ulatuses ja kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Nimetatud sättes märgitud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõttest tuleneb kahju hüvitamise eesmärk - luua isikule olukord, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks õigusvastaselt kahju tekitatud.

§ 463

lg 1 järgi tuleb tervisekahjustuse tekitamise korral kannatanule hüvitada töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Maakohus selgitas õigesti välja hageja kahju hüvitamise nõude eeldused, tuvastades hagejal tervisekahjustuse ja kahju olemasolu, kostja õigusvastase teo ning põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel, samuti kostja süü ulatuse kahju tekitamises. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud.

1. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 30%. Seega on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süül toimunud töövõime vähenemise tagajärjel.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus hüvitise suuruse õigesti. Kohus ei pidanud võtma kahju suuruse kindlakstegemisel aluseks hageja töötasu, mida ta teenis enne kutsehaiguse tuvastamist aastatel 1993-1994, so lähtuma selles osas Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määruse 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel tekitatud vigastuste või muu tervisekahjustustega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korra" p-st
3. Ajutine kord ei muuda seadusega – tsiviilkoodeksiga – sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki, nagu on leidnud ka Riigikohus 31.10.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-
4. Kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib hageja tõendada, et tema kahju on suurem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav hageja kahju, nagu leidis Riigikohus 13.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-117-
5. Kuna antud juhul tõendas hageja kahju suurust ajutises korras sätestatust erineval viisil, ei pidanud maakohus kohaldama kahjuhüvitise arvestamisel ajutist korda.
6. Maakohus võttis kahjuhüvitise arvestamisel põhjendatult aluseks mahavõetavaid proteese valmistavate hambatehnikute keskmise töötasu aastatel 2006 ja 2007, sest kahju hüvitamise eesmärgiks on kannatanu asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, 9 kui kahju põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Tervisekahjustus tekkis hagejal hambatehnikuna töötamise ajal ja kui ta ei oleks haigestunud kutsehaigusesse, oleks ta jätkanud tööd õpitud erialal - hambatehnikuna ning saanud praegu hambatehniku palka. Asjaolu, et hageja tegi hambatehnikuna ajavahemikul 01.01.1993-07.06.1995 põhiliselt hambaproteeside parandustöid, seda ei muuda, sest samal ajal jätkas ta mahavõetavate proteeside valmistamist. Kostja seda asjaolu maakohtus ei vaidlustanud. Samuti ei olnud vaidlust asjaolu üle, et kostja valmistas proteese vanemhambatehnikuna aastatel 1976-
7. Arvestades asjaolu, et hageja tegeles töötamise ajal kõige enam just mahavõetavate proteeside valmistamisega ja omas selles vallas kõige suuremat kogemust, on usutav, et ta oleks jätkanud töötamist nimelt mahavõetavate proteeside hambatehnikuna ja ta on kaotanud tervisekahjustuse tõttu vastava osa sellist tööd tegeva keskmise hambatehniku töötasust. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui tema töövõime ei oleks kostja süül vähenenud. Hüvitise vähendamiseks ei anna alust kostja viidatud Statistikaameti andmed samas vanuses naiste tööhõive kohta, nagu kostja ekslikult leiab, sest need ei tõenda iseenesest kostja mittetöötamist vanuse tõttu. Kostja ei tõendanud, et hageja üldhaigestumised või vanus oleks tema töövõimet vähendanud ning takistaks töötamist hambatehnikuna.
8. Asjaolu, et hageja saab pensioni, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.

§ 448

lg 1 ja § 463 lg 1 alusel tuleb varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega, nagu on leidnud Riigikohus tsiviilasjades nr-d 3-2-1-107, 3-2-1-109, 3-2-1-114 jt tehtud otsustes. 23. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et töövõime kaotanud isikule ei ole õige kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest mõista hüvitist välja eluks ajaks.

§ 463

lg 1 ega § 464 lg 1 ei keela tervisekahjustuse tekitamise korral mõista kannatanule hüvitis välja eluks ajaks. Vastupidist ei saa järeldada ka

§ 463lg-tes 2 ja 3 ega § 464 lg-s 2 sätestatust.

Analoogia korras liikluskindlustuse seaduse § 30 lg 6 kohaldamiseks ja selle alusel hagejale hüvitise arvestamisel 60% hambatehnikute keskmise töötasu aluseks võtmiseks puudub samuti alus.

1. Maakohus mõistis hagejale hüvitise põhjendatult välja alates 08.06.2006, mil hageja kaotas kostja juures töö ja sellest tulenevalt töötasu. Hageja kutsehaigus diagnoositi ja püsiva töövõime kaotuse protsent määrati 1995.aastal. Selle taastuvastamine AEK 06.08.2006 otsusega ei tähenda seda, et kaks kuud enne eelnimetatud otsust ei olnud hagejal kutsehaigust ega sellest põhjustatud töövõime kaotust. Hagejal 1995.a tuvastatud kutsehaigus ja töövõime kaotuse protsent ei ole aastate jooksul muutunud. Ka ei pidanud maakohus otsuse tegemisel arvestama, et kostja maksis hagejale 4 kuu keskmise kuupalga ulatuses koondamishüvitist. Koondamishüvitis ei ole samastatav palga ettemaksuna, nagu kostja ekslikult leiab.
2. Kohus hindas õigesti ka hageja süüd kutsehaiguse tekkimises. Ülekoormushaiguse tekkimises kohus hageja süüd ei tuvastanud, kuid leidis, et dermatiidi tekkimises on hageja osaliselt ka ise süüdi, mistõttu vähendas hüvitist 10% võrra. Kohus tugines sellist järeldust tehes muu hulgas tunnistaja T. M. ütlustele. Kostja ei ole tõendanud, et T. M. ütlustes sisaldunud etteheited hageja töökoha korrashoiule (nt tolm laual ja sassis sahtel), on seostatavad hagejal dermatiidi tekkimisega. Asja materjali kohaselt 10 mõjus hageja nahale kahjustavalt protakrüül, mis on hageja selgituse kohaselt vedelik ning tolmu ei tekita. Kostja ei lükanud seda väidet ringkonnakohtu istungil ümber. Nimetatud aine mõju oleks saanud vältida või vähendada kummikinnaste kasutamisega. Kohus on seda, et hageja kummikindaid ei kasutanud, otsuse tegemisel arvestanud. Seega puudub alus määrata hageja süü ulatuseks dermatiidi tekkimisel 100%, nagu kostja soovib. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja osa ülekoormushaiguse tekkimisel on vähemalt 80%. Tunnistaja A. N. ütlused hageja ületunnitööde tegemise kohta selleks alust ei anna. Puuduvad tõendid, millest võiks järeldada, et üksnes normtööajal töötamise korral ei oleks hagejal tervisekahjustust tekkinud.
3. Maakohus põhjendas otsuses, milles konkreetselt seisnes kostja töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja milliseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu seisukohtadega, ei anna iseenesest teistsuguse järelduse tegemiseks. Nõuetekohane tervisekontrolli läbiviimine 1987.a ei kõrvalda kõiki muid rikkumisi, mis on kohtuotsuses ära toodud. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks kohus andnud hinnangut 28.12.1987 meditsiinilise läbivaatuse aktile. Viitamine mõningatele blanketsetele õigusnormidele lisaks õigusaktidele ja seadustele, millistes kehtestatud konkreetseid nõudeid kostja kohtu arvates rikkus, ei anna alust lugeda kohtu järeldusi ebaõigeks. Kohtu seisukohad ei ole vastuolus asjas esitatud tõenditega.
4. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so antud juhul kostja. M. Merimaa K. Paal A. Tänav