← Eesti

3-06-1587/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2008, Tallinn Haldusa

) § 12 lg 7, hiljem §12 lg 3 p 4 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõude menetluse lõpetamisest, kui isik mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid. Hanno Treiali 02.10.1998 kirjas Tallinna Omandireformiametile teatati, et H. T. suri xx.xx.xxxx. Hanno Treial palus tagastamise üle kanda tema nimele, kuna on ainsaks pärijaks. Kirjale oli lisatud H. T. surmatunnistus ning R. ja H. T.i perekonnaseisutunnistus. Kirja saamise kohta on tehtud märge 23.10.1998 (vara tagastamise toimiku lk 53). Tallinna Omandireformiameti 26.11.1998 kirjaga paluti H. T.l esitada nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistus, mis võimaldaks vara tagastada või kompenseerida pärijale. Samuti paluti 30 päeva jooksul kirja saamisest esitada kirjalik nõusolek üüri- või rendilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks. H. T. 15.09.2000 kirjas Tallinna Omandireformiametile teatati, et nõusolekut üüri- või rendilepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmiseks saab ta anda, kui Omandireformiamet esitab tunnistuse, et H. Treial on vara tagastamise õigustatud subjekt ning talle esitatakse ärakirjad kehtivatest üüri- ja rendilepingutest. Tallinna Omandireformiameti 13.10.2000 kirjaga teavitati H. T.t asjaolust, et tema teadet õigustatud subjekti surma kohta ei ole kätte saadud ning sel põhjusel on kuni 2000. aastani pöördutud samal aadressil elanud H. T.i poole. Samas kirjas selgitati Hanno Treialile, et vajalik on esitada Eestis välja antud pärimisõiguse tunnistus ja nõusolek üüri- ja rendilepingute ülevõtmiseks juhul, kui isik soovib vara tagastamist. Tallinna Maa-ameti 14.05.2001 kirjas Hanno Treialile selgitati vajadust esitada pärimisõiguse tunnistus juhul, kui isik soovib vara tagastamist või kompenseerimist, samuti paluti kuni 30.06.2001 teatada, milliseid samme on H. Treial astunud nõuetekohase pärimisõiguse tunnistuse vormistamiseks. Tallinna Maa-ameti 29.05.2002 kirjaga teavitati Hanno Treialit vajadusest esitada pärimisõiguse tunnistus ja nõusolek üüri- ja rendilepingute ülevõtmiseks, samuti

§ 12

lg-s 7 sätestatud võimalusest vara tagastamise menetluse lõpetamiseks juhul, kui vastavaid dokumente haldusorganile ei esitata. H. T.l paluti hiljemalt 30.06.2001 teatada, milliseid samme ta on astunud pärimisõiguse tunnistuse vormistamiseks ja kas ta soovib vara tagastamist või kompenseerimist. Tallinna Maa-amet saatis 04.11.2002 Hanno Treialile sama sisuga kirja, andes uueks tähtajaks 15.12.2002. 2

(12)3-06-1587 Xxxxxxx xx xx-X üürnik I. T. palus 12.08.2000 ja 23.04.2001 kirjades Tallinna Omandireformiametile ning 25.04.2002 ja 31.01.2003 kirjades Tallinna Maa-ametile informatsiooni, kas maja tagastatakse. Juhul, kui elamut ei tagastata, avaldas üürnik soovi korteri erastamiseks. 31.01.2003 kirjas teatas I. T., et maja muutub üürnikele eluohtlikuks oma füüsilise seisukorra tõttu, mis halveneb iga päevaga. Põhja-Tallinna Valitsuse 13.08.2003 kirjaga Tallinna Maa-Ametile teatati, et tegemist on majaga, kuhu kogunevad alkohoolikud ja vanglast vabanenud isikud ning avaldati lootust, et tagastamisküsimus lahendatakse kiiresti. Tallinna Linnavalitsuse 01.10.2003 korraldusega nr 2154-k otsustati lõpetada Tallinnas Xxxxxxx xx xx, endisel kinnistul nr 2075, asunud ehitiste ja 222 m2 suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus, kuna õigustatud subjekt H. T. ega tema pärija ei ole tähtaegselt teinud menetluseks vajalikke toiminguid ega esitanud dokumente ning seetõttu ei ole H. T.i avalduse edasine menetlemine võimalik. Tallinna Linnavolikogu 05.04.2007 otsuse nr 96 punktiga 1.1 taotleti Tallinna linna omandisse munitsipaalomandis oleva Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx hoone ja rajatiste alune ning neid teenindav maa ligikaudse pindalaga 682 m2 ning punktiga 2.1 kohustati Maaametit esitama vastav dokumentatsioon Harju maavanemale ja punktiga 2.2 avaldama otsus ajalehes Postimees. Harju maavanema 19.07.2007 korraldusega nr 1649-k anti Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx hoone ja rajatiste alune ning neid teenindav maa pindalaga 682 m2, sihtotstarbega elamumaa Tallinna linna munitsipaalomandisse. 2. Hanno Treial esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 01.10.2003 korralduse nr 2154-k, Tallinna Linnavolikogu 05.04.2007 otsuse nr 96 p 1.1 ja p 2 osas, mis puudutab Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx, ning Harju maavanema 19.07.2007 korralduse nr 1649-k. Samuti palus kaebaja teha linnavalitsusele ettekirjutuse vaadata H. T.i 10.12.1991 avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kohta uuesti läbi. Kaebust põhjendati järgmiselt: a) vaidlustaud linnavalitsuse korralduse preambulas puudub viide Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punktile 24. Vaidlustatud korraldus on antud ilma eelneva kohaliku komisjoni otsuseta. Linnavalitsusel puudus pädevus otsustada vara tagastamise üle. Linnavalitsuse korralduse põhjendus on ebapiisav.

§ 12

lg-s 7 sisalduva kaalutlusõiguse eesmärgi kindlaksmääramisel tuleb lähtuda

§ 2

lg-s 1 sätestatud omandireformi eesmärgist, milleks on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks ning omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu heastamine. Samal ajal on

§ 12

lg 7 puhul tegemist mõjutusvahendiga, mille mõtteks on motiveerida õigustatud subjekti tagastamismenetluse lõpetamise ähvardusel asjatult mitte viivitama vara tagastamiseks vajalike toimingute tegemisega. Tegemist on äärmiselt range meetmega, mida saab kasutada vaid erandlikel juhtudel ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral, mis kaalub üles kaebaja erahuvi. Kuivõrd omandireformi eesmärgiks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ning seeläbi õigluse taastamine ja ülekohtu heastamine, siis üksnes õigustatud subjekti või tema pärija viivitamine teatud toimingute tegemisega ei tohi jätta isikut üldse ilma võimalusest saada õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi; b)

§ 12lg 7 teise lause rakendamisel tuleb arvestada pärimisseaduse (Pär

S) § 118 lõiget 3, mille kohaselt on isikul õigus pärandit vastu võtta 10 aasta jooksul, arvates pärandi avanemisest. Tallinna Linnavalitsus ei ole seadnud kahtluse alla asjaolu, et kaebaja on õigustatud subjekti H. T.i poeg ja pärija ning on muuhulgas pärinud ka 3

(12)3-06-1587
  1. c)
  2. d)
  3. e)Tallinnas Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx asuva hoone ja maa tagastamise nõudeõiguse. Kuivõrd kaebaja elab samal aadressil, mis oli õigustatud subjektil tema eluajal, siis on kaebaja pärandi vastu võtnud, asudes pärandvara valdama, kasutama ja käsutama. Kaalutlusõiguse eesmärki ja juhtumi asjaolusid silmas pidades oleks menetluse lõpetamise otsuse tegemine olnud õigustatud üksnes pärast 19.11.2007, kui möödub 10-aastane tähtaeg pärandi vastuvõtmiseks; kaebaja ei ole kunagi loobunud vara tagastamise nõudest. Kaebaja alaline elukoht on xxxxxxx, ta ei ole Eestis käinud ning tal ei ole Eestis sõpru ega tuttavaid. Kaebaja on kätte saanud neli Tallinna Linnavalitsuse kirja (16.02.1999, 30.08.2000, 16.10.2000 ja 04.11.2002). Kirjades oli antud vastamiseks 30-päevane tähtaeg, kuid pärimisõiguse tunnistuse saamiseks ja kõikideks asjaajamisteks kulus rohkem aega. Takistatud oli võimalus saada õigusabi, et kaitsta oma huve ja mõista omandireformiga seonduvat Eestis. Kaebaja ja linnavalitsuse vaheline kommunikatsioon vara tagastamise küsimustes oli ebaefektiivne. Nende mõjuvate põhjuste tõttu ei olnud kaebajal võimalik esitada nõutud tähtajaks nõudeõiguse pärimise tunnistust; Tallinna Linnavolikogul ei ole õigust taotleda Xxxxxxx xx xx asuvate ehitiste alust ja seda teenindavat maad Tallinna linna omandisse enne vara tagastamise vaidluse lahendamist; Tallinna Linnavolikogu edastas maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku Harju maavanemale ajal, kui vara tagastamise menetluse lõpetamise korraldus oli kohtus vaidlustatud. Harju maavanemat toimuvast kohtuvaidlusest ei informeeritud ning ta ei olnud vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal sellest teadlik. Maa munitsipaalomandisse andmise taotlus oleks tulnud jätta läbi vaatamata tulenevalt Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määrusega nr 133 kehtestatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ § 6 lg 2 p-st 7. 3. Tallinna Linnavalitsuse vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  4. a)1999. aastal, mil õigustatud subjekt H. T. oli juba surnud, on kaebaja vastu võtnud tema emale adresseeritud kirjavahetuse ning olnud seega teadlik vajadusest teha vähemalt üks menetlustoiming, mille mitteteostamine toob endaga kaasa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse lõpetamise;
  5. b)alates 2000. aastast on kaebajat korduvalt teavitatud vajadusest esitada pärimisõiguse tunnistus. Samuti on kaebajat teavitatud

§ 12lg-s 7 sisalduvast sanktsioonist.

Pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustus on sätestatud nii omandireformi aluste seaduses kui ka maareformi seaduses. Kaebaja ei ole selgitanud, mis takistas tal pärimisõiguse tunnistust esitamast. Kaebaja ei ole esitanud ka avaldust dokumentide esitamise tähtaja pikendamiseks ega näidanud mingeid põhjusi, miks ei ole dokumente võimalik määratud tähtajaks esitada. Kohtuistungil selgitas linnavalitsuse esindaja, et kaalutlusõigust ei olnud vara tagastamise menetluse lõpetamise otsustamisel vajalik teostada.

  1. Tallinna Linnavolikogu vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata, kuna kaebuses ei sisaldu ühtki õiguslikku asjaolu, millest tuleneks Tallinna Linnavolikogu 05.04.2007 otsuse nr 96 õigusvastasus punkti 1.
  2. osas. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus Tallinna Linnavalitsuse poolt lõpetatud. Peatatud menetlusi Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx maaüksuse või sellel asuva vara osas ei olnud. Kaebaja ei ole vaidlustanud Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx hoonete kuulumist Tallinna linna munitsipaalomandisse. Sellest tulenevalt oli Tallinna linnal kui hoonete omanikul õigus taotleda nende aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa määramist. Kuna maa munitsipaalomandisse andmise otsustab taotletava maa asukoha järgne maavanem, siis esitati pärast linnavolikogu otsuse vastuvõtmist vastav taotlus Harju maavanemale. 4

(12)3-06-1587 Vaidlustatud linnavolikogu otsuse p 1.
  1. ja p 2.
  2. Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx osas on õiguspärased ega riku kaebaja õigusi.
  3. Harju maavanema vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. Maavanem leidis, et maa munitsipaalomandisse andmise taotluses kinnitas Tallinna Linnavalitsus, et taotletaval Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx maaüksusel asuv elamu kuulub Tallinna linnale ning on PõhjaTallinna Linnaosa Valitsuse valitsemisel ja bilansis. Elamu on munitsipaalomandisse antud ilma erastamiskohustuseta Pelgulinna EEV hoonete koosseisus riigivara munitsipaalomandisse üleandmise 19.05.1992 aktiga nr 20/
  4. Samas taotluses kinnitas linnavalitsus, et munitsipaalomandisse taotletava maa suhtes puuduvad kolmandate isikute taotlused erastamiseks, tagastamiseks või riigi omandisse jätmiseks. Endise kinnistu nr 2075 maa tagastamiseks esitatud taotluse menetlus on lõpetatud. Taotlus esitati MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel kui munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ja neid teenindav maa. Maa munitsipaalomandisse andmise taotlus vastab Maa munitsipaalomandisse andmise korra §-s 6 sätestatud nõuetele ning maa munitsipaalomandisse andmise toimikusse on kogutud küsimuse otsustamiseks vajalikud dokumendid, mille olemasolu on Harju maavanem kontrollinud. Harju maavanema vaidlustatud korraldus ei ole vastuolus seadusega või seaduse alusel antud muu õigusaktiga.
  5. Tallinna Halduskohtu 30.10.2007 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt: a) alates 02.03.1997 jõustunud

§ 161lg 1 kohaselt on nõudeõigus päritav tsiviilseadustes sätestatud korras.

Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti seaduste sätteid, sõltumata pärandi avanemise kohast. Kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 342 kohaselt kui õigustatud subjekt on vara tagastamise otsustamise ajaks surnud, otsustatakse vara tagastada isikutele, kes on vara tagastamise nõudeõiguse pärinud. Selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notari väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Omandireformi aluste seadusest ja maareformi seadusest ei nähtu, et nõudeõiguse pärimisele laieneks PärS § 118 lg 3. Seda kinnitab alates 16.07.2000 kuni 27.11.2005 kehtinud MaaRS §192 lg 3, mille kohaselt pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuli nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe kuu jooksul pärandi avanemisest arvates. Sama sätte alates 27.11.2005 kehtima hakanud redaktsioon näeb ette, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, lõpetatakse tagastamise menetlus ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Kaebaja pöördus oma väidetava esindaja Enn Alliksaare kaudu nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse saamiseks Eesti Vabariigi notari poole alles 07.08.2006 ja kuna notar keeldus esitatud dokumentide alusel pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest, siis pöördus E. Alliksaar kaebaja nimel teise notari poole. Pärimisõiguse tunnistus väljastati kaebajale alles 11.09.2007, s.o pärast kaebuste esitamist halduskohtule; b) Tallinna Linnavalitsuse tegevus on vastavuses hea halduse põhimõtetega, mis muuhulgas eeldab seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest asjaoludest. Tallinna Omandireformiamet ja Tallinna Maa-amet on kaebajat korduvalt kirjalikult informeerinud sellest, milliseid dokumente on vaja, et aktsepteerida kaebajat kui õigustatud subjekti H. T.i pärijat ja kõnealune vara kaebajale tagastada. 5

(12)3-06-1587 Kaebajale on selgitatud, et vastavalt

§ 12

lg 3 p-le 4 peab ta kinnitama oma nõusolekut võtta üle kehtivatest üüri- ja rendilepingutest tulenevad õigused ja kohustused, kuna nimetatud nõusoleku mitteandmine on omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmise aluseks. Kaebajale on selgitatud ka, et nõutavaid dokumente on vaja vara tagastamise korraldamiseks ning nende esitamata jätmine võib tingida vara tagastamise menetluse lõpetamise vastavalt

§ 12lg-le 7.

Võimaliku alternatiivina on kaebajat teavitatud ka võimalusest loobuda vara tagastamisest ja saada selle asemel kompensatsiooni. Sellest tulenevalt leiab kohus, et haldusorgan on käesoleval juhul mitte ainult formaalselt täitnud vajaliku menetluse läbiviimiseks kohustuslikku teavitamisnõuet, vaid on kaebajat kui Eesti omandireformiga seotud asjaajamises ilmselt vilumatut isikut ka nõustanud ja andnud asjakohaseid selgitusi; c) väidet, et kirjas antud 30-päevane tähtaeg dokumentide esitamiseks oli liiga lühike, ei saa pidada arvestatavaks, kuna selliseid 30-päevaseid tähtaegu oli kaebajale antud korduvalt. Kaebaja ei ole kordagi pöördunud Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega pikendada talle kirjalikult teatavakstehtud tähtaega dokumentide esitamiseks. Samuti ei ole millegagi põhjendatud kaebaja väide, et alates 02.10.1998 kirja saatmisest Tallinna Omandireformiametile, millele olid lisatud H. T.i surmatunnistus ja H. T.i ja R. T. 21.02.1942 perekonnaseisutunnistus, on ta elanud veendumuses, et nimetatud dokumentide alusel on võimalik vara tagastamise taotlus lahendada positiivselt. Kaebajal ei saanud sellist veendumust kujuneda, kuna talle on pärast nimetatud tõendite esitamist selgitatud, milliseid toiminguid on vara tagastamise menetluses vaja teha ja milliseid dokumente esitada. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väited, et nõusolekut üüri- ja rendilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks ei olnud võimalik anda, kuna Omandireformiamet ei väljastanud talle nimetatud lepinguid tutvumiseks, ning et Xxxxxxx xx xx krundi suurus oli ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.10.1997 otsuses nr 9326 näidatud 2/3 võrra väiksemana (222 m2) kui see oli tegelikult. Vastustajal puudus seadusest või muust õigusaktist tulenev kohustus nimetatud lepingute väljastamiseks kaebajale. Omandireformi objektiks tunnistatud Xxxxxxx xx xx krundi suurus 222 m2 on kindlaks määratud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.10.1997 otsusega nr 9326, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Vaatamata korduvatele teadetele ja selgitustele kaebaja määratud tähtajaks vara tagastamiseks vajalikke dokumente ei esitanud; d)

§ 12

lg 7 sisaldab haldusorganile antud volitust kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas õigustatud subjekt ei ole tähtaegselt vara tagastamiseks vajalikke toiminguid teinud mõjuval põhjusel või mitte. Kaebaja ei esitanud Tallinna Linnavalitsusele üldse mingeid põhjusi, mille tõttu tal ei olnud võimalik teha vara tagastamiseks vajalikke toiminguid. Tulenevalt kaebaja tegevusetusest puudus haldusorganil ka võimalus kaaluda, kas tegemist oli mõjuva põhjusega või mitte.

§ 12

lg 7 puhul on tegemist õigusliku mõjutusvahendiga, et motiveerida õigustatud subjekti asjatult mitte viivitama vara tagastamiseks vajalike toimingute tegemisega. Selliselt on nimetatud sätte sisu mõistnud ka kaebaja. Kaebajale selgitati korduvalt, et vajalike toimingute mittetegemise korral kohaldatakse tema suhtes sanktsioonina

§ 12lõiget 7.

Puudus igasugune alus arvata, et kaebajat vaid ähvardatakse tagastamismenetluse lõpetamisega nimetatud sätte alusel ning vara sellest hoolimata igal juhul tagastatakse, lähtudes

§ 2

lg-s 1 sätestatud omandireformi eesmärgist; e) kui õigustatud subjekt sureb enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsuse tegemist, siis on tema nõudeõigus

§ 161

lg 1 kohaselt päritav tsiviilseadustes sätestatud korras ning õigustatud subjektiks tunnistamise otsus on pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. Kaebaja on alates 1998. a rõhutanud, et soovib vara tagastamist õigustatud subjekti H. T.i pärijana. Seega läksid kaebajale üle ka kõik seadusest tulenevad kohustused, mis olid ette nähtud õigustatud subjektile vara tagastamisega seotud menetluses; 6

(12)3-06-1587
  1. f)korraldus on antud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 06.10.1997 otsuse nr 9326 alusel, millele on vaidlustatud korralduse preambulas ka viidatud. Linnavalitsus on lähtunud korralduse andmisel ka korra punktist 24. Vastavale punktile viitamine preambulas ei ole vajalik. Vaidlustatud korraldus sisaldab nii õiguslikku kui ka faktilist põhjendust. Korralduse õiguslik põhjendus on ära toodud preambulas, kus on loetletud õigusaktid ja nende vastavad sätted, millest haldusorgan akti andmisel juhindus. Korralduse faktiliseks põhjenduseks on asjaolu, et õigustatud subjekt või tema pärija ei ole tähtaegselt teinud vara tagastamise menetluseks vajalikke toiminguid ega esitanud dokumente, mistõttu ei ole vara tagastamise taotluse edasine menetlemine võimalik;
  2. g)Tallinna Linnavolikogu 05.04.2007 vaidlustatud otsus nr 96 (p 1.1.), millega otsustati taotleda Tallinna linna omandisse Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx hoone ja rajatiste alune ning neid teenindav maa, ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Haldusmenetluse maa munitsipaalomandisse andmiseks viis MaaRS § 25 lg 3 kohaselt läbi maavanem. Menetlus algab kohaliku omavalitsuse poolt taotluse esitamisest. Sellele eelneb kohaliku omavalitsuse volikogu otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks. Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi. Haldusväliseid isikuid mõjutava maa munitsipaalomandisse andmise otsuse langetab alles maavanem. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta maavanema jaoks siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid, otsuses sisaldub vaid linna tahteavaldus maa munitsipaalomandisse saamiseks;
  3. h)taotlus Tallinna linnas Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx asuva maa munitsipaalomandisse andmiseks oli esitatud MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maana. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluses kinnitas Tallinna Linnavalitsus, et taotletaval Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx maaüksusel asuv elamu on Tallinna linna munitsipaalomandis. Samas taotluses kinnitas linnavalitsus, et munitsipaalomandisse taotletava maa suhtes puuduvad kolmandate isikute taotlused erastamiseks, tagastamiseks või riigi omandisse jätmiseks. Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx asuva elamu kuulumist Tallinna linnale ei ole kaebaja vaidlustanud. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud Tallinna Linnavalitsuse 30.05.2007 korraldust nr 981k osas, mis puudutab Xxxxx xx x/Xxxxxxx xx xx olevate hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramist. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise ajaks oli endise kinnistu nr 2075 maa tagastamise menetlus Tallinna Linnavalitsuse 01.10.2003 korralduse nr 2154-k alusel lõpetatud. Harju maavanem ei pidanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse lahendamist edasi lükkama seoses sellega, et kaebaja poolt oli algatatud kohtuvaidlus seoses maa tagastamise menetluse lõpetamisega. Harju maavanema vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. Hanno Treiali apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata taotlused Tallinna Linnavalitsuse 01.10.2003 korralduse nr 2154-k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks ning Harju Maavanema 19.07.2007 korralduse nr 1649-k tühistamiseks, ning teha selles osas uus otsus, millega kaebus selles osas rahuldada. Apellant põhjendab taotlusi järgmiselt:
  4. a)puuduvad tõendid, et kaebaja sai kätte Tallinna Omandireformiameti 26.11.1998 kirja ning Tallinna Maa-ameti 14.05.2001 ja 29.05.2002 kirjad. Kaebuse esitaja sai vaid 16.02.1999, 30.08.2000, 13.10.2000 ja 04.11.2002 kirjad;
  5. b)linnavalitsusel ei olnud kohustust tagastamismenetlust lõpetada ja korraldus anti ennatlikult, selgitamata välja nõudeõiguse pärimise tunnistuse saamise viivituse põhjuseid. Linnavalitsus ei kasutanud talle antud kaalutlusõigust. Analoogselt Riigikohtu 29.05.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-23-06 rõhutatuga on ka käesolevas 7
(12)3-06-1587 vaidluses olukord, kus võimalik avalik huvi ei kaalu üles kaebaja erahuvi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Isegi kui avalik huvi oleks ilmnenud, oleks tulnud eelistada erahuvi, kuivõrd erahuvi on primaarne. Kui juba ehitusloa kehtetuks tunnistamine on Riigikohtu hinnangul äärmiselt range mõjutusvahend, siis on seda ka omandiõiguse taastamise menetluse lõpetamine; c) omandireformi kiirendamine ei ole ainus kaalutlusõiguse eesmärk, millest tuli lähtuda tagastamismenetluse lõpetamisel. Kontrollides

§ 12

lg 7 kohaldamise õiguspärasust, ei ole kaalutlusõiguse eesmärgina silmas peetud omandireformi ja maareformi põhilisi eesmärke. Tagastamismenetluse lõpetamisega kiirustamine aastal 2003 oli põhjendamatu. Ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjon viivitas kuus aastat otsuse tegemisega, millega tunnistati Xxxxxxx xx xx asuv vara omandireformi objektiks ja H. Treial selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Riigikohtu 05.03.2007 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-102-06 selgitati, et maa riigi omandisse jätmist tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid. Vastupidiselt viidatud Riigikohtu otsuses sedastatule ei andnud linnavalitsus kaebaja poolt taotletud selgitusi ja teavet krundi õige suuruse ning üüri- ja rendilepingute kohta, ei kaasanud teda menetlusse ega palunud selgitada pärimisõiguse tunnistuse esitamisega viivitamise põhjusi. Linnavalitsuse vastus, et kaebaja võib minna üüri- ja rendilepingutega tutvuma PõhjaTallinna linnaosavalitsusse, ei ole kohane menetlusosalise puhul, kes elab Kanadas. Ka kirjas antud 30-päevane vastamistähtaeg näitab linnavalitsuse trafaretset suhtumist menetlusosalistesse. Lühike vastuse esitamise tähtaeg oli üheks põhjuseks, miks kaebaja ei saanud pärimisõiguse tunnistuse saamiseks vajalikke toiminguid teha. Lühikesed tähtajad ja nende korduvus tekitasid segadust ja puudus kindlus, et 04.11.2002 kirja puhul võis tegemist olla viimase teatega enne tagastamismenetluse lõpetamist. Linnavalitsus oleks uurimisprintsiibist lähtuvalt pidanud jõudma täiendavate tõendite kogumise ja isiku ärakuulamise teel veendumusele, et kaebaja on loobunud vara tagastamise nõudest. Tagastamistoimikus nähtuvatest dokumentidest oli ilmne, et kaebaja on õigustatud subjekti otsene alaneja sugulane. Pärast 02.10.1998 ja 15.09.2000 kirjade saatmist Tallinna Omandireformiametile ja Tallinna Maa-ameti 13.10.2000 kirja saamist elas kaebaja veendumuses, et tema esitatud dokumentide põhjal on võimalik tagastamise taotlus positiivselt lahendada. Kommunikatsioon kaebaja ja Tallinna Omandireformiameti vahel ei olnud efektiivne menetlusosaliste füüsilise kauguse tõttu teineteisest. Haldusakti motiveerimine on vajalik, et veenda aktiga tutvujat selles, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (Riigikohtu 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). Kuivõrd vaidlustatavat korraldust ei ole piisavalt põhjendatud, ei olnud võimalik kontrollida, kas kaalutlusõigust teostati õiguspäraselt või mitte; d) juhul, kui maavanema korraldus täidetaks ja maa antaks munitsipaalomandisse, kaotaks kaebaja õiguse saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud varana Xxxxxxx xx xx asuvad hooned ja maa. 8. Tallinna Linnavalitsuse ja Linnavolikogu vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastust põhjendatakse järgmiselt: a) kohtuotsuses tehtud järeldust ei mõjuta asjaolu, kas apellant on 14.05.2001 ja 29.05.2002 kirjad kätte saanud või mitte; b) linnavalitsus otsustas vara tagastamise menetluse lõpetada piiratud informatsiooni tõttu eelkõige apellandi tegevusetuse tagajärjel.

§ 12

lõiget 7 tuleb tõlgendada selliselt, et õigustatud subjekti poolt toimingute tähtaegselt tegemata jätmise tagajärg on üldjuhul menetluse lõpetamine, kuid seda välistavaks reservatsiooniks on mõjuvate põhjuste esinemine, mis takistab toimingute õigeaegset tegemist. Sellises olukorras saab haldusorgan kaaluda põhjuse mõjukust üksnes juhul, kui õigustatud subjekt on mõjuva põhjuse olemasolust haldusorganit teavitanud ning vajaduse korral selgitanud, kuidas see takistab tal vajalikke 8

(12)3-06-1587
  1. c)
  2. d)toiminguid tegemast. Juhul, kui haldusorganile ei ole mõjuvat põhjust esitatud, puudub haldusorganil võimalus hinnata põhjuse mõjukust. Kuna apellant vajalikke dokumente ei esitanud, siis sai haldusorgan üksnes piiratud informatsiooni hulka omades kaaluda, kas mõjuvaid põhjuseid viivituseks esines või mitte. Tagamaks omandireformi aluste seadusega seatud eesmärkide realiseerimist ning õigustatud subjektide nõudeõiguse täitmist, ei lasu kohustused mitte üksnes kohustatud subjektidel, vaid ka õigustatud subjektidel; arusaamatuks jääb seisukoht, et menetluse lõpetamisega on aastal 2003 kiirustatud, kuivõrd omandireform ei ole tänaseks päevaks veel lõppenud. Kõnealuses vara tagastamise menetluses oli õigustatud subjektil palutud esitada pärimisõiguse tunnistus ja kirjalik nõusolek üüri- ja rendilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks esmakordselt juba 26.11.1998 kirjaga, mida apellant pole väidetavalt kätte saanud. Korduv teade saadeti 16.02.1999 kirjaga, mille kättesaamist on apellant kinnitanud. Sellele järgnevalt saadeti õigustatud subjektile veelgi korduvaid teateid. Kaevatav menetluse lõpetamise korraldus võeti vastu 01.10.2003. Selleks ajaks oli möödunud üle kolme ja poole aasta alates hetkest, kui apellant oli esmakordselt kätte saanud dokumentide esitamise nõude. Menetluse edenemine oli kogu selle aja vältel pärsitud apellandi enda tegevusetuse tõttu. Seega ei saa nõustuda apellandi hinnanguga, et menetluse lõpetamisega on kiirustatud. Pigem oli see veninud ebamõistlikult pikaks, kuna õigustatud subjekt ei esitanud õigeaegselt vajalikke dokumente. Kaaluda tuleb ka Vabriku 13 asuvates korterites elavate üürnike huve. Nende isikute huvidega on kahtlemata vastuolus olukord, kus tagastamise menetlus ühelt poolt venib, kuid samal ajal seda lõpule ka ei viida. Selline situatsioon tekitab nende jaoks ebaselge olukorra, kuna nad on teadmatuses, kas eluruumid tagastatakse õigustatud subjektile või tekib neil tulevikus võimalus eluruume erastada. Dokumentide esitamise nõue ja menetluse lõpetamise alus tuleneb seadusest. Õigustatud subjekt ei esitanud mõjuvaid põhjuseid, mille põhjal oleks haldusorganil olnud võimalus otsustada menetlust mitte lõpetada. Vastustajal ei olnud kohustust väljastada apellandile üüri- ja rendilepingute ärakirju; kõiki õigustatud subjekte tuleb kohelda võrdselt, sõltumata nende asukohast ja päritolust. Vastupidises olukorras oleks tegemist menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. 30-päevaste tähtaegade korduv pikendamine oli eelkõige apellandi enda huvides, mille kohaldamisel võeti arvesse õigustatud subjekti ja haldusorgani vahelist kauget vahemaad. Apellandil oli võimalus esitada dokumente kolme ja poole aasta vältel. H. T.i ja Hanno Treiali vahel oli küll tõendatud sugulusside, kuid nõudeõiguse pärimise tõendamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara osas peab õigustatud subjekt vastavalt MaaRS § 192 lg-le 3 esitama nõudeõiguse pärimise tunnistuse. 9. Harju maavanema vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja korratakse halduskohtule esitatud väiteid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Kohtule esitatud tõendeist nähtub, et apellandile ja tema emale on saadetud kirju 09.12.1997, 24.08.1998, 26.11.1998, 16.02.1999, 26.06.2000, 30.08.2000, 13.10.2000, 14.05.2001, 29.05.2002 ja 04.11.2002. Siiski puuduvad tõendid selle kohta, et apellant oleks saanud kätte teisi kirju peale 16.02.1999, 30.08.2000, 13.10.2000 ja 04.11.2002 kirjade. Tähtaja tähendust vara tagastamise menetluse jätkamisele selgitati esimest korda 30.08.2000 kirjas. See kiri oli adresseeritud H. T.ile. 13.10.2000 kirjas ei olnud antud tähtaega pärimisõiguse tunnistuse ega üüri- ja rendilepingute ülevõtmise nõusoleku andmiseks. Viimases kirjas oli näidatud nii vajadus pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks, nõusoleku 9
(12)3-06-1587 andmiseks kui võimalus vara tagastamise taotlus rahuldamata jätta, kui neid dokumente ei esitata. Kirjas paluti apellandil teavitada Tallinna Maa-ametit, milliseid samme on H. Treial astunud nõuetekohase pärimisõiguse tunnistuse vormistamiseks, anti selleks tähtaeg ja teatati, et selleks tähtajaks teabe mitteesitamise korral lõpetatakse vara tagastamise avalduse lahendamine. 11. Menetlusosaliste vahel käib vaidlus muu hulgas selle üle, kas linnavalitsus võis seada kaebajale tähtaja pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks. Halduskohus asus seisukohale, et PärS § 118 sätestatud tähtaeg ei ole vara tagastamise nõudeõiguse pärimisele kohaldatav ja põhjendas seda MaaRS § 192 regulatsiooniga. Halduskohtu poolt viidatud MaaRS § 192 on käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatav vaid osaliselt. Kaebaja ema esitatud avalduses sooviti nii ehitise kui maa tagastamist. MaaRS §192 nägi ette vaid tähtaja pärimisõiguse tunnistuse taotluse esitamiseks maa tagastamise otsustamiseks.

§ 161

, mis on kohaldav ehitise tagastamise nõudeõiguse pärimisele, tsiviilseadustes sätestatud tähtajast lühemat tähtaega pärimisõiguse tunnistuse saamiseks avalduse esitamiseks ega pärimisõiguse tunnistuse linnavalitsusele esitamiseks ei sätestanud.

§ 161lg 1 sätestas, et nõudeõigus on päritav tsiviilseadustes sätestatud korras.

Seega kohaldus ka ehitise tagastamise nõudeõiguse pärimisele PärS § 118 sätestatud tähtaeg. Asjas ei ole tuvastatud, et notar oleks andnud apellandile tähtaja pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Vastupidist kinnitab asjaolu, et apellant on vara tagastamise nõudeõiguse pärandina vastu võtnud.

§ 12

lg 7 sätestas, et õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Kolleegiumi arvates ei saa sellist tähtaja andmist kohaldada pärimisõiguse tunnistamise esitamisele, kui isik ei ole pärandit vastu võtnud.

§ 161lg 1 on selles osas erinorm.

Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole nimetatud toimingu tegemiseks ka lühemat tähtaega kehtestanud.

  1. H. T. suri xx.xx.xxxx ega saanud tõenditest nähtuvalt ühtegi kirja, millega talle oleks antud tähtaeg üüri- ja rendilepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmise nõusoleku andmiseks. Seega ei saanud see tähtaeg hakata kulgema ka apellandi jaoks, kes polnud pärandit vastu võtnud. Nõusoleku andmine oli vajalik ehitise tagastamiseks ning MaaRS § 192 sätestatud tähtaeg ei saanud sellise nõusoleku andmise tähtaja kulgemist mõjutada.
  2. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et ehitise tagastamise menetluse lõpetamiseks puudus seaduslik alus. Ülekaaluka avaliku huvi olemasolu võimalikkus ei mõjuta korralduse õiguspärasust.
  3. Mis puutub maa tagastamise nõudeõiguse osas tagastamismenetluse lõpetamisse, siis MaaRS § 192 lg 3 sätestas vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal, et pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Nimetatud tähtaega apellant ei järginud. Kolleegium on seisukohal, et sätet tuleb mõista nii, et pärast selles nimetatud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas võimalik vastu võtta ega sellest loobuda. Lühendatud tähtaeg kehtis 16.07.2000 kuni 26.11.
  4. Apellant sai maa tagastamise nõudeõigust pärandina vastu võtta, esitades notarile sellekohase avalduse kuni 16.07.
  5. Kaebusest nähtuvalt seda ei tehtud. 10

(12)3-06-1587 MaaRS § 192 lg 3 oli erinorm ka rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 24 suhtes, mille kohaselt pärimisele kohaldatakse pärandaja viimase elukohariigi seadust. Seetõttu ei oma tähtsust ka Kanada pärimisõigus, millest lähtudes testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus (tl 39) 29.08.2006 väljastati. Halduskohus saab asja lahendamisel tuvastada tsiviilõigusliku asjaolu, sh notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistuse tühisuse. Asja lahendamisel ei ole seetõttu määrava tähtsusega pärimisõiguse tunnistuse hilisem väljastamine. Ringkonnakohus on seisukohal, et see on maa tagastamise nõudeõiguse pärimise osas tühine.
  1. MaaRS § 192 lg 3 nimetatud tõlgendusest tulenevalt ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus ka apellandi väiteid korralduse ebapiisava motiveerimise ja haldusorgani poolt uurimispõhimõtte ebapiisava kohaldamise kohta, kuna need võimalikud vormi- ega menetlusvead ei saanud mõjutada asja otsustamist. Isiku subjektiivne arusaam tähtaja järgimise kohustusest ei mõjuta selle siduvust ega anna alust tähtaja ennistamiseks. Linnavalitsus ei ole apellanti ka eksitanud pärimisõiguse tunnistuse saamiseks notari poole pöördumise tähtaja osas.
  2. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebus linnavalitsuse korralduse tühistamise nõudes põhjendatud osas, millega linnavalitsus lõpetas maa tagastamise menetluse.
  3. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida linnavalitsuse tähelepanu sellele, et

§ 12

lg 7 näeb menetlustoimingute tegemiseks tähtaja andmise võimaluse ette üksnes Vabariigi Valitsuse määrusega. Määrusega ei ole kehtestatud üüri- ja rendilepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmiseks nõusoleku esitamise tähtaega. Vabariigi Valitsuse

  3. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punktides 23 ja 281 ei ole sellist tähtaega kehtestatud, sest nimetatud tähtajad on antud andmete ja tõendite esitamiseks.

§12

lg 3 punktis 4 nimetatud nõusolek üüri- ja rendilepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmiseks ei ole tõend ega andmed korra nende punktide tähenduses. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kord” punkt 25 sätestas, et kohaliku omavalitsuse täitevorgan, asudes ette valmistama vara tagastamise otsustamist, määrab kindlaks, milliseid asjaolusid on vaja otsustamiseks täiendavalt tõendada ja milliseid dokumente hankida, ent ei näe ette tähtaja esitamise võimalust täiendavate dokumentide nõudmiseks vara tagastamise õigustatud subjektilt. Vara tagastamine ei ole võimalik enne tagastamise õigustatud subjekti poolt nimetatud nõusoleku andmist.

  1. Apellant taotleb linnavalitsusele ettekirjutuse tegemist vaadata H. T.i 10.12.1991 avaldus uuesti läbi. Ringkonnakohus rahuldab selle taotluse samas osas, millega linnavalitsuse korraldus tühistatakse.
  2. Apellant taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ka osas, millega jäeti rahuldamata taotlus Harju maavanema 19.07.2007 korralduse tühistamiseks. Harju maavanema korraldusega anti munitsipaalomandisse Xxxxx xx x/ Xxxxxxx xx xx maa munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maana. Et apellant on minetanud õiguse maa tagastamiseks ning võib saada ehitise omanikuks selle tagastamise korral, ei ole ta minetanud õigust hoonestusõiguse seadmisele. MaaRS § 40 lg 1 kohaselt ehitise, mille juurde maa erastamiseks ei ole
  3. aasta
  4. juuniks avaldust esitatud, teenindamiseks vajalikule maale seatakse maavanema otsuse alusel 11

(12)3-06-1587 ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ja tingimustel hoonestusõigus. MaaRS § 351 kohaselt ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, võib riigimaale seada hoonestusõiguse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et maa munitsipaalomandisse andmise korraldus puudutab apellandi õigusi.
  1. Et maa munitsipaalomandisse andmisel ei saanud tugineda asjaolule, et maal paiknevad ehitised tagastamisele ei kuulu, tuleb maavanema korraldus kaalutlusõiguse ebaõige kohaldamise, s.o. ehitise tagastamise nõudeõiguse jätkuva olemasolu mittearvestamise tõttu tühistada.
  2. Apellatsioonkaebus tuleb eeltoodust järelduvalt rahuldada osaliselt. Apellant taotles menetluskulude väljamõistmist vastustajatelt. Halduskohtus apellant menetluskulude nimekirja ei esitanud ning HKMS § 93 lg 1 alusel ringkonnakohus esimese astme kohtumenetluses kantud menetluskulusid välja ei mõista. Seetõttu jääb rahuldamata ka apellatsioonimenetluses esitatud taotlus menetluskulude väljamõistmiseks OÜ Heta advokaadibüroo 31.08.2007 arve nr 27307 alusel. Apellatsioonimenetluses on apellant tasunud riigilõivu 80 kr ja kandnud õigusabikulusid summas 9735 kr sama advokaadibüroo 05.12.2007 arve nr 27491 alusel. Arve tasumine on tõendatud. Et kohus rahuldab kaebuse osaliselt, tühistades linnavalitsuse korralduse osaliselt, tehes linnavalitsusele ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks osas, millega korraldus tühistati, ning tühistades maavanema korralduse, tuleb menetluskulud välja mõista kahe kolmandiku ulatuses, s.o. 9815 x 2 : 3 = 6543,33 kr. Kuna maavanema korralduse tühistamise tingis linnavalitsuse viga vara tagastamise menetluse lõpetamisel, ei mõista ringkonnakohus menetluskulusid välja mõlemalt asjakohaselt vastustajalt, vaid üksnes Tallinna Linnavalitsuselt. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.