KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2

) §-ga 167 Volli Altile üle andnud täieliku nõudmise AS-i ERGO Kindlustuse vastu, mis on seotud kindlustuspoliisiga nr. XXXXXX. Eelnimetatud teade on kostjale esitatud

1. mail
2. a. Kostjaga on peetud kauaaegseid läbirääkimisi, kostja on pidanud ennast ülal ebakorrektselt. Kostja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult, mille tulemusel tekkis N. Š.l südameatakk ja hüpertooniline kriis. Kostja on põhjendamatult keeldunud osa kindlustuse väljamaksmisest. Hageja esitas
3. septembril
4. a. avalduse hagisumma muutmiseks, vähendades haginõuet 5000 kroonini, mis koosneb: õnnetusjuhtumi kompensatsioonist 1000 krooni N. Š.le, Volli Altiga kokkuleppe järgi 1000 krooni ja auto avariikahju kompensatsioonist 3000 krooni. Kohtuistungil hageja selgitas, et ta soovib hagi rahuldamist nõude osas, mille ta sai N. Š.lt summas 36.300 krooni ja selle nõude osas võib teha osaotsuse ja ta soovib, et arutataks ka nõuet, mille ta esitas
5. septembril
6. a. avalduses hagisumma muutmiseks ja mis puudutab tema isiklikku kindlustusjuhtumit. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Nõue on aegunud. Tulenevalt

§ 475lg.

3 tuleb esitada hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul, alates taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest.

1. jaanuaril
2. a. saatis kostja N. Š.le teate, milles selgitas kindlustusvõtjale kindlustuslepingust (poliis nr. XXXXXX) tulenevaid hüvitamise aluseid ning teatas osalisest kindlustushüvitise taotluse rahuldamata jätmisest. Samas teates selgitas kostja aegumistähtaja õiguslikke tagajärgi. Hagi on esitatud
3. märtsil
4. a., seega enam kui aasta hiljem. Hageja ei ole õigustatud isik hagi esitama ja vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg. 2 tuleks menetlus lõpetada. Kostja ja N. Š. vahel
5. aprillil
6. a. sõlmitud õnnetusjuhtumikindlustuse lepingus on soodustatud isikuks märgitud V. P.. Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks on tingimused Q 100*2002 ning õnnetusjuhtumikindlustuse avaldused nr. XXXXXX/1, XXXXXX/2 ja XXXXXX/
7. Õnnetusjuhtumikindlustuse avalduse nr. XXXXXX/1 kohaselt on soodustatud isikuks V. P.. Õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste Q 100*2002 § 4 kohaselt on soodustatud isik kindlustuslepingus määratud füüsiline või juriidiline isik, kellele pärast kindlustatu surmaga lõppenud kindlustusjuhtumit makstakse välja surmajuhtumihüvitis. Soodustatud isikut võib kindlustuslepingu kehtivuse ajal kindlustusvõtja soovi korral ja kindlustatu nõusolekul muuta. Kuna kindlustuslepingu kehtivus sai läbi kindlustusperioodi lõppemisega
8. juunil
9. a., 3 siis pole kindlustusvõtjal õigust tagantjärgi soodustatud isikut määrata. Samuti pole juhul tegemist surmajuhtumiga, mille korral kindlustushüvitise saajaks on soodustatud isik. Kostja on hüvitanud seoses õnnetusjuhtumiga kahju vastavalt sõlmitud lepingule.
10. septembril
11. a. maksis kostja N. Š.le õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu alusel päevarahahüvitise 9300 krooni perioodi eest
12. juulist kuni
13. augustini
14. a., s. o. põhjendatud töövõimetuslehel oldud aja eest. Täiendavate tõendite esitamisel hüvitas kostja
15. jaanuaril
16. a. N. Š.le lisaks veel 7500 krooni perioodi eest
17. augustist kuni
18. septembrini
19. a.. Samal päeval edastas kostja N. Š.le teate, milles keeldus maksmast päevarahahüvitist perioodi eest
20. septembrist kuni
21. novembrini
22. a., kuivõrd sel perioodil viibis kindlustatu töövõimetuslehel seoses psühhiaatrilise ja gastroenteroloogilise diagnoosiga. Nimetatud haigestumise seotus
23. juulil
24. a. toimunud liiklusõnnetusega pole tõendatud. Õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste § 18 lg. 1 p. 6 kohaselt ei loeta kindlustusjuhtumiks ning hüvitamisele ei kuulu vaimuhaigus või arstliku diagnoosiga kinnitatud psüühikahäired ja nendega seotud vigastused.
25. mail
26. a. maksis kostja N. Š.le kui soodustatud isikule V. P. päevarahahüvitise summas 31.500 krooni perioodi eest
27. juulist kuni
28. oktoobrini
29. a. Käesolevas vaidluses tuleb kõrvale jätta kõik muud hageja nõuded, s. h. hageja autoga seonduv, mis seondub teise kindlustuslepinguga. Hageja ei ole sellekohast hagi esitanud. Käesolev vaidlus tuleneb õnnetusjuhtumikindlustuse lepingust nr. XXXXXX. Esimese astme kohtu otsus
30. novembri
31. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg. 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. TsMS § 5 lg. 1 ja § 436 lg. 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. Kohus ei pea vajalikuks käesolevas asjas eraldi vahe- või osaotsuse tegemist. Pooltel on olnud piisavalt aega kõigi tõendite ja taotluste esitamiseks. Hageja esitas nõude
32. juunil
33. a. N. Š. ja ERGO Kindlustuse AS-i vahel sõlmitud õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu alusel, mille kohta on väljastatud kindlustuspoliis nr. XXXXXX. Kindlustusjuhtum toimus
34. juulil
35. a. Venemaa territooriumil. Kohus jätab tähelepanuta hageja selgitused, et ta sooviks sama tsiviilasja raames arutada ka temaga seotud kindlustusjuhtumeid. Eelnimetatu ei ole võimalik, kuna selle eelduseks olevat hagi ei ole kohtule esitatud. Vaidlust ei ole, et
36. juunil
37. a. sõlmisid N. Š. ja AS ERGO Kindlustus õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu, mille kohta väljastati kindlustuspoliis nr. XXXXXX. Lepingu sõlmimiseks on täidetud nõutavad avaldused. Kindlustatud isikuteks olid N. Š., V. P. ja A. Š.. N. Š. tasus lepingu sõlmimise päeval ettenähtud kindlustusmakse. Vastavalt kindlustuspoliisile nr. XXXXXX/1 oli soodustatud isikuks V. P.. Vaidlust ei ole selles, et kostja on õnnetusjuhtumikindlustuse lepingu alusel N. Š.le välja maksnud N. Š. päevarahahüvitise kokku 16.800 krooni perioodi
38. juuli
39. a. –
40. september
41. a. eest ja V. P. päevarahahüvitise 31.500 krooni perioodi
42. juuli
43. a. –
44. oktoober
45. a. eest. Hageja on esitanud selle perioodi kohta N. Š. töövõimetuslehed.

§ 475lg.

3 kohaselt, kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest. 4 Eeltoodu põhjal tuleb hagi esitada kohtule 1 aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Seega aegumise tähtaeg on 1 aasta, mitte 10 aastat, nagu hageja arvab. Kostja on kindlustusvõtjale N. Š.le

1. jaanuari
2. a. kuupäevaga saatnud teate kindlustushüvitise maksmata jätmise kohta perioodi
3. september
4. a. –
5. november
6. a. eest, kuna puudub alus maksmiseks. Teade sisaldab ka selgitusi aegumise tähtaja kohta. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendit, millest nähtuks, millal N. Š. eelmärgitud teate kätte sai. Kostja esindaja selgituse kohaselt ei ole neil tõendit, mis kinnitaks teate kättesaamise täpset aega. Seega ei saa täpselt määrata aegumistähtaja kulgemise algust, kuna ei ole võimalik tuvastada teate kättesaamise aega. Poolte vahelisest kirjavahetusest saab teha järelduse, et N. Š. esitas täiendavaid töövõimetuslehti, mille alusel ta esitas täiendavaid nõudeid kostjale ja millele kostja vastas
7. aasta veebruaris, märtsis, aprillis ja mais. Tuginedes eeltoodule tuleb hagi pidada mitte aegunuks.

§ 537lg.

1 sätestab, et kindlustusvõtjal on õigus määrata kindlustusandja nõusolekuta soodustatud isikuks kolmas isik ja seda muuta, isegi juhul, kui soodustatud isik oli lepingus nimetatud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt saab soodustatud isik õiguse nõuda kindlustusandjalt täitmist alles kindlustusjuhtumi toimumisel. N. Š. ja kostja vahel sõlmitud õnnetusjuhtumikindlustuse kindlustuslepingu lahutamatuks osaks on tingimused Q 100*2002, õnnetusjuhtumikindlustuse avaldused nr. XXXXXX/1, XXXXXX/2 ja XXXXXX/

1. Õnnetusjuhtumikindlustuse avalduse nr. XXXXXX/1 kohaselt on soodustatud isikuks V. P.. Õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste Q 100*2002 § 4 kohaselt on soodustatud isik kindlustuslepingus määratud füüsiline või juriidiline isik, kellele pärast kindlustatu surmaga lõppenud kindlustusjuhtumit makstakse välja surmajuhtumi-hüvitis. Soodustatud isikut võib kindlustuslepingu kehtivuse ajal kindlustusvõtja soovi korral ja kindlustatu nõusolekul muuta. Kuna kindlustuslepingu kehtivus sai läbi kindlustusperioodi lõppemisega
2. juunil
3. a., siis pole kindlustusvõtjal õigust tagantjärgi, s. o.
4. märtsil
5. a. soodustatud isikut määrata. Samuti pole käesoleval juhul tegemist surmajuhtumiga, mille korral kindlustushüvitise saajaks on soodustatud isik. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja olla soodustatud isikuks. Hageja esitas
6. mail
7. a. kohtule teatise, mille kohaselt N. Š. on vastavuses

§-ga 167 üle andud Volli Altile täieliku nõudeõiguse AS-i ERGO Kindlustuse vastu, mis on seotud kindlustuspoliisiga nr. XXXXXX. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et hagejal puudus hagi esitamise ajal nõue, kuna nõude loovutamine toimus üle kahe kuu pärast hagi esitamist. Seega hagi esitati ennatlikult. Samas peab arvestama, et nõude loovutamine on oluline, mida tuleb käesolevas vaidluses arvestada. Seega on käesolevas vaidluses hageja kohane.

§ 548

kohaselt on kindlustusandja kohustus hüvitada õnnetusjuhtumi toimumisel lepingus kokkulepitud summa vastavalt kokkulepitud viisile.

1. septembrist kuni
2. novembrini
3. a. ja
4. jaanuarist kuni
5. veebruarini
6. a. viibis N. Š. töövõimetuslehel seoses haigestumisega - psühhiaatrilise ja gastroenteroloogilise diagnoosiga. Õnnetusjuhtumikindlustuse kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevate tingimuste Q 100*2002 § 18 lg. 1 p. 6 kohaselt ei loeta kindlustusjuhtumiks ning hüvitamisele ei kuulu vaimuhaigus või arstliku diagnoosiga kinnitatud psüühikahäired ja nendega seotud vigastused. Asjaolu, et kindlustatu töövõimetuslehel viibimine eespool nimetatud ajal seoses psühhiaatrilise ja gastroenteroloogilise (kaksteistsõrmiku haavand) diagnoosiga oleks seotud
7. juulil
8. a. toimunud liiklusõnnetusega, ei ole tõendatud. Kostja on enne kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumist konsulteerinud ka arstiga, kes on koostanud arvamuse kahjukäsitlustoimikusse. Seega ei ole hagi põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebus 5 Volli Alt palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja tagasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Haginõude suhtes aegumistähtaja rakendamine on olnud põhjendamatu. Kohus rikkus TsMS § 435 lg. 1 sellega, et asus otsust tegema vaatamata sellele, et asi ei olnud ammendaval viisil läbi vaadatud ega ettevalmistatud. Protokollis interpreteeris kohus suvaliselt hageja sõnu. Kohus on jätnud hindamata hageja poolt esitatud tõendid ning tuginenud otsuse tegemisel ühekülgselt vaid kostja dokumentaalsetele tõenditele, mida saab kasutada hageja vastu ja kostja kasuks. Seega on kohus rikkunud poolte võrdsuse printsiipi. Kohus jättis ka lahendamata hageja taotluse kostjalt tõendite väljanõudmiseks, mis puudutavad kostja põhjendamatut keeldumist maksta välja kindlustushüvitis seoses N. Š., V. P. ja Volli Alti õnnetusjuhtumitega ja auto avarii kohta. Kohus on omavoliliselt muutnud haginõude suurust, põhjust ja põhjendusi. Maakohus on hulgaliselt rikkunud menetlusnorme, kohus ei ole pööranud tähelepanu hageja poolt esitatud vastuväidetele kohtu tegevuse ja istungiprotokollide võltsimiste kohta. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei pea kolleegium vajalikuks põhjendust üle korrata. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Apellant ei ole õigesti mõistnud aegumistähtajaga seonduvat, sest aegumist ei ole kohus kohaldanud. Apellant ei ole kohtu aadressil esitatud üldsõnalisi süüdistusi konkretiseerinud, kolleegium aga ei tuvastanud menetlusnormide rikkumisi, mida võiks taoliste süüdistustega seostada. Kaebusest ei nähtu ka, milles seisneb apellandi arvates istungi protokolli ebaõigsus, ehk siis, mida väidetavalt ebaõigesti interpreteeriti. Samuti on üldsõnalised ega ole seega kontrollitavad väited, nagu oleks hindamata jäetud tõendid, mis räägivad hageja kasuks: kaebusest ei nähtu, mis tõendeid on apellant silmas pidanud ja kuidas tuleks neid apellandi arvates hinnata. Oma seisukohta väidete osas, mis puudutavad suhteid, millest tulenevalt ei ole vaidlusaluses asjas nõudeid esitatud, on kohus otsuses põhjendanud. Et vaidlusaluses asjas ei ole menetletud nõudeid, mis oleksid seotud V. P. ja Volli Altiga juhtunud kindlustusjuhtumitega, sealhulgas Volli Alti auto kahjustamisega, siis ei ole asjakohane taotlus nende juhtumitega seotud tõendite väljanõudmiseks. TsMS § 162 lg. 1 ja §171 mõtte koosmõjust tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud hageja kanda. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik