) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu alusel andis hageja kostjale krediiti, millest tagastamata on 118 209.79 krooni.
Krediidisumma tasumata jätmisega on kostja oma kohustust rikkunud (
). Hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma tasumist
lg 1 p 1 ja
lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult nõuda kohustuse täitmist. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja ja kostja sõlmisid 17.08.2006 tarbijakrediidilepingu nr 0601186/27st, mille alusel andis hageja kostjale krediiti summas 73 000 krooni. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25.05% krediidisummast ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule IAS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S. Pooled on kokkuleppel lepingut muutnud 03.05.2007 ja 20.02.
lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja on õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Kostja on taotlenud intressi vähendamist. Kohtu hinnangul ei ole intressimäär ebamõistlikult kõrge ning selles on pooled eelnevalt kokku leppinud. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab, nagu igal majandustegevusega tegeleval isikul on õigus kokku leppida hind tema pakutava kauba või teenuse eest (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-108-02 p 10). Seega tuleb kostjalt välja mõista tasumata intress 11 094.77 krooni. Hageja nõuab kostjalt seisuga 18.12.2008 viivist 8 971.08 krooni üldtingimuste p 6.1., 6.2. ja 5.3. alusel.
lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
Sama lõike teise lause järgi ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
lg 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et
lg 1 esimene lause viitab ka
Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides 3 2-08-89203 kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg 1 ja
lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Praegusel juhul on pooled lepingus kokku leppinud 24.28 % suuruses intressimääras aastas. Kostja on taotlenud lisanduva viivise vähendamist.
lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt
Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (
Kohtupraktikas loetakse ebamõistlikult suureks viiviseks viivist, mis ületab põhivõla. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis õigustaksid viivise vähendamist alla põhivõlgnevuse. Käesoleval juhul ei ületa sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlga, mistõttu kohtu hinnangul ei ole viivis ebamõistlikult kõrge. Vastavalt TsMS § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus TsMS § 367 kohaldamata jätmiseks. Arvestades eeltoodut ning juhindudes viimatinimetatud sättest, kuulub rahuldamisele ka hageja nõue mõista kostjalt välja alates 19.12.2008 viivis 24.28 % tagastamata krediidisummalt aastas kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Kuna kostja on esitanud viivise vähendamise taotluse, siis viivist võib välja mõista kostjalt põhivõla suuruses, s.o 118 209.79 krooni. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude 1 000 krooni hüvitamist. Üldtingimuste p 6.6. on pooled kokku leppinud, et krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohus leiab, et õiguslikult põhjendamata on võla sissenõudmisega seotud kulud 1 000 krooni ulatuses. Võla sissenõudmisega seotud kulu – kulud, mida laenuvõtja peab tasuma lepingust tulenevate kohustuste rikkumisel – kujutab oma olemuselt lepingu rikkumisega seotud kahju.
lg 5 kohaselt võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise. Eeltoodud seisukohti on väljendanud ka Riigikohus (19.12.2007 otsus nr 3-2-1-122-07, punkt 14). Kohtu hinnangul on üldtingimuste p 6.6. tühine tüüptingimus tulenevalt
lg 3 p 5 ning
lg 5, kuna ette nähtud hüvitis on ebamõistlikult suur (esimene meeldetuletuskiri 100 krooni, teine või järgnev meeldetuletuskiri 200 krooni, teade lepingu ülesütlemisest 400 krooni) ning teiselt lepingupoolelt on sellega võetud võimalus tõendada tegeliku nõudekirjade väljastamisega kaasnenud kulu suurust. Samuti on selle sättega kokku lepitud
Kohus leiab, et nimetatud meeldetuletusi saab hageja krediidisaajatele saata ka vähem kulukamal viisil, näiteks elektronkirjaga. Seega jätab kohus hageja nõude kostjalt 1 000 krooni väljamõistmiseks rahuldamata. Juhindudes TsMS § 173 lg 1, märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte 4 2-08-89203 endi kanda. Kuna hagi kuulub põhinõude osas suuremas ulatuses rahuldamisele, jätab kohus menetluskulud 84 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Meeli Kaur kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.