← Eesti

3-99-2/19

Obsah (6)§ 26§ 92§ 31§ 22§ 16§ 93

3-99-2 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprill 2007, Tallinn Haldusasja number 3-99-2 Haldusasi P.K.’i kaebus ÕVVTK Ta

§ 26lg 1 p 3).

2. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt P.K.i kasuks välja kohtukuluna tasutud riigilõivu 10 krooni katteks kummaltki 5 (viis) krooni (

§ 92lg 1).

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 09.04.2007, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

ASJAOLUD

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni (edaspidi - ÕVVTK Tallinna linnakomisjon) 07.11.1994 otsusega nr 4127 tunnistati omandireformi objektiks Tallinnas Xxxxxxx (end. xxxxxxx), endisel kinnistul nr 3441 asunud õigusvastaselt võõrandatud (natsionaliseeritud) ehitised ja krunt suurusega 2273 m
  2. Sama otsusega loeti tõendatuks, et nimetatud vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal A.T.'ile, kes otsuse kohaselt vastab omandireformi aluste seaduse (edaspidi – ORAS) §-s 7 toodud nõuetele, ning tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks vara endise omaniku A.T.i tütar K. von B. /I kd tl 8/.
  3. 06.02.1995 esitas P.K. Tallinnas Xxxxxxx-3 asuva eluruumi, mille üürnik oli P.K.i ema A. K., erastamise avalduse /I kd tl 26/.
  4. Tallinna Linnavalitsuse 30.03.1995 korraldusega nr 945-k tagastati Xxxxxxx, endisel kinnistul nr 3441 asuvad hooned K. von B.le / I kd tl 9/.
  5. 13.09.1996 ostu-müügi lepingu alusel müüs K. von B. Xxxxxxx ehitised L. L.’ile /I kd tl 14/.
  6. Tallinna Linnavalitsuse 06.03.1998 korraldusega nr 1118-k tagastati Xxxxxxx maa nõudeõiguse loovutamise lepingu kohaselt L. L.le /vara tagastamise toimik nr 2723, tl 31/ ning 10.11.1998 tehtud kinnistamisotsusega on Xxxxxxx elamumaa kantud kinnistusraamatusse L. L. nimele /I kd tl 116/.
  7. 05.02.1999 esitas P.K. Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 07.11.1994 otsuse nr 4127 ja Tallinna Linnavalitsuse 30.03.1995 korralduse nr 945-k seadusevastaseks tunnistamise nõudes. Kaebaja leidis, et vaidlustatud haldusaktidega on rikutud tema õigusi ja üldisi nõudeid, mis tulenevad Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p 2, art 7 p 1, art 13, art 14, art 17, art 64 p 1 ja 2, esimese lisaprotokolli art 1 ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi - põhiseadus) § 3, § 9, § 10, § 11, § 12, § 13, § 4, § 22, § 23, § 25, § 32, § 33, § 102 ja § 123 sätetest. Kaebaja leidis, et temale kord antud õigus tema korterile võeti ära kohaliku omavalitsuse õigusaktidega, mis tehti vastuolus inimõiguste ja põhiseadusega /I kd tl 3-7/.
  8. 07.06.1999 esitas kaebaja kaebuse paranduse, mille palus täiendada tema kaebust ja jätta kohaldamata eluruumide erastamise seaduse (edaspidi – EES) § 3 lg 4 p 4 ja ORAS kui põhiseadusega vastuolus olevad õigusaktid /I kd tl 22-25/.
  9. 04.01.2001 esitas kaebaja kaebuse täienduse, milles tugines oma nõuetes põhiseaduse § 11 ja 12, ORAS § 2 lg 2, § 6, § 7, § 12 lg 4, EES § 1, § 2, § 3 lg 4 p 1, § 3 lg 5 p 4, § 4 p 1, § 5 lg 1 p 1, elamuseaduse § 39, asjaõigusseaduse § 30 lg 1 ja § 7 lg 1, tsiviilkoodeksi § 299 lg 3 /I kd tl 40-43/. 09.01.2001 esitas kaebaja selle kaebuse täienduse lisa /I kd tl 64/.
  10. 19.04.2001 esitas kaebaja kaebuse täienduse, milles loobus sisuliselt nõudest tunnistada vaidlustatud otsused seadusevastasteks ning esitas nõude tunnistada vaidlustatud haldusaktid õigusvastasteks ehk tuvastamiskaebuse. Kaebuse kohaselt on kaebajal vaidlustatud aktide õigusvastaseks tunnistamise suhtes põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina märkis kaebaja õigust erastada tema korter ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist /I kd tl 77-79/.
  11. 24.04.2001 sõlmisid P.K. ja A. K. Nõmme Linnaosa Valitsuses kokkuleppe, mille kohaselt erastab Xxxxxxx eluruumi P.K. /I kd tl 92/.
  12. Tallinna Halduskohtu 03.05.2001 otsusega jäeti P.K.i kaebus täielikult rahuldamata. Kohus leidis, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi kaevatavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks. Seetõttu kohus ei andnud hinnangut kaebuses toodud sisulistele motiividele ja põhjendustele haldusaktide õigusvastasuse kohta. Kohus leidis, et kaebajal ei saa olla põhjendatud huvi, kuna ta ei ole ega ole olnud xxxxxxx-3 eluruumi erastamise õigustatud subjektiks ning tal puudub seadusest tulenev õigus nimetatud eluruumi erastada ka juhul, kui tegemist oleks erastamise objektiks oleva eluruumiga. Ka ei anna kohtuotsuse kohaselt kaebaja poolt tema põhjendatud huvina välja toodud õigus erastada tema poolt kasutatav eluruum alust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna ka kohtu poolt kaevatavate haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei tooks kaasa Tallinna Linnavalitsusele kohustust erastada P.K.ile Xxxxxxx-3 asuv eluruum /I kd tl 126-130/. 2
  13. Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2001 otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu 03.05.2001 otsus. Ringkonnakohus leidis, et kohus on jätnud hindamata kaebuse esitaja väite, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik seoses erastamisõigusest ilmajäämise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks kahjunõude esitamise sooviga. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei kontrollinud esimese astme kohus kaebuse esitaja väiteid haldusaktide õigusvastasuse kohta ning seetõttu saatis ringkonnakohus asja uueks arutamiseks halduskohtule. Halduskolleegium ei nõustunud kohtuotsuse põhjendustega, et kaebuse esitajal poleks olnud õigust eluruumi erastada ka juhul, kui korteri puhul olnuks tegemist eluruumi erastamise objektiga /I kd tl 135-139/.
  14. 21.03.2002 omandas Tallinnas Xxxxxxx asuva kinnistu Seegi Maja Osaühing /I kd tl 154-157/.
  15. 08.07.2002 kohtumäärusega peatas Tallinna Halduskohus

§ 22

lg 2 p 4 alusel asja menetluse Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja (ORAS § 7 lg 3 põhiseadusele vastavuse kontrollimine Tallinna Halduskohtu 18.02.2002 kohtuotsuse alusel haldusasjas nr 3-401/2002) lahendamise ajaks kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni /I kd tl 162163/.

  1. 28.10.2002 Riigikohtu üldkogu otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, misjärel halduskohus uuendas 19.11.2002 määrusega menetluse /I kd tl 173/.
  2. 14.01.2003 peatas halduskohus kaebuse menetluse kuni Riigikohtu üldkogu 28.10.
  3. a. otsuse nr 3-4-1-5-02 täitmiseni seadusandja poolt (asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamiseni põhiseadusvastase ORAS § 7 lg 3 asemel) /I kd tl 183-184/.
  4. 12.04.2006 tegi Riigikohtu üldkogu haldusasjas nr 3-3-1-63-05 osaotsuse, millega tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja nägi ette, et kohtuotsus jõustub selles osas
  5. oktoobril
  6. a tingimusel, et ei ole jõustunud nimetatud sätet muutev või kehtetuks tunnistav seadus.
  7. 06.12.2006 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-63-05 märkis üldkogu, et kuna ORAS § 7 lgt 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu
  8. aprilli
  9. a otsusest tulenevalt kehtetu alates
  10. oktoobrist
  11. Üldkogu asus seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.
  12. 11.12.2006 määrusega halduskohus uuendas käesoleva haldusasja menetluse /I kd tl 190/.
  13. 31.01.2007 kohtuistungil esitas kaebaja ebaselge avalduse kaebusest loobumiseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse vaidlustamise osas ning jäi nõude juurde teha kindlaks Tallinna Linnavalitsuse 30.03.1995 korralduse nr 945-k õigusvastasus. Vastustaja jäi menetluses varem esitatud vastuväidete juurde. Pooled nõustusid kohtu ettepanekuga jätkata asja lahendamist kirjalikus menetluses /I kd tl 204-205/.
  14. 19.02.2007 esitas kaebaja kohtule oma täpsustatud kaebuse /II kd tl 1-3/ ning 06.03.2007 esitasid vastustajad selle kohta oma kirjalikud seisukohad /II kd tl 27-29/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja P.K. leiab, et kinnistu tagastamise ja kaebuse esitamise ajal kehtinud ORAS Rakendusseaduse § 5, Vabariigi Valitsuse 05.02.93 määruse nr 36 p 12 ja ORAS § 7 lg 3 välistasid Saksa Usaldusvalituse kaudu Saksamaale ümberasunute poolt Saksa Usaldusvalitusele üle antud vara käsitlemise Eesti omandireformi objektina. Vaidlustatud haldusaktidega on tagastatud vara, mis ei ole õigusevastaselt võõrandatud. Kinnistu tagastamise taotlemisel varjas K. von B. asjaolu, et tema isa A.T. lahkus Eestist Saksamaale omal soovil ja andis kinnistu ära vabatahtlikult ning sai selle eest ka kompensatsiooni. A.T. ei ole kordagi vara natsionaliseerimist vaidlustanud. ORAS § 7 lg 3 tühistamisega ei ole langenud ära kaebuse alus, 3 sest ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega ei laiendatud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Kaebaja on seisukohal, et Xxxxxxx kinnistu andmine K. von B.le oli täielikult meelevaldne ja kaebaja ilmajätmine oma eluruumi erastamise õigusest oli ebaseaduslik. Sellist seadust, mis lubaks anda teisele isikule erastamisele kuuluvad eluruumid
  15. aastal Saksamaale ümber asunud isiku pärijale, ei ole Eestis kunagi olnud. Tulenevalt põhiseaduse §st 3 on avalikus halduses tegutsevatel institutsioonidel õigus teha vaid neid toiminguid, mis on neile seadusega ette kirjutatud. Eesti Vabariik on tunnustanud oma kodanike õigust nõukogude ajal saadud eluruumile. Isegi olukorras, kus Riigikogu otsustaks hakata tulevikus ümber jagama Saksa Usaldusvalitsusele kuulunud vara, oleks käesolevas haldusasjas vaidlustatud kohaliku omavalituse haldusaktid ebaseaduslikud, kuna kaebajal on õigus tegutseda heauskses ootuses, et talle kord antud õigusi tagasiulatuvalt ära ei võeta. Kuna EES andis kaebajale õiguse erastada tema kasutuses olnud korter, on Eesti Vabariik tunnustanud oma kodanike õigust oma nõukogude ajal saadud korteritele. Kaebajat on diskrimineeritud tema varalise seisundi tõttu ning rikutud on õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja on ka seisukohal, et temalt ei saa tema õigusi ära võtta see, millisele õiguslikule alusele toetudes Riigikohus on oma otsuseid mingis teises kohtuasjas langetanud. Kaebaja leiab, et õiguslik selgus asjas on üheselt välja toodud kaebuses vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud õigusaktides, mitte haldusasjas nr 33-1-63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuses. Kaebaja põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise suhtes tuleneb seadusega kaitstud õigusest korter erastada ning nõuda kompensatsiooni oma põhiseaduslike ja inimõiguste rikkumisega tekitatud kahju eest. Vastustajad Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei nõustu kaebuses toodud väidetega ja paluvad jätta kaebus rahuldamata. 23.11.2000 vastuses kaebusele on vastustaja seisukohal, et üürilepingu alusel kasutatava eluruumi õiguse puudumine õigusvastaselt võõrandatud elamutes ei ole õigustühine ega vastuolus põhiseadusega. Erastamisvõimaluses seisnev õigustatud huvi saab olla vaid Xxxxxx-3 üürnikul A. K.il, A. ja P.K.i vaheline 24.04.2001 kokkulepe on õigustühine, enne vara tagastamise otsustamist mingit kokkulepet ei olnud. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et A.T. lahkus Eestist ümberasujana Saksa riigiga sõlmitud kokkulepete alusel ning et ta oleks saanud kompensatsiooni Eestisse jäänud vara eest, küll aga on tõendatud, et A.T. elas Eestis
  16. aastani. 12.01.2007 täiendavates seisukohtades on vastustaja avaldanud, et kuna vaidluse ajal on kaebuse aluseks olnud õigusnorm ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistatud, siis on kaebuse aluseks olevad asjaolud ära langenud ja vaidlus muutunud ainetuks. Pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist ei oma enam tähtsust asjaolu, kas vara endine omanik oli ümberasuja või mitte, sest teda ja tema järglasi tuleb omandireformi käigus kohelda teiste isikutega võrreldes samadel ja ühtsetel alustel. Vaidlus asjaolu üle, kas isik oli ümberasuja või mitte, ei oma enam vara tagastamise seisukohalt mingit tähtsust. 06.03.2007 täiendavas seletuses leiavad vastustajad, et kaebaja väide, et A.T. loobus oma varast vabatahtlikult, on ilmselgelt paljasõnaline ja tõendamata. Vara tagastamise toimiku nr 2723 materjalidega on tõendatud, et Xxxxxxx asuv kinnistu ja majavaldus on natsionaliseeritud. Seda asjaolu ei ole kaebaja ka vaidlustanud. Ainuüksi asjaolu, et vara on natsionaliseeritud, tähendab, et tegu oli vara õigusvastase võõrandamisega omandireformi kontekstis. Asjaolu, et A.T. ei ole kordagi vara natsionaliseerimist vaidlustanud, ei oma antud asjas mitte mingisugust tähtsust. On üldteada, et vara natsionaliseerimise vaidlustamine ei olnud tollel ajal kehtinud õiguskorras võimalik. Alles peale omandireformi käivitumist oli võimalik esitada taotlusi vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, mida A.T.i järeltulija K. von B. on ka teinud. Kaebaja väide, et A.T. on saanud vara loovutamise eest kompensatsiooni, on järjekordselt paljasõnaline ning tõendamata, kuid isegi vastupidisel juhul ei oma see seik tulenevalt Riigikohtu
  17. aprilli 4 2006.a. lahendist mingit tähtsust. Ilmselgelt on õiguslik regulatsioon muutunud suunas, kus omandireformi õigustatud subjektide ring on laienenud. Võrdsuse põhimõttest ei tulene, et riigi ja munitsipaalvara erastamisel tuleks vara kõigi vahel võrdselt jagada. Eluruumi erastamise õigus ei kuulu põhiõiguste hulka ja seda tuleb vaadelda omandreformi kontekstis seoses omandisuhete ümberkorraldamisega. Kujunenud situatsioonis puudub kaebajal igasugune alus nõuda, et õigusvastaselt võõrandatud elamute üürnikke tuleks kohelda ühetaoliselt üürnikega, kes elavad erastamise kohustatud subjektide kuuluvates eluruumides. Üürilepingu alusel kasutatava eluruumi erastamise õiguse puudumine õigusvastaselt võõrandatud elamutes ei ole õigustühine ega vastuolus põhiseadusega. Kaebaja väited seoses õiguspärase ootuse rikkumisega jäävad täies ulatuses selgusetuks. Vaidlustatud haldusaktid vastavad kehtivale seaduse regulatsioonile, vastavad vorminõuetele ja on sisult õiged. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebuse materjaliga, hinnanud haldusasjas olevaid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning see tuleb rahuldada järgnevatel motiividel:
  18. P.K. on esitanud kaebuse, mida tuleb menetluse kestel muudetud nõudeid ja esile toodud asjaolusid arvestades lahendada tuvastamiskaebusena. Ehkki kaebaja on 31.01.2007 kohtuistungil avaldanud, et ta on nõus loobuma kaebusest 07.11.1994 ÕVVTK otsuse nr 4127 suhtes, nähtub kaebaja poolt kirjalikus menetluses kohtule esitatud lõplikest seisukohtadest, et ta ei ole lugenud end kaebusest osalise loobumisega seotuks ning kohus ei saa kaebaja ebaselge ja ebaveenva tahteavalduse tõttu lugeda seetõttu kaebajat kaebusest osaliselt loobunuks. Seda märkis kohus ka 01.03.2007 määruses. Seega kohus vaatab esitatud kaebuse läbi kogu ulatuses, st nii 07.11.1994 ÕVVTK otsuse nr 4127 kui Tallinna Linnavalitsuse 30.03.1995 korralduse nr 945-k õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes.
  19. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi –

) § 26 lg 1 p 3 kohaselt on halduskohtul õigus tunnistada haldusakt õigusvastaseks, kui kaebuse esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses väljendatud põhjendatud huvi. Juhul, kui kaebajal on vaidlustatud haldusaktide õigusevastaseks tunnistamise suhtes põhjendatud huvi, tuleb kohtul hinnata sisuliselt vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul teha esmalt kindlaks, kas kaebajal on vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamise suhtes põhjendatud huvi ning juhul, kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb kohtul tuvastada, kas vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Juhul, kui kaebajal vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamise suhtes põhjendatud huvi aga puudub, langeb ära vajadus kontrollida nende haldusaktide õiguspärasust.

  1. Menetluse kestel on kaebaja tuletanud oma põhjendatud huvi, mis annaks talle aluse nõuda aktide õigusvastasuse tuvastamist, eluruumi erastamise õigusest ning seoses eluruumi erastamise õiguse minetamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudmise õigustest. Et üksnes vara tagastamiseks vastu võetud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamise läbi ei saa osutuda võimalikuks eluruumi erastamine kaebuse esitaja poolt, ei saa kaebajale kuulunud õigus taotleda eluruumi erastamist olla käesolevas asjas põhjendatud huvi aluseks. Eluruumi erastamise õigust ei saaks P.K. enam nõuda ega realiseerida, kuna tagastatud vara on edasi müüdud ja tekkinud on kolmanda isiku kinnisomand. Mis puutub tekitatud kahju hüvitamise nõudmise õigusesse kui põhjendatud huvi alusesse, siis selleks on vaja tuvastada, kas elamu tagastamata jätmise korral oleks kaebuse esitajal olnud seadusest tulenev õigus taotleda eluruumi erastamist või mitte. Kui kaebajal oleks olnud vastav õigus, tuleb kaebaja soovi 5 edaspidi taotleda erastamisõigusest ilmajätmisega talle tekitatud kahju hüvitamist käsitleda käesolevas asjas kaebuse esitaja põhjendatud huvina. Juhul, kui kaebajal aga tagastatud elamus asuva eluruumi erastamise taotlemise õigust ei olnud, puudub kaebajal ka põhjendatud huvi kaevatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks.
  2. Lahendades küsimust, kas elamu tagastamata jätmise korral oleks kaebuse esitajal olnud seadusest tulenev õigus taotleda eluruumi erastamist, tuleb leida vastused küsimustele, kas eluruum asukohaga Tallinn Xxxxxxx-3 oleks mittetagastamise korral olnud erastamise objekt ja kas kaebaja oli vaidlustatud haldusaktide andmise hetkel eluruumide erastamise õigustatud subjekt. Tulenevalt vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud EES § 3 lg 4 p-st 1 kuulusid üürilepingu alusel kasutatavad (riigi- või munitsipaalomandisse kuuluvad) eluruumid erastamisele. Asjas puudub vaidlus selle üle, et Tallinnas Xxxxxxx-3 asuv eluruum oli kasutatav üürilepingu alusel (üürnik P.K.i ema A. K.) ning et 06.02.1995 on esitanud avalduse eluruumi erastamiseks samas eluruumis elav P.K. /I kd tl 26/. Samuti ei ole vaieldav, et Xxxxxxx-3 eluruumi erastamist ei takistanud EES § 3 lg 5 p-des 1 ja 3 nimetatud asjaolud (tööandja eluruum või kohtuvaidlus üürnikuga üürilepingu muutmise, lõpetamise või kehtetuks tunnistamise üle). Ka EES § 3 lg 5 p 4, mille kohaselt ei kuulunud õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks oli esitatud avaldus ettenähtud korras, erastamisele kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni, ei näinud ette erastamise absoluutset keeldu. EES § 3 lg 5 p 4 üksnes keelas erastamismenetluse kuni tagastamismenetluse lõppemiseni. Seega oleks Tallinnas Xxxxxxx-3 asuv eluruum olnud vara tagastamata jätmise korral erastamise objekt. EES § 4 p 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule kokkuleppele. Avalduse oligi antud juhul esitanud P.K. ning 24.04.2001 Nõmme Linnaosa Valitsuses kinnitatud kokkuleppe kohaselt on eluruumi üürnik A. K. ning kaebaja kui temaga koos elanud täisealine perekonnaliige leppinud kokku, et eluruumi erastab üürniku asemel kaebaja /I kd tl 93/. Üürniku ja tema perekonnaliikme vastav kokkulepe on kohalikule omavalitsusele eluruumi erastamiseks õigustatud subjekti määratlemise osas siduv, kohalik omavalitsus ei saa ega saanud keelduda erastamast eluruumi üürnikuga selleks vastava kokkuleppe sõlminud üürniku perekonnaliikmele. Seega tuleb kaebaja lugeda isikuks, kellel oleks vaidlustatud haldusaktide puudumise või tühisuse korral olnud õigus nõuda eluruumi erastamist. Kuna Tallinnas Xxxxxxx-3 asuv munitsipaaleluruum oleks olnud vara tagastamata jätmise korral erastamise objekt ja P.K.il oleks vaidlustatud haldusaktide puudumise või tühisuse korral olnud õigus selle eluruumi erastamisele, on kaebajal põhjendatud huvi, et kohus tuvastaks vaidlustatud aktide õigusvastasuse.
  3. Kohus asubki järgmiseks hindama vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) §
  4. Haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ehkki vaidlustatud haldusaktide andmise ajal 07.11.1994 ja 30.03.1995 HMS ei kehtinud, on osundatud normist tulenevad nõuded vastavuses õiguse üldpõhimõtetega, millest tuli kahtlemata ka vaidlustatud haldusaktide andmise ajal juhinduda. Kaebuses väidetu kohaselt anti vaidlustatud haldusaktid vastuolus nende andmise ajal kehtinud õigusega, nimelt vastuolus ORAS Rakendusseaduse §-ga 5, st tegelikult Ülemnõukogu
  5. juuni
  6. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" p-ga 5 (edaspidi – Otsuse p 5), Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p-ga 12 (edaspidi – Korra p 12) ja ORAS § 7 lg-ga
  7. Kohus kontrollib vaidlustatud aktide õiguspärasust lähtudes aktide andmise ajal kehtinud õigusnormide redaktsioonidest. 6
  8. ORAS § 7 lg 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, kehtestati 29.01.1997 vastu võetud Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 2 ja see jõustus 02.03.
  9. Vaidlustatud otsused on antud oluliselt varem - 07.11.1994 ja 30.03.1995, seega ORAS § 7 lg 3 jõustumisele eelnenud ajal. Kuna vaidlustatud otsused ei saa olla õigusvastased vastuolu tõttu normiga, mis aktide andmise ajal ei kehtinud, ei oma antud asjas tähtsust ORAS § 7 lg 3 kohtu poolt hilisem põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamine ja seetõttu ei analüüsi kohus täiendavalt otsuste vastavust ORAS § 7 lg-s 3 sätestatuga. Küll aga kehtisid vaidlustatud haldusaktide andmise ajal nii Otsuse p 5, mille kohaselt omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras, ja Korra p 12, mille sõnastus kordas viiteliselt Otsuse p
  10. Alljärgnevalt kontrollib kohus vaidlustatud aktide vastavust neile normidele.
  11. Kontrollides vaidlustatud haldusaktide vastavust Otsuse p-le 5 ja Korra p-le 12 tuvastab kohus esmalt, kas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitanud K. von B. on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isiku pärija. Selleks omakorda tuleb tuvastada, kas kinnistu endine omanik A.T. oli lahkunud Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel. Otsuse p 5 mõistes on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikuteks need isikud, kes asusid Eestist Saksamaale ümber Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel 15.10.1939 sõlmitud "Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta" ja "Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta 15.10.1939 sõlmitud protokolli lisaprotokolli" alusel, samuti NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel 10.01.
  12. a. sõlmitud kokkulepete alusel. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 22.03.1999 otsuses asjas nr 3-3-1-6-
  13. 8.

§ 16

lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et Tallinna Aadressbüroo aadresslehe ärakirja kohaselt oli xx xx xxxx sündinud A.T. J. p Eesti kodanik /I kd tl 61/. Andmebaasi „Tallinna kinnistus“ väljatrüki kohaselt oli xxxxxxx (nüüd Xxxxxxx) kinnistu omandanud 14.11.1931 tehingu alusel J. T.’ilt A.T., kinnistamise kuupäev 05.12.1931 /I kd tl 87/. Seega oli vaidlusaluse kinnistu omanik xx xx xxxx sündinud Eesti kodanik A.T.. Samanimeline isik on NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori arhiivifondis säilitatavas „

  1. aastal Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus“ märgitud järjekorranumbri 4615 all, deklaratsiooni nr 3487 /I kd tl 112114/. Ka Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi arhiivifondis säilitatavas „
  2. aasta jaanuaris-veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnute nimekirjas“ on järjekorra number 525/525 all märgitud samanimeline isik, kelle elukohana on näidatud Nõmme, xxxxxxx/I kd tl 108-111/. Osundatud tõendite alusel loeb kohus tõendatuks, et vaidlusaluse kinnistu omanik lahkus tegelikkuses Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ning seega on tema tütar K. von B. (sugulussuhtes vaidlust ei ole) Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isiku pärija, kellele vara tagastamine allus Otsuse p 5 regulatsioonile.
  3. Kohtu järeldust, et K. von B.le vara tagastamine allus Otsuse p 5 regulatsioonile, ei väära ka Rahvusarhiivi riigiarhiiviosakonna 28.11.2000 arhiiviteatisest nr 3612 SL koos lisadega /I kd tl 49-58/ ning 17.04.2001 arhiiviteatisest nr 1400 sl /I kd tl 106-107/ nähtuv, mille kohaselt ei esine xx xx xxxx sündinud A.-H. T.’i nime üheski arhiivis säilitatavas aastatel 19391941 Eestist Saksamaale ümberasumist käsitlevas dokumendis. Osundatud arhiiviteatistest 7 nähtub üksnes kirjaliku nimekujuga „A.-H. T.“ ning sünniajaga xx xx xxxx tähistatud isiku puudumine arhiividokumentidest, mitte aga vaidlusaluse kinnistu omanikuks olnud isiku mittelahkumine Eestist ümberasujana. Vaatamata A.T.’i nime tähistamiseks erinevate kirjalike nimekujude (A., A., A.-H.; T., T.) kasutamisele ning tema sünniajaks nii xx xx xxxx kui ka zz zz zzzz märkimisele puudub kohtul, arvestades nende nimekujudega tähistatud isiku elukoha ning omatud kinnistu asukoha kokkulangemisi, vähimgi kahtlus, et 1941 ümberasunute hulka kuulus ka xxxxxxx a kinnistu omanik. Erinevused sünniajas on ilmselgelt tingitud nn uue kalendri kasutuselevõtuga muudetud kuupäevade tähistamise süsteemist. Isikute nime eri kujul kirjutamist esines tolleaegsetes dokumentides sageli. Kohtu veendumust selles, et kinnistu omanik oli ümberasuja, ei väära ka asjaolu, et A.T. naases pärast 1941 Saksamaale sõitmist tagasi Tallinnasse. Nimelt oli A. T. „Teatis kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta“ kohaselt endise Xxxxxxx asuva krundi omanikuna alates 01.10.1942 selle hooldaja/valdaja /I tl 83-86/. Rahvusarhiivi riigiarhiiviosakonna 28.11.2000 arhiiviteatise nr 3612 SL kohaselt elas zz zz zzzz a sündinud A. J. p T. Eesti Julgeolekupolitseiarhiivifondi andmetel
  4. a juunis Nõmmel, Xxxxxxx, Tallinna Kindralkomissari arhiivifondis on aga säilitamisel zz zz zzzz sündinud A. T.’i, elukoht Tallinn, Xxxxxxx, trahvimistoimik märtsist-aprillist
  5. aastast /I kd tl 49-58/. Ka esialgsele kaebusele lisatud väljavõte isikutenimestikust /I kd tl 13/ ei lükka ümber asjaolu, et A.T. tuleb lugeda ümberasunuks
  6. aastal. Nimelt ei välistanud kord juba toimunud ümberasumisele järgnenud Eestisse naasmine teistkordset Eestist Saksamaale asumist. Teisalt nähtuvalt Tallinna Omandireformiametile saadetud dr Harald Standl`i 04.11.1998 kirjast, millele eelviidatud nimekiri oli lisatud, on selles nimekirjas loetletud 17 isikut saanud Lääne Saksamaa valitsuselt kompensatsiooni 1950-ndatel aastatel, kuigi kompensatsiooni summat kirjas ei avaldata /I kd tl 9-10/. Asjas puuduvad seega mistahes tõendid, millest võiks järeldada, et A.T. sõitis
  7. a Saksamaale mingil muul alusel kui ümberasujana, sh on paljasõnaline 13.09.1999 L. L. avalduses väidetu, et A.T. sõitis 1941.a Saksamaale üksnes tütart külastama ning mitte ümberasujana. Samas viitab tema avalduses väidetud asjaolu, et pärast A. T. surma esitasid tema lesk M. T. ja tütar K. von B. Saksa võimudele taotluse A. T. Tallinna jäänud varade eest kompensatsiooni saamiseks /I kd tl 27-28/, samuti sellele, et A. T. oli ümberasuja, kuna tema pere pidas endastmõistetavaks, et Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerib just Saksa riik.
  8. ORAS § 3 lg 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud (sh natsionaliseeritud) vara omandireformi käigus. Isikute loetelu, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanikena õigustatud nõudma õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sätestab sama seaduse § 7 lg 1 (nende pärijad - § 8). Vastavalt ORAS § 7 lg-le 2 lahendatakse välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud sama paragrahvi
  9. lõike 1.-
  10. ja
  11. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega. Vaidlusaluste aktide andmise ajal kehtis Otsuse p 5 omakorda erisättena ORAS § 7 lg 2 suhtes. Otsuse p-s 5 oli sätestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, mitte ORAS alusel. Kuna ka Saksamaale ümberasunud isiku pärijatel ei saa olla vara tagastamise küsimuse lahendamisel rohkem õigusi kui oleks olnud ümberasujal endal, leiab kohus, et K. van B.’i vara tagastamise taotluse rahuldamine ORAS alusel oli õigusvastane. ÕVVTK 07.11.1994 otsuse kohaselt oli Tallinnas Xxxxxxx, end xxxxxx a, endisel kinnistul asunud majavaldus ja maa natsionaliseeritud Riigivolikogu 13.07.1994 deklaratsiooniga. Seega oli vara küll A.T.’ilt ORAS § 6 tähenduses õigusvastaselt võõrandatud, kuid tema pärija avaldus kuulus Otsuse p 5 alusel ning Korra p 12 kohaselt lahendamisele riikidevahelise kokkuleppe, mitte aga ORAS 8 alusel. Otsuse p 5 ega Korra p 12 ei andnud ÕVVTK kohalikele komisjonidele õiguslikku alust tunnistada Saksamaale ümberasunud isikut ega tema pärijat vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ega vara omandireformi objektiks, vaid kohalik komisjon oleks pidanud jätma oma otsusega K. Von B.’i taotluse Otsuse p 5 alusel rahuldamata. Eeltoodu alusel olid otsused, millega Xxxxxxx endisel kinnistul asunud krunt ja ehitised loeti omandireformi objektiks ning K. von B. selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ning millega tagastati K. von B.’ile Xxxxxxx asuvad hooned ning neid otsuseid kajastavad haldusaktid nende andmise ajal sisuliselt õigusvastased, ehkki vastasid üldistele vorminõuetele. Xxxxxxx asuva vara tagastamise ebaseaduslikkust on möönnud ka Tallinna Omandireformiamet /I kd tl 62, 63/. Õigusvastastena rikkusid kaevatud haldusaktid P.K.i õigust Tallinnas Xxxxxxx-3 asuva eluruumi erastamisele. Samas, kuna eluruumi erastamise õigus ei ole aga isiku põhi- ega inimõigus, siis ei saanud vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus ega Tallinna Linnavalitsuse korraldus haldusaktid rikkuda ka kaebaja põhi- ega inimõigusi.
  12. Vastavalt

§ 92

lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

§ 93

lg 1 järgi mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, tema menetluskulud välja juhul, kui enne kohtuvaidlusi esitatakse kohtule kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Antud asjas teeb kohus otsuse P.K.i kasuks, järelikult tuleb kaebaja kohtukulud kanda vastustajatel ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ja Tallinna Linnavalitsusel. Kaebaja on esitanud kohtukulude hüvitamise nõude, kohtule teadaolevalt koosnevad kaebaja kohtukulud kaebuse esitamisel tasutud 10-kroonisest riigilõivust. Seega tuleb kummaltki vastustajalt mõista välja kaebaja kasuks kohtukulude hüvitamiseks 5 krooni. Muid kohtukulunõudeid asjas esitatud ei ole. Hurma Kiviloo kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.