lg 1 järgi tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.
lg 1 p 3 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist ja l01 lg 1 p 1 alusel kohustuse täitmist.
lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest.
lg 1 järgi siis kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigil võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
lg 2 võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik. AS L(end. AS Ü , AS Ü ) ja OÜ S sõlmisid 17.06.2004.a rendilepingu nr L04104624, mille kohaselt kohustus OÜ S tasuma rendiobjekti, milleks oli sõiduk XXX (reg.m. XXX), eest makseid vastavalt rendilepingus kokkulepitule ja maksegraafikule. OÜ S ei tasunud igakuised maksegraafikujärgseid makseid nõuetekohaselt ning seetõttu lõpetas hageja lepingu ühepoolselt OÜ-ga S . Lepingu tagatisena oli hageja ja kostja vahel sõlmitud 17.06.2004.a käendusleping. Lepingu järgi on käendaja ehk kostja vastutuse maksimumsumma 130 000 krooni. Märgitud asjaolude üle puudus pooltel vaidlus ja seega on nimetatud asjaolud tõendatud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja kui liisingandja on ennetähtaegselt lõpetanud liisingvõtjaga OÜ-ga S vaidlusaluse liisinglepingu, kuna liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi ja seega saab liisingandja nõuda kas liisingvõtjalt või käendajalt võimalike nõuete rahuldamist. Liisinglepingu tingimuste p 10.2 ja 10.5 järgi peab liisingvõtja lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel siis, kui leping lõpetati liisingvõtja kohustuste rikkumise tõttu vastavalt p 10.1, hüvitama liisingandjale kõik maksmisele kuuluvad summad, lõpetamisega seotud kulutused. Hageja viitas oma 28.01.2009.a kohtule esitatud avalduses ka lepingu tingimustele p 10.2.1 ja 12.1 ja 12.1.1. Esitatud tingimuste (lk 6-9) p-s 12.1 reguleeritakse hageja ja 3
367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega, lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel ja lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlus puudus selles, et pärast liisinglepingu ülesütlemist jäi sõiduk liisinguandja omandisse, sõiduk tagastati hagejale 09.06.05.a ja see anti OÜ-le B R üle 16.12.2005, auto müüdi 61 864,41 krooni eest, millele lisandub käibemaks 18 % e 11 135,59 krooni, kokku 73 000 krooni, auto jääkväärtus oli tagastamise ajal 80 672,13 krooni ja seega on vahe 18 807,72 krooni (61 864,41 krooni- 80 672,13 krooni). Vaidlus puudub ka selle üle, et müügiga seotud kulud on vastavalt 3 650 krooni. Seega on märgitud asjaolud tõendatud ja kohtul puudub vajadus anda täiendavat hinnangut nende asjaolude kohta esitatud tõenditele. Vaidlus tekkis selle üle, kas kostja kui käendaja vastutab selle eest, et hagejal tekkis vara võõrandamisega seonduvalt kahju ja kulud vastavalt 3 650 krooni ja 18 807,72 krooni, mis tuleks lepingu p 10.2 ja 10.5 ja seaduse järgi hüvitada.
lg 1 ja lg 3 alusel tuleb määratleda, milline oli tagastatud sõiduki turuväärtus selle tagastamise ajal, st 09.06.05.a. Märgitud ajal oli sõiduki jääkväärtus 80 672,13 krooni (vaidlus puudus). Vaidlusaluse sõiduki ehitusaasta oli 1998, milles samuti vaidlus puudus. Kostja poolt kohtule esitatud auto24.ee väljatrükist nähtub, et analoogiliste sõidukite turuväärtus oli 2008.a, s.o hagile vastuväidete koostamise ajal vastavalt 79 000 krooni ilma käibemaksuta (lk 39), 2000.a. sõidukil vastavalt 122 000 krooni koos käibemaksuta (lk 40) ja 150 000 krooni käibemaksuta (lk 41). Kostja väitis, et 2005.a kui sõiduk tagastati (09.06.05) ja müüdi (anti üle müüjale 16.12.05), pidi olema vaidlusaluse sõiduki turuväärtus vähemalt 111 111-150 000 krooni, müügi hetkel turuhind vähemalt 110 000 krooni. Kohus nõustub kostja seisukohaga, kuna on üldteada, et sõidukite turuväärtused vähenevad aja jooksul, seega pidi ka vaidlusaluse sõiduki turuväärtus tagastamise ajal olema suurem kui tema hind võiks olla 2008.a. Hageja märkis, et vaidlusalust sõidukit oli võimalik müüa vaid hinnaga 73 000 krooni (sh käibemaks), kuid hageja ei ole hoolimata oma väidetest, et lähtuda tuleb sõiduki individuaalsetest tunnustest, esile toonud, millised need olid, mis tingisid sõiduki turuväärtuse selle tagastamise ajal 09.06.05.a selliselt, et nimetatud vara ei olnud võimalik müüa turuhinnaga või vähemalt jääkväärtuse ulatuses või 10% hinnakõikumisega turuhinnast. Lisaks ei ole ta oma väiteid tõendanud. Hageja on tõendanud vaid seda, milline oli sõiduki müügihind, mitte turuhind, selle müügi ajal 2005.a., ent ei ole ümber lükanud kostja väiteid, et selle turuhind ei olnud tagastamise ajal (09.06.05) ca 110 000 krooni. Eeltoodu alusel leiab kohus, et ka vaidlusaluse sõiduki turuhind pidi olema selle tagastamise ajal 09.06.05.a hagejale vastavalt
lg 1, 3 järgi ca 111 111-150 000 krooni ja seega ületama tema jääkväärtuse (80 672,13 krooni) ning kui arvestada, et märgitud turuhind 111 111 krooni sisaldaks käibemaksu 18%, siis oleks ka maksu maha arvestades hind selline, mis võimaldanuks katta nii müügiga seotud kulud kui jääkmaksumuse selliselt, et täiendavaid kulutusi ja kahjusid ei tekiks, mida peaks võlgnik ja käendaja kandma. 4
lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seega peavad lepingupooled arvestama üksteise huvidega oma õiguste realiseerimisel ning kohustuste täitmisel. TsÜS § 138 lg 2 tulenevalt ei ole lubatud õiguste teostamine seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte vastane on ilmselgelt kohtu arvates liisingeseme võõrandamine tunduvalt alla lepingus kokkulepitud jääkväärtuse ja liisinglepingeseme tagastamise ajal olnud turuväärtuse, mille tulemusel tekkiva vahe soovib võlausaldaja jätta võlgniku kanda. Müües liisingueseme oluliselt alla turuhinna ja ka kokkulepitud jääkväärtuse ja soovides saada märgitud vahet kostjalt, on hageja oma õiguste realseerimisel käitunud vastuolus TsÜS § -s 138 lg 2 ja
§-s 6 sätestatuga ning tekitanud endale ise kahju. Kuivõrd hageja on tekitanud endale kahju ise, ei saa selle kahju eest vastutada võlgnik ja antud juhul ka käendaja ja hagejal ei ole seega selliste kulutuste (müügikulu ja müügihinna ja jääkmaksumuse vahe) hüvitamise õigust nõuda lepingust ning
Nimetatud kulude kui kahju hüvitamist ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt ka lepingu p 10.2 ja 10.5 ja
lg 3,4 alusel (lepingulise kohustuse rikkumisel peab olema põhjuslik seos võlausaldajal tekkinud kahjuga), kuna võlgnikupoolsel kohustuse rikkumisel ei ole põhjuslikku seost hagejal tekkinud kahjuga ja seetõttu ei vastatu ka käendaja sellise kahju ja kulutuste eest. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka hageja viivisenõue. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud samuti hageja kanda, kuna otsus on tehtud hageja kahjuks. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.