) sätteid ning alates 01.07.2002 VÕS ning kehtima hakanud
sätteid.
järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.Käesolevas asjas on kostja tuginenud nõude aegumisele.
Vaidlust ei ole selles,et pooltevahelise võlasuhte aluseks on 18.10.2001 a sõlmitud laenuleping nr.50 ,mille p.2.1 kohaselt on kostja saanud rahalist laenu 120 000 krooni tagastamise tähtajaga 18.04.2003 a. Lepingu p 2.6 nähtub,et laenusumma tagatiseks on laenusaaja valduses olev sõiduauto xxx reg nr xxx,mis läheb laenusaaja omandisse kuni kõikide käesolevast lepingust tulenevate kohustuste täieliku täitmiseni laenusaaja poolt. Kostja vastuväidete kohaselt on ta kõnealuse laenulepingust tulenevad kohustused täitnud ja võlgnevust ei esine.Nimetatud asjaolu tõendab kostja Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse väljatrükiga (tlk 56,57) ,millest nähtuvalt on laenulepingu tagatiseks olnud sõiduauto omanikuks alates 18.10.2002 a.OB,kes kostja sõnul on tema äripartner. Tunnistaja LL,kes oli hageja volitatud esindaja laenutegevuse osas ja automüüja OÜ A juhatuse liige,ütlustega on tõendatud asjaolu,et kostja oli hageja pikaajaline klient,kes võis oma laenutaotlused esitada ka suuliselt.Kostjaga sõlmiti laenuleping ja ostumüügileping.Tunnistaja arvates kostja sularaha peopeale ei saanud vaid hageja maksis raha automüüjale ,kes käis sularahal isiklikult järel ning kostja sai auto automüüjalt oma kasutusse.Kostja pidi aga laenulepingust tulenevat võlga maksma hagejale.Tunnistaja kinnitab,et maksegraafikut ei olnud,maksmine toimus lepingu alusel ja tagasimakseid registreeriti kassas.Auto edasimüügi loa andmisega võttis müüja riski laenu tagastamata jätmisel endale (tlk 97-99). Tunnistaja AH(töötas OÜ A ,ülesandeks oli jälgida OÜ-ga M seotud laenude tagasimakseid) ütluste kohaselt sai ta korraldusi automüüjalt OÜ A juhatuse liikmelt LL.Kostja puhul oli laenuleping formaalsus,tema puhul leppis kostja autode hinnas ja osamaksete suuruses ja hulgas kokku LL. Kostja ei pidanud tasuma tema kasutuses oleva auto eest graafiku alusel ,tal oli L kuni temaga tülliminekuni erikokkulepe.Arvestust peeti arvutis ja L oli kombeks arvestusmetoodikat muuta.Kostja tasus reeglina korra kuus 200 000 krooni,mis jagati vastavalt lepingutele. Tunnistaja kinnitusel vaatas Lust üle kõik laenumaksete laekumised ja kui maksed olid makstud sai kostja loa sõiduki võõrandamiseks.Juhtumeid,kus auto oleks vormistatud laenusaajale enne laenu tagasimaksmist ,ei ole teada (tlk100,101). Kohus,lähtudes laenulepingu nr.50 p 2.6,mille kohaselt laenusumma tagatiseks laenusaaja valduses olev sõiduk läheb laenusaaja omandisse kuni kõikide käesolevast lepingust tulenevate kohustuste täieliku tasumiseni laenusaaja poolt ,asub seisukohale,et kuna kostja laenu tagatiseks olev sõiduauto XXX,registreerimismärgiga XXX , on Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses alates 18.10.2002 a. registreeritud OBi nimele,tuleb eeldada ,et kostjal pidi enne sõiduki omandiõiguse üleminekut olema laenulepinguga võetud kohustused täidetud.Sama järeldub ka tunnistajate L.L ja A .H ütlustest. Kohus leiab,et esitatud dokumentidega ja tunnistajate ütlustega on tõendatud asjaolu,et kostja on laenulepingust nr.50 tuleneva kohustuse hageja ees täitnud ja 18.10.2002 a. on laenulepingu tagatisena kostja kasutuses olnud sõiduki omandiõigus üle läinud kostjaga seotud isikule.Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Laenulepingust tulenevalt oli laenu tagastamise tähtaeg 18.04.2003.
lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul muutus hageja väidetav nõue sissenõutavaks hiljemalt 19.04.2003 a. Hageja esitas hagi kohtusse 31.05.2007 a. Seega , on möödunud
lg.1 sätestatud 3 aastane aegumistähtaeg.
lg.1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul.Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna kostja on esitanud aegumise väite ja asjas on tõendamist leidnud,et nõue on aegunud ,siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Riigikohus on 11.12.2002 kohtuasjas nr 3-2-1-92-02 leidnud,et vaidlustes ,kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud,mille korral väidetav nõue oleks aegunud,tuleb jätta hagi rahuldamata.Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis ,kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool,kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
lg.1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg.2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Mare Kõlvart kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.