KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2009, Tallinn Haldusasja number 3-07-1917 Hal

) nõuete täitmist. Kontrollakti nr 272469 kohaselt kontrolliti kokku 16 ala ja ruumi ning leiti, et reisilaeval Galaxy ei täideta

§ 31

nõudeid, mis lubab toitlustusettevõttes suitsetada ainult selleks ettenähtud suitsetamisruumis. Tarbijakaitseameti 15.08.2007.a. ettekirjutusega nr 6-25/5105 kohustati aktsiaseltsi lõpetama

§ 29

p 6 rikkumine ning võtma arvesse sama seaduse § 30 lg-s 1 sätestatud asjaolusid 3-07-1917 suitsetamisalade ja suitsetamisruumide määratlemisel Talllinki reisilaevadel. Ettekirjutuse täitmiseks nõuti AS-lt Tallink, et ta muudaks ettekirjutuse punktides 1, 3, 4, 5, 11 ja 13 kirjeldatud senised suitsetamisalad suitsetamiseks keelatud kohtadeks ja lõpetaks neis suitsetamise lubamine. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 17.08.2007. Ettekirjutus sisaldas hoiatust, et selle mittetähtaegse või mittenõuetekohase täitmise korral kohaldatakse ettekirjutuse adressaadile sunniraha 10 000 kr. Ettekirjutuse kohaselt tuvastati

nõuete rikkumised Moonlight baaris, kahes Showbaaris, Tallink pubis, Viskibaaris ja diskoteegis. AS Tallink Grupp pakub ettevõtjana oma laevadel jooke (nii alkohoolseid kui ka alkoholivabasid), sööke, suupisteid jne, mis tähendab, et laevadel toimub toitlustamine ja aktsiaselts on käsitletav toitlustajana kaubandustegevuse seaduse (KaubTS) § 3 lg 2 p 3 tähenduses.

§ 29

p 6 järgi on toitlustusettevõtetes suitsetamine keelatud, kui pole täidetud

§ 31lg 1 nõudeid.

See tähendab, et lisaks suitsetamisruumile ja suitsetamisalale kehtestatud nõuetele ei tohi suitsetamisala asuda toitlustusettevõttes ehk ruumis, kus toimub toidu, sealhulgas jookide müük serveerimisega kohapeal tarbimiseks. Aktsiaseltsi vaide jättis Tarbijakaitseamet 3.09.2007.a. vaideotsusega rahuldamata ning esitas 18.09.2007.a. kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi AS-lt Tallink Grupp 10 000 kr sunniraha sissenõudmise täitemenetluse läbiviimiseks (tl 161). 2. AS Tallink Grupp kaebuses palutakse ettekirjutus tühistada ning tunnistada vastustaja poolt ettekirjutuse alusel sunniraha sissenõudmise algatamine õigusvastaseks. Kaebust põhjendatakse järgmiselt. Ettekirjutuses nimetatud alad ja ruumid ei ole käsitletavad toitlustusettevõtetena. Isegi kui lugeda õigeks vastustaja seisukoht, et baarileti olemasolu korral on tegemist toitlustusettevõttega, saab toitlustusettevõtteks nimetada ainult baariletti, mitte kogu ruumi, kus see asub. Analoogiliselt tõlgendavad

-st ka hasartmängude korraldajad, kasiinodes asub baarilett üldreeglina samas ruumis, kus korraldatakse õnnemänge, suitsetamine on aga keelatud vaid baarileti juures ja selle ümbruses. Hasartmängu korraldajatele pole seni ettekirjutust

§ 29

p 6 rikkumise eest tehtud ning seega võib olla tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Suitsetamist reisilaevadel reguleerib erinormina

§ 30lg 2 p 6.

Ettekirjutusega kaebajale pandud kohustus väljub haldusorgani poolt teostatud kontrolli käigus fikseeritud faktiliste asjaolude ja ettekirjutuse andmisele suunatud menetluse raamidest. Kui kontroll teostati üksnes ühel kaebaja reisilaeval, siis ettekirjutusega kohustati lõpetama

§ 29p 6 väidetav rikkumine kõikidel kaebaja reisilaevadel.

Riigikohtu 27.03.2000.a. asjas nr 3-31-5-00 tauniti ettekirjutuse tegemist kontrollaktis ja ettekirjutuses endas tuvastamata õigusrikkumiste suhtes ning leiti, et selline ettekirjutus on seadusevastane. Ettekirjutuse andmisele eelnenud haldusmenetluses ei tagatud kaebajale ärakuulamisõigust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 2). Ärakuulamisõiguse tagamisena pole käsitatav vastustaja 27.07.2007.a. järelepärimine, mis rajanes suuresti ajakirjanduses avaldatud informatsioonil ja mille tõele vastavust Tarbijakaitseamet polnud kontrollinud. Järelepärimisest ei nähtunud, milliste kaebaja laevade millistes baarides suitsetamist järelepärimine puudutab. Isegi kui käsitleda järelepärimist kaebajale antud võimalusena olla ära kuulatud, pole vastustaja tegevus kooskõlas seadusega, sest ettekirjutuses puuduvad kaebaja 03.08.2007.a. esitatud seisukohaga arvestamata jätmise põhjendused. Ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaeg on liiga lühike ja vastuolus hea halduse põhimõttega. Kaebaja sai ettekirjutuse kätte 15.08.2007 kell 14.55. Kahe päeva jooksul pole võimalik muuta 2

§-s 29 sätestatud suitsetamiseks keelatud kohtadeks ega tagada ettekirjutuse kohustuste täitmist kõikidel kaebaja laevadel. Ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused riivavad tema põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. 11.10.2007.a. sai kaebaja kohtutäiturilt 26.09.2007.a. koostatud täitmisteate ettekirjutuse täitmata jätmise eest 10 000 kr sunniraha sissenõudmise algatamise kohta. Tarbijakaitseamet on sunniraha sissenõudmise algatamisel rikkunud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 9 lg 1, mille kohaselt algatatakse sunniraha sissenõudmine juhul, kui ettekirjutuse adressaat pole ettekirjutust vaidlustanud. Kaebaja vaidlustas ettekirjutuse 20.08.2007.a. vaidemenetluses ja 03.10.2007.a. halduskohtus. Vastustaja poolt rakendatav sunniraha määr pole proportsionaalne ning selle määramisel pole toimunud sisulist kaalumist, millega on rikutud ATSS § 3 lg 3, mis sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt ei tohiks sunniraha kohe esimesel korral määrata maksimaalsuuruses, sest sunniraha rakendamise eesmärgiks pole selle adressaadi karistamine ega ka riigile tulu teenimine.

§ 25

lg 2 kehtestab sunniraha ülemmääraks 10 000 kr, praegusel juhul pole selliseid erakorralisi asjaolusid, mis tingiksid sunniraha rakendamise maksimaalsuuruses. Vastustaja ei informeerinud kaebajat sunniraha algatamise menetlusest ega taganud talle õigust olla ärakuulatud, informatsiooni sai kaebaja alles pärast täitmisteatega tutvumist. Kaebaja maksis sunniraha ära.

1. Tarbijakaitseameti vastuses palutakse jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud ettekirjutuses toodule järgmised põhjendused. Ettekirjutuse punktides 1 (Moonlight baar), 3 (Showbaar
2. tekil), 4 (Showbaar 7.tekil) 5 (pub Tallink), 11 (Viskibaar) ja 13 (diskoteek) märgitud kohtades oli kaebaja moodustanud suitsetamisalad siseruumides, kus viibisid ka mittesuitsetavad isikud, millega rikuti

§ 31p 1.

Galaxyl on olemas suitsetamisruumid Sundeck ja Sigariklubi, kuhu tulebki suitsetada soovivad kliendid suunata. Meelevaldne ja KaubTS § 3 lg 2 p 3 mõttega vastuolus on kaebaja käsitlus, et üksnes baarilett on toitlustusettevõte. Enne kontrollakti ja ettekirjutuse koostamist esitas vastustaja kaebajale päringu

-st tulenevate nõuete täitmise kohta, millele kaebaja ka vastas. Samuti võis kaebaja menetluse käigus avaldada oma seisukohti suuliselt ja teha märkusi näiteks kontrollakti kohta, samuti oli tal juurdepääs kõigile menetlusega seotud dokumentidele. Seega oli kaebajale tagatud õigus olla ära kuulatud. Lisaks sellele sai kaebaja avaldada oma seisukohti ka vaidemenetluses. Kaebaja väide ettekirjutuse täitmise ebamõistlikult lühikese tähtaja kohta on ainetu. Ettekirjutuse täitmiseks piisanuks üksnes tuhatooside laudadelt äravõtmisest ning kleebiste eemaldamisest ja paigaldamisest, mille teostamine ei saa võtta aega üle kahe päeva. Pealegi oli kaebajal tegelikult aega peaaegu üks kuu, sest vastustaja käis ettekirjutuse täitmist kontrollimas alles 12.09.2007.a. Vähetähtis pole ka asjaolu, et

jõustus juba 5.06.2005.a., millisest ajast alates pidi kaebaja olema teadlik

§ 29

p-st 6 ja 31 lg-st 1 tulenevatest nõuetest, mis jõustusid ettevõtjate huve arvestades alles 5.06.2007.a. Kaebaja ei soovigi neid nõudeid täita. Ettekirjutus ei piira ettevõtlusvabadust, sest sellega ei kõrvaldata ühtegi kaebaja ettevõtlusega seotud tegevust. Kaebaja pole tõendanud, et tema majandustulu jääb

nõuete täitmise tõttu saamata. Kaebaja klientide soov kasutada transpordivahendina reisilaeva „Galaxy“ ei seisne nende huvis seal suitsetada, vaid sõita punktist A punkti B ning on ilmne, et suitsetamispiirangute tõttu ei hakka nad sõitma laeva asemel lennukiga. 3

ei vabasta vaide esitamisel ettekirjutuse täitmisest. HMS §-st 61 tulenevalt ei muuda ettekirjutuse vaidlustamine seda kehtetuks. Sunniraha pole karistus, vaid vahend, mis võimalikult vähe kahjustades sunnib ettekirjutuse adressaati täitma ettekirjutusega talle pandud kohustust. Sunniraha suuruse määramisel arvestas vastustaja eelkõige avalikku huvi ja kolmandate isikute tervise kaitset. Kuid vähetähtis pole ka asjaolu, et kaebaja kui börsiettevõtte jaoks pole maksimummääras sunniraha kohaldamine rahaliselt üle jõu käiv kohustus ning väiksem sunniraha ei sunniks teda ettekirjutust täitma. ATSS §-dest 7 ja 3 lg 1 tulenevalt ei algatata sunniraha rakendamiseks eraldi menetlust, vaid juba ettekirjutuses sisaldub hoiatus, et kui seda ei täideta, kohaldatakse sunniraha. Seega on kaebaja väide ärakuulamisõiguse mittetagamise kohta alusetu. Sunniraha määrati ainult Galaxyl ettekirjutusega kehtestatud kohustuste täitmata jätmise eest.

1. Tallinna Halduskohtu
2. jaanuari 2008 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tunnistati õigusvastaseks Tarbijakaitseameti poolt 18.09.2007 kohtutäiturile täitekorralduse edastamine. Ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Vaidlus käib selle üle, kuidas sisustada seadusandja poolt täpselt määratlemata õigusmõistet „toitlustusettevõte“. Toitlustamisega seonduvat reguleerib KaubTS, mille § 2 kohaselt on kaupleja isik või asutus, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust (p 1) ning müügikoht on koht, kus kaupleja vahetult pakub ja müüb kaupa või pakub ja osutab teenust (p 6). Toitlustamine on kaubandustegevus, mille korral müüakse toitu koos valmistamise ja serveerimisega kohapeal tarbimiseks või serveerimisega kohapeal tarbimiseks (§ 3 lg 2 p 3). Toiduseaduse §-st 2 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 178/2002 artiklist 2 tulenevalt hõlmab mõiste „toit“ nii alkohoolseid kui ka alkoholivabasid jooke, šokolaadi, soolapähkleid ja närimiskummi. Väär on kaebaja seisukoht, et toitlustusettevõttena võib vaadelda üksnes baariletti ja selle vahetut ümbrust, ruumi ülejäänud osa aga tuleb pidada suitsetamisalaks.

§ 30

lg 2 p 6 lubab reisilaeval suitsetada üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt on suitsetamisala ehitises või sõidukis asuv piireteta ala, mille paikne toimiv ventilatsioonisüsteem tagab, et õhk liigub suitsetamisalalt otse väliskeskkonda. Inimkonna praegune teaduslik-tehniline tase ei suuda ära hoida ühe ruumi eri osades oleva õhu segunemist ning kaebaja pole ka tõendanud, et tema laevade baarides, pubides ja diskoteekides kasutatav ventilatsioonisüsteem seda suudab. Seega ei saa toitlustusettevõte ja suitsetamisala asuda kõrvuti ühes ja samas ruumis ning toitlustusettevõttena

mõttes tuleb käsitada kogu ruumi, kus tegeletakse toitlustamisega, ükskõik, kas see ruum asub ehitises või laeval ning kas selles ruumis peale toitlustamise korraldatakse ka hasartmänge. Tähtsust pole asjaolul, kuidas tõlgendavad

kasiinod. Olukorras, kus kõikidele võimalikele

nõuete rikkujatele pole veel jõutud teha asjakohaseid ettekirjutusi, pole alust väita võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kaebajale kohustuse panemine

§ 29

p 6 rikkumise lõpetamiseks kõigil reisilaevadel üksnes ühe reisilaeva kontrollimise põhjal pole vastuolus

-iga.

§ 32

p 2 ja § 33 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on seaduse täitmise kontrollimine kohapeal vastustaja õigus mitte kohustus. Kaebaja 03.08.2007.a. vastusest (tl 24) Tarbijakaitseameti 27.07.2007.a. järelepärimisele (tl 21-23) nähtus üheselt, et kaebaja rakendab endale meelepärast

tõlgendust ühtviisi kõikidel oma reisilaevadel. Kohustuse määramine teiste reisilaevade osas oleks alusetu juhul, kui nende laevade baarides, pubides ja diskoteekides peale

§ 29

p 6 ja 31 lg 1 jõustumist poleks üldse toimunud toitude serveerimist, kuid seda pole kaebaja väitnud. Kaebaja pole ka selgitanud, kuidas rikub tema õigusi asjaolu, et kohustus teiste reisilaevade osas tehti ilma neid laevu kontrollimata. 4

§-st 33 lg 1 tulenevalt on

täitmise kontrollimine kohapeal ja asjakohaste seletuste nõudmine järelevalve teostamise kaks erinevat viisi, mille kasutamise vajalikkuse ja ajalise järjestuse üle otsustab järelevalvet teostav ametiisik. HMS § 14 kohaselt piisab haldusmenetluse algatamiseks haldusorganile vabas vormis esitatud suulisest või kirjalikust taotlusest. Vastustaja 27.07.2007.a. järelepärimisest „Suitsetamisest Tallinki laevadel“ nähtuvalt oli Tarbijakaitseametile laekunud selline avaldus tarbijalt ning seega on nimetatud järelepärimine käsitatav vastustaja poolt algatatud haldusmenetluses kaebajale antud võimalusena olla ära kuulatud. Päringule vastamiseks jäi kaebajal aega 5 tööpäeva, mis on täiesti piisav, arvestades asjaolu, et

§-d 29 p 6 ja 31 lg 1 jõustusid juba 05.06.2007.a.. Et kaebaja ei soovinud vastustaja 2 lehekülje pikkusele järelepärimisele vastata pikemalt kui 16-l real, on kaebaja enda vaba valik. Järelepärimisest nähtub selgelt, et Tarbijakaitseamet soovib selgitust

§-de 29 p 6 ja 31 lg 1 täitmise kohta kõikidel AS Tallink Grupp laevadel olevates kõikides toitlustuskohtades. Selgitusi oli võimalik anda ka kontrollaktile kontrollitava objekti esindajana alla kirjutanud laevadirektoril Teet Jõerüüdil, kes aga kontrollaktile mingeid selgitusi ei lisanud. Samuti sai kaebaja esitada oma seisukohti vaidemenetluses (tl 50-59). Ettekirjutus sisaldab vastuseid kaebaja 03.08.2007 vastuväidetele ja on igakülgselt põhjendatud. Ettekirjutuse täitmiseks antud aeg pole selle täitmiseks liiga lühike ning ettevõtlusvabaduse riive pole ülemäärane.

, mille nõuete täitmiseks ettekirjutus tehti, võeti vastu juba 04.05.2005 ja jõustus 05.06.2005. Seadusandja nägi juba vastuvõtmisel toitlustusettevõtetele ette piisava aja suitsetamiseks ettenähtud ruumide ehitamiseks, jõustades seaduse § 29 p 6 ja § 31 lg 1 osas alles kahe aasta möödumisel seaduse jõustumise päevast. Kaebajal polnud mingit alust arvata, et tema ei peagi

-st tulenevaid nõudeid täitma. Põhiseaduse § 28 esimene lause sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele ning inimese tervise kaitse on ka

esmane eesmärk (§ 1). Olukord, kus mittesuitsetavad ja suitsetavad inimesed viibivad samal ajal laevabaaris (pubis, diskoteegis), kus mõnel ruutmeetril on suitsetamine lubatud ja mõnel keelatud, saab paratamatult kahjustatud ka mittesuitsetavate inimeste tervis. Kaaludes ühelt poolt kaebaja õigust tegeleda ettevõtlusega ja suitsetavate reisijate õigust suitsetada baaris (pubis, diskoteegis) ning teiselt poolt mittesuitsetavate reisijate õigust olla kaitstud tubakasuitsu kahjuliku toime eest, on kohtu hinnangul kaalukam mittesuitsetava inimese põhiseaduslik õigus oma tervise kaitsele. Suitsetavate reisijate rahulolu kindlustamiseks võib kaebaja ehitada oma reisilaevadele lisaks juba olemasolevatele veel suitsetamisruume. Vastavalt ATSS-le rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata (§ 2 lg 1). Haldusorgan teeb enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse, mis võib kaasneda ettekirjutusega või olla tehtud eraldi teatena (§ 7 lg 2). Seega ei pea hoiatusele eelnema enam haldusmenetlust ning adressaadile ei pea andma võimalust olla ära kuulatud. Käsitletaval juhul sisaldub hoiatus vaidlustatud ettekirjutuses ning täidetud on kõik ATSS § 7 lg 1 nõuded. Kaebajale sunniraha maksimaalsuuruses määramisega pole rikutud ATSS § 3 lg 3, mis sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad; haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja kui börsiettevõtte jaoks pole maksimummääras sunniraha kohaldamine rahaliselt üle jõu käiv kohustus ning väiksem summa ei sunniks teda ettekirjutust täitma. Hoiatuse tegemine on õiguspärane. Vastavalt ATSS § 9 lg-le 1 annab sunnivahendit rakendav haldusorgan sunnivahendit haldusorgani nimel vahetult rakendavale isikule kirjaliku täitekorralduse, kui ettekirjutust pole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ja ettekirjutuse vaidlustamise tähtaeg on möödas. 5

§ 31

lg 1 ja jätnud kohaldamata

§ 30lg 2 p 6.

Ettekirjutusest ja kohtuotsusest ei selgu, milliste tunnuste järgi on sisustatud määratlemata õigusmõiste „tunnustatud toitlustusettevõte“. Ettekirjutuses puudub selline käsitlus üldse, kohus on jaganud selle mõiste kaheks: „toitlustamine“ ja „ettevõte“ ning käsitlenud sellisena ruumi, kus toimub toitlustamine. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et ettekirjutusega hõlmatud aladel tegeletakse toitlustamisega KaubTS § 3 lg 2 p 3 mõttes. Seadusandja on

§ 29

p 6 sõnastanud selliselt, et toitlustusettevõttele pole soovitud anda ruumilist mõõdet. Seega on õigem termini „toitlustusettevõtte“ sisustamisel lähtuda äriseadustiku §-s 5 sätestatud ettevõtte mõistest. Ühes ruumis võib korraga tegutseda mitu ettevõtet.

§ 31

lg 1 kohaldamise võimaluse väljaselgitamisel tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada toitlustusettevõtte koosseis. Antud juhul võiks äärmusena käsitleda toitlustusettevõttena baarileti kaudu toimuvat majandustegevust, sest baarileti kaudu toimuv majandustegevus on ettevõttena võõrandatav. Kohus on asunud seisukohale, et praegune teaduslik-tehniline tase ei võimalda ära hoida ühe ruumi erinevates osades oleva õhu segunemist ning kaebaja pole tõendanud, et tema seda suudaks. Kohtu järeldus ei tugine tõenditele. Kui kohus soovis väites teaduslik-tehnilise taseme kohta tugineda selle üldtuntusele, oleks ta pidanud pooltele eelnevalt teatama, et soovib lugeda antud asjaolu üldiselt teadaolevaks ning tõendamist mitte vajavaks. Käesoleval juhul puudus kaebaja ja vastustaja vahel vaidlus, et ettekirjutuses käsitletud ruumides ja aladel paiknevad suitsetamisalad vastavad

§ 30

lg 4 nõuetele muuhulgas ka selles mõttes, et ventilatsioonisüsteem tagab normidele vastava väljatõmbe. Praegusel juhul sai kaebaja alles kohtuotsusest teada, et kohtul oli kahtlus ventilatsioonisüsteemi nõuetele vastavuse osas.

§ 30

lg 2 p 6 kohaselt on reisilaeval suitsetamine lubatud suitsetamisruumis või suitsetamisalal. Seega

§ 30

lg 2 sätestatud kohtades võibki ühe ruumi piires asuvatel aladel olla suitsetamine nii lubatud kui keelatud. Seadusandja on andnud reisilaeva omanikele õiguse tagada suitsetavatele isikutele mõistlik võimalus suitsetada pika reisi vältel ilma oma elu ja 6

eelnõu seletuskirjas (kättesaadav võrguaadressil http://web.riigikogu.ee/ems/sarosbin/mgetdoc?itemid=041110026&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11) on selgitatud järgmist: „§-s 29 on toodud loetelu kohtadest, kus suitsetamine on keelatud ja kuhu ei ole ette nähtud ka võimalust sisse seada eraldi suitsetamisruumi või suitsetamisala. Need on näiteks lasteasutused, korterelamute ühiskasutuses olevad ruumid (trepikoda, kelder, pööning), ettevõtte (sh toidu käitleja) tootmisruumid, müügi- ja teenindussaalid.“

§ 31

regulatsiooni osas on eelnõu koostaja märkinud, et suitsetamisruumi rajamise vajaduse otstarbekuse ja vajaduse otsustab toitlustuskoha omanik, küll tuleb toitlustusettevõtte omanikul arvestada asjaoluga, et eelnõu § 29 p 6 kohaselt on toitlustusettevõtte teenindusruumis edaspidi suitsetamine keelatud. Seega toetab seaduse kujunemislugu seisukohta, et seadusandja pidas

§ 29

p 6 regulatsiooni kehtestamisel silmas, et suitsetamist samades ruumides toitlustamisega ei lubata. 9. Kohus on tõdemusega, et praegune teaduslik-tehniline tase ei võimalda ära hoida ühe ruumi erinevates osades oleva õhu segunemist, põhjendanud oma seisukohta, et baari erinevates osades ei saa toitlustada ega lubada suitsetamist ilma, et

nõudeid rikutaks. Kuna

§ 29

p 6 keelab suitsetamise toitlustamisega samades ruumides, polnud vastustajal ega kohtul vaja kontrollida, milline on ventilatsioonisüsteemi poolt tagatud väljatõmme neis ruumides. Kohus on õigesti kohaldanud

§ 30lg 2 p 6 ja § 31.

Ka laevas jääb toitlustusettevõte toitlustusettevõtteks oma tegevuskohaga, milleks on müügikoht, s.t koht, kus müüakse ja serveeritakse toitu. Seega tuleb laevas tervikuna lähtuda suitsetamise lubamisel

§ 30

lg 2 p-st 6 ja sama paragrahvi lg-test 3 ja 4, kuid laeval asuvas toitlustusettevõttes on kohustuslik

§ 31järgimine.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutus tuleb menetlus- ja vorminõuete rikkumise tõttu tühistada. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebajale oli käesolevas haldusmenetluses tagatud ärakuulamine 27.07.2007.a. järelepärimisega „Suitsetamisest Tallinki laevadel“. Järelepärimises selgitati kaebajale, et käimas on haldusmenetlus seoses tarbija pöördumise ja meedias avaldatuga, samuti selgitati vastustaja seisukohta seoses

nõuete täitmisega, toitlustusettevõtte mõistet, asjaolusid, miks kaebaja laevades asuvaid baare tuleb käsitleda toitlustusettevõtetena ning seega võib kaebaja lubada suitsetamist üksnes eraldi suitsetamisruumis või väljapool siseruume. Kaebajat hoiatati, et juhul, kui ta ei täida seaduse nõudeid, võib vastustaja algatada väärteomenetluse või nõuda ettekirjutusega rikkumiste lõpetamist. Kuna kaebajale oli teada, miks ja milliseid meetmeid vastustaja võtta kavatseb, talle anti võimalus seletuse andmiseks enne ettekirjutuse andmist, oli ärakuulamine tagatud enne asja ametlikku otsustamist ning kooskõlas HMS § 40 lg-ga

1. Kaebajal on õigus, et seletuste andmise võimalus vaidemenetluses ei ole käsitletav ärakuulamisõiguse tagamisena, kuna aga kaebajale oli ärakuulamisõigus tagatud ka eelnenud haldusmenetluses, ei analüüsi ringkonnakohus pikemalt, kas kohtuotsuses on peetud vaidemenetluses seletuste andmise võimalust ärakuulamisõiguse tagamiseks või mitte.
2. Ettekirjutus on selge ja põhjendatud ning kohus on kaebaja vastupidiseid väiteid otsuses käsitlenud. Haldusmenetluses on välja selgitatud ettekirjutuse tegemiseks olulised asjaolud ning kaebaja etteheited ettekirjutuses märgitud ruumide otstarbe ja sisustuse täpsema uurimise läbiviimata ja kajastamata jätmise kohta ei ole põhjendatud. Isegi kui baariruume kasutatakse lisaks jookide serveerimisele hasartmängude korraldamiseks, ei anna see õigust seal suitsetamist lubada. Ettekirjutuse tegemise faktilise alusena polnud vaja tuvastada, kas mingil ajahetkel keegi 8

nõudeid teistel reisilaevadel rakendama. Aga vaidlustatud ettekirjutuse resolutsioonis olid näidatud konkreetsed tegevused, mis tuli sunniraha ähvardusel

1. augustiks 2007 teoks teha ning need tegevused puudutasid üksnes reisilaeva Galaxy konkreetseid ruume. Kuna vastustaja pole üksnes reisilaeva Galaxy kontrollimise põhjal teinud ettekirjutust kõigile kaebaja reisilaevadele, ei peatu ringkonnakohus kaebaja sellekohasel kriitikal ettekirjutuse ja kohtuotsuse suhtes.
2. Kohus ei ole otsuses näidanud, millisest õigusnormist tulenevalt peab kaebaja ka merel reisijaid teenindades järgima Eesti seadusi. Eeltoodu tuleneb
3. aasta
4. detsembril Montego Bays koostatud ÜRO mereõiguse konventsiooni artikli 92 lõikest 1 ja artikli 94 lõigetest 1 ja 2 koosmõjus artiklis 28 näidatud eranditega, mille kohaselt sõidavad laevad ainult ühe riigi lipu all ja kuuluvad lipuriigi jurisdiktsiooni alla. Eesti on konventsiooniga ühinenud 31.05.2005 vastu võetud seaduse alusel. Lisaks annab aluse nõuda

5. peatüki täitmist laevadel ka

§ 1

lg-d 4 ja 5, mis välistavad üksnes tubakatootele ja selle pakendile sätestatud nõuete järgimise tubakatoote jaemüügil laeva pardal ühendusevälisel reisil või liikmesriikidevahelisel reisil. 13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et ettekirjutuse täitmiseks ettenähtud tähtaeg – kahe päeva jooksul ettekirjutuse saamisest – ei ole ebaproportsionaalselt lühike. Seadus ei olnud ringkonnakohtu hinnangul mitmetimõistetav toitlustusettevõtte täpse mõiste puudumise tõttu. Kui kaebajal tekkis kahtlusi

§ 31

rakendamise osas laevadel, oli seaduse jõustumise edasilükkamise tõttu piisavalt aega pärida selgitusi seaduse täpse täitmise üle järelevalvet teostavatelt asutustelt. Samuti olid seaduseelnõu seletuskirjas seaduse eesmärgid piisavalt lahti seletatud. Ettekirjutuses nõuti selgelt selles näidatud baariruumide suitsetamisaladena kasutamise lõpetamist. Sellise sisuga korraldusest arusaamine ei tohiks mõistlikule ettevõtjale raskusi valmistada.

1. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka kaebaja nõuet tunnistada õigusvastaseks sunniraha sissenõudmise algatamine kohtutäiturile täitekorralduse edastamise asemel. Kohtutäiturile täitekorralduse edastamine on haldusorgani esimene väljapoole suunatud toiming sunniraha sissenõudmisel. Täitekorralduse koostamine ilma seda välja saatmata ei saaks kaebaja õigusi riivata. Seega on kohus võimalikult täpselt piiritlenud õigusvastase ja kaebaja õigusi rikkuva toimingu ja kohtuotsust pole selles osas võimalik muuta.
2. Kaebaja on taotlenud ringkonnakohtu menetluskuludena 23 939,60 krooni hüvitamist. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja enda kanda (HKMS § 92 lg 1). Kohtunikud Ruth Virkus Silvia Truman Viive Ligi 9