) § 30 lg-le 1 „leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.“ Kohus leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, kuna selle võlatunnistusega loodi iseseisev kohustus. Kostja väidab, et võlatunnistuse kirjutas ta ähvarduse mõjul. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 96 lg 1 järgi „isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis.“ Kostja on võlatunnistuse tühistanud 02.01.2008 lepingu tühistamise avaldusega (t lk 75). Vastavalt TsÜS § 99 lg 1 p 1 „tehingu võib tühistada ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral – kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas.“ Kohus leiab, et kostjal puudub õigus tühistada võlatunnistus tähtaja möödumise tõttu. Kostja väidab, et ta ei teadnud, kellele ta võlatunnistuse andis. See väide ei vasta asjas esitatud tõenditele. Kostja on võlatunnistuses kirjutanud nimeliselt, kellelt ta raha sai, võlatunnistuses on märgitud isegi hageja isikukood. Seetõttu on ebaõige väide, et alles hagiavalduse esitamisega sai kostja teada võlausaldaja nime. Samuti seob seadus tehingu tühistamise avalduse tähtaja kulgemise vägivalla mõju lõppemisest. Vägivalla mõju lõppes kostja väidete kohaselt pärast võlatunnistuse allkirjastamist. Võlatunnistus allkirjastati 21.06.2005. Seetõttu leiab kohus, et kostjal ei ole õigust võlatunnistuse tühistada ning võlatunnistus kehtib. Kohus leiab, et ka ähvarduse või vägivalla kasutamine kostja suhtes ei ole tõendatud. Kostja esindaja on kostja väidetele tuginedes esitanud politseile kuriteoteate ning Põhja Politseiprefektuur on alustanud kriminaalmenetluse (t lk 69-70), kuid nimetatu ei tõenda vägivalla või ähvarduse toimepanemist kostja suhtes. Tegemist on kostja väidetega, mida kriminaalmenetluse raames alles kontrollima hakatakse. Ähvarduse või vägivalla tuvastamiseks kuulati antud tsiviilasjas üle tunnistajad A K ja I T. A K andis ütlusi, mille kohaselt võlatunnistuse kirjutamise ajal vägivalda ei kasutatud, I T aga andis ütlusi, et pärast kohtumist hageja ja tunnistaja A K oli kostjal lõikehaav puusa piirkonnas. Kohus peab tõenditevahelise vastuolu ületama. Kohus, hinnates asjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et ähvarduse või vägivalla kasutamine ei ole tõendatud. Tunnistajate ütlused lahknevad kohtumispaiga osas – A K ütluste kohaselt kohtuti Lasnamäel Eesti Posti maja kõrval, I T 2 ütluse kohaselt Pärnu mnt-l City Kasiino juures. Selles osas ei ole võimalik kohtul kummagi tunnistaja ütluste tõepärasust kontrollida. Samas langevad tunnistajate ütlused kokku selles, et kohtumise juures viibis A K – tema tundis ära ka tunnistaja I T. Tunnistaja I T aga kohtumise juures ei viibinud – ta lahkus kui hageja ja teine tunnistaja kostja juurde tulid ning tuli kostja juurde tagasi kui hageja ja tunnistaja kostja juurest lahkusid. Selles osas ühtivad tunnistaja A K ütlused, mille kohaselt oli ainult tema kohtumise juures. Tunnistaja I T ei näinud võlatunnistuse kirjutamist, sai sellest teada vaid kostja sõnade järgi. Seetõttu ei saa tunnistaja I Ti ütlusi võlatunnistuse kirjutamise kohta pidada tõendiks, tegemist ei ole tunnistaja poolt vahetult tajutud asjaoludega, vaid kuulduse esitamisega. Tunnistaja I T nägi kostja puusapiirkonnas lõikehaava. Need ütlused aga ei haaku kostja esindaja poolt poliseile esitatud kuriteoteatega, kus ei ole vigastuse tekitamisest juttu, vaid jutt käib kostjale noa vastu selga surumisest. Tunnistaja I Ti ütluste järgi ei pöördunud kostja pärast vigastuse saamist arsti poole. Seetõttu pole kohtul vigastuse esinemist võimalik kontrollida muudest allikatest. Kuivõrd tunnistaja I T ei viibinud võlatunnistuse kirjutamise juures, ei näinud ähvarduse või vägivalla tarvitamist kostja suhtes, tema ütlused ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega ega ole muudest allikatest kontrollitavad, ei pea kohus I T ütlusi usaldusväärseks. Kohus arvestab tunnistaja A K ütlusi. Kohus arvestab vastava kostja väite hindamisel ka Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-74-05, mille järgi tuleb asjaolude usaldusväärsuse hindamisel arvestada ka selle asjaolu esitamise aega. Kuivõrd tegemist on kuriteoga seonduva valdkonnaga, peab kohus võimalikuks arvestada kriminaalasjades esitatud seisukohti. Nimelt ei ole kostja oma esialgses vastuses kohtule viidanud midagi tema suhtes ähvarduse või vägivalla kasutamise kohta, need väited on kohtule esitatud alles hiljem, ka kuriteoteade on esitatud hiljem esimesest vastusest. See vähendab kohtu hinnangul esitatud väite usaldusväärsust. Kohus leiab, et kostjat ei ähvardatud ega tema suhtes tarvitatud vägivalda võlatunnistuse kirjutamisel. Kostja väidab, et ei ole raha saanud. See väide on ümber lükatud võlatunnistuse tekstiga, mille kohaselt tunnistab kostja, et sai hagejalt 10 000 USD ning tunnistaja A K ütlusega, kes oli raha üleandmise juures. Võlaõigusseadus ei välista raha üleandmise tõendamist tunnistaja ütlustega. Kohus leiab, et kostja on hagejalt 10 000 USD saanud. Seega asub kohus seisukohale, et võlatunnistus on kehtiv.
Võetud kohustuse järgi pidi kostja hagejale võla tagastama kuue kuu jooksul, s.o 21.12.2005. Kostja raha tagastanud ei ole.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostjalt kuulub väljamõistmisele põhivõlg, mis eesti kroonidesse konverteeritult on 131 644 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud krooni ja dollari kurssi, mille järgi hageja on oma arvestuse teinud. Hageja nõuab kostjalt ka viivist summas 51 230,50 krooni.
lg 1 kohaselt „rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Kostja leiab, et viivis on ülemäära suur, kostja ei ole hagi hilisel kohtusse esitamisel olnud heauskne. Kohus leiab, et seadusest tuleneva viivise määr ei ole ebamõistlikult suur. Samuti on kohtupraktika aktsepteerinud viivist kuni põhivõla ulatuseni, mis antud juhul selleni ei küündi. Kostja raske majanduslik seisund ei ole aluseks viivise vähendamiseks, kostja saanuks välistada viivise teket võla õigeaegsel tasumisel. Hagejale ei saa ette heita pahauskset käitumist kui hageja on esitanud oma nõude aegumistähtaja jooksul. Viivituses olev võlgnik 3 peab tasuma võlausaldaja nõudel viivist. Kohus leiab, et viivis summas 51 230,50 krooni kuulub väljamõistmisele. Kostja ei ole vaidlustanud viivise arvestust. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-st 1. Kuivõrd kohus hagi rahuldab, jäävad kohtukulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Meelis Eerik kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.