-307 teostab ta hageja poolt üüritud ruumides paiknevate asjade suhtes üürileandja seadusjärgset pandiõigust ja et ta müüb panditud asjad AÕS § 292 ja § 293 sätestatud korras. 04.10.2005 võimaldas kostja siseneda kolmandatel isikutel hageja poolt üüritud ruumidesse inventuuri teostamiseks. 07.10.2005 seisuga oli inventuuri tulemuste kohaselt üüripinnal asuva kauba väärtus 5 655 284 krooni, millele lisandus kaupluse sisustus. 05.10.2005 sai hagejale teatavaks, et kostja on pakkunud AS-ile Sportland Eesti müüa kõiki varasid, mis asusid hageja poolt üüritud ruumides. 06.10.2005 teavitas hageja kirjalikult kostjat, et ruumides olevale varale laienevad kolmandate isikute õigused ning kostja poolt teostatud pandiõigus on seadusevastane. 01.11.2005 sai kostja hageja poolt 21.10.2005 kuupäevaga dateeritud kirja, mille kohaselt on kostja hageja tasumata üüri ja kõrvalkulude katteks müünud hagejale kuulunud ning hageja valduses olnud kolmandatele isikutele kuuluvad asjad 16.10.2005 AS-ile Sportland Eesti. 24.11.2005 esitas kostja koopia müügilepingust, mille kohaselt kostja on müünud vara AS-ile Sportland Eesti hinnaga 2 070 534 krooni. 23.02.2006 kohtuotsusega kuulutati välja hageja pankrot. Hageja leiab, et kostjal on kohustus hagejale hüvitada vara väärtus hageja õiguste rikkumisega seoses, kuna kostja teostas pandiõigust suuremas ulatuses kui oli tema nõue hageja vastu. Hageja põhivõlg kostjale on 1 099 311,66 krooni ja viivis maksimaalselt 557 238,22 krooni. Hilinemisega tasutud arvetelt ei pea hageja viivist maksma. Hageja taotleb kostjalt 4 398 734,12 krooni ja kaupluse sisustuse eest 400 000 krooni väljamõistmist. Koguvõlgnevus on kostjal hageja õiguste rikkumisega seoses 6 055 284 krooni. Kostja käitumine on viivisenõude esitamisel olnud vastuoluline. Vastavalt üürilepingu lõppemise teatisele oli kostja nõue hageja vastu 15.10.2005 seisuga 1 400 316,80 krooni (põhivõlgnevus 1 062 952,63 krooni ning viivis 337 364,27 krooni). Kostja käsitleb üürilepingu lõppemise teatises üksnes tasumata arvetelt arvestatud viivist ja märgib, et tegemist on kogu võlgnevusega. Hageja võis järeldada, et kostjal puuduvad täiendavad nõuded hageja vastu, v.a septembrikuu teenuste osas, mille tasumise tähtaeg polnud teatise esitamise hetkeks saabunud. Täiendavalt on kostja esitanud hagejale septembri kommunaalteenuste arve nr 20050994 summas 36 359,03 krooni. Seisuga 15.10.2005 sai tasumata arvetest tulenev viivis olla maksimaalselt 557 238,22 krooni. 15.10.2005 seisuga ei olnud kostja teavitanud, et tal on kavatsus sisse nõuda hageja poolt hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivise 675 270,86 krooni. Hageja sai kostja poolt 24.11.2005 saadetud kirjast teada, et kostja on sisse nõudnud ka hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivise. Müügilepingust nähtub, et kostja on müünud vara Sportland Eesti AS-ile hinnaga 2 070 534 krooni arvestusega, et hageja viivisvõlg kostja ees oli seisuga 16.10.2005 1 232 509,06 (557 238,22 + 675 270,86) krooni. Hageja palub 28.03.2008 avalduses kostja vastuolulise ja hea usu põhimõttega vastuolus oleva käitumise tõttu üürivõlalt arvestatud viivisenõuet vähendada ning lugeda kostja põhjendatud nõudeks hageja vastu põhivõlg summas 1 099 311,66 krooni ja viivised maksimaalselt summas 557 232,22 krooni ehk kokku 1 656 549,88 krooni. Kostja müüs üüripinnal asunud vara Sportland Eesti AS-le 2 070 534 krooni eest, samas kui kostja ise hindas lepingus vara väärtuseks 2 295 461,69 krooni. Kostja inventuuriga hinnati kauba väärtuseks 5 655 284 krooni, mis oli kauba õiglane turuhind. Hageja ei ole kauba allahindamisega 2 280 797 krooni ulatuses nõus ja leiab, et see on põhjendamatu. Kostja ei ole pädev hindama spordikaupade väärtust. Kauba eest pidanuks saama vähemalt 3 374 387 (5 655 284 – 2 280 797) krooni. Isegi kui inventuuriaktis arvestatud hinnaalandust aktsepteerida, oleks pidanud kauba realiseerima vähemalt 3 374 387 krooni eest ja isegi juhul, kui kohus loeb kostja põhjendatud üürija viivisenõudeks kostja märgitud 2 295 461,69 krooni, oleks kostja pidanud hagejale tagastamata kauba müügihinna, sisseseade väärtuse ja nõude vahe 1 478 925,31 krooni (3 374 387 + 400 000 – 2 295 461,69). Tulenevalt üürileandja pandiõiguse regulatsioonist ei oleks aga kostja tohtinud realiseerida hageja valduses olnud vara suuremas ulatuses, kui oli vajalik tema nõude rahuldamiseks, mistõttu on kostja üürileandja pandiõigust igal juhul kuritarvitanud ja rikkunud
Kostja teostas pandieseme müüki ebaseaduslikul viisil ja tekitas sellega hagejale kahju.
lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele asjaõigusseaduses vallaspandi kohta sätestatut. AÕS § 293 lg 1 kohaselt peab pandipidaja teatama pantijale asja müügist 1 kuu ette. AÕS § 294 lg 1 kohaselt müüakse panditud asi avalikul enampakkumisel; lõike 2 kohaselt tuleb avaliku 2 enampakkumise aeg ja koht teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu p-s 13.1.8 on hageja ja kostja kokku leppinud, et üürileandja võib oma seadusjärgse pandiõiguse teostamiseks üürnikule kuuluva vara müüa ilma enampakkumiseta. AÕS § 294 lõike 4 kohaselt võivad pantija ja pandipidaja kokku leppida AÕS §294 1. lõikes nimetatust erinevas panditud asja müügi viisis. Küll aga on AÕS § 294 lg 4 lause 2 näol tegemist sellise kokkuleppe piiranguga, mille kohaselt kui kolmandal isikul on panditud asjale õigus, mis asja müügi korral lõpeb, on müügiviisi muutmiseks vajalik tema nõusolek. Hagejale kuuluvatele varadele oli 26.03.2004 seatud kommertspant AS Hansapank kasuks esimesele järjekohale ning 27.01.2005 oli Harry Podneksi kasuks seatud kommertspant teisele järjekohale. Kuna vastavalt kommertspandiseaduse §-le 15 ning äriseadustiku § 28 lõikele 1 on kommertspandiregistri kanded avalikud, pidi kostja teadma, et tema poolt hagejale üüritud pinnal asuvale varale laienevad AS-i Hansapank ja Harry Podneksi õigused. Samas puudus kommertspandipidajate nõusolek panditud vara müügiks ilma enampakkumiseta. Vara müümisel ilma enampakkumist korraldamata, mille käigus oleks kõige objektiivsemalt selgunud vara harilik väärtus (turuhind), võttis kostja riski, et põhjendamatult madala hinnaga vara realiseerimise tulemusena võib kostja hagejale kahju tekitada. Hageja leiab, et on tõendatud kostja poolt
lg 3 ja 4 rikkumine (vara müümine ilma enampakkumist korraldamata kolmandate isikute nõusolekuta) ning juhul, kui kohus leiab, et vara müümiseks polnud enampakkumise korraldamine kohustuslik, on tõendatud
lg 1 rikkumine ehk kostja poolt üürileandja pandiõiguse teostamine suuremas ulatuses, kui oli vajalik kostja nõuete täitmise tagamiseks. Kuna kostja realiseeris üüripinnal asunud kauba alla selle hariliku väärtuse ehk kokku 2 070 534 krooni eest ja hagejale vara müügist laekunud rahast midagi üle ei andnud, tekkis hagejale seoses kostja tegevusega üürileandja pandiõiguse teostamisel kahju vähemalt summas 4 398 734,12 krooni. Kostja poolt
lg 1 rikkumise ja hagejale kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, kuna kostja poolt pandiõiguse teostamisel seadusega sätestatud korras, s.o kasutades üürileandja pandiõigust üksnes ulatuses, mis oli vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks, oleks hagejale jäänud alles vara vähemalt 4 398 734,12 krooni maksumuses ning hageja oleks saanud vara ise realiseerida ja sellelt kasu saada. Kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu kaotas hageja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised) TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtus võrdub üüripinnal asunud vara väärtusega ja summaga, mida hageja ise vara käsutades oleks vara realiseerimisest saanud, millest on maha arvatud kostja põhjendatud nõue. Seoses asjaoluga, et hageja arvates on kostja põhjendatud nõude suurus maksimaalselt 1 656 549,88 krooni, on tõendatud kostja poolt üürileandja pandiõiguse realiseerimisega hagejale kahju tekitamine 4 398 734,12 krooni ulatuses. Juhul, kui hageja saab kostja vastu esitada nõude lepingu rikkumisest tulenevalt, palub hageja rahuldada kahju hüvitamise nõue 4 398 734,12 krooni. Kostja seisukoht
Tegemist üürilepingust tuleneva suhtega, mitte lepinguvälise suhtega.
lg 3 kohaselt 3 eelnevad kostja kui üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele.
lg 2 kohaselt on omandireservatsiooniga müügil müüjal (hageja hankijal) asja suhtes õigus (asja väljanõudeõigus) ainult juhul, kui ta on müügilepingust taganenud. Kui taganenud ei ole, on müüjal õigus ainult ostuhinna tasumiseks. Tulenevalt poolte vahel 10.02.2004 sõlmitud üürilepingu p 13.1 kohaselt oli kostjal hageja vara suhtes pandiõigus ning asjaolust, et kostja ei teadnud ega ei pidanud teadma hageja ja tema hankijate vaheliste müügilepingute lõppemiste kohta, palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kuna üürileping lõppes 15.09.2005, oli hagejal võimalus võlg tasuda ja üüritud pinnal olevad asjad ära viia. 16.10.2005 tuli üüripinnale uus üürnik, kes ostis ära ka panditud asjad. Kostjal on hageja vastu nõue 2 501 840,92 krooni. Seetõttu puudub hagejal kostja vastu nõue. Kostja nõuab viivist 0,5% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest kuni võla täieliku tasumiseni, seega kokku 675 270,86 krooni.
lg 1 järgi on jooksva ja eelneva aasta nõuded pandiga tagatud, seega on tagatud kõik 2004, 2005 nõuded. Kostja arvestab viivist nii tasumata kui hilinemisega tasutud arvetelt. Viivis arvetelt, mis jäidki hageja poolt tasumata, on 557 238,22 krooni ja hilinemisega tasutud arvetelt 675 270,86 krooni, kokku 1 232 509,08 krooni. Maakohtu otsus ja põhjendused 3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et
Poolte vahel oli sõlmitud üürileping, mille kostja üürileandjana hageja üürivõla tõttu üles ütles ning hageja nõue kostja vastu tuleneb nimetatud asjaolust, mistõttu on tegemist üürilepingust tuleneva vaidlusega ning kohaldamisele kuulub
15. peatüki regulatsioon. Sellest tulenevalt ei analüüsinud kohus hageja 6 055 284 kroonist nõuet, mille hageja esitas kostjalt alusetult saaduna väljamõistmiseks
Kostja kui üürileandja pandiõigus tekkis üürilepingu sõlmimisega 10.02.2004. Pandiõiguse teostamisest ja panditud asjade müümisest teatas kostja hagejale 15.09.2005.
lg 4 kohaselt kohaldatakse üürileandja pandiõigusele AÕS-s vallaspandi kohta sätestatut. AÕS § 281 lg 2 kohaselt kohaldatakse käsipandi kohta sätestatut ka seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigusele. AÕS § 281 lg 3 sätestab, et kui vallasasi on koormatud mitme pandiõigusega, määratakse pandiõiguse järjekoht pandiõiguse tekkimise ajaga. Kooskõlas kommertspandiseaduse § 2 lg 3 p 2 ei ulatu kommertspant varale, millele saab seada teist liiki registerpandi või asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 132 lg-s 2 nimetatud pandi või millele ulatub kinnisasjale enne või pärast kommertspandi seadmist seatud hüpoteek või millele on seatud käsipant. Eelöeldust tuleneb kostja seisukoha õigsus selle kohta, et kuna panga kommertspandiõigus tekkis kuu hiljem kui kostja pandiõigus, oli panga pandiõigus kostja pandiõigusest tagapool. Ka H.Podeneksi pandiõigus tekkis kostja omast hiljem 27.01.
lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Viivise maksmises leppisid pooled kokku juba üürilepingus. Sellest tulenevalt oli hagejale teada, et kui ta hilineb üüri ja kõrvalkulude tasumisega, on tal kohustus tasuda kostjale viivist. Ka väljakujunenud praktika kohaselt makstakse viivist maksete tasumisega hilinemise korral. Viivise nõudmise esitamisele viitas kostja ka üürilepingu ülesütlemise teates. Hageja viitas viivise vastuväite puhul Riigikohtu otsusele. Tegemist ei ole samasuguste asjaoludega, mille tõttu otsuses nr 3-2-1-100-07 Riigikohus leidis, et viivise nõudmisel oli tegemist hea usu põhimõttega vastuolus oleva nõudega. Tegemist oli pikaajalise lepingulise suhtega poolte vahel, mis oli kestnud üle kümne aasta. Antud juhul oli leping sõlmitud 10.02.2004 ja kostja poolt võla tõttu üles öeldud juba 30.08.
(alusetult saadu väärtuse hüvitamise nõue) kui alternatiivselt
lg 3 ja 4 ning
lg 1 rikkumisele (kostja poolt üürilepingust tuleneva kõrvalkohustuse rikkumisega hagejale kahju hüvitamise nõue). Maakohus leidis vaidlustatavas otsuses, et
ei kuulu kohaldamisele, kuna poolte vahel oli sõlmitud üürileping ning hageja varaline nõue kostja vastu tuleneb üürilepingu ülesütlemisega seotud asjaoludest. Hageja ei nõustu kohtu tegevusega, mis puudutab hageja kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude, faktiliste väidete ja tõendite puudulikus analüüsis ning hindamises. 5 Kohus on jätnud tähelepanuta ja seisukoha võtmata hageja taotlusele põhivõlalt arvestatud viivise vähendamiseks. Seega on kohus jätnud menetlusõiguse norme rikkudes ebaseaduslikult võtmata põhjendatud seisukoha hageja nõude osas, mis on viinud sisuliselt ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kohus on tuvastanud, et kostja pandiõigus üüripinnal asunud varale tekkis üürilepingu sõlmimisega, s.o 10.02.2004 ning et pandiõiguse teostamise kavatsusest teatas kostja hagejale 15.09.2005. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille järgi tekkis üürileandja pandiõigus enne hageja varale seatud kommertspante. Hageja leiab, et maakohus on andnud kogutud tõenditele ja faktilistele asjaoludele väära hinnangu, kui on pidanud üürivõlalt arvestatud viivise põhjendatud suuruseks 1 232 509,08 krooni. Hageja hinnangul oli kostja vastuoluline käitumine viivisenõude esitamisel vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja on „viidanud" viivise nõude esitamisele üürilepingu ülesütlemise teates. Kohtuotsuses viidatud saldoteatise osas väitis hageja, et kostja ei ole esitanud suurendatud viivisenõuet ka näiteks saldoteatise näol ega ka muudes dokumentides (näiteks igakuised arved), mis oleks võimaldanud hagejal suurema viivisenõudega arvestada. Hagejal ei olnudki võimalik esitada tõendit, mida kostja kunagi hagejale andnud ei ole. Asjaolu, et hageja teadis, et ta on lepingu järgi kohustatud arvete tasumisega viivitamisel viivist tasuma, ei ole hea usu põhimõtte kohaldamisel ning käesolevas asjas kostja käitumise hindamisel määrava tähtsusega, kuna kostja on pärast lepingu lõppemist oma tahteavaldustega üheselt mõistetavalt ja korduvalt hagejat teavitanud sissenõutava viivise kogunõudest 337 364,27 krooni. Hagejal puudus mõistlik põhjus arvestada täiendava ja isegi põhivõlga ületava viivise nõudmisega hagejale kuuluva vara arvelt. Kostja vastuoluline käitumine kinnitab hageja seisukohta, et viivisenõuded (vähemalt hilinemisega tasutud arvete osas) on kostja poolt nn tekitatud selleks, et põhjendada kogu üüripinnal asunud vara realiseerimist üürileandja võimalikult suure nõude katteks arvestusega, et kostja nõuded oleks täpses vastavuses müüdava vara väärtusega kostja märgitud suuruses. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et kostja on AS-ga Sportland Eesti sõlmitud müügilepingu p-s 2.1 hinnanud müüdava vara väärtuseks täpselt sama summa, milline on lepingu p-s 1.7 märgitud väidetav nõude suurus hageja vastu. Kostja käitumise hindamisel on kohaldatavad Riigikohtu otsuses 3-2-1-100-07 väljendatud põhimõtted, mille järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast, ning kostja nõue hilinemisega tasutud arvetelt arvestatud viivise nõudes 675 270,86 krooni tuleb jätta rahuldamata. Juhul, kui ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga viivisenõude rahuldamata jätmise osas seoses hea usu põhimõtte rikkumisega, jääb hageja viivise vähendamise nõude juurde (
Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt määratud pandiga koormatud vara väärtus oli ebaõige. Kohus on leidnud, et tegemist oli hooajakaubaga, millele kohaldatakse aja möödudes allahindlust. Kohus ei ole samas võtnud seisukohta hageja väidete osas, et kaubaartiklitele kostja poolt kohaldatud allahindlus oli põhjendamatult suur. Hageja on tõendanud, et aktis märgitud kaubad olid reaalselt hageja kaupluseruumides ning anti samas koosseisus üle uuele üürnikule AS-le Sportland Eesti. Hageja leiab, et aktis märgitud hind 5 655 284 krooni oli kauba õiglane hind ja asjaolu, et kostja realiseeris hageja vara üksnes hinnaga 2 070 534 krooni, millest kauba hind moodustas üksnes 1 670 534 krooni, ei tõenda, et selline oli kauba reaalne turuhind. Hageja on pööranud kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja ise on kaupade müügilepingus märkinud vara väärtuseks 2 295 461,69 krooni, kuid realiseerinud selle ainult 2 070 534 krooniga. Seega on kostja realiseerinud kauba alla enda poolt määratud vara allahindluse summat. Isegi kui lähtuda sellest, et kauba oleks saanud realiseerida inventuuriaktis märgitud ning kostja poolt määratud allahindlusega kokku 2 280 797 krooni, oleks kauba eest pidanud saama 6 ikkagi vähemalt 3 374 387 krooni (5 655 284 – 2 280 797). Kohus ei ole hageja nimetatud väidetele hinnangut andnud. Maakohtu seisukoht, mille järgi ei pidanud kostja kaupu müüma üksikesemetena pikema aja jooksul ning ei saanud seda teha jaehinnaga, on põhjendamata. Tõendatud on, et kaubad müüdi samades üüriruumides tegevust alustanud uuele üürnikule, mistõttu puudus vajadus kaupu raha eest pikema ajajooksul hoiustada. Kuna kaubad jäeti samadesse üüriruumidesse uuele üürnikule jaemüüki, mis toimub nagunii pikema aja jooksul, oli põhjendamatu müüa kaupluses olnud kaubad ainult 2 070 534 krooniga ehk 3 584 750 krooni suuruse hinnaalandusega (5 655 284 – 2 070 534). Kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 8 nõudeid. Kohtuotsuse motiveerivas osas on hageja faktilisi väiteid käsitletud puudulikult ning sisulised põhjendused puuduvad. Hageja viivise vähendamise nõude on kohus jätnud lahendamata. Ringkonnakohtus arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Apellatsioonkaebuse vastus 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused. 6. Ringkonnakohus, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus materiaalõiguse norme õigesti ja menetlusnorme ei rikkunud. Maakohus leidis õigesti, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei kuulunud kohaldamisele
lg 1, kuna poolte vahel oli sõlmitud üürileping ning hageja varaline nõue kostja vastu tuleneb üürilepingu ülesütlemisega seotud asjaoludest. Seda õiguslikku põhjendust ei ole hageja vaidlustanud, kuid on tõstatanud küsimuse kohtu tegevusest seoses hageja nõude aluseks olevate asjaolude, faktiliste väidete ja tõendite puuduliku analüüsi ning hindamisega. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused on vastavuses asjas esile toodud asjaolude ja tõenditega ja kohtu tegevus on kooskõlas TsMS § 438 lg-ga 1, mille kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohtuotsus on kooskõlas TsMS §-ga 442 lg-ga 8, s.t kohus ei ole rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust ega seeläbi menetlusnorme ja on teinud õige lahendi. Vaidlust ei ole selles, et kostjal tekkis pandiõigus üüripinnal asunud varale üürilepingu sõlmimisega 10.02.
lg 1 kohaselt on üürileandja pandiga tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded, seega olid tagatud kõik üürileandja nõuded. Üürilepingu ülesütlemise teates on kirjas tasumata üüri ja kõrvalkulude suurus 932 329,22 krooni ning kostja kavatsus esitada viivise kohta arve (I kd, lk 32). 15.09.2005 teatas kostja hagejale lepingu lõppemisest seoses ülesütlemisteate tähtaja möödumisega ja märkis üüri ja kõrvalkulude võla suuruseks 1 062 952,63 krooni ja viiviseks 337 364,27 krooni perioodil mai-august 2005 maksetelt. Samas teates märkis kostja, et septembri üüri ja kõrvalkulude tasumise tähtaeg on 15.09.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.