) § 74 lg 2 alusel rahatrahv 13 000 krooni, kaup otsustati
lg 3 alusel konfiskeerida ja
Kaebaja esitas PMTK otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse. Harju Maakohtu
lg 1 alusel hõivata ja
jaanuaril
lõikest 1 tulenevalt hõivab toll ühenduse tolliseadustiku artiklites 53, 57 ja 75 nimetatud kauba ning seejärel kas realiseerib, hävitab või annab tasuta üle tolliseaduse §-des 97 ja 98 sätestatud korras. EÜ Nõukogu määruse 2913/92/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS), artikli 75 punkti a neljanda taande kohaselt võetakse kõik vajalikud meetmed, sh konfiskeerimine ja müük, selliste kaupade suhtes, mille kohta kehtivad keelud või piirangud. EL Nõukogu määruse 1383/2003/EL teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustatavate kaupade suhtes võetava tollimeetme ja kõnealuseid õigusi rikkuvaks tunnistatud kaupade suhtes võetavate meetmete kohta artikli 16 kohaselt on kaupa, mis on sama määruse artiklis 9 sätestatud menetluse lõpul tunnistatud intellektuaalomandi õigust rikkuvaks, keelatud lubada siseneda ühenduse tolliterritooriumile, lubada vabasse ringlusesse, viia välja ühenduse tolliterritooriumilt, eksportida, reeksportida, suunata peatamismenetlusele ning paigutada vabatsooni või –lattu. Intellektuaalomandi õigust rikkuva kauba mõiste on avatud EL Nõukogu määruse 1383/2003 artiklis 2, mille punkti a esimese alapunkti kohaselt on intellektuaalomandi õigust rikkuvaks kaubaks ka selline kaup, mis on ilma loata varustatud kaubamärgiga, mis on identne sama liiki kaupade õiguskaitse saanud kaubamärgiga või mida ei saa tema oluliste tunnuste poolest sellisest kaubamärgist eristada ning millega seetõttu rikutakse ühenduse või liikmesriigi õigusaktides sätestatud kaubamärgi valdaja õigusi.
lg 4 kohaselt kuulub intellektuaalset omandit rikkuv kaup hävitamisele tollijärelevalve all. Eeltoodust tulenevalt tuleb õiguskaitse saanud kaubamärgiga lubamatult 2
Otsusest nähtub üheselt, et silmas on peetud ÜTS art 75 punkti a neljandat taanet. Otsuses märgitakse, et tegu on kaubaga, mille suhtes kehtivad keelud ja piirangud ning mille lubamine ühenduse tolliterritooriumile on üheselt keelatud; 4) õige pole väide, et toonerite äravõtmiseks ei olnud seaduslikku alust. Seaduslikuks aluseks on
S § 83 tähenduses. Kuigi
§-s 45 sätestatud hõivamise ja KarS §-s 83 sätestatud konfiskeerimise sisu ja tagajärjed on sarnased – tegemist on riikliku sunniga isikult asja äravõtmisega ilma hüvitise või muud liiki vastusoorituseta, on siiski ekslik neid instituute samastada ja asuda seisukohale, et kauba hõivamine
Isikult asja äravõtmine võib olla ette nähtud ka muul juhul kui süüteomenetluses ning ka juhul, kui asja valdamine küll objektiivselt vastab teatud süüteo tunnustele, ent süüteomenetlust ei ole mingil põhjusel alustatud või on see lõppenud muul moel kui süüdimõistva otsusega.
ega ÜTS ei reguleeri kriminaal- ega väärteomenetlust ning
lõikes 1 sätestatud hõivamise instituudi kohaldamine on süüteo toimepanemisest või selle menetlemisest sõltumatu haldusõiguslik sunnivahend õiguskorda objektiivselt rikkuva olukorra lahendamiseks. Kaebaja samastab põhjendamatult õigusrikkumise ja süüteo ning leiab ekslikult, et igasuguse riikliku sunni kohaldamine on võimalik üksnes süüteo toimepanemise korral ning süüteomenetluse raames. Objektiivselt õiguskorraga vastuolus oleva olukorra lahendamine haldusõiguslikke ja mittekaristuslikke sunnivahendeid kasutades on võimalik ka siis, kui isiku karistusõigusliku vastutuse välistab näiteks süüteo aegumistähtaja möödumine või ka juhul, kui isiku süüd muul põhjusel tuvastada pole võimalik; 5) põhjendamatu on väide, et kauba hõivamist reguleeriv
on paigutatud kaubale tollikäitlusviisi määramist reguleerivasse, mitte aga vastutust reguleerivasse peatükki ning on seetõttu vastuolus PS § 13 lõikega 2.
paiknemine just
5. peatükis on põhjendatud, sest sisuliselt ongi tegemist meetmega, mida rakendatakse sellise kauba suhtes, millele ei ole selle kauba olemusest tulenevalt võimalik deklaratsiooniga taotletavat tollikäitlusviisi määrata. Nagu juba märgitud, ei seondu kauba hõivamine mingil moel karistusõigusliku vastutusega. Mis puutub argumentatsiooni, et ÜTS art 4 p 15 alapunkti d kohaselt on üheks tollikäitlusviisiks kauba hävitamine, mille eeldusena ei näe aga ÜTS ette kauba hõivamist, tuleb märkida, et ÜTS artiklis 182 on tõepoolest ette nähtud võimalus ühenduseväline kaup hävitada ning selle tollikäitlusviisi määramise kord on sätestatud ühenduse tolliseadustiku rakendussätete (ÜTSRS) artiklis 842, ent see ei välista keelatud kauba hävitamist tollipoolse sunnimeetmena, mis on muuhulgas ette nähtud ÜTS artiklis 56, ega sellise kauba hävitamise tagamiseks vajalikku hõivamist. ÜTS III jaotise mõttest tulenevalt toimub kauba hõivamine vajadusel enne tollikäitlusviisi määramist ning hõivatud kaubale tollikäitlusviisi määrata vaja ei ole ega saagi. Tolli poolt hõivatud kauba hävitamine ÜTS art 56 või
lg 4 tähenduses ei ole samastatav ÜTS art 4 p 15 alapunktis d nimetatud tollikäitlusviisiga; 6) on õige, et ÜTS-s ei kasutata mõistet hõivamine, vaid üksnes mõistet konfiskeerimine, kuid nõustuda ei saa sellega, et ÜTS-s peetakse konfiskeerimise all silmas tingimata karistusõiguslikku meedet või et kauba konfiskeerimine oleks ÜTS kohaselt võimalik vaid süüteomenetluses. ÜTS ei reguleeri karistusõiguslikke küsimusi ning seega on seal kasutatud konfiskeerimise mõiste avaram, hõlmates ka muud avalik-õiguslikud sunnivahendid, mis on suunatud sama eesmärgi saavutamisele, st vastava kauba isikult äravõtmisele ning selle ühenduse tolliterritooriumil ringlemise välistamisele. Seega pole õige seisukoht, et hõivamise 3
kohaldamine on välistatud selle normi deklaratiivse iseloomu või piisavalt üksikasjalike menetlusnõuete puudumise tõttu. Kauba hõivamine nagu igasuguse avalik-õigusliku iseloomuga koormava meetme kohaldamine peab toimuma haldusmenetluse seaduse sätetest ja haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt, millele osundatakse ka
Seega ei saa väita, et menetluskord puudub; 7) ekslik on seisukoht, et kauba hõivamine ei ole võimalik haldusmenetluses. ÜTS ega ükski teine õigusakt, samuti õiguse üldpõhimõtted, ei välista sarnase sunnimeetme kohaldamist haldusmenetluses. Nagu juba öeldud, ei ole kauba hõivamine karistusõiguslik meede, selle eesmärk ei ole isiku käitumises süülise õigusvastasuse tuvastamine ja talle karistusõigusliku vastutuse panemine. Seda eesmärki kandis kaebaja suhtes läbi viidud ning väärteo aegumise tõttu lõpetatud väärteomenetlus. Kauba hõivamise eesmärgiks on ühenduse tolliterritooriumil keelatud kauba ringlemise välistamine. Asjaolu, et isiku süü tollialase karistatava teo (väärteo) toimeopanemises ei leidnud vastava menetluse lõpuks tuvastamist, ei tähenda seda, et muude meetmetega ei võiks takistada sellisest käitumisest johtuva õiguskorrale kahjuliku tagajärje saabumist; 8) pole õige, et üksnes kriminaal- või väärteomenetluses on võimalik tuvastada asjaolu, et kauba näol on tegemist intellektuaalomandi õigust rikkuva kauba ehk keelatud kaubaga. Haldusmenetluses tuvastatud asjaolude alusel on isiku süüdimõistmine tõepoolest välistatud, kuid mitte vastupidine. Isiku süüdimõistmine ja karistamine on rangeim võimalik riikliku sekkumise viis isiku tegevusse ning sellele on seatud rida piiranguid, muuhulgas aegumine, mille möödudes ei saa isikut ka süüteokoosseisu kuuluvate asjaolude tuvastamisel süüdi mõista. Ent kui süütegu ei tuvastata, ei ole süüteo elementideks olevate asjaolude tuvastamine muul eesmärgil välistatud. Pole õige, et kriminaal- või väärteo korras karistatava teo tagajärgede vastu on avalikul võimul võimalik võidelda vaid vastavas süüteomenetluses; 9) nõustuda ei saa väitega, et vaidlustatud otsus on vastuolus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 punktiga 5, mis keelab väärteomenetluse alustamise või jätkamise aegumistähtaja möödumisel. Vaidlustatud otsus ei puuduta väärteomenetlust vaatamata sellele, et otsuse aluseks olevad asjaolud on samad, mis tingisid väärteomenetluse kaebaja suhtes. Vaidlustatud otsusega ei tuvastata väärteo toimepanemist ega määrata selle eest karistust. Samal põhjusel on asjakohatu arutlus otsuse vastuolu kohta KarS § 2 lõikega 3 ning PS §-s 23 sätestatud ne bis in idem põhimõttega. Otsusel ei ole karistavat iseloomu ning viidatud sätted ei välista väärteomenetluse lõpetamise korral isiku suhtes muude, mittekaristusliku iseloomuga koormavate haldusõiguslike meetmete võtmist; 10) kuna kohus ei nõustu kaebajaga selles, et EL Nõukogu määruse 1383/2003 artiklis 10 nimetatud siseriiklikuks menetluseks peab tingimata olema süüteomenetlus, ning leiab, et selleks võib olla mistahes menetlus, mille eesmärk on teha kindlaks, kas tegemist on intellektuaalomandi õigust rikkuva kaubaga või mitte, ei saa põhjendatuks pidada ka väidet, et vaidlusalune kaup oleks tulnud vabastada 2. veebruaril 2006. a. Vastava teatena tuleb käsitada 4. jaanuari 2006. a otsust kauba kinnipidamise kohta, kuna sellega sisuliselt alustati menetlust kontrollimaks kahtlust, et kaup võib olla intellektuaalomandi õigust rikkuv; 11) õige pole väide, et vaidlustatud otsus on sisuliselt põhjendamatu ning et kauba intellektuaalomandi õigust rikkuv iseloom ei ole tuvastatud. Hinnates kõrvuti Konica Minolta Supplies Manufacturing S.A.S 2.veebruari 2006. a hinnangus, Konica Minolta Business 4
nimetatud kirjalik hinnang ei ole ainus võimalik tõend kauba võltsituse kohta.
ega määrus 1383/2003 ei piira intellektuaalomandi õigusi rikkuva kauba tuvastamiseks kasutatavate võimalike tõendite liike. Mõlemast viidatud õigusaktist tuleneb üksnes see, et õiguste valdajal peab olema võimalus kahtlusalusele kaubale oma hinnang anda. Käesoleval juhul on esitatud vastavad kirjalikud hinnangud, milles on kirjeldatud ning fotomaterjaliga ilmestatud ehtsa toote tunnuseid ning juhitud tähelepanu kontrollimiseks saadud võltskauba eripäradele; 13) ei ole vajalik, et kaubamärgiomanik tingimata isiklikult kontrolliks kõiki üksikuid tooteid ja tuvastaks
§-s 39 sätestatud kirjaliku hinnangu vormis, kas tegemist on ehtsa tootega või mitte. Käesoleval juhul on vaatluse käigus ükshaaval kontrollinud kõiki tooteid patendivolinik. Patendivoliniku esindusõigust ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Volitus esindada kaubamärgiomanikku hõlmab ka patendivoliniku volitust kontrollida kaubamärgiomaniku nimel võltsimiskahtlusega tooteid ning tuvastada, kas tegemist on ehtsatega või mitte. Antud juhul nähtub kirjalikest hinnangutest, et võltsitud toodete eristamine ehtsatest on võimalik tooneri pudeli visuaalse vaatluse teel. Sel moel intellektuaalomandi õigust rikkuvate toodete tuvastamiseks pole tingimata vaja, et tuvastamise viiks läbi intellektuaalomandi õiguste valdaja enda töötaja. Asjassepuutuvaks õiguste valdajaks on juriidiline isik, kes peab igal juhul tegutsema füüsilisest isikust esindaja kaudu. Sellises olukorras on võltsimiskahtlusega toodete kontrollimine võimalik ka patendivoliniku poolt; 14) kuna käesoleval juhul on intellektuaalomandi õigust rikkuvad tooted tuvastatud ükshaaval ülevaatamise ja õiguste valdaja kirjalikes hinnangutes toodud parameetrite alusel ehtsatest eristamise teel, ei ole märkimisväärset tähtsust sellel, kas õiguste valdajale hindamiseks saadetud näidised olid võetud vastavat korda järgides või kas kirjalikud hinnangud vastavad täpselt
§-s 39 sätestatud nõuetele. Seetõttu pole põhjust peatuda pikemalt ka küsimusel, kas kirjalikes hinnangutes oleks tulnud viidata näidiste tollitõkendite numbritele või neid üksikasjalikumalt kirjeldada. Kirjalike hinnangute sisuline väärtus seisneb selles, et neis on kirjeldatud originaaltoote eripärasid ning toodud välja, et ehtsa tootega võrreldud tooted, mida iseloomustavad teistsugused tunnused, ei ole ehtsad. On ilmne, et kui vaatluse käigus tuvastatakse tooted, mis ei vasta ehtsa toote tunnusjoontele, küll aga vastavad kirjalikes hinnangutes võltstooteks nimetatud toote tunnustele, siis on nende näol tegemist võltstoodetega. Samas ei kinnita asja materjalid kuidagi kahtlust, et intellektuaalomandi õiguste valdajale kontrollimiseks saadetud ning hinnangu andmise aluseks olnud näidised ei pärinenud kaebaja poolt Eestisse toodud kauba hulgast. Näidiste saamise asjaolusid on kajastatud Konica Minolta Business Technologies Inc 17. augusti 2007. a avalduses, kus viidatakse ka näidistele paigaldatud tollitõkendite numbritele; 15) põhjendatud pole etteheide, et kirjalikes hinnangutes ei ole piisavalt üksikasjalikult kirjeldatud võrdlust originaaltootega ning et väited originaali iseloomustavate karakteristikute 5
-st ega selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et igasugusele tolli järelevalve alla jäetud kaubale tuleks tingimata paigaldada tollitõkend. Tõkendi paigaldamine on vajalik eelkõige selleks, et vältida kaubaga toimingute tegemist ilma tolli teadmata. Olukorras, kus toll ise kaubaga toiminguid teeb, muuhulgas korraldab kauba viimist ühest tollilaost teise, ei ole tollitõkendi paigaldamine vajalik. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
lg 4 näeb ette, et õiguste omaja annab kauba proovide ja näidiste uurimise alusel kirjaliku hinnangu, millele sama paragrahvi lg 5 sätestab sisunõuded. EL Nõukogu määruse 1383/2003 art 5 p 5 ap h ja art 9 lg 3 mõttest tulenevalt peab hinnang kujutama endast tehnilist analüüsi, kirjeldades autentse ja kahtlase kauba vahelisi erinevusi.
iviilkohtumenetlus. Nimetatud määruse preambula 8. lõigu esimeses lauses sätestatakse, et menetlused, mis on algatatud selleks, et kindlaks teha, kas intellektuaalomandi õigust on rikutud siseriikliku õiguse alusel, tuleks läbi viia kriteeriumide alusel, mida kasutatakse, et kindlaks määrata, kas kõnealuses liikmesriigis toodetud kaupadega rikutakse intellektuaalomandi õigusi. Kuna Eestis kehtivas õiguskorras on intellektuaalomandi vastased teod kriminaliseeritud (KarS § 219-230), siis 7
PS § 23 lg 3 sätestab, et kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kahekordse vastutusele võtmise keelu esemeline kaitseala hõlmab ka isiku õigust mitte olla teistkordselt menetlusalune isik samas asjas, mille süüteomenetlus lõpetati süüteo aegumistähtaja möödumise tõttu.
lg 1 võimaldab riivata ebaproportsionaalselt kaebaja õigust mitte olla sama teo eest teistkordselt menetlusalune isik ja vastutusele võetud. Niisugune riive ei ole põhiseaduspärane, kuna see moonutab piiratava põhiõiguse olemust (PS § 11).
lg 1, mis kohustab tolli kaup hõivata, riivab ebaproportsionaalselt ja intensiivselt PS § 32 lõikega 1 tagatud omandi põhiõigust ning on sellega vastuolus.
lg 1 sätestab küll, et toll hõivab ÜTS artiklites 53, 57 ja 75 nimetatud kauba, kuid
-st ei tulene, kas selline hõivamine on erahuvides või üldistes huvides, samuti pole kehtestatud hõivamise erikorda. Kuna
-s ei ole hõivamise puhul ette nähtud õiglast ja kohest hüvitist, rikub
PS § 13 lõikest 2 tuleneb õigusselguse põhimõte, millele
ei vasta.
S § 83 tähenduses ning on vastutust reguleeriv instituut, mis ei tohi asuda õigusakti muus kui vastutust reguleerivas peatükis. Kuna hõivamine on sätestatud kaubale tollikäitlusviisi määramise peatükis, on
ülesehitus ebaloogiline ja ebaülevaatlik. Selline normide süsteem ei ole keskmisele õigusnormi adressaadile arusaadav. Hõivamise instituut on äärmiselt ebaselge, Eesti seadusandja enda loodud ega tulene ühenduse tollieeskirjadest. Säte on paigutatud
5. peatükki „Kaubale tollikäitlusviisi määramine“, kuid niisugune tollikäitlusviis nagu hõivamine ühenduse tollieeskirjades puudub. ÜTS art 4 p 15 alapunkti d kohaselt on üheks tollikäitlusviisiks kauba hävitamine, kuid ÜTS ei näe hävitamise eeldusena selle eelnevat hõivamist. ÜTS mõtte järgi toimub hävitamine üksnes kauba valdaja enda taotlusel. Seega on
järgi kauba hävitamise eeldused ÜTS-ga võrreldes erinevad. Kohtu arusaam tollieeskirjades tollikäitlusviisina ettenähtud kauba hävitamise eeldustest on ekslik. Tollikäitlusviisid on ammendavalt sätestatud ÜTS art 4 p 15 alapunktides a-e, sh punkt d, mis näeb ette kauba hävitamise. Kauba hävitamine tollikäitlusviisi tähenduses ei ole riiklik sunnivahend, mida võiks rakendada keelatud kauba suhtes, vaid halduse reaaltoiming, mida tehakse omaniku taotlusel, kui selleks tekib vajadus (nt kauba riknemine). Tollikäitlusviisiks ei saa olla isiku omandi sundvõõrandamine. Seega ei lähtu
Põhjendamatu on seisukoht, et ÜTS art 182 ja ÜTSRS art 812 ei välista kauba hävitamise tagamiseks vajalikku hõivamist. Selline seisukoht oleks vastuolus PS § 3 lõikega 1. Hõivamiseks peab olema põhiseadusega kooskõlas olev seaduslik alus. Ei piisa põhjendusest, et õigusakt ei välista isiku põhiõigusesse sekkumise võimalust. Pole vaidlust, et liikmesriik peab täitma ÜTS ja selle rakendussätteid, kuid seda kooskõlas õigusriigi põhimõtetega. Eesti on kriminaliseerinud ebaseaduslikud toimingud Eesti ja ühendusevälise riigi vahel kaubaga, mille suhtes kehtivad keelud ja piirangud (
), näinud ette vajalikud meetmed keelatud kauba konfiskeerimiseks ja hävitamiseks (
Seega on võetud vajalikud meetmed piraatkaubandusega võitlemiseks ja pädevatel asutustel on lubatud hävitada intellektuaalomandi õigust rikkuvaks tunnistatud kaup. Pole õige, et
ja ÜTS ei reguleeri karistusõiguslikke küsimusi ega kriminaal- ja väärteomenetlust.
jj kehtestavad karistusõigusliku vastutuse tollieeskirjade rikkumise eest ja näevad ette väärteomenetluse. Oma seisukohta ühenduse õiguse tõlgendamise osas ei ole kohus põhjendanud. ÜTS artiklis 75 kasutatava mõiste „konfiskeerimine“ all mõeldakse just karistusõiguslikku mõjutusvahendit. Kui tõlgendamise osas on vaidlus, tulnuks kohtul kaaluda eelotsuse küsimist, mitte ise anda ühenduse õigusele uut sisu. Pole õige, et ÜTS artiklis 56 sätestatud kauba hävitamine on tollipoolne sunnimeede. Nimetatud artiklis sätestatud hävitamine on toiming, mida saab rakendada üksnes jõustunud karistusotsuse alusel konfiskeeritud kauba suhtes; 6) kohus pidas ebaõigesti põhjendamatuks kaebaja kahtlust, et
lõiget 1, millest tuleneb üldine kohustus tollitõkendite paigaldamiseks kauba, transpordivahendi ja ehitise puutumatuse tagamiseks. Sättest ei tulene kohustuse osas mingeid erandeid. Ilma tolli loata ei tohi üldse kaubaga mingeid toiminguid teha ning kui toll väljastab kauba järelevalve alt, siis polegi enam tollitõkendit vaja. Kuna asjas puuduvad tõendid selle kohta, milliseid kauba puutumatust tagavaid meetmeid rakendati kauba suhtes alates tollijärelevalve alla võtmisest kuni vaatluse lõpuni, on kaebajal kahtlus, et vaadeldud toonerid pole samad, mille kaebaja 2. jaanuaril 2006. a Eestisse toimetas. Ka kauba üleviimisel AS MTT laost Maardus AS HTG Invest lattu Tallinnas ei olnud kauba puutumatus tagatud, sest
-st ja rahandusministri
lõikest 5 ja EÜ Nõukogu määruse 1383/2003 art 5 alapunktist h ja art 9 lõikest 3 lähtuvalt. Konica Minolta poolt esitatud hinnangud on täitnud nii
Väited tehnilise analüüsi tegemata jätmisest on alusetud, sest tehniline analüüs saabki endast kujutada vaid teatud väliste kriteeriumite alusel hinnangu andmist. Kaubamärgi õiguste omaja on korduvalt ja põhjalikult kirjeldanud, mil viisil eristada võltstoonereid ehtsast kaubast. Selline oskusteave saab olla üksnes Konica Minoltal. Veenmaks PMTK-d kaubamärgi omaja õiguste reaalses rikkumises, on lisaks tehnilisele analüüsile tehtud ka toonerite keemiline analüüs (röntgenfluorestsentsanalüüs). Kaebaja väidetest järeldub, et tegelikult sooviks ta tehnilise analüüsi asemel kõigi toonerite keemilise koostise üksikasjalikku uurimist, mida ei saa pidada mõistlikuks. Pealiskaudsuse ja hooletuse etteheitmine on kohatu olukorras, kus üksikasjalikult on tuvastatud, millised toonerid on intellektuaalset omandit rikkuvad ja millised mitte. Väide võimatusest vaatluse jooksul toonereid kontrollida on esitatud alles apellatsioonimenetluses. Samuti puuduvad andmed, mille alusel järeldab kaebaja, et patendivolinikul kulus tooneri kontrollimiseks 1 minut; 3) kohus ei ole hinnanguid ebaõigesti hinnanud. Asjas on antud
Põhjendusi
Väidetav vastuolu PS § 23 lõikega 3 puudub. Kaebaja suhtes tehtud otsusel pole karistavat iseloomu. Väärteomenetlus ei välista muude mittekaristusliku iseloomuga haldusõiguslike meetmete kasutamist. Kaebaja on meelevaldselt samastanud õigusrikkumise ja süüteo. Kaebaja tõlgendus süüteo eest teistkordse karistamise keelu põhimõttele välistaks kõik muud õiguslikud meetmed õiguskorda rikkuva tegevuse suhtes, kui karistusliku meetme rakendamise võimalus on end ammendanud. Välistatud oleks haldusõiguslike ja
iviilõiguslike vahendite kasutamine, olgugi et isik vastutab ka nende alusel. Vastuolu PS § 32 lõikega 1 ei esine, sest PS § 32 lg 2 sätestab kitsenduse. Piirangu kohaselt sätestatakse omandi kitsendused seadusega, samuti ei tohi omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Üldiseks huviks saab lugeda PS §-st 19 tulenevat põhiõiguslikku printsiipi, millele vastavalt peab isik oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste isikute õigusi ja järgima seadust. PS mõttest tulenevalt on võimalik kaebaja omandiõigust piirata, kuna sellise võimaluse näeb ette PS § 32 lg 2 (
Üldiste huvidega kooskõlas olevaks ei saa lugeda kaebaja soovi teostada oma õigusi olukorras, kus sellega kahjustatakse teisi isikuid. Kuna rikkumine on tuvastatud, on tollil kohustus suunata kaup hävitamisele. Kaebaja omandipõhiõigust ei ole rikutud. PS § 13 lg 2 osas nõustub vastustaja halduskohtu põhjendustega. Kaebaja täiendavad väited vastuolu põhjendamisel on kontekstist välja rebitud ega arvesta ühenduse õiguse ning siseriiklike õigusaktide mõttega. Mõlemad annavad tollile võimaluse tegutseda nii karistusõiguslike kui haldusõiguslike sätete alusel. Karistusõigusliku meetme rakendamine on õigustatud isiku süü tuvastamiseks, mille kõrvalmõjuks tuleb lugeda ka võimalikud toimingud menetlusaluse isiku kaubaga. Haldusõiguslike sätete eesmärgiks on üksnes õigust rikkuva objekti kõrvaldamine; 6) väide
Kauba ühest hoiupaigast teise transportimiseks ei olnud vaja
Tollitõkendite paigaldamise ja eemaldamise korra § 3 lg 4 kohaselt võib jätta tollitõkendi panemata, kui deklareeritud kauba kirjeldus võimaldab kaupa identifitseerida, selle kogust määrata või kauba olemusest tulenevalt ei ole tollitõkendi panemine vajalik. Kaebaja kauba iseloomust, selle pakendatusest ning täielikust koguarvust tulenevalt oli võimalik saada ülevaade viisil, mis ei eeldanud tollitõkendite panemist. Tollitõkendite panemine on vajalik üksnes olukorras, kus kaup väljub määratlemata ajaks tolli järelevalve alt. Kaebaja kauba ümbertransportimisel ei olnud see vajalik, sest ümberpaigutamise korraldas tolliasutus ise. Määratlemata ajaks tolli järelevalve alt väljumiseks saab käesolevas vaidluses lugeda prooviks 11
lõigetest 4 ja 5 tulenevalt on sellise hinnangu andmise pädevus üksnes kaubamärgiõiguste omajal. Konica Minolta Business Technologies Inc
Vastustaja eristab meelevaldselt tehnilisest analüüsist keemilist analüüsi. Üldmõiste tehniline analüüs hõlmab asjas tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks kõiki vajalikke loodusteaduslikke uuringuid (sh keemilisi, füüsikalisi jne). Nõudele, et hinnang peab põhinema kauba proovide ja näidiste uurimisel, viitab ka
Vaatlus ei hõlmanud mingeid uuringuid ning pealegi viidi see läbi pealiskaudselt ja hooletult. Vastustaja pole sisuliselt selgitanud, kuidas oli võimalik uurida 6,5 tunni jooksul ühekaupa kõiki toonereid. Tegemist ei ole uue faktiväite esitamise, vaid tõendi hindamisega. Kohus pidanuks otsust tehes asitõendi vaatlusprotokolli hinnates leidma, et see pole tõendina usaldusväärne muuhulgas apellatsioonkaebuses toodud põhjusel, ja seda uurimisprintsiibist lähtudes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12
lg 1 on kooskõlas Euroopa Ühenduse õigusaktide ja põhiseadusega (I), samuti selle üle, kas tolli poolt hõivata ja hävitada otsustatud kaup on sama, mille kaebaja Eestisse importis, ning kas tegemist on intellektuaalomandi õigusi rikkuva kaubaga (II). Seisukohavõttu vajab ka väide haldusmenetluse ebamõistlikule pikkusele hinnangu andmata jätmisega kohtumenetluse normide rikkumise kohta ning jagada tuleb menetluskulud (III). I 8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohtadega, et vaidlustatud otsusega jätkati aegumistähtaja möödumise tõttu lõpetatud väärteomenetlust, ning et menetluseks, millega tuleb intellektuaalomandi õiguste rikkumine kindlaks teha, saab käesoleval juhul olla üksnes süüteomenetlus. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga
9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, et
lõikes 1 sätestatud hõivamise instituudi kohaldamine keelatud kauba suhtes on süüteo toimepanemisest või selle menetlemisest sõltumatu haldusõiguslik sunnivahend õiguskorda objektiivselt rikkuva olukorra lahendamiseks, mille eesmärk on intellektuaalomandi õigust rikkuva kauba ringlemise välistamine; et ka haldusmenetluses võib tuvastada, et kauba näol on tegemist intellektuaalomandi õigusi rikkuva kaubaga, ja selline kaup hõivata, ning et
Apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohut vastupidises ei veena. Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus neid kordama. 10.
lg 1 võimaldab tollil muuhulgas ÜTS artiklis 75 nimetatud kauba hõivata ja hävitada
§-s 97 sätestatud korras.
lg 4 näeb ette, et intellektuaalset omandit rikkuv kaup hävitatakse tollijärelevalve all sama seaduse § 55 alusel kehtestatud korras. ÜTS art 58 lg 1 sätestab, et kui ei ole teisiti ette nähtud, võib kaubale igal ajal vastavalt ettenähtud tingimustele määrata tollikäitlusviisi, kuid lõike 2 kohaselt ei välistata lõikega 1 keelde ja piiranguid, mis on õigustatud muuhulgas tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks. ÜTS art 75 kohustab tolli võtma kõik vajalikud meetmed, sealhulgas konfiskeerimine ja müük, muuhulgas kauba suhtes, mida ei saa vabastada, sellepärast et kauba suhtes kehtivad keelud ja piirangud (alapunkt a neljas taane). Et ÜTS-s ei peeta „konfiskeerimise“ all tingimata silmas materiaalses mõttes karistust süüteo toimepanemise eest, ilmneb juba ainuüksi eelviidatud sättes toodud kaupade loetelust, mille suhtes, lisaks piirangutega ja keelatud kaupadele, tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, sh konfiskeerimine ja müük. Samu meetmeid tuleb rakendada kaupade suhtes, mida ei vabastata põhjusel, et kauba kontrolli ei ole tolli poolt ettenähtud tähtaja jooksul saadud läbi viia või jätkata deklarandist tulenevatel põhjustel; et esitatud ei ole dokumente, mida tuleb esitada enne kauba tolliprotseduurile suunamist; et makseid või tagatist ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tasutud ega esitatud. Samu meetmeid tuleb võtta ka kauba suhtes, mida ei ole pärast selle vabastamist mõistliku tähtaja jooksul ära viidud. 11. Kaubad, mis on ilma vastava loata varustatud kaubamärgiga, mis on identne sama liiki kaupade õiguskaitse saanud kaubamärgiga või mida ei saa tema oluliste tunnuste poolest sellisest kaubamärgist eristada ja millega seetõttu rikutakse kõnealuse kaubamärgi valdaja 13
iviilkohtumenetlus. Artiklis 10 sätestatakse, et otsustades, kas intellektuaalomandi õigust on rikutud siseriikliku õiguse alusel, kohaldatakse selles liikmesriigis kehtivaid õigusakte, mille territooriumil kaup on asetatud art 1 lõikes 1 osutatud olukorda (milleks on vastavalt sama lõike alapunktile a ka kauba vabasse ringlusesse lubamiseks sisenemine). Määruse preambula punktis 8 märgitakse, et sellised menetlused tuleks läbi viia kriteeriumide alusel, mida kasutatakse, et kindlaks teha, kas kõnealuses liikmesriigis toodetud kaupadega rikutakse intellektuaalomandi õigusi. On õige, et ebaseaduslikud toimingud Eesti ja ühendusevälise riigi vahel kaubaga, mille suhtes kehtivad keelud ja piirangud, on sätestatud väärteona (
S § 226 näeb ette vastutuse kaubamärgiomaniku ainuõiguse teadva rikkumise eest; KarS § 227 võltsitud kaubaga kauplemise eest, sealjuures alates 15. veebruarist 2007 väärteo prejuditsioonita). Kaubamärgiseadus sätestab kaubamärgiomaniku võimalused kaitsta oma õigusi
iviilkohtumenetluses hagi esitamisega ja sätestab eraõiguslikud kaitsevahendid. Vastavalt kaubamärgiseaduse §-le 57, võib kaubamärgiomanik esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku vastu õiguste rikkumise lõpetamiseks ning tahtlikult või hooletuse tõttu tekitatud varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks. Sama seaduse § 58 kohaselt võib kaubamärgiomanik täiendava kaitsevahendina nõuda õigusrikkuja valduses või omandis olevate õigusvastaselt tähistatud kaupade hävitamist juhul, kui kaupade õigusvastast iseloomu ei ole võimalik ja otstarbekam muul viisil kõrvaldada (eraõigusliku hävitamisnõude võimalus näitab samuti, et olemuslikult ei ole võltskauba hüvitiseta võõrandamine ja hävitamine vaid süüteo puhul kohaldatav karistusliku iseloomuga mõjutusvahend). Sellest aga ei saa järeldada, et kohaseks menetluseks on vaid süüteomenetlus või et tingimata tuleks algatada intellektuaalomandi õiguse rikkumise kahtlusega kaupade puhul rikkumise tuvastamiseks
iviilkohtumenetlus. Väärteoasjas kohtuvälise menetlejana pädevust omava tolliasutuse poolt
ja haldusmenetluse seadustikus sätestatud menetlusreegleid järgides läbiviidav haldusmenetlus ning sellele järgnev halduskohtumenetlus tagavad asjaomasele isikule
iviilkohtupidamisega vähemalt samaväärse võimaluse kaitsta oma õigusi ja seisukohta, et tegemist ei ole võltsitud kaubaga. 12. Kaebaja väiteid
Ringkonnakohus osutab esmalt, et Eesti rahvas võttis
ei vasta PS § 13 lõikest 2 tulenevale õigusselguse põhimõttele, ei saa pidada põhjendatuks. Vastavalt
lõikele 1 kohaldatakse Eesti Vabariigi ja ühenduseväliste riikide vahelisele kaubandusele, sellega tegeleva isiku ja tolli õigustele, kohustustele ja vastutusele EÜ Nõukogu määrust 2913/92/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, EÜ Komisjoni määrust 2454/93/EMÜ, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele 2913/92/EMÜ, ja teisi tollieeskirjade rakendamiseks vastuvõetud ühenduse õigusakte. Tolliseadust kohaldatakse ühenduse õigusaktidega reguleerimata osas. Lisaks sätestatakse tolliseaduses ka tolli ja isiku õigused ja kohustused muude keeldude ja piirangute riikliku järelevalve teostamisel tolli poolt, samuti vastutus tollieeskirjade rikkumise eest (
lg 2).
ülesehitus pole ebaloogiline ega ebaülevaatlik.
järgib ÜTS ülesehitust.
peatükki „Kaubale tollikäitlusviisi määramine“ on igati loogiline. Ka vaidlustatud otsuses rakendatud ÜTS art 75 asub jaotises „Tollikäitlusviisid“ (IV jaotis), täpsemalt
lg 1 vastuolust PS § 23 lõikes 3 sätestatud kahekordse vastutusele võtmise keeluga ei nõustu ka ringkonnakohus. Halduskohus leidis põhjendatult, et vaidlustatud otsusel ei ole karistuslikku iseloomu. Kaebaja kauba suhtes kohaldatud meede ei ole repressioon süüteo eest, vaid abinõu võltsitud kauba ringlusest kõrvaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul intellektuaalomandi õigust rikkudes valmistatud ja omandatud võltsitud kaupa PS § 32 ei kaitse. PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatuse ja vabalt valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõtted kehtivad üksnes õiguspärasel teel omandatud vara suhtes (vt ka RKPJK 21. detsembri 1994. a otsust). Isegi kui asuda seisukohale, et piiratud
iviilkäibega võltsitud kaup asub PS § 32 esemelises kaitsealas, võimaldab selle paragrahvi esimese lõike teine lause omandi võõrandada omaniku nõusolekuta seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.
lg 1 võimaldab võltsitud kauba omaniku nõusolekuta võõrandada üldistes huvides ilma hüvitust maksmata. Siiski leiab ringkonnakohus, et PS § 32 lg 1 teisest lausest nähtuvad täiendavad kriteeriumid omandipõhiõiguse piiramiseks on täidetud. Võltsitud kauba võõrandamine ja hävitamine ei ole pelgalt kaubamärgiomaniku erahuvides, vaid ilmselgelt ka üldistes huvides. 15
Viidatud sättest ei tulene eranditeta üldist tollitõkendite paigaldamise kohustust, nagu seda leiab kaebaja.
lg 1 sätestab tollitõkendi mõiste: tollitõkend on plomm või muu tõkend, mille tolliametnik on paigaldanud kaubale, transpordivahendile ja ehitisele nende puutumatuse tagamiseks. Üldist ja eranditeta tollitõkendite paigaldamise kohustust ei tulene ka viidatud paragrahvi muudest lõigetest ega ka asjakohasest rahandusministri määrusega kehtestatud korrast. Seadusele tuginev on kaebaja väide, et ilma tolli loata ei tohi kaubaga toiminguid teha (
lg 1), ning õige on ka arusaam, et kui toll kauba järelevalve alt väljastab, pole enam tollitõkendit vaja. Need väited ei väära aga kohtu tõlgenduse õigsust. Asjaolust, et õigusnormiga on mingi tegevus keelatud, ei tulene keelust üleastumise võimatus ega vajaduse puudumine üleastumist tõkestada. Kohtu seisukoht, et tollitõkendi paigaldamine on vajalik eelkõige selleks, et vältida kaubaga toimingute tegemist tolli loata, on õige. Kohus ei ole väitnud, et tollitõkendi järele on vajadus ka pärast kauba tollijärelevalve alt väljastamist. Kuna kaebaja kahtlus, et vaadeldud kaup ei pruugi olla tema poolt Eestisse imporditud kaup, tugineb üksnes ebaõigele arusaamale, et toll on eiranud üldist ja eranditeta tollitõkendite paigaldamise kohustust, ning pole teada asjaolusid, mille alusel saaks tekkida kahtlus kauba tollijärelevalve alt ebaseadusliku väljaviimise suhtes, ei saa kohus kaebaja seisukohti jagada. 15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et intellektuaalomandi õigust rikkuv kaup on kindlaks tehtud õiguspäraselt. Nimetatud järelduse tegemisel ei ole kohus rikkunud kohtumenetluse norme, hinnanud tõendeid ebaõigesti ega kohaldanud materiaalõigust vääralt. Halduskohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud, ringkonnakohus nõustub kohtu põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti. Tõendite kogum ei jäta ruumi kahtlustele selles, et vaidlustatud otsusega otsustati hõivata ja hävitada võltsitud kaup. Kaebaja väited patendivoliniku pädevuse (volituste) puudumisest on otsitud. Õigusevaldajaks EL Nõukogu määruse 1383/2003/EL tähenduses on ka õigusevaldaja esindaja (art 2 lg 2 alapunkt b). Esindaja volituste olemasolu on õigustatud kahtluse alla seadma õigusevaldaja. Olukorras, kus õigusevaldaja on andnud piisava teabe autentse ja võltsitud kauba hõlpsaks 16
§-st 39 ega EL Nõukogu määrusest 1383/2003/EL ei tulene tollile kaubast proovide ja analüüside võtmise kohustust. Seda võib toll analüüsimiseks ja järgneva menetluse hõlbustamiseks teha (määruse art 9 lõige 3 kolmas lõik). Õigusaktidest ei tulene ka kohustust kogu kaubapartiid analüüsida. Kaebaja väidetest ebapiisava tehnilise analüüsi kohta ja keemilise analüüsi hõlmatusest tehnilise analüüsiga järeldub, et kaebaja arvates tulnuks kõigile tooneritele teostada keemiline analüüs. Asjaolusid arvestades oleks tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse abinõuga autentse kauba võltsitud kaubast eristamiseks. Väide, et osa toonereid tunnistati võltsituteks originaaltootele omase tunnuse alusel ning et seetõttu ei saa kile läbipaistvus eristavaks kriteeriumiks olla, on väär. Originaaltoode pidi vastama mõlemale kriteeriumile (täiesti läbipaistev kile ja fraasi asukoha joondatus) ning neist ka ühe täitmata jätmine võimaldab teha järelduse, et tegemist ei ole autentse kaubaga. Väide, et joondamise erisus võib olla tingitud tootmistingimustest, on oletus, millest ei saa erisuse lubatavust järeldada olukorras, kus õigusevaldaja on nimetanud sellist erisust võltsitud kauba tunnuseks. Kaebaja seisukohta kriteeriumide ebapiisavusest ja ebaselgusest pole alust jagada. Väide ja selle põhjendus vaatluse pealiskaudsuse ja hooletuse kohta pole veenev. Ringkonnakohtul pole alust jagada kaebaja arvamust, et ühe karbi vaatlemiseks kulus vähemalt minut ning et patendiametnikul oli võimatu vaatluseks kulunud aja jooksul kõiki toonereid vaadelda. Vaatlusprotokollist (tl 90-92) nähtuvalt osalesid toimingus lisaks patendivolinikule kolm PMTK ametnikku. Seega ei pidanud patendivolinik kulutama aega vaatlemise ettevalmistamiseks (nt karpide avamiseks) ning tooneri vaatlemist kõnealuste kriteeriumite alusel apellatsioonkaebuses osutatud 1,4 sekundi jooksul ei saa pidada võimatuks. Ka väide hinnangute ebausaldusväärsusest pole põhjendatud. Üksnes viite puudumine tollitõkendi numbritele ei anna alust jagada kaebaja seisukohta, et hinnatud näidised ei pärinenud kaebaja kauba hulgast. Väidet, et kohus on jätnud Leedu äriühingu UAB Konica Minolta Baltija 5. aprilli 2006. a hinnanguga põhjendusteta arvestamata, kohtuotsuses kajastatu ei kinnita. Kõnealust kaebaja tõendit on kohus kirjeldanud lühidalt ja olulist sisu esile tuues otsuse punktis 3 ning hinnang muuhulgas sellele tõendile sisaldub otsuse punktis 39, milles kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tema kahtlusi kinnitaks või millest võiks järeldada, et tema poolt Eestisse toimetatud tooted on valmistatud kaubamärgi omaniku või mõne tema poolt volitatud isiku poolt. III 16. Kaebaja väitel on halduskohus rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme seisukoha võtmata jätmisega kaebaja väite suhtes, et menetlus on kestnud juba ebamõistlikult pikka aega ja ei ole sel põhjusel õiguspärane. Menetluse pika kestuse tõttu võib kaebaja väidetavalt kaotada tarnija vastu kahjunõude esitamise võimaluse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus menetluse kestuse suhtes seisukoha võtmata jätmisega kohtumenetluse norme rikkunud. Kaebuses taotleti PMTK 14. märtsi 2008. a otsuse tühistamist ning kauba vabastamiseks ja kaebajale üleandmiseks kohustamist. Kohus on kooskõlas HKMS § 19 lõikega 7 vaadanud asja läbi kaebuses esitatud taotluste ulatuses. Kaebaja ei ole taotlenud kohtult menetluse kestuse õigusvastasuse tuvastamist. Kohus ei pea otsuse põhjendavas osas võtma seisukohti 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.