Obsah (5)

§ 62§ 14§ 59§ 28§ 23

3-07-571 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2008; Tallinn Haldusasja number 3-07-571 Haldusasi A.A.’i (avaldaja) k

§ 62

kohaselt pidi vangla juhtkond tagama kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise ning VSE § 58 lg 3 p 17 kohaselt oli kinnipeetavale lubatud vangla üldisele sisekorrale ja julgeolekule ohutu religioosne sümboolika (välja arvatud metallist). Kaelaristi saab pidada religioosseks sümboolikaks ja haldusasja materjalist nähtuvalt oli vaidlusalune kaelarist valmistatud metallist. Seega oli tegemist keelatud esemega ning juhindudes

§ 14

lg 1 ja § 15 oli põhjendatud selle äravõtmine läbiotsimise käigus ja lattu hoiule andmine. Kaebuse esitaja ei ole kahtluse alla seadnud Tartu Vangla väidet, et tal oleks soovi korral olnud võimalik saada usuliste vajaduste rahuldamiseks muust materjalist rist (tl 106). Ülaltoodust tulenevalt ei olnud kaebuse esitajalt 17.10.2006 metallist kaelaristi äravõtmine õigusvastane ning vastustaja ei piiranud vaidlusaluse toiminguga ülemääraselt kaebuse esitaja usuliste vajaduste rahuldamist. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna Tartu Vangla toiming ei olnud õigusvastane, puudub mittevaralise kahju hüvitamise üks eeldusi. Kuid isegi juhul, kui metallist risti äravõtmine oleks olnud õigusvastane, puuduks alus mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest RVS § 9 lg 1 kohaselt võib seda nõuda vaid süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ühtki nimetatud alust ega Tartu Vangla süülist käitumist kaebusest ei nähtu. Kaebuse väide, et kaelaristi äravõtmine tekitas avaldajale närvivapustuse (tl 41) ei ole usutav ja tervise võimalik kahjustamine on samuti tõendamata. Hoidmine nõuetele mittevastavas kartseris Kaebuse esitaja väitel ei vastanud kartseri tingimused ettenähtud nõuetele, sest puudusid laud ja tool. VSE (2005.a. jaanuaris kehtinud redaktsioon) § 7 lg 2 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge lukustatavad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja kaks lauapikkust pinki; 3) joogiveenõu ja kruus (kui veevarustust ei ole); 4) võimaluse korral valjuhääldi; 5) riidenagi; 6) pesemiskoht; 7) WC. Seega peab kartseris olema laud ja tool. Kambri toimikust (tl 109) nähtuvalt hinnati kambri seisukorda 22.09.2004 ja hindamise ajal puudusid kambris laud ja taburet. Vastustaja möönis kohtuistungil, et avaldaja pöördus vangla administratsiooni poole kartseri sisustust puudutavate kaebustega ja sellest tulenevalt käis vanglaametnik kambrit kontrollimas (tl 132). Vara remont teostati kambri kaardi kohaselt 12.01.2005, so kaebuse esitaja kartseris viibimise ajal. Seetõttu peab kohus võimalikuks, et sellele kuupäevale eelnenud perioodil kambris lauda ja tooli ei olnud või siis vajasid need remonti. Laua ja tooli puudumise või kasutuskõlbmatuse tõttu ei olnud kambri sisustus nõuetekohane. 5 Kaebuse esitaja väitel alandasid mittenõuetekohased kartseritingimused tema inimväärikust ja kahjustasid tervist, sest ta pidi terve päeva seisma ja seistes sööma. RVS § 9 lg 1 kohaselt võib mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas nõuda süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud käskkirja, millega teda karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega (kohtuistungi protokoll, tl 131). Seega tuleb kartserisse paigutamist iseenesest pidada õiguspäraseks. Kuigi ka õiguspäraselt kartseris viibimine võib olla inimväärikust alandav, peab sellisel juhul tegemist olema kartseris kinnipidamise nõuete olulise rikkumisega. Selliseks rikkumiseks võib olla näiteks elementaarsetest sanitaar- või hügieeninõuetest mittekinnipidamine, kuid pelgalt laua ja tooli puudumine viie päeva jooksul kohtu arvates nii oluliste rikkumiste hulka ei kuulu. Seega puudub alus rahuldada mittevaralise kahju nõuet seoses väärikuse väidetava alandamisega. Arstliku ekspertiisi otsuse kohaselt (tl 29) oli kaebuse esitaja kartseris viibimise ajal vigastuse tõttu püsivalt töövõimetu töövõime kaotuse protsendiga -

1. Otsuse aluseks olevatest sätetest nähtuvalt oli avaldajal kindlaks tehtud alajäseme keskmise raskusega funktsioonihäire, millega kaasnes tugev lonkamine, liikumine oli raskendatud ja aeglane, abivahendid olid vajalikud ka lühidistantsidel (sotsiaalministri 03.01.2002 määrus nr 3 „Töövõime kaotuse protsendi määramise juhend“ § 15 lg 4 p 2). Karistuse täitmisele pööramise õiendist nähtuvalt ei takistanud vigastus kartserisse paigutamist, sest arst ei tuvastanud meditsiinilisi vastunäidustusi kartseris viibimisele (tl 129). Tõenäoliselt hindas aga arst vastunäidustusi tulenevalt nõuetekohasest kambrist ega võtnud arvesse sellises kambris viibimist, kus puudub istumiseks tool ja magamislavatsi ülestõstmise tõttu tuleb avaldajal päev läbi seista või põrandal istuda. Seega ei saa täielikult välistada seda, et viie päeva jooksul ilma toolita kartseris viibimine võis kaebuse esitajale tema terviseseisundi spetsiifikast tulenevalt põhjustada valu ja kannatusi ning sellega kahjustada kaebuse esitaja tervist. Tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb siiski rahuldamata põhjusel, et selles puudub vastustaja süü. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et Tartu Vangla puhul on tegemist uue vanglaga ja ka kartseriruumid on värsked (tl 131). Seetõttu peab kohus usutavaks, et kambrite sisustamisel järgiti õigusaktide nõudeid ning üldjuhul on kartserite sisustus nõuetekohane. Isegi kui see avaldaja poolt kartserikaristuse täitmisele pööramise ajal nii ei olnud, reageeris vastustaja kiiresti avaldaja kaebusele, sest vangla töötaja käis kaebuse alusel kartseri sisustust kontrollimas ning tegi vajalikud parandused (kohtuistungi protokoll, tl 132). Seega, isegi kui kambris
2. aasta jaanuari alguses tõepoolest puudusid laud ja tool või need olid lõhkumise tagajärjel muutunud kasutuskõlbmatuks, reageeris vastustaja avaldaja pöördumisele ning viis kambri sisustuse mõistliku aja jooksul VSE nõuetega kooskõlla. Ülaltoodud põhjustel jääb nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses mittenõuetekohaste tingimustega kartseris tervikuna rahuldamata. Ämari Vanglasse etapeerimisega viivitamine
3. aasta septembris Kaebuse esitaja arvates tekitas vastustaja talle mittevaralist kahju sellega, et viivitas õigusvastaselt tema etapeerimisega Ämari Vanglasse ja seetõttu ei olnud avaldajal võimalik osa võtta õppetööst kutsekoolis, käia spordisaalis ning ära jäi pikaajaline kokkusaamine perekonnaliikmetega. 6 Kohtuistungi edasilükkamiseks esitatud taotluse rahuldamise otsustab kohus. Kui Tartu Halduskohus rikkus nimetatud küsimuse lahendamisel halduskohtumenetluse norme, olnuks seda võimalik vaidlustada apellatsioonkaebuses. Seetõttu on antud asja lahendamisel asjassepuutumatud poolte arutlused selle üle, kelle süül kohtuistung edasi lükati. Kaebuse esitajal puudus subjektiivne õigus nõuda Ämari Vanglasse tagasiviimist. Tartu Vanglal oli etapeerimise küsimuse otsustamisel avar kaalutlusruum. Justiitsministri 30.05.2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ nähtuvalt eeldab saateülesande täitmine arvukaid ettevalmistavaid toiminguid ning sellega kaasnevad ka kulutused. Seetõttu kohus nõustub vastustajaga, et kuna pärast Tartu Vangla esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotluse rahuldamist jäi vastustajale teadaolevalt uue istungini vähem kui kaks nädalat, ei olnud otstarbekas kaebuse esitajat vahepeal Ämari Vanglasse tagasi saata. 19.09.2006 saabus Tartu Vanglale uus kohtukutse, millega määrati kaebuse esitaja taotlusest tulenevalt uueks kohtuistungi toimumise ajaks 18.10.2006 (tl 111). Tartu Vangla selgituste kohaselt ei olnud järgmisel päeval, so 20.09.2006, mil post läbi vaadati, enam võimalik avaldajat Ämari Vanglasse saata, kuna saateauto väljus Tartu Vanglast varahommikul ja etapeeritavate isikute koosseis komplekteeriti eelmisel päeval (tl 107). Kaebaja saadeti Ämari Vanglasse tagasi 26.09.
4. Seega saatis Tartu Vangla avaldaja Ämari Vanglasse tagasi esimesel võimalusel pärast seda, kui selgus, et kohtuistung on edasi lükatud ligi kuuks ajaks ja Ämari Vanglasse tagasi saatmine osutus seetõttu põhjendatuks. Tulenevalt eelnevast leiab kohus, et Tartu Vangla ei viivitanud õigusvastaselt kaebuse esitaja Ämari Vanglasse saatmisega. Seetõttu puudub vajadus analüüsida, kas vastustaja õigusvastase tegevusega kaasnes kaebuse esitajale mittevaralist kahju seoses sellega, et Ämari Vangla asemel Tartu Vanglas olles jäi ära kokkusaamine pereliikmetega ning tekkis lühike paus õppetöös ja kehakultuuriga tegelemises. Sotsiaalabi osutamata jätmine Kaebuse kohaselt avaldas kaebuse esitaja 14.09.2006 soovi vangla sotsiaaltöötajaga kohtumiseks, kuid vangla ei võimaldanud talle seda kuni 19.09.2006 (tl 43). Vastustaja väidab vanglasisese elektroonilise registri andmetele tuginedes, et kaebuse esitaja taotles 15.09.2006 suuliselt sotsiaaltöötaja vastuvõtule pääsemist ja 18.09.2006 vestles temaga vangla sotsiaaltöötaja Maire Jõgi (tl 107).

(septembris 2006 kehtinud redaktsioon) § 57 sätestab, et sotsiaalhoolekande eesmärk on aidata kinnipeetaval säilitada ja luua sotsiaalselt olulisi ja positiivseid kontakte väljaspool vanglat, suurendada tema iseseisvat toimetulekuvõimet ning mõjutada teda õiguskuulekalt käituma.

§ 59

ja 60 tulenevalt on kinnipeetava sotsiaalne nõustamine eriti oluline kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel ja vanglast vabastamisel. Kaebuse esitaja soovis sotsiaaltöötajaga kohtuda selleks, et konsulteerida 24.09.2006 toimuma pidanud pikaajalise kohtumise küsimuses ja paluda abi kohtumise ajaks Ämari Vanglasse tagasi saatmiseks (tl 43). Antud juhul võis sotsiaaltöötaja poole pöördumine olla küll põhjendatud, kuid tegemist ei olnud juhtumiga, kui sotsiaalhoolekandeteenust oleks pidanud osutama viivitamatult. Vastustaja selgituse kohaselt on Tartu Vanglas 950 kinnipeetava kohta 7 sotsiaaltöötajat (tl 108). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kolme- või 7 neljapäevane ooteaeg sotsiaaltöötaja vastuvõtule pääsemiseks ei olnud antud juhul ebamõistlikult pikk aeg. Seega ei olnud Tartu Vangla toiming, mis seisnes sotsiaalabi andmisega viivitamises, õigusvastane ja puudub vajadus analüüsida muid mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi. Iga päev telefoni kasutamise mittevõimaldamine perioodil 12-26.09.2006 Pooled ei vaidle selle üle, et Tartu Vanglas viibimise perioodil oli kaebuse esitajal tehniliste tingimuste piiratusest tulenevalt võimalik helistada korra nädalas ja sellega piiras Tartu Vangla õigusvastaselt kaebuse esitaja

§ 28sätestatud õigust telefoni kasutada (tl 131).

VSE § 51 lg 2 kohaselt tuli võimaldada telefoni kasutamist vähemalt üks kord nädalas. Vastustaja ei nõustu aga sellega, et telefoni kasutamise õiguse piiramine tekitas kaebuse esitajale mittevaralist kahju.

§ 23

lg 1 tulenevalt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist ning lõike 2 kohaselt vangla juhtkond soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.

§ 28

lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib vangla direktor kinnipeetava vastavaid õigusi piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kohus leiab, et mittevaralise kahju tekkimine RVS § 9 lg 1 sätestatud alustel ei ole tõendatud. Õige ei ole kaebuse esitaja väide, et tema õigust helistada piirati pika aja vältel. Kaebuse esitaja vaidlustas telefonikõnede piiramist üksnes perioodil 12-26.09.2006, so kahe nädala vältel (tl 43-44). Seega ei ole tegemist pikaajalise perioodiga. Kaebusest ei tulene, et avaldaja soovis vaidlusalusel perioodil helistada riigiasutustele, kohaliku omavalitsuse asutustele või kaitsjale, kellega suhtlemist ei tohi vangla direktor reeglina piirata, ja nimetatud asutustega suhtlemine oli seetõttu võimatu. Kaebuse esitaja väitel sai ta vaidlusalusel perioodil oma lähedastele helistada kahel korral (tl 43), seetõttu ei ole usutav, et avaldaja õiguste lühiajaline piiramine tõi kaasa sotsiaalsete sidemete katkemise perekonnaga või häiris neid sellisel määral, et tegemist saaks olla eraelu puutumatuse rikkumisega. Kaebusest ei nähtu mittevaralise kahju tekkimine ka muul RVS § 9 lg 1 sätestatud alusel. Seetõttu jääb nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Ülaltoodust tulenevalt tuleb jätta avaldaja kaebus Tartu Vangla toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tervikuna rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Enno Loonurm Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.01.2009 OTSUSE 8 RESOLUTSIOON Rahuldada A.A.i apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.06.2008 otsus osaliselt ning mõista Tartu Vanglalt A.A.i kasuks välja mittevaraline kahju 3000 krooni.