ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 27.veebruar 2009.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-08-1371 Haldusasi D.Š kaebus Viljandi Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 27.veebruar 2009.a, Jõhvi Menetlusosalised kaebuse esitaja D.Š, vastustaja Justiitsministeerium Menetlusvorm kirjalik menetlus RESOLUTSIOON jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD D.Š esitas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse Viljandi Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse kohaselt keeldus Viljandi Vangla 04.04.2008 kirjaga nr.6-13/125-1 vastu võtmast kaebaja 30.03.2008 võõrkeelset pöördumist ning sellega diskrimineeris kaebajat. Kaebaja arvates ei arvesta vangla asjaoluga, et ta on kinnipeetav ega 3-08-1371 valda riigikeelt. 04.04.2008 kirjaga nr.6-13/125-1 palus Viljandi Vangla kooskõlas märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 9 p-ga 5 ja KeeleS § 8 lg-ga 1 esitada selgitustaotlus eesti keeles. Kaebaja ei esitanud Viljandi Vanglale selgitustaotlust eesti keeles, kuid esitas Justiitsministeeriumile vaide Viljandi Vangla toimingu peale ning Justiitsministeeriumi 16.09.2008 kirjaga nr.11-7/601 „Vaide tagastamine“ paluti kaebajal esitada vaide eestikeelne tõlge. Kaebaja leiab, et nii Viljandi Vangla kui Justiitsministeerium diskrimineerivad teda selle tõttu, et ta ei oska eesti keelt ning selline diskrimineerimine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) paragrahvidega 3, 12 ja 46 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 14. Vastustaja ei arvesta asjaoluga, et kaebaja on kinnipeetav ning tema võimalused enda kaitsmiseks on piiratud. Puuduste kõrvaldamise korras kaebaja kinnitas, et tal ei ole võimalust kasutada tõlgi teenust, kuna tal puudub sissetulek. Samuti märgib kaebaja, et Viljandi Vangla rikkus head administreerimise tava, kuna haldusorgan peab arvestama isikutega, kes ei valda eesti keelt. Kaebaja viitab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 15 lg-le 1, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud võtma vastu talle esitatud taotluse ka juhul, kui see on puudustega. D.Š palub tühistada Viljandi Vangla 04.04.2008 vastuse selgitustaotlusele nr.6-13/125-1, kuid kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 4 lg-ga 2 on Viljandi Vangla 04.04.2008 vastus selgitustaotlusele nr.6-13/125-1 toiming. Seega saab kohus teha kindlaks, kas vaidlustatud toiming on õigusvastane või mitte. D.Š palus vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses. Kuna alates 01.05.2008 Viljandi Vanglat enam ei eksisteeri, siis on vastustajaks antud asjas Justiitsministeerium. Vastustaja palub jätta D.Š kaebus rahuldamata ja kohtukulud poolte endi kanda. Vastustaja märgib, et PS preambula kohaselt on riigi üheks eesmärgiks Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Eesti keel on rahvuse ja kultuuri võõrandamatu osa, milleta ei ole Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine võimalik. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab PS § 6, et Eesti riigikeel on eesti keel. PS § 52 lg 1 kohaselt on riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel eesti keel. Vastustaja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.02.1998 otsusele nr.3-4-1-1-98, milles Riigikohus asus seisukohale, et eesti keele kaitse ja kasutus on sätestatud põhiseadusliku eesmärgina ja riigivõim peab kindlustama selle eesmärgi saavutamise. Eeltoodust tulenevalt on eesti keele kasutust tagavate sammude astumine põhiseaduslikult õigustatud. Keeleseaduse (edaspidi KeeleS) § 8 lg 1 annab riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele õiguse nõuda võõrkeelse dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. Erandiks on KeeleS § 10, mis paneb omavalitsusüksusele, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, kohustuse anda selle omavalitsusüksuse territooriumil tegutsevatel riigiasutustel ja vastaval kohalikul omavalitsusel ning nende ametiisikutel vastuseid eesti keeles antavate kõrval ka selle vähemusrahvuse keeles. Vastustaja märgib, et tulenevalt PS §-st 46, on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuse ja nende ametiisikute poole, kuid märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 9 p 5 sätestab võimaluse vastamisest loobuda juhul, kui märgukiri või selgitustaotlus ei ole esitatud eesti keeles. Seega ei olnud Viljandi Vanglal õigusaktidest tulenevat kohustust võõrkeelsele kirjale vastata. Vastustaja märgib, et PS §-st 12 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 14 tulenev diskrimineerimise keeld ei pane riigiasutustele kohustust suhelda kaebajaga vene keeles. Diskrimineerimise keelu ehk võrdsuspõhiõiguse hindamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et võrdseid koheldakse võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kaebaja ei ole üheselt välja toonud, kuidas konkreetselt on teda ebavõrdselt koheldud, kuna võõrkeelt suhtluskeelena kasutav isik ei saa nõuda, et tema võõrkeeles kirjutatud kirjale peaks vastama. Viljandi Vanglal oli õigus kaalutlusõigusest ja hea halduse põhimõttest hinnata, kas vanglal on kohustus vastata kaebaja võõrkeelsele kirjale või mitte. Vastustaja viitab õiguskantsleri 26.10.2006 kirjale nr.7-1/060226/0607141, milles 2
(5)3-08-1371 rõhutatakse, et kehtivatest õigusaktidest tulenevalt ei pea vangla vastu võtma võõrkeelseid avaldusi, taotlusi ega muid dokumente. Samuti on õiguskantsler märkinud, et tulenevalt hea halduse tavast ja kaalutlusõiguse põhimõttest peab haldusorgan võõrkeelse kirja vastuvõtmisel kohaldama kaalutlusõigust, st ta peab arvestama isiku eesti keelest arusaamise võimet, aga samuti tema majanduslikke võimalusi kasutada tõlgi abi dokumendi esitamiseks. Siinkohal on määrava tähendusega asjaolu, kui olulised põhiõigused ja vabadused on kaalul. Kaebaja leiab, et võõrkeelsele kirjale vastamata jätmisega on teda diskrimineeritud ja sellega seoses rikutud hea halduse tava. Kaebaja viitab kaebuses Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.02.2003 otsuse nr.3-4-1-1-03 p-dele 14, 15 ja 16 ja õiguskantsleri 26.10.2006 kirjas nr.7-1/060226/0607141 toodud seisukohale, kuid eelpoolnimetatud arvamustes ei ole Riigikohus ega õiguskantsler asunud seisukohale, et haldusorganil on kohustus võtta vastu võõrkeelne kiri ja sellele vastata. Viljandi Vangla oleks rikkunud hea halduse tava juhul, kui kaebajal ei oleks olnud vahendeid tõlgi teenuse eest tasumiseks või et kaebaja tõepoolest ei oleks võimeline eesti keeles kirjutama. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal puudusid vahendid tõlketeenuse eest tasumiseks ja seetõttu on tema nõue, mille kohaselt peab vangla tema võõrkeelsele pöördumisel vastama, alusetu. Vastustaja nõustus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses KOHTU PÕHJENDUSED D.Š esitas 10.07.2008 Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, mis seisnes selles, et Viljandi Vangla palus 04.04.2008 kirjaga nr.6-13/125-1 (Vastus selgitustaotlusele) kaebajal esitada kooskõlas märgukirjale ja selgitustaotlusel vastamise seaduse § 5 lg 9 p-ga 5 ja KeeleS § 8 lg-ga 1 selgitustaotlus eesti keeles. Kaebusest ja selle täiendusest nähtub, et D.Š-l ei ole võimalust kasutada tõlketeenust, kuna tal puudub sissetulek, aga tõlketeenus maksab vanglas 180 krooni lehekülg. Kaebaja isikukonto väljavõttest kaebuse esitamise päeva seisuga nähtub, et kaebajal oli vaba raha 1299 krooni (t.lk.7). 01.09.2008 edastas D.Š Justiitsministeeriumile vaide Viljandi Vangla toimingu peale ning 16.09.2008 kirjaga nr.11-7/601 tagastati kaebajale tema 01.09.2008 vaie, kuna see on võõrkeelne ning vaatamata rahaliste vahendite olemasolule vaide esitamise ajal ei olnud D.Š nõus tõlketeenuse eest tasuma. Eelpoolviidatud kirjas selgitatakse kaebajale, et KeeleS § 8 lg 1 sätestab, et kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatav avaldus, taotlus või muu dokument on võõrkeelne, on asutusel õigus nõuda dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr.72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 491 lg 1 sätestab, et Justiitsministeeriumile saadetav kiri ning edastatav vaie peavad olema riigikeelsed või koos riigikeelse tõlkega. 15.11.2008 kaebusele esitatud täienduses märgib D.Š, et tema õigused jäid kaitsmata selle tõttu, et ta ei valda eesti keelt ning ta ei ole nõus tasuma natsionalistidele raha oma eelarvest (t.lk.48). Kaebaja ei pea õigeks Viljandi Vangla keeldumist tema 30.03.2008 venekeelse avalduse vastuvõtmisest, sest sellega vastustaja rikkus PS § 12 lg-t 1, § 13 ja § 14 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 14. D.Š arvates ei arvestanud vastustaja tema kui kinnipeetava olukorraga, aga samuti sellega, et tal puuduvad vanglas usaldusisikud, kes võiksid tõlketeenust osutada. Kui aga kinnipeetav pöördub abi saamiseks teiste kinnipeetavate poole, siis sellega rikutakse edastatavate sõnumite saladust. Siinkohal kaebaja viitab PS §-le 43, mille kohaselt igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muu üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Ka väidab kaebaja, et juhul, kui ta esitab vanglale avalduse (nt kooli vastuvõtmiseks) emakeeles, siis jäetakse see läbi vaatamata. Kaebaja on veendunud, et vaatamata sellele, et tal 3
(5)3-08-1371 oli 30.03.2008 avalduse esitamise aja seisuga piisavalt vahendeid tõlketeenuse eest tasumiseks, ei olnud vanglal õigust keelduda venekeelse avalduse vastuvõtmisest (t.lk.19, 23). Samas D.Š ei viita ühelegi õigusaktile, millele tuginedes ta eeltoodut väidab. Kaebaja viitab ka HMS § 15 lg-le 1, mille kohaselt haldusorgan on kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selles esinevatest puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Nagu juba antud otsuses eelpool on märgitud, oli kaebajal piisavalt raha, et tasuda oma võõrkeelse kaebuse tõlke eest. KeeleS § 8 lg 1 sätestab, et kui riigiasutusele või kohalikule omavalitsusele esitatav avaldus, taotlus või muu dokument on võõrkeelne, on asutusel õigus nõuda võõrkeelse dokumendi esitajalt dokumendi tõlget eesti keelde, v.a käesoleva seaduse §s 10 sätestatud juhul. KeeleS § 10 lg 1 kohaselt omavalitsusüksuses, kus vähemalt pooled püsielanikud on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada vastava omavalitsusüksuse territooriumil tegutsevatelt riigiasutustelt ja vastavalt kohalikult omavalitsuselt ning nende ametiisikutelt vastuseid eesti keeles antavate kõrval ka selle vähemusrahvuse keeles. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt omavalitsusüksuse püsielanik on Eesti kodanik, alalist elamisõigust omav Euroopa Liidu kodanik või pikaajalise elamisloa alusel Eestis elav välismaalane, kelle püsiv elukoht, mille aadressiandmed on kantud Eesti rahvastikuregistrisse, asub vastavas vallas või linnas. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaande §-s 51 on asutud järgimisel seisukohale: seega ei piisa sellest, kui vähemalt pooled elanikest kuuluvad vähemuste hulka, vajalik on püsivate sidemete ja kodakondsuse olemasolu. Seetõttu ei vasta Ida-Virumaa omavalitsused valdavalt § 51 lg 2 kriteeriumidele, kuigi mitteeestlaste osakaal on neis valdavalt suurem kui pool püsielanikest. Eesti rahvastikuregistrist nähtub, et D.Š (isikukood xx) on sündinud xx linnas ja elanud kuni käesoleva ajani Eestis. Elades sünnist saadik Eesti Vabariigis oli tal võimalus õppida üldhariduslikus koolis eesti keelt ning kui kaebaja seda ei teinud, siis järelikult ignoreerib ta arusaamatul põhjusel selle maa keelt, kus ta on sündinud ja kasvanud. Kaebaja viitab oma vaide täienduses Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.02.2003 otsuse nr.3-4-1-1-03 p-dele 14 ja 16, kuid ei ole konkretiseerinud, mida ta viidatud lahendi p-de 14 ja 16 osas tahab öelda. Üldistavalt on nendes punktides märgitud, et Euroopa õigusruumis tunnustatud põhimõtete analüüs annab alust järeldada, et PS §-st 14 tuleneb isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest. Kohus leiab, et D.Š õigust heale haldusele ei ole millegagi riivatud, sest ta oli võimeline pöörduma vangla poole eesti keeles ning samuti oli tal reaalne võimalus lasta tõlkida Viljandi Vanglale 30.03.2008 esitatud pöördumine. D.Š kaebusest haldusasjas nr.3-08-1932 selgus, et D.Š oskab eesti keelt, mida tõendab tema poolt kõneallolevas asjas esitatud vaie ja lisa vaidele, milles kaebaja selgitab soravas eesti keeles, et teda diskrimineeritakse vangla poolt eesti keele mittevaldamise tõttu. Kooskõlas PS §-ga 46 on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Kooskõlas märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 9 p-ga 5 vastamisest võib loobuda, kui märgukiri või selgitustaotlus ei ole esitatud eesti keeles ja KeeleS § 8 kohaselt ei ole adressaat kohustatud sellele vastama. Sama seaduse § 5 lg 11 kohaselt käesoleva seaduse § 5 lg 9 p-s 5 alusel vastamisest loobumisel nõuab adressaat KeeleS § 8 kohaselt märgukirja või selgitustaotluse esitajalt koheselt märgukirja või selgitustaotluse tõlget eesti keelde. Kooskõlas märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse §-ga 6 märgukirjale või selgitustaotlusele vastatakse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30-ne kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. D.Š pöördus Viljandi Vangla poole 30.03.2008 ning talle vastati 04.04.2008 kirjaga nr.6-13/125-1. Seega vastati kaebajale seadusega sätestatud tähtaja piires. Samuti on Viljandi Vangla kohaldanud õigesti seadust, nõudes tulenevalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 9 p-st 5 ja KeeleS § 8 lg.-st 1 selgitustaotluse esitamist eesti keeles. Vastuses puuduste kõrvaldamise määrusele leiab kaebaja, et võõrkeelsele kirjale vastamata jätmisega rikkus vastustaja hea halduse tava, viidates siinjuures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve komisjoni 17.02.2003 otsuse 4
(5)3-08-1371 nr.3-4-1-1-03 punktidele 14, 15 ja 16, õiguskantsleri 26.10.2006 kirjale nr.71/060226/0607141 ning PS §-i 12 eiramisele. Siinkohal kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et PS §-st 12 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 14 tulenev diskrimineerimise keeld ei pane riigiasutusele kohustust suhelda kaebajaga vene keeles. Ka ei ole kaebaja üheselt välja toonud, kuidas on teda ebavõrdselt koheldud, sest võõrkeelt suhtluskeelena kasutav isik ei saa nõuda, et tema võõrkeelselt kirjutatud kirjale peaks kindlasti vastama. Seega oli Viljandi Vanglal õigus kaalutlusõigusest ja hea halduse põhimõttest lähtudes hinnata, kas tal on kohustus vastata kaebaja võõrkeelsele kirjale või mitte. Ka kaebaja poolt viidatud õiguskantsleri kirjas on õiguskantsler asunud seisukohale, et tulenevalt hea halduse tavast ja kaalutlusõiguse põhimõttest peab haldusorgan võõrkeelse kirja vastuvõtmisel arvestama selle asjaolusid kooskõlas kaalutlusõiguse põhimõttega. Arvestades, et D.Š on võimeline eesti keelest aru saama ja eesti keeles kirjutama, siis ei saanud Viljandi Vangla toiming kuidagi rikkuda tema õigusi. Ka ei ole vastustaja poolt eiratud hea halduse tava, sest nagu juba mainitud, on kaebaja võimeline eesti keeles rääkima ja kirjutama. Samuti on tema vanglasisesel arvel pidevalt raha, et tasuda tõlketeenuse eest. 06.11.2008 kirjaga nr.3-08-1371/9 tegi kohus kaebajale ettepaneku esitada tõendid kaebuses esitatud väidete paikapidavuse kohta. Kaebaja vastas kohtule 15.11.2008, milles kordas uuesti juba kaebuses toodut ega esitanud ühtegi tõendit tema väidete paikapidavuse kohta. Kaebuse rahuldamata jätmisel tugineb kohus HKMS § 26 lg 1 p-le 6. Mare Krull Kohtunik Kohtuotsus jõustus 10.04.2009 Tartu Ringkonnakohtu 23.03.2009 määrusega nr.3-08-1371, millega jäeti rahuldamata D.Š taotlus riigilõivust vabastamiseks apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 27.02.2009 otsuse peale. Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 5
(5)