-is sätestatud aegumine. Kostja kohustus tekkis 11.09.2000, mistõttu
Kuna kostja on esitanud
§-s 143 toodud taotluse aegumise kohaldamiseks tuleb käesolevas tsiviilasjas kohaldada aegumist. Kuna hageja ei olnud õigustatud summale, mille maksmisest kostja keeldus, ei kuulu kohaldamisele ka
§-s 146 lg 4 sätestatud aegumistähtaeg 10 aastat. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 165 lg 1 sätestab, et leping loetakse sõlmituks kui poolte vahel on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Krediidipiiri kindlaksmääramine oli hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu oluline punkt. Krediidipiiri sisseseadmisega seab klient endale piiri, millises osas ta soovib või on suuteline vastu võtma teleteenust. Kliendil on õiguspärane ootus, et krediidilimiidi ületamisel suletakse tema väljahelistamise teenus, kuna klient on ületanud temale etteantud krediidipiiri. Krediidipiiri mõte kaoks kliendi jaoks ära, kui krediidipiiri ületamisel saaks piiramatus koguses teleteenust edasi kasutada. Sellise 2 piirangu aktsepteerimisega on teleteenuse osutajal kohustus jälgida, et krediidipiiri ületamisel ei ole võimalik enam suurema summa eest teenust edasi kasutada. Kostja oli sellisele ootusele õigustatud. Krediidipiiri täpsemalt lahti seletamata jätmisel hageja poolt tuli kostjal lähtuda mõistliku tarbija poolt „krediidipiirile“ antavast definitsioonist. Krediidipiiri võib mõista kui tarbijale antud võimalust tarbida teenust teatud summa piires. Kostja ei pidanud teadma, et hageja ettevõte käsitleb krediidipiiri mõistet selle tavapärasest keelelisest kasutusest teises tähenduses. Kostja omas õigustatud ootust, et krediidipiiri ületamisel sulgetakse tema käsutuses oleva sim-kaardi väljaminevad kõned. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Elisa Mobiilsideteenused AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2008 otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi R. Vanja vastu 6058.20 krooni nõudes. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mille tõttu on hagi jäetud rahuldamata aegumise tõttu. Kohustuste tahtliku rikkumise puhul kuulub kohaldamisele
Krediidipiir ei ole lepingus sisalduv lisateenus. Krediidipiiri kaudu nõustub teenuse tarbija vabatahtlikult kitsendusega, et teatud summat ületades ei ole teenuse osutaja kohustatud täiendava krediidi võimaldamist jätkama. R. Vanja pidi olema teadlik, et olukorras, kus väljahelistamisteenust kasutatakse limiiti ületavas osas on reaalne, et teenuse edastamine peatatakse, kuid mobiilsideteenuse ajutiseks lõpetamiseks puudus imperatiivne kohustus. Lepingu osaks olevate üldtingimuste p 6.9. sätestab, et Elisa Eesti AS võib määrata krediidipiiri, mille ulatuses saab SIM-kaarti kasutada. Väljahelistamise tegelikuks piiramiseks sisaldus lepingus lisateenuste loetelu all eraldi kvalifitseeritav kõnede piirang. Kõnepiirangut tuleb selgelt ja üheselt eristada krediidipiirist. Krediit tähendab mingisugust etteantavat hüve ning krediidipiirangu sisseseadmisega kaitseb võlausaldaja oma positsiooni, vältimaks olukorda, kus ta peab tagama võlgnikule kindlaks määramata koguses ettemaksuta teenust. Kuna kostja on õigusvastaselt keeldunud tasumast osutatud teenuse eest edastatud arveid on hageja seeläbi tõendanud, et lepingu täitmisest ühepoolne keeldumine oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 mõistes tahtlik tegevus.
lg 4 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Haginõue on kohtusse esitatud oluliselt enne aegumistähtaja lõppu. R. Vanja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on termin „krediidipiir“ üldlevinud tavaarusaama kohaselt mõistetav summana, mis on kliendil lubatud olla võlgu teenuse pakkujale. Teenuse krediidipiiri ehk usalduspiiri all mõistetakse teenuse seda rahalist väärtust, mida on võimalik kliendil kasutada enne teenuse eest maksmist. Usalduspiirini jõudmisel teenuse osutamine katkestatakse. Hagejale kuuluva mobiilsideoperaatori reklaamvoldikus oli selgelt kirjas, et 800 krooni suurune krediidipiir on kasulik ka kliendile, sest mobiili kadumise korral ei saa võõras mobiili piiramatult kasutada. Kui on tegemist mingi üldtuntud mõiste kasutamisega eriliselt ja piirangutega, tulnuks hagejal see mõiste piisava põhjalikkusega lahti seletada ja defineerida selliselt, et see oleks mõistetav ka kliendile. Keskmise õigusteadvusega isik mõistliku tarbijana sai tõlgendada lepingu terminit „krediidipiir“ olemuslikult üksnes nii, et krediidipiiri ületamisel suletakse väljahelistamisteenus ja hageja lõpetab vastava õiguse kasutamise võimaluse sidetehniliselt. 3 Hageja rikkus oluliselt
lg 1 nõudeid, jättes sulgemata kostja lepingu järgse SIM kaardi väljahelistamisteenuse krediidipiiri ületamisel.
lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu järgi krediidipiirist suurema summa tasumist. Seega ei ole tegemist kostja poolt kohustuse täitmisest tahtlikult kõrvalehoidmisega ning antud juhul ei kuulu hageja nõudele kohaldamisele aegumistähtaeg kümme aastat. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et käsitletaval juhul on hageja nõude aegumistähtaeg
lg 1 järgi 3 aastat ning hagi on aegunud, kuivõrd nõue on kohtusse esitatud pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on jätnud käesolevas asjas ebaõigesti kohaldamata
lg 4 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja.
lg 4 järgi kohaldatakse 10-aastast aegumistähtaega siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Vastavalt VÕS §-le 104 lg 5 on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Nimetatud sätetest järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole kvalifitseeritav võlgniku tahtlusena jätta oma kohustused täitmata, vaid peab olema tõendatud, et kostja kavatsused oma lepingulise kohustuse osalisel mittetäitmisel olid suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Maakohus on õigesti leidnud, et kuivõrd pooled olid nendevahelises lepingus kokku leppinud krediidipiiri 800 krooni kuus vastavalt hageja juures kehtiva „GSM 256 kasutamise eeskirjade“ p-le 6.7 (edaspidi Üldtingimused), siis seadis sellega ka kostja kui klient endale piiri, millises osas ta soovib või on suuteline vastu võtma teleteenust, ning tal oli õiguspärane ootus, et krediidilimiidi ületamisel tema väljahelistamise teenus suletakse. Eeltoodust tulenevalt on ka õige maakohtu järeldus, et hagejal ei olnud õigust summale, mille maksmisest kostja keeldus, mistõttu ei saa rääkida ka kostjapoolsest tahtlikust kohustuse täitmisest kõrvalehoidumisest
Apellandi väited lepingu osaks olevate Üldtingimuste p 6.7. (kaebuses ekslikult märgitud p 6.9.) teistsugusest tõlgendusest ei ole põhjendatud. Siinjuures märgib ringkonnakohus lisaks, et kui ka eeldada, et kostja on lepingut rikkunud ja jätnud ebaõigesti kõnede krediidipiiri ületavad summad hagejale tasumata, ei anna see ikkagi alust käsitada kostjapoolset lepingurikkumist tahtlikuna
Kui lugeda kostjat käesoleval juhul lepingut rikkunuks, siis oleks esitatud asjaolude põhjal alust tuvastada, et kostja on jätnud oma lepingujärgse maksmiskohustuse osaliselt täitmata temapoolse lepingusätte ebaõige tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et lepingupoole poolt oma lepingujärgse kohustuse ulatuse ebaõige tõlgendamine lepingusätte vaieldavuse korral ja selle tõttu kohustuse osaline mittetäitmine ei ole vaadeldav tema tahtena jätta teine lepingupool õigusvastaselt ilma lepingu järgi talle maksmisele kuuluvatest summadest. Asjaoludest nähtuvalt oli hageja kohe teadlik kostjapoolsest lepingu teistsugusest tõlgendamisest teenuse eest osalisel tasumisel ning miski ei takistanud teda esitamast hagi tasumata summade sissenõudmiseks
4 Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud ka apellatsiooniastmes jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 173 kohaselt apellandi kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 5 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.