KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-48187 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2009, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaar T

§ 60

lg 2 kohaselt kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda ülal pidama. Esitatud tõenditest nähtub, et hageja on gümnaasiumi õpilane, mistõttu tal regulaarne ja pidev sissetulek puudub. Seega vajab hageja õppimise ajal toetust ning kostja on kohustatud hagejat õppimise ajal ülal pidama. Lähtudes kummagi vanema kohustusest ülal pidada oma täisealiseks saanud last õppimise ajal, arvestades hagejal lasuvat kohustust maksta elatusrahalt tulumaksu, arvestades elukallidust ning lapse vajadusi, on põhjendatud kostjalt välja mõista lapse ülalpidamiseks 2175 krooni kuus. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse elatise suuruse osas ja uue otsusega mõista temalt välja elatis 500 krooni kuus kuni poja gümnaasiumi lõpetamiseni. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid õigesti ja igakülgselt ning on rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Kohus ei võtnud arvesse kostja väiteid, et ta on materiaalsetes raskustes ning praktiliselt maksejõuetu. Tervise halvenemise tõttu ei saa kostja enam töötada suure koormusega ning oli sunnitud asuma kergemale tööle. Kostja kuupalk on ainult 5100 krooni, millest elatise 2175 krooni maksmise kohustuse juures ei jätku äraelamiseks. Kostja mõistlikud ja vajalikud kulud moodustavad ühes kuus minimaalselt 4000 - 4500 krooni. Kostja laenukoormus on 798, 90 krooni kuus 02.02.2007 sõlmitud väikelaenulepingu alusel, mis lõpeb 09.02.

1. Alates 11.12.2007 kuni 06.01.2009 on ta 2 kohustatud maksma 110 krooni kuus mobiiltelefoni eest XXXXX järelmaksulepingu alusel. Peale selle peab kostja tasuma kommunaalmakseid, ostma toiduaineid ja ravimeid ning kandma muud vajalikud kulud. Vahetevahel tekib tal vajadus osta endale riided, jalatseid jms. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole igakülgselt hinnanud kostja poolt esitatud tõendeid ja vastuväiteid. Maakohus ei arvestanud sellega, et hageja vanematel on võrdne ülalpidamiskohustus ning et elatise määramisel peab hindama mõlema vanema võimalusi kogumis. Kostja väited, et käesoleval ajal on ta tunduvalt halvemas varalises seisundis, kui hageja ema, jäeti hindamata. Kohus on ebaõigesti tuvastanud kostja varalise seisundi ning mõistnud temalt põhjendamatult hageja ülalpidamiseks välja elatusraha 2175 krooni kuus. Kostja ei ole võimeline kandma ülalpidamiskulusid nimetatud suuruses. Pealegi on hageja täisealine noormees, kes perioodiliselt töötab ning muretseb seega ise endale elatusvahendeid. Arvestades kostja tervislikku seisundit, sissetulekut ja elukallidust on optimaalseks piiriks 500 krooni kuus. Kostja palub asja juurde võtta tema töölepingud, palgalehe, OÜ XXXXXXXXX XXXXXXXXXX tõendid, XXXXX järelmaksulepingu ja arved, kviitungi KÜ XXXXXX XX arve tasumise kohta ning AS-ga XXXXXXXXX sõlmitud väikelaenulepingu. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning rajanud otsuse esitatud tõenditele. Kohtuotsus on vastavuses TsMS §-ga
2. Kaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ning vähendada väljamõistetavat elatist apellandi poolt soovitud summani. Antud juhul ei ole võimalik tuvastada neid asjaolusid, mis annaksid aluse mõista elatis välja alla

§ 61

lg-s 4 nimetatud suuruse.

§ 61

lg 6 kohaselt võib kohus seda teha vaid juhul, kui vanem, kellelt elatist nõutakse on töövõimetu või lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Asjaolu, et kostja on töökohta vahetanud, lahkudes töölt OÜ-st G. omal soovil (s.o töötaja algatusel TLS § 79 alusel), ja asunud tööle XXXXXXXXX, ei tõenda tema töövõimetust ega maksejõuetust. Seda ei tõenda ka see, et apellant põeb teise tüübi kerge astme XXXXXXXX, mis tal diagnoositi 2008.a alguses (OÜ XXXXXXXXX XXXXXXXXXX 26.03.2008 tõend nr 958). Muid mõjuvaid põhjuseid, mis ei võimaldaks kostjal oma pojale ülalpidamist anda, ei ole esile toodud. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid ei kinnita mõjuvat põhjust, mis võiks vanema vabastada seadusega ettenähtud kohustusest maksta lapsele elatist.

§ 60

lg 2 kohaselt, kui laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses ja jätkab neis õppimist täisealiseks saamisel, on vanem kohustatud teda õppimise ajal ülal pidama. Nimetatud sätte eesmärgiks on anda lapsele materiaalsed võimalused, omandamaks eluks vajalikku haridust. Asjas on tõendatud, et hageja jätkas täiseealiseks saamisel õpinguid gümnaasiumis, mistõttu lasub vanemal kohustus anda lapsele kooli lõpetamiseni ülalpidamist. Seadusest tulenevalt on mõlemal vanemal võrdsed õigused ja kohustused, seda ka lapse ülapidamise osas. Kui kostja hindab oma minimaalseteks kulutusteks 4000 – 4500 krooni kuus, 3 siis on põhjendamatu rääkida 500 kroonisest elatisest poja tarbeks (mis võrdsel tasumisel moodustaks kahelt vanemalt kokku 1000 krooni). Kuna hageja nõudis elatist seaduses ettenähtud miinimummääras, ei vajanud vanemate varaline seisund võrdlemist. Pealegi on apellandi väited hageja ema paremate varaliste võimaluste kohta paljasõnalised ja tõendamata. Hageja esitas kohtule oma ema palgatõendi, mille kohaselt on tema kuupalga suuruseks 5640 krooni (tl 42). Kostja esitatud tõend oma palga kohta septembris 2008 ei tõenda tema võimetust poega ülal pidada (tõendi kohaselt maksti talle nimetatud kuu eest töötasu 6120 krooni).

§ 70

lg 1 kohaselt kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Seetõttu on maakohtu otsus ka selles osas õige. Seadusest tulenevalt lasus kohtul kohustus hagi rahuldamisel mõista elatis välja alates hagiavalduse kohtule esitamisest. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 4