KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks 03.10.2008 Tallinn, Kentmanni kohtumaja, tsiviilkantselei tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number

§ 448

lg 1 alusel tuleb kahju tekitajal hüvitada teisele isikule tekitatud kahju, va kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi,

§ 463

lg 1 alusel tuleb tervisekahjustuse tekitamise korral kahju tekitajal hüvitada kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused.

§ 463

lg 1 määratleb varalise kahjuna töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu ning tervisekahjustusest tingitud muud kulutused. Seega on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis kannatanul jääb saamata seoses tervisekahjustusega.

1. Kostja väidetel on tegemist isikuga, kes ilmselt ei saaks jätkata tööd käesoleval ajal enam hambatehnikuna, kuivõrd nõudmised tööle on muutunud, töö tegemine nõuab kiirust ja täpsust, hagejal on lisaks kutsehaigusele teisi üldhaigusi, mis ei võimaldaks tal töötada, lisaks viitab Statistikameti uuring sellele, et hageja vanuses naiste töötamine on vähene.
2. Vaidlust puudus selles, et hagejal on kõrgvereõhutõbi, ent kohtu arvates ei ole kostja tõendanud asjaolu, et märgitud haigus takistaks kuidagi hagejat üldse töötamast. Seega leiab kohus, et asjaolu, et hageja on pensioniealine ja et Statistikaameti uuringuist lähtuvalt on hageja töötamise tõenäosus ca 20-40 % ja et hageja ei saaks enam tänapäeva nõudluste tingimustes jätkata tööd hambatehnikuna, ei tähenda seda, et hagejal ei võiks olla kahju tekkinud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja jätkamine hambatehnikuna kutsehaiguse tõttu 6 oleks tema tervisele tõenäoliselt ebasoovitav, mistõttu töökoha kaotus tõi hagejale kaasa sissetuleku kaotuse. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejal on kutsehaigusest tingituna tekkinud töövõime kaotus ja pärast kostja initsiatiivil töökoha kaotust tekkinud ka sissetuleku kaotus/selle vähenemine, kuna vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja käesoleval ajal ei tööta. Seda kinnitab ka hageja poolt kohtule esitatud tööturuhõiveameti tõend ja maksu - ning tolliameti tõend, mille kohaselt ei saa hageja maksustatavaid tulusid. Nii ei tähenda asjaolu, et hageja on mõne mittetulundusühingu juhatuses, tema sissetuleku püsivust. Kostja väitis, et kuni koondamiseni ei pidanud hageja vajalikuks kontrollida töövõimekaotuse ulatust uuesti ja alles pärast koondamist pidas vajalikuks seda kontrollida, mis lubab kostjal arvata, et kahju pole tekkinud. Kohus leiab, et märgitud ajal so 1995 (kutsehaiguse tuvastamine) -2006 (kui hageja koondati) puudus selliseks kontrolliks hagejal vajadus, sest hageja viidigi pärast 1995.a. kutsehaiguse avastamist teisele tööle üle ja hageja kinnitusel ei kaotanudki ta sellel ajal tervisest tuleneva töökoha vahetamise tõttu kahju, sest tema sissetulek pärast seda kuni 2006.a. koondamiseni ei olnud tema enda väidetel vähenenud. Kohus leiab seega, et hagejal on tekkinud seoses temal esineva kutsehaigusega ning sellest tuleneva töövõimekaotusega 30% ulatuses tervisekahju ja sellest omakorda tulenevalt sissetuleku kaotuse tõttu kahju

§ 463lg 1 tähenduses pärast töökoha kaotamist.

1. Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas kostja võiks selle kahju eest ka vastutada.
2. Hageja töötas kostja ja tema õiguseelnejate juures pea 30 aastat. Kutsehaiguste põhjustanud ohuteguriks olid sundasendid, ülekoormus õlavöötmele, kaelale, kätele, töö kemikaaliga, mis on põhjustanud hagejale dermatiidi ja mida kinnitab vastav Kutsehaiguste Haigla teatis 438 27.0.
4. Kostja esitas kohtule TSP peaarsti käskkirja nr
5. 07.04.75 ja selle lisa 9, millega kinnitati ortopeedilise stomatoloogia osakonnas töötavate hambatehnikute töökaitse ja ohutustehnika eeskirjad, 11.04.95 A. M kui peaarsti poolt kinnitatud töökaitsejuhendi nr 1 (tööohutuse üldnõuded), 15.05.1972 kinnitatud hambatehniliste laboratooriumide töötajate ohutustehnika eeskirjad, 03.04.94 kinnitatud T H ohutustehnika eeskirja tööks hambaproteesi kabinetis, hambatehnilises laboratooriumis, samuti esitas 1983.a. kinnitatud ohutustehnika, töötervishoiu ja tuleohutuse eeskirja. Esitatud sisekorra aktid kinnitavad kohtu arvates asjaolu, et kostja ja tema õigsuseellased on hageja töötamise perioodil korduvalt korraldanud tööohutusalast tööd, seega ei saa kostjale ette heita täit hoolimatust tööohutusse. Sanitaarepidemioloogia jaam on kontrollinud 1985.a., 1987.a. kahjulike ainete olemasolu kostja õigsuseellase juures (lk 65, lk 71 - plaanilise kontrolli protokollid), kus ei tuvastatud kahjulikke ained. 1993.a. on tervisekaitsetalitus tuvastanud metüülmetakrülaadi sisalduse üle normi töötaja Seedri kohal (lk 77), samas
6. a. ei tuvastatud normide ületamist hageja töökohal (lk 78-81, lk 81 töötajate nimekiri, sh hageja). Kostja esitas nimekirja töötajaist, kellele tehti ka plii analüüs, kuid seal ei ole hageja nime, nimekirjad on ka hilisemast ajast (so mai, 95, mai 96 ja hiljem), kui hagejal oli tuvastatud kutsehaigus, ent sellest tingitud tervisehäirete üle ei ole hageja kurtnud, kuid nimetatud kinnitab tööandja hoolt töötajate tervise kontrollimisel. Kostja esitas kohtule ka 1987.a. tervisekontrolli akti (lk 94-95), millest nähtub, et hageja on olnud ka kontrollis (lk 95, akti VI osas kostja nimi) ja tal keelati tinaühenditega töötamine, lisaks on esitatud nimekiri töötajaist, kes ei olnud kontrollis 89.a. ja kus hageja nime ei olnud. Seega on kostja taganud hagejale tervisekontrolli. Samas kinnitab akt, et töötingimused on mõjunud töötajate tervisele, sest 1-l avastati kutsehaigus, terve rida inimesi saadeti ravile (3 statsionaari, 16 sanatoorsele ravile), 17 puhul oli vajalik puhkekodu või profülaktoorium, 7 töötajat tuli üle viia teisele tööle ja 6 kergemale tööle. Töötervisekaitsetalituse andmeil (kiri nr 86 16.03.05, lk 222) ületas 1983-1984 metüülmetakrülaadi ja tolmu hulk lubatud normi seoses sellega, et kolimise ajal ei töötanud ventilatsioon. Eeltoodust järeldub, et töökeskkonnal oli mõju töötajate tervisele, kuid pliiga ja tinaga töötamisest ei olnud mõju hageja esinevale kutsehaigusele. 7
7. Eelmainitud tööohutusalaste eeskirjade, aktidega on kostja tõendnaud, et ta on tööohutust korraldanud, kuid kuna hageja kutsehaigus tuleneb ülekoormustest lihastele ja töötamisest nahka ärritavatest ainetega, siis nimetatud aktide vastuvõtmine ja sellealane töökorraldus ei välista kostja vastutust hagejale põhjustatud kutsehaigusest tingitud kahju eest.
8. Kutsehaiguse tuvastamise käigus on kostja andnud selgitusi (vt Regionaalhaiglast väljanõutud hageja individuaalkaardist koopia ja selle lisad), et hageja töötas 8 h päevas, valas mudeleid, valmistas need ette, parandas, puhastas, peamine koormus oli labakäel (lk 220) ja et hageja on kokku puutunud pidevalt erinevate keemiliste materjalidega (lk 221), sj protakrüüliga, mis on põhjustanud hagejal dermatiiti. Tunnistaja A. N ütlustest nähtub, et hagejal tekkisid kätega probleemid kemikaalidega töötamisest, eriti kui nendega töötati paljaste kätega. Kummikindad saadi 95-97.a. Samas nähtub kostja poolt kohtule esitatud hageja enda seletuskirjast (lk 104) maist 1996, et hagejal tekkisid probleemid kätega 1,5 aastat tagasi kui ta töötas suures koguses protakrüüliga ja tegi proteesi parandusi. Veel nähtub seletusest, et hagejal olid kummikindad, ent ta ei saanud nendega töötada. Tunnistaja TM ütluste kohaselt käib töö, va keetmine, poleerimine, pressimine, käte abil. Ehkki tunnistaja ütlustest nähtub, et hambatehnikul oli erinevaid tööoperatsioone, oli töö siiski kätega. Tunnistaja ütluste kohaselt sundasendeid ei olnud, tuli ringi liikuda, ütluste kohaselt tulid kummikindad alles 80-ndatel aastatel kuigi neid ei jagunud esialgu piisavalt, olid kohmakad. Tunnistaja HM ütluste kohaselt toimus ka töötajate instruktaaž, ent tema ei osanud kinnitada, kas hagejale tehti instruktaaži, samuti kinnitas, et igaaastaselt käidi tervisekontrollis. Hinnates märgitud tunnistaja ütlusi omavahel koos hageja seletuskirjaga kostjale maist 1996 (lk 104-105) ilmneb, et hagejale oli antud kaitsevahendid töö tegemiseks (kummikindad), millega ta väidetavalt töötada ei saanud, ent ei selgu, miks ta nendega töötada ei saanud. Seega on märgitud hageja kirjaliku seletuse ning tunnistajate HM Ja TM ütlustega, sj hageja enda tunnistaja A. N ütlustega tõendatud, et hagejal olid tagatud terviskaitsevahendid - kindad- vältimaks käte kahjustumist protakrüüliga ja samas seda, et hageja neid kindaid siiski ei kasutanud.
9. Tunnistaja A. N ütluste kohaselt oli tehniku töö seotud ühetüübiliste liigustuste ja sundasenditega, mingit instruktaaži ei tehtud selle kohta, et töö võib mõjuda kätele ja õlgadele. Hinnates seega A. N ja TM ning HM ütlusi omavahel, leiab kohus, et hageja kui hambatehniku töö oli pidevalt töötamine kätega ja hoolimata sellest, et tuli liikuda, oli töö siiski ühetüübiliste liigutustega ja sundasenditega, masinad tegid vaid ära osa töid. Mingeid tõendeid selle kohta, et instruktaaž oleks olnud tööga seoses olevate sundasendite osas ja nende vältimiseks ja nende mõjust tervisele, ei ole kostja esitanud.
10. Kostja on esitanud kohtule töökohal toimuva ja perioodilise instruktaaži žurnaalid, samuti aktid töökoha kontrollimise kohta (ülalpool nimetatud), mis kinnitavad küll töökeskkonna selliste ohutegurite nagu tolmu ja kahjulike ainete mõõtmist õhust ja töötajate sellealast teavitamist, kuid jättis täiesti uurimata füsioloogilised ohutegurid mainitud tööga seoses olevate sundasendite osas selleks, et nende mõju tervisele vältida. Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määruse nr 214 lisas on tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine ning selle loetelu I („Tervistkahjustavad tööd” ) punktis 4 on loetletud füüsikaliste mõjurite tõttu tervist kahjustavad tööd ning p 4 alap 12 on sätestatud, et sellised tööd on peamiselt kämbla- ja õlavarrelihaste pingutustega. Kuna hageja töö hambatehnikuna oli just seotud selliste pingutustega, siis on tegemist tervistkahjustava tööga, kuid neid ohutegureid, st millist füüsilist pinget põhjustasid hambatehnikutele sundasendid ja sundliigutused, ei ole kostja kontrollinud ega võtnud midagi ette nende mõju vähendamiseks hageja tervisele. Seega eiras kostja Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja Tööinspektsiooni 07.09.1992 käskkirjaga nr 1 kinnitatud Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste 8 tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi II osa p-s 3 ja p 8 sätestatut ning mille järgi kohustus tööandja mõõtma töö tervisekahjulikkust, pidama arvestust töökohal töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite kohta, sj on p 8 järgi üheks tervistkahjustavaks mõjuriks raske ja pingeline töö. Samuti on kostja kohtu arvates rikkunud töökeskkonna kahjulike ja ohtlike mõjurite mõõtmise nõuet, mis tulenes töökaitseseaduse §st 7 lg
11. Kuivõrd asjas leidis tõendamist, et hageja töö oli seotud lokaalse lihaspingega, peamiselt käe- ja õlavarrelihaste pingutustega, siis vastavalt NSVL Tervishoiuministeeriumi 29.09.1989 käskkirjale nr 555 (kehtis Eesti Vabariigis kuni 18.06.2000 vastavalt EV sotsiaalministri 31.05.2000 määruse nr 40 §-st 4 lg 1), mille lisa 1 punkt 5 kohaselt pidi tööandja tagama töötajale, kelle töö on seotud lokaalse lihaspingega, eriti randme- ja õlavarrelihaste pingega, perioodilise arstliku kontrolli vähemalt üks kord kahe aasta jooksul 4 arsti osavõtul. Küll aga ei ole kostja taganud hagejale sellise kontrolli läbiviimist, sest mitte ühestki esitatud dokumendist sellese meditsiinilise kontrolli läbiviimist ei nähtu. Esitatud terviskaartidest, žurnaalidest selliste kontrollide tegemist ei nähtu. Ka ühestki ärakuulatud tunnistaja ütlustest sellise kontrolli tegemist ei nähtu. Õige on küll see, et kostja ei saa vastutada selle eest, mida arstid kontrollisid, ent kuivõrd tööohutuse tagamine, ohutegurite mõõtmine ja nende mõju kontrollimine töötaja tervisele ja ohu vähendamine on tööandja kohustus, siis on temal kohustus saata töötajad ka terviskontrolli selliste tervisehäirete kindlakstegemiseks, mis võivad tekkida lihaspingetest, kindlustamaks nende tervishäirete avastamist, võimalikku ravi ja ohutegurite vähendamist.
12. Lisaks leiab kohus, et käskkirja nr 555 lisa 1 punkt 1.2 järgi pidi tööandja tagada meditsiiniline kontrolli vähemalt üks kord ühe aasta jooksul kolme arsti poolt (terapeut, otolarüngoloog, nahaarst) selleks, et kontrollida portakrüüli mõju töötaja tervisele. Esitatud kontrolli aktid viitavad muude ainete kontrollile (plii, tina), kuid ei nähtu, et see oleks toimunud iga-aastaselt nahaarsti poolt nende ainete suhtes, millest on tingitud hagejal dermatiit. Sellise kontrolli tagamine võinuks tagada kutsehaiguse esimeste tunnuste väljaselgitamise ning haiguse ennetamise.
13. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja ei ole täitnud temal lasuvaid kohustusi ning selle tõttu sai võimalikuks hageja ülekoormushaiguse väljakujunemine ja kuivõrd nahaarsti kontrolli ei toimunud, saigi võimalikuks hageja haigestumine dermatiiti.
14. Vabariigi Valitsuse 20.10.1993 määrusega nr 324 kinnitatud „Ettevõttes töökaitsealase koolituse korraldamise juhendi” punkt 23 alap. 2 järgi pidi toimuma töökaitsealane juhendamine selliselt, et see pidi sisaldama ka tööprotsessi kahjulike mõjurite tutvustamist ja nende profülaktikat ning p 26 alapunkt 5, 6 järgi pidi töökaitsealane juhendamine sisaldama töökoha tervisekahjulike mõjurite tutvustamist ja töötervishoiu küsimuste käsitlemist. Kostja on esitanud juhendamise päevikud (žurnaalid), kuid ainult ühel korral on hageja tutvunud 03.01.1994 kinnitatud „Ohutustehnika eeskirjaga ortopeedia hambatehnikutele“, kuid see ei sisalda töötervishoiualaseid juhendeid. Kohtu arvates on kostja seega rikkunud ka tollase ENSV TööK § 153 lõike 1 nõuet, mille kohaselt oli tööandja (ettevõte) kohustatud instrueerima töötajaid ka töötervishoiu eeskirjadest, samuti TööK § 147 lg 1, 2 ja 3 tulenevaid nõudeid, mille järgi peab tööandja tagama tervislikud ja ohutud töötingimused, mis väldiksid töötajate haigestumise kutsehaigustesse, samuti TLS § 49 p 4 tulenevat nõuet, mille kohaselt peab tööandja kindlustama ohutud töötingimused, samuti Töökaitseseaduse § 5 lg 2 punktis 1 nõuet selle kohta, et tööandja on kohustatud tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele. Märgitud õigusnormide eesmärgiks on tagada ja kohustada tööandjat käituma sellisel viisil, et tagada tema töökeskkonna ohutus vältimaks töötaja haigestumist ja selle läbi tervisekahju ning sissetuleku kaotust. 9
15. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud, hagejal tekkinud terviskahju on otseses seoses kostjapoolsete kohustuste täitmata jätmisega ja seega on hagejal tekkinud kutsehaigusest, st terviskahjust varaline kahju, mis seisneb sissetulekute vähenemises ja tekkinud kulutustes. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejal tekkinud kahjus süüdi ja vastutab seega tekitatud kahju eest.
16. Kostja väitis, et hageja ei tarvitanud kummikindaid, mistõttu on ta ise ka osaliselt vastutav tekkinud kutsehaiguses - dermatiidis. Kohus nõustub kostjaga. Ülalpool tuvastas kohus, et hageja enda selgituste kohaselt, so siis kui tal 1,5 aastat enne seletuse andmist (1996 mais) ilmnesid nahaprobleemid, olid tal kummikindad ehkki ta neid ei kasutanud. Kummikindad anti juba 80- ndatel aastatel, kuid neid ei kasutatud, sest olid ebamugavad (tunnistaja TMütlus). Hageja on töötanud väga kaua (pea 30 aastat) hambatehnikuna, sj brigadiri tööd tehes tegi ta ka hambatehniku tööd ning kui kummikindad tulid 80-ndatel ja töötaja, antud juhul hageja, ei soovinud neid kasutada, siis leiab kohus, et hageja kui kannatanu on ka ise süüdi temal tekkinud kutsehaiguses, so dermatiidi tekkimises. Seda tuleb vaadelda kui kannatanu enda rasket ettevaatamatust endale kahju tekitamises ja

§ 462lg 1 alusel saab selle tõttu väljamõistmisele kuuluvat kahjuhüvitist vähendada.

Arvestades seda, et hagejal on kutsehaigus, so nii ülekoormushaigus kui ka dermatiit, mille viimase kujunemises on ta ka ise osaliselt süüdi, siis saab rääkida hüvitise vähendamisest kõike kokku arvestades 10%. 32.

§ 463

lg 1 alusel on terviskahjustusest tingitud kahju see, millisest osast sissetulekust jääb töötaja ilma seoses töövõime kaotusega. Hageja töövõimekaotus oli 30%, seega ei saa rääkida tema töötasu 100%- lisest kaotusest ehkki hageja ei ole tööd saanud, vaid 30% -lisest kaotusest seoses töövõimetusega. Samas nõustub kohus sellega, et kahju arvestamisel tuleb arvesse võtta see sissetulek, mida ta sai töötades mahavõetavate proteeside hambatehnikuna, kuna selleks oli tal aastatepikkune kogemus, seda tööd tegi ta siis, kui tal avastati ja tehti kindlaks kutsehaigus. Eeltoodud põhjusel ei ole õige, et arvestada tuleks vaid administraatori palka. Nimetatu ei oleks kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgita. Tervise tõttu ei saanud hageja jätkata oma senist erialast tööd ja tegi seetõttu administraatori tööd. Kui hageja poleks haigestunud, jätkanuks ta tööd hambatehnikuna.

1. Vaidlust ei olnud selles, et hageja tegi kostja juures hambatehniku tööd alates 01.01.1966 kuni 07.06.1995 ehk 29 aastat ja 6 kuud ehk 354 kuud, ehk kokku töötas hageja hambatehnikuna tervistkahjustavates oludes 384 kuud (13 +13 +4 +354 = 384) ja sellest kostja arvele langeb sellest ajast 92,19 % (354 : 384 = 0,921875), kuna osaliselt töötas hageja hambatehnikuna teiste isikute juures. Eestis oleks kostja vastutuse osas 92,19 %.
2. Vaidlust pole selles, et mahavõetavaid proteese tegevate hambatehnikute keskmine palk oli:
3. aastal - 12 306 krooni kuus;
4. aastal - 18 158 krooni kuus. Kohus nõustub hagejaga, et kuna
5. aasta keskmiste palkade kohta andmed puuduvad, siis tuleb eeldada, et käesoleva aasta keskmised töötasud olnud vähemalt
6. aasta tasemel.
7. Hageja igakuine kahju saamata jäänud sissetuleku osa on olnud
8. aastal vastavalt 12 306*30%, so 3691,80 krooni kuus,
9. aastal vastavalt 18 158*30% krooni, so 5447,40 krooni kuus ja
10. aastal jätkuvalt 18 158*30%, so 5447,40 krooni kuus, millest järgnevalt tuleb arvestada kostja osa 92,19%.
11. Arvestus on seega järgmine: 2006.a. on kaotatud sissetuleku osa kuus 3403,10 krooni, 2007.a. ja 2008.a vastavalt 5021,41 krooni.
12. Seega lasub kostjal kohustus maksta igakuist hüvitist järgmistes summades: 10 2006 juuli – detsember 2006 (incl) kokku 20418,60 krooni ajavahemikul 08.06.06 (tööleping lõpetati 07.06.06) - 30.06.2006 ehk 16 tööpäeva eest vastavalt 2592,83 krooni (3403,10:21 tööpäevaga *16 tööpäeva), jaanuar – detsember 2007 (incl.) kokku 60256,62 krooni, jaanuarist kuni septembrini 2008 (incl.) 45192,69 krooni.
13. Seega ajaperioodi 08.06.2006 – 30.09.2008 eest on ühekordne hüvitis 128460,74 krooni, millest tuleb maha arvata kannatanu osa 10%, mis teeb vastavalt 115614,66 krooni (128460,74*10%, 128460,74-12846,074=115614,66).
14. Edaspidiselt, so alates 01.10.2008 tuleb kostjalt välja mõista igakuine hüvitis vastavalt hageja osa vähendades 10% ulatuses, seega igakuiselt 4519,26 (10% 5021,41-st, 5021,41-502,14) krooni.
15. Hageja palus välja mõista ka lisakuludena 642 krooni.

§ 463lg 1 alusel tuleb hüvitada kannatanule tervisekahjustustest tingitud kulutused.

Hageja on tõendanud kohtule esitatud apteekide ja tšekkidega märgitud ravimkulutuste tegemist, seega on põhjendatud ka märgitud kulude väljamõistmine kostjalt, sj tuleb väljamõistetavate kulutuste hüvitise osa vähendada 10% tulenevalt hageja enda osast tekkinud tervisekahjus. Eeltoodu alusel tuleb kostjal hagejale hüvitada kulutused vastavalt 577,80 krooni.

1. Mis puutub hageja nõudesse osas, et kohustada kostjat indekseerima märgitud hüvitist, siis nõustub kohus kostjaga, et Vabariigi Valitsuse määruse 172 10.06.92 p 1 järgi indekseeritakse hüvist, kui see on määratud enne 1999.a. Seega puudub alus kohustada kostjat väljamõistetud hüvitist indekseerima. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulude võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, jätab kohus mõlema menetlusosalise menetluskulud tema enda kanda. Kostja kanda jääb hagi rahuldatud osalt tasumisele kuuluv riigilõiv kostja kanda, kuna hageja oli lõivu tasumisest vabastatud. Kohtunik 11