← Eesti

3-05-1394/107

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 9. jaanuar 2009, Tallinn Haldusasja numbe

§ 18

lg 1, mis keelas ja keelab kuni vara tagastamise küsimuse otsustamiseni muuta vara omandivormi. Eesti riik RE Eesti Erastamisettevõte näol ei olnud hoolas erastatavale varale tagastusnõuete olemasolu välja selgitamisel. Tallinna Linnavarade Ametile saadeti märtsis 1993 kaks järelepärimist selle kohta, kas Xxxxxxxx xx x asuvate RAS Suva hoonete kohta on esitatud restitutsiooninõuded, kuid saanud sealt ebamäärased vastused enam midagi täiendavalt ei kontrollitud. Tallinna linn rikkus samuti hoolsuskohustust, kuna ei teatanud Erastamisettevõte 10.

  1. ja 12.03.1993 kirjadele vastuseks, et A. Lerenman on esitanud Xxxxxxxx xx x asuvate hoonete tagastamise/kompenseerimise avalduse. Eesti Vabariik vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt pole riik kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, puudub põhjuslik seos riigi tegevuse ja tekkinud kahju vahel ning riigi süü kaebajale kahju tekkimises. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (Kord) p 30 kohaselt sai taotleja muuta vara kompenseerimise taotlust tagastamise taotluseks kuni 27.12.
  2. Muudatus, mis lubas õigustatud subjektil muuta kompenseerimise taotlust tagastamise taotluseks kuni vara kompenseerimise/tagastamise otsuse vastuvõtmiseni, kehtestati Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega. RAS Suva aktsiate erastamine kuulutati välja 09.11.
  3. Vastavalt EV Ülemnõukogu 13.08.1992 otsusega kehtestatud „Riigi- ja munitsipaalvara 2

(14)3-05-1394 erastamise tingimused ja kord“ punktile 11 ei tohtinud pärast erastatavate objektide nimekirja kandmist vähendada erastamisele kuuluvat vara ega muuta põhivara koostist. Alles Vabariigi Valitsuse 10.03.1993 määrusega nr 63 „Üle 600 000 kroonise bilansimaksumusega vara erastamise kohta“ nähti ette, et erastatava vara hulka kuuluv õigusvastaselt võõrandatud vara erastatakse, kui omandireformi õigustatud subjekt ei nõua selle vara tagastamist või on tagastamise nõudest loobunud. 31.05.1993 erastamislepinguga müüdi RAS Suva aktsiad, mitte vara. AS Sukktokk omandas RAS Suva vara Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirja alusel. Erastamisleping ei muutnud vara omandivormi ega olnud vastuolus

§ 18lõikega 1.

Tallinna Linnakohtu 31.01.2005 otsusega (jõustus Riigikohtu 19.10.2005 määrusega) tuvastati, et 31.05.1993 leping sõlmiti kooskõlas tol ajal kehtinud seadustega ning puuduvad alused lepingu tühisuse tunnustamiseks. Lepingu ettevalmistamisel esitas Erastamisettevõte 10.03. ja 12.03.1993 järelepärimised Tallinna Linnavarade Ametile restitutsiooninõuete olemasolu kohta kõigi RAS Suva kasutuses olnud varade suhtes, sealhulgas ka Xxxxxxxx xx x asuvate hoonete kohta. Amet vastas järelepärimistele 17.03.1993 ega viidanud Xxxxxxxx xx x osas esitatud vara tagastamise/kompenseerimise avalduse olemasolule. Riik on RAS Suva aktsiate erastamislepingut sõlmides toiminud kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja järginud avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust. Erastamisleping sõlmiti alles siis, kui Ameti vastusest selgus, et restitutsiooninõudeid pole esitatud. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Täidetud pole linna vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ning puudub alus solidaarse vastutuse kohaldamiseks.

§ 18lg 1 ei kuulu kohaldamisele.

31.05.1993 erastamislepingu sõlmimise ajal ei olnud Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asuv vara omandireformi objektiks. Hooned loeti omandireformi objektiks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.06.1993 otsusega ja krunt 14.01.1994 otsusega. Erastamislepingu objektiks olid RAS Suva aktsiad, mitte vara. Lepinguga ei muudetud Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asuva RAS Suva vara omandiõigust. Põhjendatud pole kaebaja väide, et õigusvastane oli Ameti 17.03.1993 vastus Erastamisettevõtte 12.03.1993 järelepärimisele. Viidatud kirjas palus Erastamisettevõte teatada restitutsiooninõuetest muuhulgas RAS Suva xxxxxxxx x tootmishooned, ehitamise aasta 1919-1925 kohta. Vastuseks edastas Amet registri väljatrüki mitme küsitud objekti kohta, mille hulgas aadressil Xxxxxxxx xx x asuvat objekti polnud. Vastuse koostamise ajal ei eksisteerinud Tallinna linnas hoonet, mille põhiline või täispikk aadress oleks olnud Xxxxxxxx xx x. Kõnealused tootmishooned asusid aadressil Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x. Hooneregistri registreerimiskaardi ja korterite kaardi täitmise juhendi osa 2 p 6 alusel sai hoonete põhiaadressiks pidada Xxxxx xxx x. Seetõttu ei pidanud olema Ametil andmeid Erastamisettevõte kirjades küsitud Xxxxxxxx xx x asuvate tootmishoonete kohta. Alusetu on kaebaja seisukoht, et Tallinna linn oli hooletu talle pandud ülesannete täitmisel. Erastamisettevõtte tegevuses ilmnenud puuduste omistamine Tallinna linnale on põhjendamatu. Erastamisprotsesside juhtimiseks loodud isik pidi olema suuteline küsima talle vajalikud andmed korrektsel viisil ja selgitama eelnevalt välja küsitava vara õige aadressi. Erastamisettevõtte kirjadest sai järeldada, et soovitakse saada andmeid vara tagastamise, mitte kompenseerimise taotluste kohta. Erastamisettevõttele vastuskirja koostamise ajal 17.03.1993 ei olnud A. Lerenman esitanud vara tagastamise taotlust. Seetõttu oli Ameti poolt Erastamisettevõttele edastatud vastus korrektne ja faktiliste asjaoludega kooskõlas. Olenemata Ameti 17.03.1993 kirja sisust puudub kaebajal õigus nõuda kahju hüvitamist Tallinna linnalt, sest puudub põhjuslik seos kaebaja väidetava kahju ja linna väidetava õigusvastase tegevuse vahel. Viidatud kiri oli informatiivne ning erastamisleping oleks 3

(14)3-05-1394 sõlmitud ka siis, kui Erastamisettevõttele oleks teatatud Xxxxxxxx xx x asuva vara kompenseerimise taotluse esitamisest. A. Lerenman esitas 03.10.1991 aga just nimelt vara kompenseerimise, mitte tagastamise avalduse. Sõna kompenseerimist on küll läbi kriipsutatud ja kirjutatud peale teise käekirja ja kirjutusvahendiga tagastamist, kuid parandus on õiendamata nii kuupäeva kui ka paranduse teinud isiku osas. Viidatud ajal kehtinud õigusaktid võimaldasid tahteavaldust küll muuta, kuid seda kompenseerimise/tagastamise taotluse esitanud isiku enda kirjaliku avalduse alusel ja õigusaktides sätestatud tähtajal. Tuvastamata on A. Lerenmani poolt sellise kirjaliku avalduse esitamine ja tema tähtaegselt avaldatud tahe asendada vara kompenseerimine vara tagastamisega. Seetõttu ei oma tähendust kaebaja väide selle kohta, et haldusasjas nr 3118/2001 olevate materjalide kohaselt tegi 03.10.1991 avaldusele kõnealuse muudatuse Ameti tolleaegne töötaja E. Lauk. Puudub Tallinna linna süüline tegevus kaebajale kahju tekkimises. Tallinna Linnavarade Ametil oli olemas A. Lerenmani avalduse alusel koostatud vara tagastamise toimik, kuid see oli paigutatud aadressi Xxxxx xxx x järgi. Xxxxxxxx xx x järgi toimikut ei peetud. Seetõttu ei pidanud olema ega olnud Ametil informatsiooni Erastamisettevõtte küsitud Xxxxxxxx xx x objekti kohta. Korrast ei tulenenud, et Ametil oli kohustus pidada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise/kompenseerimise avalduste registreerimise kaarte nii põhitänava (milleks oli käesoleval juhul Xxxxx xxx
  1. x)kui ka kõrvaltänava (so antud juhul Xxxxxxxx xx
  2. x)järgi. Alusetu on ega tugine seadusele kaebaja seisukoht, et Erastamisettevõttelt järelepärimise saamisel oleks Amet pidanud kontrollima tagastamise/kompenseerimise avalduse olemasolu ka vara omaniku, so RAS Suva järgi. Korrast tulenes, et iga avalduse kohta tuli avada avalduse registreerimise kaart ja vähemalt üks vara registreerimise kaart (vähemalt üks vara registreerimise kaart põhjusel, et ühes avalduses võis isik taotleda mitme vara tagastamist/kompenseerimist), kuid Korrast ei tulenenud veel ühe registri pidamine kujul, mille organiseerivaks tunnuseks oleks olnud vara omaniku nimi (nt käesoleval juhul RAS Suva). Arvestades, et registrit peeti mitte arvutites, vaid registreerimiskaartidel, mida oli kokku tuhandeid, ei saanud ega pidanudki Linnavarade Amet olema võimeline leidma kõrvaltänava aadressi alusel vara kohta omandireformi käigus esitatud avaldusi või vara registreerimise toimikuid. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et lähtuvalt kahju täieliku hüvitamise põhimõttest tuleb talle hüvitada Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asuvate hoonete turuväärus koos maaga. 2005. aastal esitatud kaebuses taotleti kahjuhüvitist vaid tagastamata hooneosa eest. Erastamise tõttu maa tagastamise võimatusest sai kaebaja teada detsembris 1995 ning seega aegus maa tagastamise võimatusest tuleneva väidetava kahju hüvitamise nõue hiljemalt 31.12.2005. Kaebaja esitas vastava taotluse augustis 2007 ning tema seisukoht, et hoonete hüvitamise taotluse esitamisega saab lugeda hõlmatuks taotluse esitamist ka maa osas, pole põhjendatud. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse ning mõistis Eesti Vabariigilt (Rahandusministeeriumi kaudu) ja Tallinna linnalt (Tallinna Linnavalitsuse kaudu) solidaarselt kaebaja kasuks välja 13 277 557 kr tekitatud kahju hüvitamiseks ja 425 466,72 kr (riigilõiv + ekspertiisikulud) menetluskulude katteks. Kohtuotsuse põhjendused. Kaebaja väidetud kahju tekitamine leidis aset enne riigivastutuse seaduse jõustumist, mistõttu kuuluvad kahju hüvitamise nõude lahendamisel kohaldamisele Eesti NSV tsiviilkoodeksi sätted (so §-d 448-450) ja kahju hüvitamise üldised põhimõtted. Kahjunõude rahuldamiseks peab tuvastama kahju olemasolu, kahju tekitanu teo õigusvastasuse, tekkinud kahju ja kahju tekitanu teo vahelise põhjusliku seose ning kahju tekitanu süü. TsK § 448 lg 2 järgi kahjutekitaja süüd eeldatakse ja selle puudumise peab 4
(14)3-05-1394 tõendama kahjutekitaja. Asjas tuleb kontrollida ka seda, kas

§ 18lõikest 2 tuleneb Eesti Vabariigi süüta vastutus.

Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas A. Lerenman, kelle pärijaks on kaebaja O. Lerenman, 03.10.1991 Tallinna Linnavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kohta, milles palus kompenseerida muuhulgas vabrikuhooned Tallinnas, Xxxxxxxx x/ Xxxxxxxxxxx x. Avalduses, selle lisaks olevas vara koosseisu andmete tabelis ja avalduse registreerimiskaardil on dateerimata parandused selle kohta, et vara kompenseerimise asemel taotletakse vara tagastamist. Varasemates kohtuvaidlustes ja ka käesolevas asjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik üheselt tuvastada, millal tehti muudatused avaldusel ja registreerimiskaardil. Kaebuses viidatud 31.05.1993 erastamislepingu kehtivus/tühisus ei ole käesoleva vaidluse esemeks ning lepingule tuleb anda õiguslik hinnang vaid sellest aspektist, kas vara võis 31.05.1993 erastada või mitte, arvestades, et erastatud ettevõtte koosseisus olnud varale oli omandireformi õigustatud subjekt esitanud kompenseerimise taotluse, mida on hiljem muudetud tagastamise taotluseks. Vara erastamise aluseks oli 13.12.1990 vastu võetud ja 01.01.1991 jõustunud EV Ülemnõukogu seadus Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta, mida muudeti 21.05.

  1. Viidatud seaduse § 1 lg 3 (redaktsioonis, mis kehtis erastamise väljakuulutamise ja erastamislepingu sõlmimise ajal) nägi ette, et vara erastatakse, kui õigustatud subjekt ei nõua vara tagastamist või on kirjalikult teatanud esitatud tagastamisnõudest loobumisest. Vabariigi Valitsuse 10.03.1993 määruse nr 63 punktiga 3 sätestati, et erastatava vara hulka kuuluv õigusvastaselt võõrandatud vara erastatakse, kui omandireformi õigustatud subjekt ei nõua selle vara tagastamist või on tagastamisnõudest loobunud ning oma loobumisest kirjalikult teatanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikule komisjonile, kellele ta on esitanud vara tagastamise taotluse, ja erastamise korraldajale. Nähtuvalt Erastamisettevõtte 10.03.1993 kirjast Tallinna Linnavarade Ametile kontrollis erastamise korraldaja vara tagastamise ja kompenseerimise taotluste olemasolu ning viitas määruse nr 63 punktile
  2. Eeltoodu alusel ei vasta tõele vastustaja Eesti Vabariigi väide, et erastatava vara koosseisu ei saanud pärast konkursi väljakuulutamist muuta. Vastasel korral oleks Erastamisettevõte küsinud linnalt andmeid restitutsioonitaotluste kohta enne konkursi väljakuulutamist (09.11.1992) ja puudunuks vajadus 10.03 ja 12.03.1993 järelepärimiste tegemiseks. Seega võis õigusvastaselt võõrandatud vara erastada juhul, kui õigustatud subjekt ei nõudnud vara tagastamist või oli kirjalikult teatanud esitatud tagastamisnõudest loobumisest. Vara kompenseerimise taotlus ei takistanud vara erastamist eespoolnimetatud Ülemnõukogu seaduse alusel, kuid samas tuli arvestada sellega, et õigustatud subjektil on õigus oma tahet muuta. Korra p 30 redaktsioonis, mis jõustus 05.02.1993 ja kehtis erastamislepingu sõlmimise ajal, võimaldas taotlejal oma avalduses väljendatud tahet (vara kompenseerimine/tagastamine/maa asendamine) muuta kuni vara tagastamise või kompenseerimise otsuse vastuvõtmiseni. Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrusega nr 487 kehtestati täiendavalt, et õigustatud subjektil on õigus avalduses märgitud soovi muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist, ning õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne määruse nr 487 kehtestamist, on õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni 01.03.
  3. Kõnealune erastamisleping sõlmiti 31.05.1993, so enne kohaliku komisjoni otsuse tegemist ja ajal, mil õigustatud subjektil oli õigus avalduses märgitud soovi muuta. Riigikohus on 06.12.2004 otsuse nr 3-3-1-52-04 punktis 15 leidnud, et oluline ei ole see, kas A. Lerenman esitas algselt avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks või tagastamiseks, vaid see, mis ajani oli õigustatud subjektil võimalik oma avaldust muuta; 5

(14)3-05-1394 samuti pole oluline, kas A. Lerenman muutis oma tahet enne erastamislepingu sõlmimist, vaid oluline on, kas ta muutis oma tahet enne 01.03.
  1. Vastustajad ei tõendanud, et A. Lerenman muutis taotlust pärast 01.03.
  2. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK linnakomisjon, kellel pidi olema kõige parem ülevaade esitatud avaldustest ja tahteavalduste muutmise aegadest, on oma tegevusega tunnistanud tagastamisnõude olemasolu ja otsustanud vara tagastada. Seega tuleb eeldada, et õigustatud subjekt on oma tahteavaldust muutnud seaduses lubatud tähtaja jooksul. Erastamislepingu sõlmimine ei olnud lubatav ka viidatud 13.12.1990 seaduse § 1 lg 3 koostoime tõttu

§ 18

lõikega 1 (kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis), mis nägi ette, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ja teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti; seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Kuni erastamislepingu sõlmimiseni kuulus RAS Suva kasutuses olnud Xxxxx xxx x/ Xxxxxxxx xx x asuv vara riigile. Erastamislepingu sõlmimise ja täitmise tulemusena sai vara omanikuks eraõiguslik juriidiline isik – AS Sukktokk (Suva), seega muutus vara omandivorm. Erastamisleping hõlmas mitte ainult RAS Suva aktsiate müüki, vaid oli oma tegeliku majandusliku ja juriidilise sisu poolest, arvestades toonast õigusruumi, suunatud ka riigile kuulunud ja RAS Suva kasutuses olnud vara, sh Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asuva vara võõrandamisele. Lepingu lisas on märgitud ettevõtte varade hulka kuuluvaks tööstushoone asukohaga Xxxxxxxx xx x. Seega oli tegemist varaga, mida õigustatud subjekt taotles tagasi. Tuginedes nimetatud erastamislepingule, lõpetati Majandusministeeriumi 15.06.1993 käskkirjaga nr 143 RAS Suva kui riikliku ettevõtte tegevus ja kohustati RAS Suva tegevdirektorit andma RAS Suva varad 01.06.1993 bilansi seisuga üle AS-le Sukktokk. RAS Suva varad (sh Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x tööstushoone) anti AS-le Sukktokk üle 30.06.1993 koostatud üleandmise-vastuvõtmise akti alusel. Tegemist oli ühe eesmärgi nimel läbi viidud ühtse menetlusega. Kuna A. Lerenman oli oma esialgset tahteavaldust vara kompenseerimiseks muutnud ning soovis vara tagastamist, või oli tal veel aega tahteavalduse muutmiseks, siis ei tohtinud Eesti Vabariik 31.05.1993 erastamislepingut sõlmida ja vara AS-le Suva erastada. Tagastamisnõudest loobumisest polnud õigustatud subjekt teatanud. Riigikohus on mitmetes lahendites (nt 26.09.2006 otsuse nr 3-2-1-53-06 p 11, 03.10. 2006 otsuse nr 3-2-1-78-06 p 13) märkinud, et põhjusliku seose kindlakstegemisel kannatanul tekkinud kahju ja selle tekitanud teo vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks tuleb kasutada nn elimineerimise meetodit ning põhjuslik seos on olemas, kui ilma kostjale (vastustajale) etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud. Viidatud testile tuginevalt on alust väita, et kui erastamislepingut poleks sõlmitud, poleks AS-le Sukktokk vara üle antud ning poleks tekkinud olukorda, mille tuvastas Riigikohus kaebaja viidatud 06.12.2004 otsuses nr 3-3-1-52-04 (AS-l Suva oli mõistlik eeldada, et avalik võim tegutseb koordineeritult ja tagab AS Suva õiguste, sh omandiõiguse kaitse; AS-l Suva võis tekkida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest veendumus, et kui avalik võim lubas vara tasu eest erastada, siis ei saa avalik võim AS-lt Suva sõnamurdlikult nõuda sama vara tagastamist omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikule/tema pärijale). Erastamislepingu sõlmimise ja õigustatud subjektile tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos, kuna see tõi kaasa õigustatud subjektile vara (nii ehitiste kui ka maa, mis kinnistati 06.09.2001) tagastamise võimatuse. Kaebajale tekkinud kahju on samuti põhjuslikus seoses hoolsuskohustuse rikkumisega Tallinna Linnavalitsuse poolt. Kui Tallinna linna ametiasutus oleks Erastamisettevõte 10.03.1993 ja 12.03.1993 kirjade alusel kontrollinud piisavalt hoolikalt nõude olemasolu 6

(14)3-05-1394 Xxxxx xxx x/ Xxxxxxxx xx x asunud RAS Suva hoonete kohta, oleks ilmnenud sellekohase nõude esitamine õigustatud subjekti poolt. Kui Erastamisettevõtet oleks tagastamisnõude olemasolust teavitatud, poleks erastamislepingut 31.05.1993 sõlmitud ja kahju oleks jäänud kaebajale tekkimata. Linnavalitsuse väide, et tagastamistaotluse ilmnemine poleks takistanud erastamislepingu sõlmimist, on paljasõnaline ja ebaõige. Seadus keelas sellise vara erastamist ning Erastamisettevõtte poolt järelepärimiste tegemine näitab, et küsitud ja laekunud info oli aluseks otsuste tegemisel erastamisprotsessis. Tulenevalt TsK § 448 lg-st 2 peavad vastustajad tõendama süü puudumist. Vastustajad seda tõendanud pole. Hooned võivad olla erinevate või topeltaadressidega, mis võivad aastakümnete jooksul korduvalt muutuda. Ametlik aadress oli kantud hooneregistrisse. Erastamisettevõte oleks pidanud enne erastamislepingu sõlmimist selgitama välja RAS Suva varade (eelkõige hoonete) õige ehk kehtiva täisaadressi, vajaduse korral hooneregistri andmete põhjal, ja esitama järelepärimise Tallinna linnale lähtuvalt registrijärgsest aadressist. Järelepärimised esitati aga ilmselt ettevõtte raamatupidamisdokumentides kajastatud aadressi järgi. Erastamise korraldajale, kellel lasus kohustus mitte erastada varasid, mida võidakse taotleda omandireformi käigus tagasi, ei saanud olla teadmata, et tänavate nimetusi ja aadresse on Tallinnas korduvalt muudetud ja seetõttu ei pruugi RAS Suva raamatupidamises kajastuda varade õige aadress. Seda enam, et AB Heta vandeadvokaat Simon Levin on vara tagastamise toimiku II kd lk 130-131 nähtuvalt juba 17.12.1992 saatnud Erastamisettevõttele kirja, milles juhtis tähelepanu sellele, et RAS Suva erastatav vara on kandnud erinevaid nimetusi ja aadresse ning olemas võivad olla õigustatud subjektid, keda pole informeeritud vara erastamisest. Pärast erastamislepingu sõlmimist on Erastamisettevõte 23.07.1993 kirjaga palunud Linnavarade Ametilt võimalikult täpset informatsiooni RAS Suva varadele (Xxxxxxxx xx x ja Xxxxx xx xx) esitatud restitutsiooninõuete kohta, ning märkinud kirjas, et Linnavarade Ameti 17.03.1993 kirjas antud informatsioon nagu puuduksid restitutsiooninõuded Xxxxxxxx xx x asuva vara suhtes, oli ebatäielik. Viidatust nähtub, et teave RAS Suva varade suhtes esitatud kompenseerimise/tagastamise nõuete kohta oli Erastamisettevõttel olemas vähemalt vahetult pärast vara üleandmist. Seega oli vastava teabe saamine võimalik ka muudest allikatest. Erastamisettevõte ei võtnud midagi ette tehtud vea parandamiseks ega vara säilitamiseks sellisena, et seda saaks vajaduse korral tagastada omandireformi õigustatud subjektile. Toimunud kujul järelepärimiste saatmine enne erastamislepingu sõlmimist ei välista Eesti Vabariigi süüd, kuna erastamise korraldaja ei selgitanud välja RAS Suva varade õiget (täielikku, kehtivat) aadressi ja küsis andmeid restitutsiooninõuete kohta ebatäpse aadressi järgi.

§ 18lg 2 ei kuulu antud asjas kohaldamisele.

Sättes peetakse silmas vastutust vara füüsilise säilimise ehk selle seisukorra ja väärtuse mittevähenemise eest, mitte vara käsutustehingute lubatavust ja tagajärgi. Erastamisettevõtte poolt andmete küsimine ebatäpse aadressi järgi ei välista ka Tallinna linna süüd. Õigustatud subjekti 03.10.1991 avalduses oli õigusvastaselt võõrandatud vara asukohaks märgitud Xxxxxxxx xx x, endine Xxxxxxxxxxx xxx x. Ka vara registreerimise kaardil on vara endiseks asukohaks märgitud Xxxxxxxx x/Xxxxxxxxxxx x (hilisem Xxxxx xxx). Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo majavalduste registri ja inventariseerimise toimiku andmete kohaselt oli natsionaliseeritud vabriku Punane Koit, endine vabrik Rauaniit aadressiks Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x. 12.03.1993 kirjas Ametile küsis Erastamisettevõte andmeid restitutsiooninõuete kohta muuhulgas Xxxxxxxx xx x asuvale tööstushoonele. 17.03.1993 vastuses teatas Linnavarade Amet, et edastab kogu materjali, mis neil oli 15.03.1993 seisuga võimalik Erastamisettevõtte kirjas sisalduvate andmete põhjal leida. Kirjale lisati koopiad kuuest vara registreerimise kaardist, mille 7

(14)3-05-1394 hulgas polnud koopiat vara endise asukohaga Xxxxxxxx xx x/Xxxxxxxxxxx xxx x registreerimise kaardist. Erastamisettevõtte 10.03.1993 kirjas nr 65/6-23 nõuti teavet kõigi RAS Suva varade osas esitatud restitutsiooninõuete kohta. Nõuded vara registreerimise kaardi täitmisele nägid ette, et kaardil tuleb muuhulgas näidata andmed vara valdaja kohta. Seega oleks pidanud Amet kontrollima restitutsiooninõuete olemasolu ka vara valdaja järgi. Vara tagastamise toimikus olevatest materjalidest nähtuvalt koostati kõnealuse vara kohta registreerimiskaart alles 18.05.
  1. Tallinna linn pidas toimikut ainult Xxxxx xxx x aadressi järgi ning õigeid andmeid restitutsiooninõude olemasolu kohta Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asuva vara suhtes välja ei selgitatud. Pole selge, mille alusel Tallinna linn restitutsiooninõude olemasolu kohta Erastamisettevõttele vastamisel üldse kontrollis, kuna vara registreerimiskaarti polnud selleks ajaks veel olemas, avalduse registreerimiskaardil oli aga taotletava vara aadressiks märgitud Xxxxxxxx xx x, mis oli RAS Suva hoonete aadressiks märgitud ka Erastamisettevõte 12.03.1993 kirjas. Vaatamata avalduste suurele hulgale oli iseenesest võimalik pidada kartoteeke viisil, mis võimaldasid kontrollida restitutsiooninõuete olemasolu. Põhjendatud pole Tallinna linna väide selle kohta, et Erastamisettevõtte 12.03.1993 kirjas küsiti teavet restitutsiooninõuete kohta, mille all tuli mõista üksnes tagastamistaotlusi. 10.03.1993 kirjas palus Erastamisettevõte teavet subjektiotsuse olemasolu kohta, samuti seda, kas taotletakse vara tagastamist või kompenseerimist. Seega pidanuks Tallinna linn esitama Erastamisettevõttele andmed ka kompenseerimise taotluste kohta. Seda seisukohta kinnitab asjaolu, et Amet teavitas Erastamisettevõtet Xxxxx xx xx hoonetele esitatud kompenseerimistaotlusest. Samuti oleks pidanud Tallinna linn arvestama õigusliku regulatsiooniga, mis võimaldas õigustatud subjektil oma tahet muuta. TsK § 448 kohaselt tuleb tekitatud kahju hüvitada täies ulatuses. Kahju täieliku hüvitamise põhimõttest lähtuvalt tuleb kaebajale hüvitada Xxxxx xxx x/ Xxxxxxxx xx x asuvate hoonete turuväärtus koos maaga, lähtudes õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud mõttelise osa suurusest ning vara turuväärtusest kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kaotatud vara kompenseerimiseks samaväärse hoone soetamine ei ole mõeldav ilma hoone juurde kuuluva maa ostmiseta. Tallinna linna seisukohad ja arutlused kahjunõude aegumisest maa hüvitamist puudutavas osas on väärad ning seda muuhulgas ka põhjusel, et maa mittetagastamise korraldus anti alles aastal
  2. Vastavalt AS Ristart Ltd Kinnisvarabüroo 05.02.2001 eksperthinnangule (mida vaidlustatud pole) oleks tulnud tagastada õigustatud subjektile mõttelise osana 469/1000 (46,9%) Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asuvatest ehitistest. Samas mõttelises osas oleks kuulunud tagastamisele ka maa. Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ eksperthinnangu (ekspertiis määratud Tallinna Halduskohtu 28.02.2007 määrusega) kohaselt on õigustatud subjektile tagastamata jäänud maa ja ehitiste mõttelise osa turuväärtus 16 039 800 kr. Tagastamisele mittekuuluva vara eest on kaebajale määratud kompensatsioon 2 762 243 kr, mis tuleb hüvitamisele kuuluvast summast maha arvata. Õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa mittetagastamisega tekitatud kahju suuruseks on seega 13 277 557 kr. Kahjuhüvitis tuleb Eesti Vabariigilt ja Tallinna linnalt TsK § 459 alusel välja mõista solidaarselt, sest tegemist on sama kahju tekitamisega kahe isiku poolt. Ka kaebaja menetluskulud kannavad vastustajad solidaarselt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Eesti Vabariigi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista kaebaja väidetud kahju 13 277 557 kr ja kaebaja menetluskulud 425 466,72 kr täies ulatuses välja Tallinna linnalt, kuna puudub riigi süü ja põhjuslik seos riigi väidetava õigusvastase tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel. 8
(14)3-05-1394 Halduskohtu seisukoht, et riik ei tohtinud 31.05.1993 erastamislepingut sõlmida ja vara erastada, sest õigustatud subjekt muutis vara kompenseerimise tahteavaldust ja soovis vara tagastamist, pole põhjendatud. Viidatud lepingu sõlmimise ajal (ja enne) kehtinud õigusaktide kohaselt võis erastada õigusvastaselt võõrandatud vara juhul, kui õigustatud subjekt ei nõudnud vara tagastamist või oli kirjalikult teatanud tagastamisnõudest loobumisest. Erastamisettevõte tegi kõik endast oleneva tagastamistaotluste olemasolu väljaselgitamiseks ega olnud lepingu sõlmimisel teadlik A. Lerenmani esitatud avaldusest. Erastamisettevõte 10.03.1993 ja 12.03.1993 kirjades Tallinna Linnavarade Ametile toodi eraldi välja Xxxxxxxx xx x asuvad tööstushooned, samuti paluti teavet ka hoonete kohta, mida polnud kirjades otseselt nimetatud, kuid mis asusid antud aadressil enne
  1. Kuna A. Lerenman märkis 03.10.1991 Tallinna Linnavalitsusele esitatud avalduses, et soovib Xxxxxxxx xx x asuvate tööstushoonete kompenseerimist (paranduse järgi tagastamist), siis oleks pidanud see aadress vara registreerimise kaardil ka kajastuma. Saades Erastamisettevõte päringud Xxxxxxxx xx x asuvate hoonete kohta oleks pidanud linnavalitsus kontrollima restitutsiooninõuete olemasolu ka vara endise aadressi, so Xxxxx xxx x järgi, millise aadressi järgi linnavalitsuse väitel vara tagastamise toimikut peeti. Kuna Erastamisettevõte palus oma kirjades teavet kõigi RAS Suva varade osas esitatud restitutsiooninõuete kohta, siis oleks pidanud linnavalitsus kontrollima RAS Suva vara kohta restitutsiooninõuete olemasolu ka vara valdaja isiku järgi. Seega oli linnal mitmeid võimalusi restitutsiooninõuete välja selgitamiseks (vara endise aadressi, praeguse aadressi ja vara valdaja kaudu), mida aga ei tehtud. Põhjendatud pole halduskohtu seisukoht, et Erastamisettevõte ei selgitanud välja RAS Suva varade õiget aadressi ja küsis andmeid restitutsiooninõuete kohta ebatäpse aadressi järgi. Põhjendatud pole ka kohtu seisukoht, et Erastamisettevõte oleks pidanud pöörduma Tallinna Hooneregistri poole, et selgitada välja RAS Suva varade õige aadress. Tallinna Hooneregistri põhimääruse järgi on hooneregister Tallinna haldusinfo süsteemi koostisosa. Seega linna kohustuseks oli välja selgitada enda asutatud hooneregistrist, millisel aadressil asuvad RAS Suva varad. Kuna riik esitas linnavalitsusele teabenõude tagastamistaotluste olemaolu kohta ning linnavalitsusest saadud informatsioonist järeldus, et tagastamistaotlusi Xxxxxxxx xx x asuva vara suhtes polnud, siis on välistatud riigi süü kaebajale kahju tekitamises. Kahju on kohustatud hüvitama see haldusekandja, kelle käitumises esinesid kõik vastutuse koosseisu elemendid ning selleks on Tallinna linn. Kui Tallinna Linnavalitsus oleks Erastamisettevõtte 10.03.1993 ja 12.03.1993 kirjade alusel piisavalt hoolikalt kontrollinud nõude olemasolu Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asunud RAS Suva hoonete kohta, oleks ilmnenud sellekohase nõude esitamine õigustatud subjekti poolt. Kui Erastamisettevõtet oleks tagastamisnõude olemasolust teavitatud, poleks erastamislepingut 31.05.1993 sõlmitud ja kahju oleks jäänud kaebajale tekkimata. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta O. Lerenmani kaebus rahuldamata või kaebuse rahuldamise korral mõista kahjuhüvitis ja menetluskulud terves ulatuses välja Eesti Vabariigilt. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtuotsus vastuoluline ega vasta seaduse nõuetele. A. Lerenman esitas 03.10.1991 taotluse õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks. Pole ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et A. Lerenman esitas kirjaliku avalduse esialgse tahte muutmiseks. Mahakriipsutused/juurdekirjutused 03.10.1991 avaldusel ei näita, kelle poolt on need tehtud ja kas need väljendavad A. Lerenmani tahet. Isegi kui A. Lerenman muutis vara kompenseerimise taotlust vara tagastamise taotluseks, ei ole tuvastatud, kas seda on tehtud enne 01.03.
  2. Vara tagastamise toimikust nähtub, et 13.03.1995 seisuga on registreeritud Xxxxx xxx x vara kompenseerimise avaldus, mis 9
(14)3-05-1394 näitab, et veel sellel kuupäeval leiti, et esitatud on vara kompenseerimise, mitte tagastamise avaldus. Vara kompenseerimise soovi tagastamise sooviks tähtaegselt muutmist peab tõendama kaebaja, mida ta teinud pole. Kohus jättis selle tähelepanuta ega analüüsinud apellandi poolt Tallinna Maa-ameti juhataja E. Võrgu 03.09.2001 kirjale (milles selgitakse A. Lerenmani avalduses tehtud läbikriipsutusi/juurdekirjutusi Tallinna Linnavarade Ameti tolleaegse töötaja E. Laugu poolt) omistatud tähendust ja selles sisalduvaid vastuolusid. 11.04.2001 vara osalise tagastamise korraldusega nr 1258-k tunnistas Tallinna Linnavalitsus küll tagastusnõude olemasolu, kuid selgitas hilisema uurimise käigus välja, et puuduvad usaldusväärsed andmed õigustatud subjekti tahteavalduse muutmise kohta. 03.03.2006 korraldusega nr 812-k ja 24.10.2007 korraldusega nr 1817-k otsustas Tallinna Linnavalitsus jätta kaebajale tagastamata Xxxxx xxx x ehitised ja Xxxxxxxx xx x/Xxxxx xxx x maa, kuid sellest ei järeldu, et linnavalitsus tunnistab tagastusnõude olemasolu. Vastupidiselt halduskohtu seisukohale ei muudetud erastamislepinguga Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x hoonete omandiõigust. Lepingu esemeks olid üksnes RAS Suva 13 095 aktsiat, mitte vara. Erastamislepinguga ei toimunud hoonete omandiõiguse üleminekut. Lepingut on põhjalikult analüüsitud Tallinna Linnakohtu 31.01.2005 otsuses nr 2/2284818/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 2-2/716/05 ning halduskohus ei põhjenda, miks ta ei arvesta viidatud kohtulahenditega. Halduskohus jättis analüüsimata linnavalitsuse väite selle kohta, et isegi kui erastamislepinguga muudeti vara omandiõigust, ei kohaldu antud juhul

§ 18

lg 1 ja seda põhjusel, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x asuv vara omandireformi objektiks. Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x hooned ja maa loeti omandireformi objektiks linnakomisjoni 21.06.1993 ja 14.01.1994 otsustega. Kuna erastamislepingu sõlmimisel seadust ei rikutud, langeb ära küsimus linnavalitsuse tegevuse võimalikust õigusvastasusest. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et kaebajale on siiski kahju tekitatud, tuleb lugeda selle eest vastutavaks Erastamisettevõtet ehk riiki. Linnavalitsus on kogu aeg väitnud ning rõhutab jätkuvalt, et Erastamisettevõte ei küsinud andmeid Xxxxx xxx x aadressil asuvate hoonete kohta. Kõnealuste tootmishoonete asukoha aadressiks oli Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x ning põhiaadressiks oli just nimelt Xxxxx xxx x. Hooneregistri juhendi regulatsioonist ja sellest, et Xxxxx xxx oli Xxxxxxxx tänava suhtes põhitänav ning tegemist on suurema ja linna jaoks olulisema tänavaga, määratles linnavalitsus vara tagastamise toimiku Xxxxx xxx x aadressi järgi. Erastamisettevõttele 17.03.1993 vastuse koostamise ajal polnud linnal kohustust pidada vara registreerimise kaarte ja/või avalduste registreerimise kaarte nii põhitänava kui ka kõrvaltänava kaupa. Toimikute dubleerimine polnud ratsionaalne ega tehniliselt teostatav. Erastamisettevõte pidi olema hoolas järelepärimiste tegemisel ja välja selgitama eelnevalt, mis aadressil kõnealused tootmishooned tegelikult asuvad. Linnavalitsus ei jätnud tahtlikult Erastamisettevõttele Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x kohta andmed esitamata ega saa vastutada ka süü eest ettevaatamatuse tõttu, kuna kontrollis oma registrit piisava hoolega ja lähtus seal kajastatud andmetest. Kõnealused tootmishooned kuulusid riigile, kes oli erastamise kohustatud subjekt koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Viimasest tulenes ka riigi kohustus omada õiget ja täpset teavet riigi valduses ja käsutuses oleva vara kohta ning riik pidi tagama oma vara võimalikult täpse registreerimise kõigis vajalikes andmebaasides ning lähtuma sellest ka oma teabenõuete esitamisel. Õigusaktidest ei tulenenud kohustust pidada registrit sellisel kujul, et organiseerivaks tunnuseks oleks olnud vara valdaja/omaniku nimi. Kohus, leides, et linn oleks siiski pidanud Erastamisettevõte järelepärimise täitmiseks kontrollima restitutsiooninõuete olemasolu registreerimiskaartidel märgitud vara valdaja isiku järgi, ei ole oma sellekohast väidet põhjendanud ega asjassepuutuvatele õigusaktidele viidanud. 10

(14)3-05-1394 Kõnealune vara oleks erastatud sõltumata linna poolt riigi ebatäpse teabenõude alusel antud vastusest, sest riik on tehingut tehes lähtunud hoopis muudest asjaoludest. Seega kaebajale kahjulik tagajärg oleks saabunud linna tegevusest sõltumata ning puudub põhjuslik seos linna väidetava hoolsuskohustuse rikkumise ja kaebaja kahju vahel. Asja materjalid (nt Erastamisettevõtte 26.07.1993 kiri linnale) annavad alust arvata, et Erastamisettevõttel oli informatsioon restitutsiooninõuete kohta endal olemas, mille kohta ta aga andmeid Tallinna Linnavarade Ametile ei avaldanud, kuigi oleks pidanud hea halduse tavast lähtuvalt seda tegema. Põhjendamatu on TsK §-st 459 tuleneva ühise kahju regulatsiooni kohaldamine. Kahju olemasolu tuvastamise korral kuulub kogu tekitatud kahju hüvitamisele Eesti riigi poolt. O. Lerenmani vastuses apellatsioonkaebustele paluti jätta need rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ekslik on küll halduskohtu seisukoht, et RAS Suva vara erastamise õiguslikuks aluseks oli 13.12.1990 vastu võetud ja 01.01.1991 jõustunud seadus Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta, mida muudeti 21.05.1992 vastu võetud seadusega, kuid see ei viinud ebaõige otsuse tegemisele. Viidatud seadus reguleeris riigile kuuluvate ettevõtete erastamist, mille vara bilansiline maksumus ei ületanud 600 000 kr. RAS Suva varade bilansiline maksumus ületas 600 000 kr. Kohus leidis õigesti, et erastamislepingut ei oleks tohtinud 31.05.1993 sõlmida, õigustatud subjekt asendas vara kompenseerimisnõude tagastamisnõudega seaduses sätestatud tähtaja jooksul, erastamisleping oli suunatud vara omandivormi muutmisele ja on seega vastuolus

§ 18

lg 1 sätestatud keeluga, olemas on põhjuslik seos Eesti Vabariigi ning Tallinna linna õigusvastase tegevuse ja õigustatud subjektile tekitatud kahju vahel, ning riik ja linn on süüdi kaebajale kahju tekkimises ning nende vastutus on solidaarne. Tallinna linn ja Eesti Vabariik vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuste väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Kaebus on esitatud omandireformi käigus tekitatud kahju hüvitamise nõudes ning kaebaja taotleb kahju hüvitamist, mis tekitati õigustatud subjektile tagastamisele kuulunud vara AS Suva omandisse andmisega tulenevalt 31.05.1995 sõlmitud erastamislepingust. Kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üheks tingimuseks on kahju olemasolu kannatanul. Kui isikul pole kahju tekkinud, siis ei saa olla ka kahjuhüvitusnõuet. Käesolevas asjas vaieldaksegi kõige pealt kahjuhüvitusnõude olemasolu üle ja seda põhjusel, et vastustajate arvates vara kompenseerimistaotlust pole kehtivalt muudetud vara tagastamise taotluseks, õigusvastaselt võõrandatud vara on aga kaebajale kompenseeritud. Ringkonnakohus vastustajate arvamust ei jaga. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja õiguseellane A. Lerenman esitas 03.10.1991 avalduse oma isale E. Lerenmanile kuulunud vara – elumaja asukohaga Xxxx-xxxxx xx xx Tallinnas, kolme vabrikuhoone asukohaga Xxxxxxxx xx x (endine Xxxxxxxxxxx xxx x) Tallinnas ja aktsiate – kompenseerimiseks, ning avalduses, selle lisaks olevas vara koosseisu andmete tabelis ja avalduse registreerimiskaardil on dateerimata parandused, et vara kompenseerimise asemel taotletakse vara tagastamist (v.a aktsiate osas, mille tagastamise võimalust õigusaktid ette ei näe). Vaidlust ei ole ka selle üle, et Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kehtestatud Korra p 30 (mida on muudetud Vabariigi Valitsuse 23.01.1992 määrusega nr 25, 05.02.1993 määrusega nr 36 ja 28.12.1994 määrusega nr 487) alusel oli kaebajal õigus avalduses märgitud soovi muuta, ning kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 23.06.1993 ja 17.01.1994 otsused sai õigustatud subjekt kätte enne 28.12.1994, siis oli tal soovi muutmise õigus kuni 01.03.1995. Nõustuda tuleb, et A. Lerenmani poolt eraldi vormistatud 11

(14)3-05-1394 kirjalikku soovi muutmise avaldust vara tagastamise toimik ega muud kohtule esitatud materjalid ei sisalda. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et tõendid kogumis võimaldavad järeldada, et A. Lerenman muutis avalduses märgitud vara kompenseerimise soovi ning tegi seda enne 01.03.
  1. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses märgitud 13.03.1995 registri väljatrükis on tõepoolest kajastatud kompenseerimise soov, kuid viidatud asjaolu näitab ringkonnakohtu hinnangul vaid seda, et registris on jäänud vastav muudatus tegemata. Vara tagastamise toimikus nr 680 on advokaadibüroo Jakobson ja Kunila 08.03.1995 kiri Tallinna Linnavarade Ametile, milles on märgitud, et majavaldus Xxxx-xxxxx xx xx anti A. Lerenmanile tagasi 11.06.
  2. Elumaja tagastamist
  3. aastal kinnitab ka kaebaja, ning asjaolu, et Xxxx-xxxxx xx xx hooned on õigustatud subjektile tagastatud, kinnitab ka vastustaja esindaja halduskohtule 02.10.2007 saadetud ekirjas. Puudub mõistlik põhjendus arvata, et 03.10.1991 avalduses ja selle lisas märgitud elumaja kompenseerimise soovi muutis A. Lerenman enne
  4. a juunit, samas avalduses ja lisas märgitud vabrikuhoonete osas muutis aga oma soovi hiljem. Visuaalsel vaatlemisel on juurdekirjutused mõlema objekti osas tehtud ühe käekirjaga ja ühte värvi pastapliiatsiga. Tallinna Linnavarade Ameti 16.03.1995 vastuskirjas viidatud advokaadibüroole on märgitud muuhulgas, et A. Lerenman on taotlenud peale elumaja Xxxx-xxxxx xx xx tagastamise ka vabrikuhoonete asukohaga Xxxxxxxx xx x (end Xxxxx xxx x) tagastamist. Nimetatud vastus näitab, et Tallinna linn menetles elumaja ja vabrikuhoonete tagastamise, mitte kompenseerimise avaldust. Ka see asjaolu kinnitab järeldust, et õigustatud subjekt oli oma soovi muutnud tähtaegselt. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses märgitakse, et asjas nr 2-1/4108 esitatud Tallinna Maa-ameti juhataja asetäitja 03.09.2001 kirjalik seisukoht A. Lerenmani poolt soovi muutmise kohta on vastuoluline ega tõenda, et linnal on olemas õigeaegselt vormistatud ja kontrollitavalt esitatud tagastusnõue. Apellandi viidatud tõend ei lükka ümber tõendite kogumist tulenevat järeldust, et linn menetles tagastamisavaldust. Kuna eksperthinnangu kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara (tööstushooned) asukohaga Xxxxx xxx x/Xxxxxxxx xx x säilinud endisel individualiseeritaval kujul 46,9 % ulatuses, oli õigustatud subjektil õigus mõttelise osana viidatud ulatuses hooned tagasi saada. Tuvastatud asjaolude kohaselt olid kõnealused hooned RAS Suva bilansis ja valduses ning 31.05.1993 sõlmisid Eesti Erastamisettevõte (keda volitati Vabariigi Valitsuse poolt erastama Eesti Vabariigile kuuluvat vara riigi nimel ja eest), RAS Suva (kes kasutab müüdavat vara) ja AS Sukktokk (ostja) lepingu, mille esemeks märgiti § 2 punktis 2.1 riikliku aktsiaseltsi 13095 aktsiatähte. Kaebaja väitel kõnealuste hoonete omandiõiguse üleandmine AS-le Sukktokk (hilisema nimetusega AS Suva) võttis temalt võimaluse mõttelise osa varast tagasi saada, sest Riigikohtu 06.12.2004 asjas nr 3-3-1-5204 tehtud otsuse järgi ei ole AS Suva näol tegemist

mõttes kohustatud subjektiga ning temalt ei või avalik võim nõuda talle erastatud vara tagastamist. Ringkonnakohus ei nõustu Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga, et erastamislepinguga müüdi vaid aktsiad ja lepinguga ei muudetud hoonete omandiõigust. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Vabariigi omandiseadus sätestas, et omand Eesti Vabariigis esineb eraomandina, juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi omandina (§ 2 lg 2). Riikliku aktsiaseltsi aktsiate müük oli üks ettevõtte erastamise vorme, millega peeti tolleaegses õigusruumis samaaegselt silmas riikliku aktsiaseltsi varade üleandmist aktsiate kattevarana. Kõnealuse lepingu § 1 kohaselt oli lepingu eesmärgiks muuhulgas ette valmistada tegevusplaan ettevõttele kuuluvate varade kasutamiseks, § 6 reguleeris ostja õigusi ettevõtte varade kasutamisel ja käsutamisel. Leping nägi ette ostja kohustuse teostada ettevõtte varade üle omandiõigust vastavalt lepingule lisatud tegevusplaanile (lisa G). Lepingu §-s 16 sätestati, et kooskõlas Eesti Vabariigi seadusandlusega Erastamisettevõte tunnistab ja peab vastuvõetavaks vabastada ostja vara füüsilisest tagastamisest restitutsiooninõude korral. Seetõttu on põhjendatud alus arvata, et lepingu 12

(14)3-05-1394 täitmine eeldas ka selle lisas A loetletud varade (mille hulka kuulusid ka A. Lerenmnani avalduses märgitud hooned) omandiõiguse üleandmist ettevõtte aktsiate ostjale. Menetlusosaliste viidatud Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1996 käskkirjas sätestatakse samuti, et seoses sellega, et 31.05.1993 kirjutati alla leping 100% RAS Suva aktsiate müümiseks AS-le Sukktokk, tuleb vara omandiõiguse üleminekuga uuele omanikule lugeda RAS Suva kui riikliku ettevõtte tegevus alates 01.06.1993 lõppenuks, ning RAS Suva tegevdirektorit kohustatakse andma RAS Suva varad 01.06.1993 bilansi seisuga üle aktsiate ostjale. RAS Suva aktsiate erastamise ostu-müügi lepingu sõlmimisel peeti seega silmas ka riikliku aktsiaseltsi bilansis oleva vara üleandmist aktsiate ostja, kelleks oli eraõiguslik isik AS Sukktokk (AS Suva), omandisse. Esimese astme kohus küll eksis, väites, et vara erastamise õiguslikuks aluseks oli EV Ülemnõukogu 13.12.1990 seadus Riiklike teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamise kohta, mida muudeti 21.05.1992 seadusega, ning et kompenseerimise taotlus ei takistanud vara erastamist. Viidatud eksimused pole viinud ebaõige otsuse tegemisele. Halduskohus leidis õigesti, et Eesti Vabariik ei oleks tohtinud erastamislepingut 31.05.1993 sõlmida ning apellandi Eesti Vabariigi vastupidine seisukoht pole põhjendatud. Ostu-müügilepingu sõlmimise õiguslikuks aluseks oli EV Ülemnõukogu 13.08.1992 otsusega kehtestatud Riigi- ja munitsipaalvara erastamise tingimused ja kord, sama kuupäeva otsus Riiklike aktsiaseltside aktsiate müügi alustamise kohta ning Vabariigi Valitsuse 10.03.1993 määrusega nr 63 kehtestatud Üle 600 000 kroonise bilansimaksumusega vara erastamise kord. Viidatud 13.08.1992 otsused ei sätesta, kas ja mis tingimustel võib erastada õigusvastaselt võõrandatud vara. Samas sätestas 13.06.1991 vastu võetud ja 20.06.1991 jõustunud

§ 18

lg 1 (kuni 01.03.1997 kehtinud redaktsioonis), et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ja teistel juriidilistel isikutel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti; seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud. Erastamisleping oli suunatud omandivormi muutmisele ning vastuolus

§ 18lg-s 1 sätestatud keeluga.

Ekslik on Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tegi oma otsused alles juunis 1993 ja jaanuaris 1994, siis polnud kõnealused hooned omandireformi objektiks 31.05.1993 lepingu sõlmimise ajal ja neile ei laienenud seetõttu

§ 18

lg-s 1 sätestatu.

§ 18

lg 1 räägib omandireformi objektiks olevast varast, mitte omandireformi objektiks loetud (tunnistatud) varast. Sättest ei tulene, et õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute tegemise keelu algus on seotud subjekti otsuse andmisega, ning ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et säte kaitseb kompenseerimise/tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi juba enne subjektiotsuse tegemist. Nagu eelpool märgitud, andis Korra p 30 tagastamise/kompenseerimise avalduse esitanud isikule õiguse oma soovi muuta ning viidatud punkt 30 kehtis perioodil 23.01.1992 kuni 05.03.1993 (so ajal, mil otsustati ja kuulutati välja RAS Suva aktsiate erastamine) redaktsioonis, mis võimaldas taotlejal muuta oma soovi vara tagastamise või kompenseerimise või maa asendamise kohta, kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalik komisjon võtab vastu otsuse vara registrisse kandmise kohta, ning 30.05.1993 lepingu sõlmise ajal kehtis p 30 redaktsioonis, mis võimaldas tahteavaldust muuta kuni subjektiotsuse vastuvõtmiseni. Seega ei võinud erastada õigusvastaselt võõrandatud vara enne, kui polnud möödunud avalduses märgitud soovi muutmiseks õigusaktidega kehtestatud tähtaeg. Käesoleval juhul polnud see tähtaeg möödunud. Seetõttu pole põhjendatud apellandi Eesti Vabariigi seisukoht, et ta võis erastada õigusvastaselt võõrandatud vara juhul, kui õigustatud subjekt ei nõudnud vara tagastamist. Ka Riigikohus on asjas nr 3-3-1-52-04 leidnud, et kuna erastamislepingu 13

(14)3-05-1394 sõlmimise ajal 31.05.1993 ei olnud vara tagastamise ega kompenseerimise otsust, siis ei oleks tohtinud erastamislepingut sõlmida, mistõttu pole oluline, kas A. Lerenman muutis oma tahet enne erastamislepingu sõlmimist või pärast. Tallinna Linnavalitsuse väide, et tagastamistaotluse ilmnemine poleks takistanud erastamislepingu sõlmimist, on paljasõnaline ja ebaõige. Seadus keelas sellise vara erastamise ning Erastamisettevõtte poolt järelepärimiste tegemine enne lepingu sõlmimist näitab, et küsitud ja saadud infot arvestati otsuste tegemisel erastamisprotsessis. Halduskohus leidis õigesti, et vastustajate tegevus oli süüliselt õigusvastane ning põhjuslikus seoses kaebajale tekitatud kahjuga. Esimese astme kohus on oma sellekohaseid järeldusi asjakohaselt ja piisavalt põhjendanud ega ole eksinud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Õige on ka halduskohtu seisukoht vastustajate solidaarse vastutuse kohta TsK § 459 alusel. Viidatud sätte järgi loetakse kahju ühiselt tekitatuks, kui kahe või enama isiku õigusvastane käitumine põhjustas kahju kui ühtse ja terviku resultaadi ning seejuures pole nõutav, et need isikud oleksid tegutsenud eelneva kokkuleppe alusel või üheaegselt. Kuna apellatsioonimenetluses ei vaielda hüvitise suuruse ega kahjunõude tähtaegsuse üle, siis puudub ringkonnakohtul vajadus neid küsimusi oma otsuses käsitleda. Eeltoodu alusel jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ning apellantide menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja pole apellatsioonimenetluses menetluskulude hüvitamist taotlenud. Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.