lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.
lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist." Asjaolud ja menetluse käik 05.07.2006 esitas M. J. hagi J. J. vastu kinkelepingu tühiseks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt elas M. J. kuni 2004 detsembrini talle kuulunud korteris Xxxx x-x xxxxxxxx, mille erastas 13.08.2003 8640 krooni eest Tallinna linnalt. 14.11.2003 kinnistati korter hageja nimele. Kohe pärast seda hakkas hageja vend J. J. avaldama hagejale survet, et hageja loovutaks korteri omandiõiguse temale, väites, et muidu jääb korter hageja surma korral riigile. 07.01.2004 sõlmiti notari juures kinkeleping. Lepingu tekstiga hageja eelnevalt tutvuda ei saanud, notari selgitustest oli vähe kasu, kuna hageja orienteerub seadustes halvasti. Pärast kinkelepingu vormistamist võttis kostja enda valdusesse ka hageja eksemplari, jättes hageja ilma võimalusest selle sisuga tutvuda ja konsulteerida asjatundjatega. Paberkandjal lepingut nägi hageja esmakordselt 2005 mais, kui selle tõi talle tema poolt volitatud J. Ž... 10 kuud pärast lepingu sõlmimist, tuues ettekäändeks hageja halba tervislikku seisundit, soovitas kostja hagejal minna tervist kosutama XXXXX XXXXXXXXXXXXX. 2005 jaanuaris hagejat XXXXX XXXXXXXXXXs külastades kostja teatas, et Tallinnas ei ole hagejal elukohta, kuna XXXX tänava korter pole kunagi hagejale kuulunud. XXXX tn korteri 330 000 kroonise hinnaga müümisest sai hageja teada pärast J. Ž. käiku kinnistusosakonda. Aprillis 2005 külastas kostja veel hagejat XXXXXX ja sundis allkirjastama lepingu, milles kostja kohustus teatud tingimustel maksma hagejale rahalist toetust. Peale XXXXX XXXXXXXXXX likvideerimist asub hageja XXXXXXXXX XXXXXXXXXX. Hageja leidis, et kostja kingisaajana on näidanud üles jämedat tänamatust, paigutades hageja pettuse teel ja vastu hageja enda tahtmist, hooldekodusse ning hageja taotles tunnistada 07.01.2004 kinkeleping tühiseks ja taastada sellele eelnenud olukord. 16.07.2007 ja 13.09.2007 avaldustega hageja muutis hagi alust, leides, et tegemist oli müügilepinguga. Müügitehing on tühine, kuna hageja müüs korteri otsusevõimetuna. Hageja ei saa kõikidest asjadest aru samamoodi, nagu teised inimesed, mida võib hageja arvates tõlgendada ajutise vaimutegevuse häirena, kuigi hageja peab ennast iseseisvaks töö- ja eluvõimeliseks inimeseks. Alkoholi liigtarvitamise tõttu on hageja sõltuvuses oma vennast. Korteriomandi, mille väärtus oli 330 000 krooni, müümine 30 000 krooni eest on vastuolus heade kommetega. Hageja taotles tunnistada 07.01.2004 näilise kinkelepinguna sõlmitud varjatud ostu-müügitehing tühiseks ning mõista kostjalt hageja kasuks välja tühise tehingu alusel saaduna 300 000 krooni. Kostja hagi ei tunnistanud. 07.01.2004 kinkeleping vastas sisult müügilepingule. Hageja korteri erastamiseks vajaliku raha ja lepingu sõlmimisega seonduvad kulutused maksis hageja eest kostja. Lisaks on kostja paljude aastate jooksul suures osas pidanud hagejat ülal, maksnud temaga seotud kulutusi (eluasemekulud, väärteotrahvid, taskuraha). Kinkelepingu sõlmimisega hageja võlg kostja ees kustutati, seega ei toimunud omandi üleandmine kostjale tasuta. Kinkelepinguga varjati müügitehingut. Isegi juhul, kui käsitada tehingut kinkelepinguna, ei ole hagi rahuldamiseks alust. Kinkelepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud, sest hageja ei ole kostjale esitanud kinkelepingust taganemiseks notariaalselt tõestatud avaldust ühe aasta jooksul ajast, mil ta taganemise õiguse tekkimisest teada sai või pidi teada saama. Kostja ei ole hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Kostja oli sunnitud korraldama hagejale võimaluse saada riiklik ülalpidamine ja koht hooldekodus, kuna alkoholismi tõttu hageja ei olnud pikema aja jooksul võimeline töötama ja endale elatist hankima ega isegi enda eest elementaarselt hoolitsema. Kostja ei ole sundinud hagejat allkirjastama lepingut, millega kostja võttis endale kohustuse hagejat rahaliselt toetada. 2
Asjas puudus vaidlus, et hageja ostis 13.08.2003 notariaalselt tõestatud ostumüügilepinguga Tallinna linnalt korteriomandi Tallinnas XXXX x – x hinnaga 8640 krooni ja 14.11.2003 kanti M. J. korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Xxxx x-x korteriomandi omandamisega ja hageja omanikuna kinnistusraamatusse kandmise kulud tasus hageja eest täies ulatuses kostja J. J.. 07.01.2004 vormistati notariaalselt tõestatud kinkeleping, millega M. J. kinkis XXXX x – x korteriomandi J. J.le, tehingukulud kandis kostja ja 11.03.2004 kanti kinnistusraamatusse XXXX X – X korteriomandi omanikuna J. J.. 2004 detsembris asus M. J. XXXXX XXXXXXXXXXXXX, mille likvideerimise järel elab hageja alates 2006 märtsist XXXXXXXXX XXXXXXXXXX. 15.04.2005 kostja J. J. võõrandas korteriomandi Peeter Kukele 330 000 krooni eest. Poolte vahel oli vaidlus tehingu tegeliku sisu ja tehingu tühisuse üle. Pooled vormistasid 07.01.2004 notariaalselt tõestatud kinkelepingu. Kostja oli seisukohal, et kinkelepingul on küll müügilepingu tunnuseid, kuid vastavalt poolte ühisele tahtele sõlmiti siiski kinkeleping. Hageja esialgses hagiavalduses taotles tunnistada kinkeleping tühiseks, viidates kinkija õigusele kinkelepingust taganeda, kui kingisaaja näitab üles jämedat tänamatust kinkija vastu. Menetluse käigus nõuet muutes hageja loobus tuginemast kinkelepingust taganemisele ning asus seisukohale, et kinkelepingu näol on tegemist varjatud müügitehinguga, mistõttu kinkeleping kui näilik tehing on tühine. Varjatud tehinguna sõlmitud müügilepingu sõlmis hageja otsusevõimetuna. Kuna tehing oli hagejale selgelt kahjulik, tuleb hageja otsusevõimetust eeldada. Samuti on 330 000 kroonise väärtusega korteri müümine 30 000 krooni eest vastuolus heade kommetega, mistõttu müügitehing on hageja arvates tühine. 09.05.2008 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt ei olnud 07.01.2004 M. J.l tema vaimse tervise seisundi tõttu takistusi oma tegude tähenduse mõistmiseks ega 3
lg 2 kohaselt kohus kutsub eksperdiarvamuse andnud eksperdi kohtuistungile, kui pool seda taotleb. Kohtul ei ole diskretsiooniõigust viimase sätte alusel mitte rahuldada menetlusosalise eksperdi ülekuulamise taotlust. Hageja taotluses toodud küsimused olid esitatud eesmärgiga saada teavet ekspertiisi järelduste põhjuste kohta kuivõrd eksperdi arvamuse mõned väited olid jäänud arusaamatuks. Kuna kohus ei võimaldanud hagejal teada saada arvamuse andmiseks vajalikke asjaolusid, ei olnud hageja võimeline kohtule esitatud tõendi usaldusväärsuse kohta oma arvamust avaldama. Samuti ei oleks taotluse rahuldamine menetlust venitanud. Kohus oleks saanud eksperti kirjalikult küsitleda ka kirjalikus menetluses enne kohtuistungit. 6
Kostja keeldus vande all ülekuulamisest olles teadlik
lg 1 sätestatust, mille kohaselt kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, võib kohus lugeda seletuse andmist taotlenud poole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Kohus oleks pidanud kohtulahendis võtma seisukoha, kas tulenevalt keeldumisest ta loeb või ei loe hageja väite, et kostja mõjutas hagejat tegema kinkelepingu tema kasuks ja tegemist oli müügilepingu, mitte kinkelepinguga ja et kostja oli veennud hagejat selles, et juriidiliselt on korter kogu aeg tema oma olnud. Tõele mittevastav on kohtu poolt osundamine justkui oleks hageja esindaja menetlusse sisse toonud kunstliku tõlgenduse, mille kohaselt kinkelepingu näol oli tegemist müügitehinguga. Vastava tõlgenduse tõi menetlusse sisse kostja oma vastuses hagile. 12.10.2007 vastuses leidis kostja, et oli viidanud müügilepingule teises, 2003 kontekstis ning poolte tahe oli hoopis suunatud kinkelepingu sõlmimisele. Kostja leiab, et tegemist on ainult juriidilise tõlgendusega, mida saab esitada ja tagasi võtta. Hageja on kindlal seisukohal, et poole poolt esitatud väide oma tahtest lepingu sõlmimisel ei ole juriidiline tõlgendus vaid väide faktilise asjaolu kohta. Eeltoodu alusel oleks kohtul asjakohane olnud kohaldada
Kostja ei toonud kogu menetluse vältel välja ühtegi asjaolu, miks ta oma omaksvõtu tagasi võttis. Seega oleks kohtul tulnud lugeda poolte poolt omaksvõetuks, et tegemist oli müügi, mitte kinketehinguga. Kohus ei võtnud seisukohta selles, kas hageja oli kinkelepingu allkirjastamisel otsusevõimetu erilise sõltuvussuhte (usaldussuhte) tõttu kingisaajast ehk kostjast. Kostja sõltuvussuhet kinnitavad ka tunnistaja J. Ž. ütlused. Kohus eelistas ekspertiisi tõendina otsusevõime kohta, kuigi see oli tehtud hageja teovõime piiratuse kohta. Kohus ei hinnanud, kas eriline sõltuvussuhe võis olla TsÜS § 13 lg 1 mõttes otsusevõimetuse aluseks. Kohus on otsuses asunud seisukohale, et elukoha ärakinkimist võib lugeda kahjulikuks tehinguks, kui kinkija selle tagajärjel elukoha kaotab ja kodutuks jääb. Käesoleval juhul see aga nii juhtunud ongi. Kohtu seisukoht, et õigustatud oli kostja poolt hageja paigutamine hooldekodusse, on oluliselt vastuolus muuhulgas Põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste konventsiooniga. Kohus ei saa lugeda õigustatuks ja õiguspäraseks tegevust, mille käigus üks isik paigutab teise teovõimelise isiku hooldekodusse vastu tema tahtmist ilma vastava kohtulahendita. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja viibib hooldekodus oma tahte vastaselt. 2005 kevade lepingu allkirjastamisega ei saa, vastupidi kaevatavas lahendis toodule, asuda seisukohale, et hageja on nõustunud enda hooldekodus viibimisega kuivõrd hagejal ei ole olnud teist valikut. Kostja kirjutas oma 26.07.2008 vastuse leheküljel 6, et kostja otsustas korteriomandi võõrandada, et saadud summast M. J.ga seotud kulutusi kanda. Selline väide ei vasta ilmselgelt tõele kuivõrd kulude kandmiseks oleks kostja võinud korteri ka üürile anda. Kostja toetab hagejat 200 krooniga kuus ning 300 000 krooni eest saaks kostja selliselt hagejat toetada 125 aastat. Nagu võib kostja enda kirjast kahtlusteta aru saada, pidas kostja korterit hoopis kogu aeg enda omaks. Seda tõendit tuleb pidada otseseks ja kaalukaks tõendiks kostja tegeliku tahte väljaselgitamisel kuivõrd see on kostja enda poolt väljendatud. Asjaolu, et kostja võõrandas korteri, tõendab, et tal oli selleks tahe juba kinketehingu sõlmimisel. Eeltoodu alusel tuleb hinnata, et hageja tegi endale ilmselt kahjuliku tehingu, TsÜS § 13 lg 2 kohaldades tuleb eeldada hageja otsusevõimetust. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 7
§-st 654 lg 6 korrata. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Seetõttu on hageja taotlus asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks maakohtule täiesti põhjendamata. Kaebuses leiab hageja, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata tema taotluse veel ühe ekspertiisi tegemiseks, kus määratakse eksperdiks riiklikult tunnustatud ekspert kliinilise ja neuropsühholoogia alal. Kohus ei ole taotluse rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusnorme.
lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
lg 1 kohaselt võib kohus küsida eksperdi arvamust asja tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Seega oli maakohus pädev otsustama, kas hageja poolt esitatud ekspertiisi taotlus on põhjendatud või mitte. Maakohus põhjendas piisavalt, miks hageja nimetatud taotluse rahuldamata jättis. Kaebuses toodud menetluslikud etteheited maakohtule ei ole põhjendatud. Kolleegium leiab, et kaebuses toodud väited selle kohta, et tulenevalt
§-st 303 lg 2 oli maakohtul kohustus rahuldada hageja taotlus eksperdi ülekuulamiseks, ei ole õiged. Vaidlus puudub selles, et asjas oli läbi viidud 09.05.2008 ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis ja maakohtule oli esitatud eksperdi arvamus kirjalikult (t.l.208-213).
lg 3 kohaselt kõrvaldab kohus asjassepuutumatud ja väljaspool eksperdi pädevust olevad küsimused. Seega oli maakohus pädev otsustama, kas hageja poolt eksperdile esitatavad küsimused on asjassepuutuvad ja tingivad eksperdi kohtuistungile kutsumist. Peale selle on ka põhjendatud kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja kaebuses esitanud taotlust eksperdi ülekuulamiseks apellatsiooniastmes. Põhjendatud ei ole eksperdi ülekuulamiseks asja saatmine tingimata esimese astme kohtule.
lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebuses toodud väited, mille kohaselt kostja keeldumisel vande all seletuse andmisest, pidanuks kohus kohaldama
§-s 270 lg 1 sätestatut ja lugema sellel alusel tõendatuks asjaolu, mille kohta hageja soovis kostjale küsimusi esitada, ei ole põhjendatud.
lg 1 kohaselt võib kohus, kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Nimetatud sättest ei tulene, et kostja keeldumisel vande all ütluste andmisest tuleb need asjaolud lugeda tõendatuks sõltumata teistest asjas esitatud tõenditest. Maakohus leidis õigesti, et asjas oli esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, kas hageja oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal otsusevõimeline või mitte.
lg 2 ja 3 kohaselt peab kohus andma hinnangu kõigile asjas kogutud tõenditele ja maakohus on ka nii toiminud.
lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ühelgi tõendil ei ole
Kolleegium leiab, et hageja on kaebuses ebaõigesti leidnud, et kostja on omaks võtnud, et tegelikult ei sõlmitud poolte vahel 07.01.2004 notari juures mitte kinkeleping vaid varjatud müügitehing.
Kas poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping või varjatud tehinguna müügileping on õiguslik hinnang 07.01.2004 sõlmitud vaidlusalusele tehingule.
§-is 231 lg 2 sätestatud nõuded omaksvõtu vormistamiseks. Seega maakohus ülaltoodu alusel ei pidanud arvestama poolte õiguslike väidetega. Põhjendatud ei ole kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole maakohus seisukohta võtnud selles, kas hageja oli kinkelepingu sõlmimisel otsusevõimetu erilise sõltuvussuhte (usaldussuhte) tõttu kingisaajast ehk kostjast. Maakohus on selles osas seisukoha võtnud otsuse p-s 8, kus maakohus muuhulgas märgib, et asjaolu, mille kohaselt hageja usaldas venda ja ei pidanud vajalikuks venna ettepanekutes kahelda ega iseseisvalt kolmandate isikutega konsulteerida, ei näita, et hagejal endal otsusevõime puudus. Kaebusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes saanuks teha teistsuguse järelduse. Erilist sõltuvussuhet ei ole kirjeldanud ka tunnistaja J. Z. nagu väidetakse kaebuses. Tunnistaja ütlustest nähtub, et hagejal ajavahemikul, mil kõvasti alkoholi tarvitas, oli tihti tervis korrast ära ja ta oli pidevalt rahalises kitsikuses ja kuna vend oli haritum, vanem ja paremal positsioonil, siis avaldas hageja, et tal polnud mingit põhjust venda mitte usaldada ja tema käskudele vastu hakata (t.l.254-255). Siit nähtub, et poolte vahel valitsesid täiesti normaalsed suhted nagu lähisugulaste-vendade vahel loomulik. Maakohus on kõigile tõenditele kogumis hinnangut andes põhjendatult leidnud otsuse p-s 22, et hageja ei ole tõendanud, et kostja tegi tehingu eesmärgiga hageja korter endale saada ja hageja korterist välja tõsta. Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega otsuse p-s 23, kus kohus leiab, et vaidlustatud tehinguga ei teinud hageja endale kahjulikku tehingut, mille alusel võiks tema otsusevõimetust eeldada. Maakohus on ka piisavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Põhjendatud on kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta sõlmis kinkelepingu vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistaks tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Maakohus on õigesti otsuse p-s 22 leidnud, et hageja ei ole ümber lükanud kostja väidet, mille kohaselt olid hageja lahkumiseks korterist muud asjaolud ja see toimus alles ligemale aasta peale vaidlusaluse tehingu sõlmimist. Hageja ei kaotanud oma elukohta mitte kinkelepingu sõlmimise tõttu. Ülaltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.