S §-d 3 ja 4 ei keela tasu võtmist valuuta vahetuse eest ega kohusta pankasid vahetama Eesti kroone eurodeks Eesti Panga kursiga. Pank võtab vastu Eesti kroonid ning vahetab need eurodeks, kuna laenulepingu sätete kohaselt tuleb laenumaksed tasuda eurodes. RahaS viidatud sätetest ei tulene, millise kursiga tuleb krooni eurodeks vahetada. 3 Ei Eesti Panga presidendi 09.05.2008 määrus nr 5 (Määrus nr 5) ega Määrus nr 76 ei keela konverteerimistasude võtmist. Määruse nr 76 § 81 käsitleb eurole üleminekuperioodi, mistõttu see ei ole üldse praegusel hetkel kohaldatav. Sätte eesmärk on välistada eurole ülemineku ärakasutamine kauba ja teenuste hinna varjatud tõstmiseks. Samuti on vastav regulatsioon soovituslik. Määrus nr 76 ei reguleeri valuuta vahetamise tingimusi, vaid seda, kuidas tuleb kroonides väljendatud hinnad arvutada eurodesse. Määruse nr 5 §-st 2 tuleneb, et see reguleerib Eesti Panga ning krediidiasutuste vahelisi suhteid, mistõttu Määrusest nr 5 ei saa tuleneda piiranguid pankade ja laenuvõtjate vahelistele suhetel. Ettekirjutus on sõnastatud ebamääraselt ega ole seetõttu täidetav. Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali kaebus Kaebuse põhimotiivid on samad, mis AS-il SEB Pank. Täiendavalt põhjendab kaebaja oma ettekirjutuse tühistamise nõuet järgmiselt. Kaebuse esitaja laenulepingu eritingimustes on Nordea Pank ja laenusaaja leppinud kokku laenu väljamaksmise ja tagasimaksete korra. Juhul, kui eurolaenu väljamaksmisel soovib laenusaaja laenusumma või selle osa konverteerimist Eesti kroonidesse, siis konverteerib pank selle laenu(osa) Eesti kroonidesse vahetuskursiga 1 EUR=15,63 EEK (nimetatud kurss lepitakse kokku laenulepingus) ning kannab konverteerimise tulemi laenuga seotud laenusaaja eurokontolt, millele algselt teostati laenu väljamakse, laenusaaja kroonikontole. Nordea Panga eraisiku laenulepingu üldtingimustes on kokku lepitud ka konkreetsetes tingimustes, kuidas tehakse laenu tagasimakseid. Üldtingimuste § 3 lg 1 kohaselt debiteerib pank kõik lepingu järgi pangale tasumisele kuuluvad summad lepingus näidatud laenusaaja kontolt laenusaaja täiendava korralduseta. Makse teostamiseks tagab laenusaaja vajaliku summa olemasolu lepingus näidatud kontol hiljemalt alates lepingujärgsest maksetähtpäevast kuni vastava summa tegeliku lepingujärgse debiteerimiseni. Üldtingimuste § 3 lg 2 täpsustab, et kui lepingujärgsel maksetähtpäeval ei ole lepingus näidatud laenusaaja kontol makse teostamiseks piisavat summat, on pangal õigus puudujääv summa laenusaaja täiendava korralduseta debiteerida laenusaaja muudelt kontodelt, teostades vajadusel konverteerimise, lähtudes sel hetkel pangas kehtivast vastavate valuutade vahetuskursist. Laenu tagasimakseid, intressi, viivist ja teisi laenusaaja poolt pangale tasumisele kuuluvaid summasid arvestatakse ning need kuuluvad tasumisele laenu valuutas Üldtingimuste § 3 lg 4 kohaselt. Eeltoodust nähtub, et konverteerimine on vajalik vaid juhul, kui laenusaaja laenuga seotud kontol ega muul sama valuuta kontol ei ole tagasimakse teostamiseks piisavas koguses laenuvaluutat ning puudujääv summa võetakse laenusaaja kroonikontolt. Üldtingimuste § 3 lg-s 2 nimetatud pangas kehtivate valuutade vahetuskursiga on laenusaajal igal ajahetkel võimalik tutvuda Nordea Panga interneti kodulehel, samuti on võimalik vahetuskursi kohta saada infot Nordea Panga telefonipangast ning pangakontoritest. Ülekandekurss on laenusaajale soodsam võrreldes sularahakursiga, mida kasutatakse sularahasummade vahetamise korral. Näiteks eurolaenu tasumiseks Eesti kroonide eurodeks konverteerimise korral kasutab Nordea Pank vahetuskurssi 1 EUR = 15,6895 EEK, mis on püsinud muutumatuna aastaid. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Ettekirjutus sellele nõudele ei vasta. Ettekirjutuses käsitletakse vaid laenude eurodes väljastamist ja tagasimaksmist, kuid ettekirjutuse põhjendustest lähtuvalt võib arvata, et TKA võis pidada silmas kõiki välisvaluutalaene. Ettekirjutusest jääb selgusetuks, kas konverteerimiskulude kandmise kohustus on pangal vaid laenude tagasimakseteks vajalike summade konverteerimisel või ka laenu väljamaksete puhul. Ettekirjutuse tekstist lähtuvalt puudutab täiendavate kulude keeld ja konverteerimiskulude kandmise kohustus üksnes laenu 4 tagasimaksmist. Samas ettekirjutuse põhjenduste ja mõtte kohaselt võis TKA taotleda ka laenu väljastamisega kaasnevate konverteerimiskulude kandmist Nordea Panga poolt. Ettekirjutuses ei ole üheselt arusaadav ka see, kas konverteerimiskulude tasumist ei või Nordea Pank tarbijalt üldse nõuda või võib ta konverteerimisteenust osutada ja neid kulusid nõuda, kui kulud sisalduvad intressimarginaalis. Eeltoodud põhjustel ei ole haldusakt selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 kohaselt tuleb kirjalikku haldusakti põhjendada. TKA on nimetatud põhjendamiskohustust rikkunud. Põhjendamata on, millisest õigusnormist tulenevalt on TKA-l õigus nõuda panga poolt ainult osade klientide kulude kandmist, milliste vahendite arvel see peaks toimuma ning kas üldse ja millistel õiguslikel alustel on Nordea Pank kohustatud oma laenulepingu Üldtingimusi muutma. Põhjendamiskohustust on rikutud ka sellega, et ettekirjutuses ei selgitata, kuidas kaebuse esitaja peaks käituma kahe riiklikku järelevalvet teostava asutuse erineva sisuga tegutsemisjuhiste korral. Nordea Pank on käitunud heas usus ning seaduskuulekalt, järgides FI juhendeid ja selgitusi. Kaebuse esitaja hinnangul oleks TKA pidanud FI seisukohta enne ettekirjutuse andmist analüüsima ja selle analüüsi tulemused ettekirjutuses esitama. AS Hansapank kaebus Kaebuse põhimotiivid on samad, mis kahel eelneval kaebajal. Täiendavalt põhjendab kaebaja oma ettekirjutuse tühistamise nõuet järgmiselt. Haldusorgan on jätnud välja selgitamata elulised asjaolud ja on sellega rikkunud uurimisprintsiipi. TKA ei ole välja selgitanud eurolaenu ja konverteerimisteenuse tegelikku olemust ega majanduslikku sisu ning on oma järeldused ja etteheited toetanud enda oletustele ja sidunud need asjakohatute õigusnormidega. TKA on menetlust läbi viies rikkunud hea haldustava. Kogu menetluse vältel ei ole olnud arusaadav, millist menetlust TKA läbi viib: kas valmistatakse ette TKS § 17 lg 2 p 8 kohast hagi üldkohtusse, millele on nad avalikkuses viidanud või viiakse läbi menetlust, mis on suunatud haldusakti andmisele. Seega pole TKA kaebajat kohaselt menetlusse kaasanud ega ära kuulanud. Oma tegevuse ja järelduste ajakirjanduses kommenteerimist enne, kui sellest said teada haldusakti adressaadid, tuleb pidada lubamatuks. Danske Bank A/S Eesti filiaali kaebus Kaebuse põhimotiivid on samad, mis kolmel eelneval kaebajal. Täiendavalt põhjendab kaebaja oma ettekirjutuse tühistamise nõuet järgmiselt. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on tühine haldusakt, millest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel võimalik täita. Riigikohus on korduvalt rõhutanud haldusaktide motiveerimise tähtsust. Motiveerimine on vajalik selleks, et isik mõistaks, mis põhjustel tema õigusi piiratakse ja et kohus saaks kontrollida haldusakti õiguspärasust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ettekirjutus on tervikuna ebaselge ja arusaamatult motiveeritud ning sellest ei selgu vastustaja poolt kaebuse esitajale pandud õigused ja kohustused. Ettekirjutuse andmise tulemusel on tekkinud olukord, kus vastustaja ja FI kui erinevad riiklikku järelevalvet teostavad institutsioonid on vaidlusalusel teemal avaldanud mitmeid täielikult vastukäivaid seisukohti. Ühelt poolt on FI väljendanud selget seisukohta, mille kohaselt ei muuda Määruse nr 76 § 81 lg-tes 1–2 sätestatud regulatsioon keskpanga noteeringut euro suhtes imperatiivseks igas valuutavahetustehingus jms finantstehingus. Teisalt leiab vastustaja kaebuse esitaja tegevuses TKS rikkumise. Kaebuse esitaja on 5 seisukohal, et sellises olukorras jääb selgusetuks, missuguse riiklikku järelevalvet teostava institutsiooni seisukohast tuleks lähtuda, et käituda õiguspäraselt. Eelkirjeldatud olukorras tulnuks vastustajal ja FI-l omavahel vastavas küsimuses seisukohad enne kaebuse esitajale ettekirjutuse tegemist kooskõlastada, et vältida vastuolulisi seisukohti. Kaebuse esitajal kui haldusevälisel isikul on õigus eeldada, et riigiorganid lähtuvad oma tegevuses samast õiguslikust positsioonist, andes ettevõtjatele omavahel kooskõlas olevaid käitumisjuhiseid. Ettekirjutuse tegemisega tekkinud eelkirjeldatud olukord on kaebuse esitaja arvates vastuolus PS-st tuleneva õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega ning hea haldustavaga. Vastustaja TKA seisukoht ja taotlus Vastustaja leiab, et kaebused on alusetud ja tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. Vaidluse põhiküsimus seisneb lihtsustatult sellest, et kaebajad konverteerivad laenu väljastamisel ja tagasimaksmisel Eesti kroonid eurodeks kaebajate ühepoolselt kehtestatava kommertskursi, mitte aga Eesti Panga ametliku kursi alusel ning kaebajad ei avalda tarbijatele täpset informatsiooni laenu kulukuse kohta, mistõttu see ei ole laenulepingu sõlmimisel teada ning tarbijatel ei ole võimalik hinnata ega võrrelda erinevate krediidiasutuste poolt pakutavate tarbijakrediidilepingute kulukust ega teha kulude hindamise järel põhjendatud ja teadlikku valikut parimate tingimustega laenulepingu sõlmimiseks tarbija kasuks. Tarbijaid ei teavitata enne lepingu sõlmimist sellest, kui kulukaks laenuleping lõplikult tarbijatele osutub ehk kui suures ulatuses suureneb tagastatav laenusumma lisaks intressidele ja lepingutasudele. Kaebajate poolt laenude kohta edastatav info tekitab ostja tavalise tähelepanelikkuse juures pakkumise hinnast eksliku mulje, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et selline pangapoolne käitumine on käsitletav ebaausa kauplemisvõttena. TKS § 122 lg 1 kohaselt on kauplemisvõte ebaaus, kui see on vastuolus kaupleja majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõuetega ja seoses mingi kauba või teenusega moonutab või tõenäoliselt moonutab oluliselt keskmise tarbija majanduskäitumist, kelleni see kaup või teenus jõuab või kellele see on suunatud. Vastavalt TKS § 122 lg-le 7 peetakse tarbija majanduskäitumise oluliseks moonutamiseks kauplemisvõtte kasutamist, millega tunduvalt vähendatakse tarbija võimalust teha teadlik valik ja sellega mõjutatakse tarbijat tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud. RahaS § 3 kohaselt on ainus seaduslik maksevahend Eesti Vabariigis Eesti kroon. Eesti Vabariigis asuvatel juriidilistel ja füüsilistel isikutel ei ole õigust kasutada omavahelistes arveldustes muid maksevahendeid peale Eesti krooni. RahaS § 4 kohaselt on Eesti Pank ja samuti kõik teised Eesti Vabariigi pangad ja muud krediidiasutused kohustatud kehtivat Eesti vabariigi raha vastu võtma piiranguteta.
kehtestamisega ei ole seadusandja soovinud muuta Eesti territooriumil kehtivaks ka muid maksevahendeid peale Eesti krooni. RahaS kehtib nii sularahatehingutele kui ka sularahata tehingutele. Vastasel korral võiks elektroonilisi makseid teha ja väljendada alati välisvaluutas, mis aga pole lubatud. Määrus nr 76 kohaselt jõustus 01.09.2006 hindade ühest vääringust teise ümberarvestamise reegel, mille kohaselt kauba ja teenuse hinna ümberarvestamine Eesti kroonidest eurodesse ja pärast eurole üleminekut eurodest Eesti kroonidesse toimub hinna jagamise või korrutamise kaudu Eesti krooni ja euro vahelise suhtega (15,6466), mis on fikseeritud Eesti Panga ametliku vahetuskursi alusel (§ 81 lg 2). Kuna Eestis on euro ametliku maksevahendina kehtimahakkamiseni ainus maksevahend Eesti kroon, siis on nimetatud reegel kauplejale (teenuse pakkujale) kohustuslik. Nimetatud sättest ilmneb kaupleja selge kohustus arvestada Eesti kroonides olevad summad eurodeks ja eurodes olevad summad 6 Eesti kroonideks Eesti Panga ametliku vahetuskursi alusel. Määruse nr 76 § 1 kohaselt kohaldatakse seda kõigi tarbijale pakutavate või müüdavate kaupade ja teenuste hinna avaldamisele, kui muu õigusaktiga ei ole reguleeritud teisiti. Seega ei ole kaebajatel õigust keelduda maksete Eesti kroonides vastuvõtmisest. Kõik tarbijakrediidilepingu tagasimaksed, mida võetakse vastu Eesti kroonides, tuleb aga konverteerida eurodeks Eesti Panga kursi alusel, millist põhimõtet kaebaja rikub. Jättes tarbijale laenu andmisega seotud kulud intressimarginaalis ja laenu vormistamise tasuga fikseerimata, saab pank näidata laenu intressimarginaali ja lepingutasude suurust väiksemana konkurentsis püsimiseks, kuigi tarbija tasub laenu tagastamisel konverteerimiskulu võrra suurema tasu kui intress ja lepingutasu. Tarbijal ei ole võimalik ette määratleda ja seetõttu ka arvestada krediidi kulukuse määra ega võrrelda erinevate pankade laenutingimusi, et teha lõplik põhjendatud ja kaalutletud ning teadlik valik laenulepingu sõlmimiseks. Intressi näol on tegemist tasuga kapitali kasutamise eest, mis peab sisaldama kõiki panga kulusid, mistõttu täiendavat tasu kommertsikursi alusel konverteerimise eest ei või pangad võtta. Pangad ei saa valuutavahetusteenust tarbijakrediidilepingu raames osutada, sest see on otseselt TKS §-s 8 sätestatud teenuse hinna avaldamise põhimõtetega vastuolus, kuna tarbijakrediidilepingu sõlmimisel ei ole tarbijale teada teenuse eest tasutav lõpphind, s.o. valuutakurss (TKS § 8 lg 1 ja lg 11). Kui lugeda konverteerimist eraldi valuuta vahetusteenuseks ja eraldiseisvaks tehinguks, siis ka sellisel juhul on kaebajate tegevus õigusaktidega vastuolus ning vastustajal oleks õigus ka sellel alusel kaebajate suhtes ettekirjutus teha, kuna kaebajad ei avalda õigesti teenuse hinda. Vastustaja on seisukohal, et konverteerimiskulu peab olema arvestatud krediidi kulukuse määra sisse. On ilmne, et üheks laenulepingu sõlmimise otsustamise oluliseks asjaoluks on krediidi kulukuse määra suurus, mis on kaebaja tarbijakrediidilepingu puhul tarbijale ette teadmata. Selline tegevus on aga käsitletav ebaausa kauplemisvõttena TKS tähenduses, milline õigusvastane tegevus tuleb lõpetada. Ebaõige on kaebajate seisukoht, et konverteerimiskulud on tarbijate jaoks eraldivõetuna väikesed. Tuleb arvestada asjaoluga, et tegemist on pikaajaliste laenudega, mis on tihti sõlmitud isegi näiteks 30 aastaks ja antud vaidluses peab lähtuma kogu laenulepingu vältel tarbijale kogunevast lisakulust. Konverteerimise vahe nimetatud perioodi peale kokku on märkimisväärne, sest konverteerimiskulu vahet on tarbija sunnitud tasuma igakuiselt mitmekümne aasta jooksul. Tarbijal puudub konverteerimiskulude osas mõistlik valikuvabadus, kuna tarbija ei saa laenulepingu tüüptingimusi mõjutada. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on jätnud tarbijakrediidilepingu tingimustega krediidi tagasimaksete, intressi ja muude tarbija poolt kantavate kulutuste sissenõudmise kulud tarbija kanda, kuigi kõiki neid kulusid tuleb
Kaebaja peab kõik tarbijale laenu andmisega ja tagastamisega seotud kulud (sh konverteerimiskulu), mis on tarbija kanda, avaldama laenuintressi marginaalis ja lepingutasudes, millist põhimõtet kaebaja rikub. Näidisarvutustest lähtuvalt on konverteerimiskulud ilmselgelt ebamõistlikult suured. Eesti kroonides tehtavate maksete konverteerimiskulud on osa laenulepingust, mitte eraldiseisev teenus, millised kulud on kohustatud kandma krediidiasutus. Kui asuda seisukohale, et Eesti kroonide konverteerimine eurodesse on laenulepinguga kaasnev kohustuslik müügitehing, on seda enam alust väita, et tegemist on laenusaajat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega vastavalt
Vastustaja ei ole ettekirjutusega keelanud eurodes laenu arvestamist, kuid on nõudnud, et tarbijale väljamakstava laenusumma ja laenumaksete tagasimaksete konverteerimised tuleb teostada Eesti Panga ametliku kursi alusel, mitte panga poolt valitud kommertskursiga. 7 Pank peab arvestama eurolaenu ümberarvestamise (konverteerimise) kulud laenu intressi sees oleva kuluna. Eesti Vabariigis peavad pangad tarbijale laenu väljastamisel ja ka tagasimaksete rahaühikuna kasutama Eestis kehtivat ainsat maksevahendit Eesti kroon. Ettekirjutused on olnud üheselt mõistetavad ja täidetavad. Kaebuste esitajatele oli tagatud õigus olla ärakuulatud ja õigus esitada oma seisukohti ning vastuväiteid. Vastustaja on järginud põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigust heale haldusele. Vastustaja on seisukohal, et ta on ettekirjutuse tegemisel menetlusnorme täitnud nõuetekohaselt. Vastustaja ja FI eesmärgid ning ülesanded on erinevad, mistõttu on võimalik ka seisukohtade erinevus, mis omakorda ei välista pädeva riigiasutuse, so vastustaja-poolsete sunnivahendite rakendamist, kui tarbijate õigused on jäetud kaitseta. FI-l puudub pädevus TKS-st tulenevate nõuete üle järelevalve teostamiseks ja nende tõlgendamiseks. Samuti puudub FI-l pädevus nõuda ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kahjustamise lõpetamist. Seega on tarbijalepingute puhul vastustajal ainuõigus hinnata, kas ja kuivõrd ning millise tegevusega kaebajad rikuvad tarbijate õigusi. Sealhulgas on vastustajal õigus analüüsida ning hinnata tüüptingimuste ebamõistlikkuse küsimust ja nõuda selliste tingimuste kasutamise lõpetamist. Kaasatud asutuse FI seisukoht FI toetab kaebuseid järgnevatel põhjendustel. Vaidluse tegelikuks esemeks on eurodes pikaajalise laenu majanduslik kogukulu tarbijale. FI arvates võivad tarbija ja pank kokku leppida euro konverteerimise hinnas eraldi või isegi tüüptingimustes, kuid viimase puhul peab pank järgima selgeid nõudeid (tingimus arusaadavalt kirjas, ei ole peidetud teksti, hind määratud lähtudes heast usust ja mõistlikkusest, jne), kuna seadus seda ei keela (
§-d 26, 42, 93). Valuuta konverteerimise kulu on majanduslikus mõttes laenu hinna element. Hinna ja üleantud väärtuse suhe ei allu
kohaselt tüüptingimuste tühisuse kontrollile (
Eurodes laenude puhul on laenu esemeks euro (kui valuuta/kaup ja mitte kui Eestis kehtiv maksevahend), mitte Eesti kroon. Haldusasja materjalide alusel ei saa toetada TKA ettekirjutuste resolutiivosades kirjeldatud konkreetseid etteheiteid ja ettekirjutusi, kuna pankadel ei ole seadusest tulenevat kohustust mitte laenata eurosid, ei ole seadusest tulenevat imperatiivset kohustust võtta eurodes antud laen tagasi Eesti kroonides ega ole kohustust konverteerida eurosid ja Eesti kroone üksteise suhtes üksnes Eesti Panga ametliku vahetuskursiga (1EUR=15,6466EEK). RahaS §-d 3 ja 4 ei ole asjassepuutuvad, kuna sätestavad maksevahendina Eesti krooni ja selle maksevahendina vastuvõtmise kohustuse, mitte ei keela valida laenu eset, laenu anda või tagastada eurodes. Viidatud paragrahvid ei kehtesta erasfääris tegutsevatele eraõiguslikele isikutele omavahelistes tehingutes valuutadele fikseeritud vahetuskursse, samuti ei sunni laenatud eurode asemel laenu esemena aktsepteerima Eesti kroone ulatuses, millises pooled seda ei ole kokku leppinud. Määruse nr 76 ei kohusta kaebajaid eurodes antava laenu tagasimakse teostamise tarbeks teatud juhtudel eurosid kroonide eest ostma Eesti Panga ametliku vahetuskursiga. Kohtuistung Kohtuistungil jäid menetlusosalised kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. 8 Danske Bank A/S Eesti filiaal täiendas oma kaebuse motiive ja märkis, et TKA ettekirjutuse näol on tegemist tühise haldusaktiga HMS § 63 lg 2 p 3 tähenduses, kuivõrd seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebused on põhjendatud ja need tuleb rahuldada. Kohtu hinnangul on vaidlustatud TKA ettekirjutused tühised haldusaktid HMS § 63 lg 2 p 5 tähenduses, kuna selles pankadele pandud kohustused on vastukäivad, mistõttu ei ole pankadel neid võimalik täita. Vastavalt HMS § 63 lg-le 1 on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes annab kohus seisukoha ka TKA ettekirjutuste õigusvastasusele kaebajate poolt välja toodud teistel põhjendustel, mis tooksid kaasa ettekirjutuste tühistamise kohtu poolt juhul, kui tegemist ei oleks tühiste haldusaktidega. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 1. TKA ettekirjutuste tühisus 1.1 HMS § 63 lg 2 p 3 HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kohtu hinnangul ei ole TKA andnud ettekirjutusi formaalselt oma pädevust ületades. Ettekirjutused on tehtud TKS § 41 lg 1 alusel, mis sätestab, et tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja sellisest tegevusest hoidumiseks võib TKA peadirektor või tema volitatud ametiisik teha ettekirjutuse või TKA võib pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse. Lg-t 1 täpsustab lg 2, mille kohaselt on kollektiivseid huve kahjustavaks tegevuseks mis tahes tegu, mis riivab määratlemata arvu tarbijate ühiseid huve ja on vastuolus TKS-s,
-s ja teistes seadustes sätestatuga, eeskätt ebaausa kauplemisvõtte kasutamine või selle kasutamise kavatsus. Eesti Vabariigi nimel üldkohtusse pöördumist
sätetega vastuolus oleva tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks reguleerib TKS § 411, mille lg 1 kohaselt võib TKA peadirektor või tema volitatud ametiisik teha ettekirjutuse ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud
§-des 54, 541, 55, 621, 380, 404–406 ja 867–870 sätestatud teavitamiskohustusi, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Eelnevast nähtuvalt on TKA-l tarbijate kollektiivsete huvide kaitsel valikudiskretsioon, kas teha kauplejale ettekirjutus rikkumise lõpetamiseks või pöörduda üldkohtu poole, sõltuvalt pretensioonist, mida TKA kaupleja vastu omab. Käesoleval juhul nähtub ettekirjutuste resolutsioonist, et ettekirjutused on tehtud TKS, RahaS ja Määruse nr 76 sätetele tuginedes, mistõttu ei pruugi kohalduda TKS § 411. Samas on õige kaebajate märge, et ettekirjutuste p-s 6 viitab TKA
lg 3 rikkumisele kaebajate poolt, kuid ettekirjutuste resolutsioonis puudub nõue selle rikkumise lõpetamiseks. Kohtuistungil väitis TKA esindaja omakorda, et ettekirjutuste resolutsioon oleks kaebajate poolt täidetud ka siis, kui kaebajad arvestaksid laenude konverteerimise kulud krediidi kulukuse määra sisse (kohtuistungi protokoll tl 149 pöördel). Juba eelnevast analüüsist nähtuvalt on TKA ettekirjutused nii ebaselged, et isegi TKA pädevuse selge määratlemine on küsitav. Ettekirjutuste tühisust nende sisu vastuolulise tõttu käsitleb kohus otsuse põhjenduste p-s 1.2. Kuid TKA pädevuse küsimuses asub kohus siiski seisukohale, et kuna ettekirjutuste motivatsiooni valdav osa ja ka resolutsioon ei puuduta
sätete väidetavaid rikkumisi kaebajate poolt, ei saa üheselt väita, et TKA oleks ettekirjutusi andes ületanud oma pädevust ning sel alusel oleksid ettekirjutused tühised. TKA ettekirjutused on tühised otsuse põhjenduste p-s 1.2 toodud argumentidel. 9 1.2 HMS § 63 lg 2 p 5 HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kohtu hinnangul ei ole võimalik TKA ettekirjutusi täita, kuna need on oma sisult vastuolulised – ettekirjutustes esitatud nõuded välistavad teineteist. Seetõttu on ettekirjutused arusaamatud, vastukäivad ja neid ei ole võimalik täita. Sel põhjusel on TKA ettekirjutused tühised. 1.2.1 Esimene vastuolu – kas laenu võib anda ja tagasimakset nõuda eurodes või mitte TKA ettekirjutuste resolutsioon on järgmine: „Lõpetada õigusrikkumine ja hoiduda sellisest tegevusest ning täita nõuetekohaselt TKS § 3 p 2 ja § 121 lg 1 ja
Pank peab kõik laenu andmisega seotud kulud avaldama laenuintressi marginaalis ja lepingutasudes“. Eelnevale lisandub TKA esindaja poolt kohtuistungil väidetu, mille kohaselt oleks ettekirjutuste resolutsioon kaebajate poolt täidetud ka siis, kui kaebajad arvestaksid laenude konverteerimise kulud krediidi kulukuse määra sisse (kohtuistungi protokoll tl 149 pöördel). Viimane seisukoht oleks justkui risti vastupidine ettekirjutuste resolutsioonis väljendatule. Seega jääb eelnevast arusaamatuks, kas TKA arvates ei tohi pangad tarbijakrediidilepingute puhul valuutat konverteerides võtta üldse teenustasu (ettekirjutuste resolutsioon) või võivad nad seda siiski teha (ettekirjutuse motivatsioon + kohtuistungil väljendatu). Ka vastates kohtuistungil kaebaja esindaja T. Vaheri selgesõnalisele küsimusele, kas pangad võivad võtta valuutavahetuse eest teenustasu või mitte, ei andnud TKA esindaja selget seisukohta, vaid piirdus ettekirjutuses väljendatud määramatusega (kohtuistungi protokoll, tl 150). 1.2.3 Kokkuvõte Kõike eelnevat kokku võttes – ettekirjutused on vastuolulised ja neist ei selgu kaebajatele pandud kohustused alljärgnevas:
lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr protsentides krediidi netosummast või netohinnast avaldatav tarbijale aastas langev krediidist tulenevate kulude koormus eeldusel, et krediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul. Lg 3 sätestab, et ülekandekulusid, samuti krediidi tagasimaksete ning intressi ja muude kulude tasumiseks määratud konto pidamise kulusid, mis on tarbija kanda, tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võtta juhul, kui tarbijal ei ole nende suhtes mõistlikku valikuvabadust ning nimetatud kulud on ebamõistlikult suured. Kui krediidi tagasimaksete või intressi ja muude tarbija poolt kantavate kulude sissenõudmise kulud on tarbija kanda, tuleb need siiski arvesse võtta. Vastustaja ei ole üldse uurinud, kas valuuta konverteerimise tasu arvestamine krediidi kulukuse määra sisse seda määra üldse muudaks. Pangad on avaldanud, et konverteerimise tasu on niivõrd väike, et see ei avalda krediidi kulukuse määrale, mis arvutatakse kuni kaks kohta peale koma, mingit mõju, st et ta nö kaob ümardamise tulemusel ära. Vastustaja ei ole esitanud vastupidiseid seisukohti ning veelgi enam, ei ole vastavat uuringut läbi viinudki. Kui õige on kaebajate väide, et võrreldes laenu kogu koormusega moodustab valuuta konverteerimise tasu niivõrd marginaalse summa, ei saa see kulu olla „ebamõistlikult suur“
lg 3 tähenduses ning seega puudub vajadus nende arvesse võtmiseks krediidi kulukuse määra hulgas. Vastustaja ei ole eeltoodule mingisugust tähelepanu pööranud. Lisaks on vastustaja jätnud tähelepanuta need kliendid, kes ei soovi valuuta konverteerimist ei laenu väljastamisel ega tagasimaksmisel, vaid omavad sissetulekuid eurodes ja soovivad ka laenu kasutada eurodes. Samuti on kliente, kes mõni kuu tasuvad oma laenu tagasimakse kohe eurodes ning mõnel teisel kuul vajavad lisaks konverteerimise teenust. Nende klientide nö karistamine kõrgema krediidi kulukuse määraga ei oleks kuidagi põhjendatud. 2.6 Kokkuvõte Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaevatud ettekirjutused kuuluksid tühistamisele igal juhul ka siis, kui nad ei oleks tühised ja seega kehtetud alguses peale. Menetlusosaliste ülejäänud argumentidele ei pea kohus vajalikuks seisukohta anda, kuivõrd need ei saa asja lahendamisel omada olulist tähendust. 13 3. Menetluskulude jagamine HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, menetluskulud. Kaebaja AS SEB Pank on kohtule esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt summas 117 969,30 krooni õigusabikulude eest ning 80 krooni riigilõivu eest (menetluskulude nimekiri ja tõendid tl 115-119, riigilõivu tasumise tõend tl 48). Õigusabikulude kandmine sellises summas on tõendatud. Arvestades õigusabi osutaja poolt esitatud selgitusi arvetel, vaidluse raskust ja spetsiifikat ning keskmisi õigusabikulusid sarnastes vaidlustes, ei pea kohus esitatud õigusabikulusid vajalikeks ja põhjendatuteks ning vähendab õigusabikulusid HKMS § 93 lg 5 alusel. Vastustajalt kuulub kaebuse esitaja AS SEB Pank kasuks väljamõistmisele menetluskuluna õigusabikulu summas 70 000 krooni ja riigilõiv summas 80 krooni. Teised kaebajad ei ole esitanud taotlust menetluskulude hüvitamiseks. Maret Altnurme Kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.