← Eesti

3-08-513/59

Obsah (5)§ 5§ 36§ 34§ 112§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-51

) § 4 lg-ga 2 ja §-ga 54, kuna selle andmisel ei ole arvestatud kõigi oluliste asjaoludega. Samuti on õigusvastane kohaliku omavalitsuse tegevusetus.

§ 5

lg 2 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

  1. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) Vastustaja sai kaebajast kui M. Neito pärijast teada 10.02.2006 pärimisregistrist, mitte pärijalt endalt. Pärimisõiguse tunnistuse esitas kaebaja linnavalitsusele 08.03.
  2. 2)

§ 36

lg 1 järgi selgitab haldusorgan menetlusosalisele tema soovil menetluseks vajalikke asjaolusid. Sellist soovi ei ole esitatud. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (ORAS) ja MaaRS ei kohusta kohustatud subjekti õigustatud subjekti hoiatama. Kaebajale 09.03.2006 saadetud e-kirjas oleks olnud korrektne ära märkida ka kohustuse täitmise tähtaeg ja selle mittejärgimise tagajärjed, siiski ei muuda see puudus vaidlustatud korraldust õigusvastaseks. Vastustajal ei lasu seadusest tulenevat kohustust tuvastada mingi tähtaja jooksul võimalikud pärijad ja nende passiivsuse korral hoiatada neid erinevate seadusest tulenevate tagajärgede eest. Kaebaja oli teadlik esialgse pärimisõiguse tunnistuse täiendamise vajadusest, sest sama probleem pärimisõiguse tunnistusega oli ka tema emal D. Dresenil, kes päris M. Neito järgi Tallinnas Xxxxxx xx x maa ja ehitised. Analoogiale Xxxxxx xx x tagastamisega juhitakse tähelepanu ka vastustaja poolt kaebajale saadetud e-kirjas. 3) Seaduse kohaselt oleks kaebajal tulnud esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 27.08.2006. Nimetatud tähtaja pikendamise õigust ei ole haldusorganile antud. Nn seaduslikku tähtaega haldusorgan muuta ei saa.

§ 34

annab võimaluse teatud juhtudel, mõjuvate põhjuste olemasolul, menetlustähtaja ennistamiseks. Seda sätet ei ole antud juhul võimalik kohaldada. Vastavalt

§ 112

lg-le 2 kohaldatakse eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele

juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine on maareformi menetlus, mida reguleerivad ORAS ja MaaRS ja mis ei näe ette

kohaldamist maareformi menetluses. Nii MaaRS §-s 192 kui ka MaaRSMS §-s 26 on üheselt märgitud tähtaeg, millise jooksul tuleb esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta ja kui selleks ajaks seda ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Nimetatud sätetes ei ole märgitud tähtaja ennistamise võimalust. 4) Kui kohus leiab, et

§ 34

kuulub kohaldamisele, siis sama paragrahvi lg 3 kohaselt ei saa menetlustähtaega ennistada, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Seega isegi juhul, kui seaduseandja võimaldaks pärimistunnistuse esitamise tähtaega kohalikul omavalitsusel ennistada, oleks käesolevas asjas 3

(10)3-08-513 olnud ennistamine võimalik enne 28.08.
  1. Vastustajale ei ole teada mõjuvad põhjused, mis oleksid andnud alust tähtaja ennistamiseks. 5) Põhjendamatu on väide, et maa mittetagastamise ja kompenseerimisega karistatakse kaebajat. Riigikohus leidis 07.12.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist esitatud dokumentide alusel vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine haldusorgani poolt kujutab endast olulist menetlusnormi rikkumist. Seega ei näe MaaRSMS § 26 ette kaalutlusõigust.
  2. Eesti Vabariik Maa-Ameti kaudu palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused: 1) 08.03.2006 esitatud pärimisõiguse tunnistus ei hõlmanud konkreetse maaüksuse tagastamise nõudeõigust. Justiitsministri 25.01.2002 määruse nr 4 Pärimisseadusest tulenevate notari ametitoimingute tegemise kord ja pärimisregistri kannete vorm § 14 lg 2 kohaselt antakse pärimisõiguse tunnistus välja kogu pärandi, pärandiosa, sundosa, annaku, eelpärijale ülemineva pärandi või järelpärijale ülemineva pärandi kohta. Sama paragrahvi lg 3 p 6 kohaselt märgitakse notariaalakti tähelepanekute aruandes üleantud pärandvara ja selle väärtus. MaaRS § 192 lg 3 kohaselt tuleb kohalikule omavalitsusele esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Seega tuleb pärimisõiguse tunnistus esitada konkreetse nõudeõiguse pärimise kohta. 2) Kaebaja ei ole näidanud rohkem kui 8 aasta jooksul üles huvi Xxxxxxxx xxx xx maa tagastamiseks. Pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta esitati rohkem kui aasta pärast vastustaja sellekohast taotlust. Seega on maa tagastamise menetlus veninud kaebaja süül.
  3. Toomas Plaks pole kaebuse suhtes oma seisukohta avaldanud.
  4. Tallinna Halduskohtu 05.09.2008 otsusega rahuldati kaebus ja tühistati Tallinna Linnavalitsuse 27.12.2007 korraldus nr 2289-k järgmistel põhjendustel: 1) M. Neito avaldust maa tagastamiseks on menetletud ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul. Vastustaja on vara tagastamise avalduse menetlemise käigus teinud olulisi kaebaja õigusi rikkuvaid menetlusvigu, mis tõid kaasa menetlust lõpetava haldusakti õigusvastasuse. Vara tagastamise korraldaja peab tagama menetluse läbiviimise mõistliku aja jooksul kooskõlas õigusaktide nõuetega. Menetluse läbiviimisel on juhtiv roll haldusorganil, kes ei vabane seadusliku ja õigeaegse menetluse korraldamise kohustusest ka menetlusosalise passiivsuse korral. Korra p 49 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus 6 kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast. Kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Selle sätte eesmärgiks on tagada menetluse viivituseta läbiviimine ning tagada, et õigustatud subjekti suhtes ei tehtaks negatiivset otsustust ainuüksi seetõttu, et ta ei teadnud menetluses vajalike toimingute sooritamise tähtaegu. 2) Tulenevalt haldusmenetluse üldistest põhimõtetest ei ole vara tagastamise korraldamise eest vastutaval haldusorganil võimalik jääda menetlusosalise surma korral täielikult passiivseks ja oodata, kas seaduses ettenähtud 10 aasta jooksul võetakse pärandvara vastu. Kui õigustatud subjektiks tunnistatud isik on surnud (see on nähtav rahvastikuregistrist), tuleb kohalikul omavalitsusel teha toiminguid eeldatava pärija väljaselgitamiseks. See võimaldab efektiivselt tagada pärijate õigusi ning viia haldusmenetlus lõpule võimalikult kiiresti. Asjaolu, et M. Neito pärijad ei olnud endast linnavalitsusele ise märku andnud, ei vabastanud linnavalitsust kohustusest teha 4
(10)3-08-513 järelepärimisi, mis võimaldaks teha vara tagastamise menetluses edasisi samme. Pärimisregistrist nähtub, millise notari juures on avatud pärimisasja toimik ja kes on esitanud pärimisavaldused. Seega oleks vastustaja saanud ka juba
  1. a andmeid isikute kohta, kes pidasid ennast M. Neito pärijateks. Vastavalt Korra p-le 49 tulnuks eeldatavaid pärijaid informeerida, et M. Neito maa tagastamise avalduse lahendamine viibib seoses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamisega ning tol ajal kehtinud MaaRS § 192 lg 3 kohaselt tuli nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates. Pole alust arvata, et kaebaja oleks jätnud nõuetekohaselt määratud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse esitamata. 3) Kaebaja esitas 08.03.2006 vastustajale pärimisõiguse tunnistuse. See on käsitatav isiku tahteavaldusena astuda Xxxxxxxx xxx xx maa tagastamise menetlusse õigustatud subjekti pärijana. Isik saab pärijaks alates pärandi vastuvõtmisest, mis antud juhul toimus
  2. a, mitte pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest. Seega oli kaebaja selleks hetkeks M. Neito pärija maa tagastamise nõudeõiguse osas ning materiaalõiguslikult oli tal olemas vastustaja vastu subjektiivne õigus maa tagastamiseks, ehkki pärimisõiguse tunnistust, milles oleks pärandvara hulgas tagastamise nõudeõigus eraldi ära märgitud, esitatud ei olnud. ORAS § 12 lg 7 kohaselt on õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Korra p 56 lg 5 kohaselt teatab kohalik omavalitsus menetlustoimingu tegemise tähtaja koos Korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui tähtaegselt ei ole võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võib kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võib taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Kui kohalik omavalitsus leiab, et toimingute tegemata või lõpetamata jätmine ei olenenud õigustatud subjekti tahtest, pikendab ta maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega. Kui näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotle tähtaja pikendamist, loeb kohalik omavalitsus isiku ORAS § 12 lg 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetab korraldusega tagastamismenetluse. Õigustatud subjektile tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb ka Korra p 49 viimasest lausest. Seega tagastamismenetlusse astunud õigustatud subjekti pärija suhtes peavad menetluse lõpetamiseks olema üheaegselt täidetud järgmised tingimused: õigustatud subjekti eeldatavale pärijale peab olema kirjalikult teatatud tähtaeg, mille jooksul tuleb toiming teha; õigustatud subjekti eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; toimingute tegematajätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetluse lõpuleviimist; toimingud peavad olema jäänud tegemata ilma mõjuvate põhjusteta. 4) Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.11.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-01). Tagastamismenetlus tuleb õigustatud subjekti poolt oma kohustuste mittetäitmise korral lõpetada mõistliku aja jooksul pärast seadusest tuleneva toimingu tegemise tähtaja möödumist (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.10.2004 otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-04). Kui seda ei tehta, tuleb õigustatud subjektile või tema eeldatavale pärijale määrata toimingu sooritamiseks uus tähtaeg vaatamata asjaolule, et Korrast või MaaRS-st tulenev tähtaeg on selleks ajaks möödunud. 5) 26.10.2005 vastu võetud ja 27.11.2005 jõustunud MaaRSMS § 26 sätestab, et kui pärand on avanenud enne selle seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele 5
(10)3-08-513 esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama 9 kuu jooksul selle seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamismenetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Õigustatud subjekti pärijale tuleneb pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustus ka Korra p-st
  1. Korra p 56 ettenähtud menetluskorda tuleb järgida nii õigusaktidest tulenevate tähtaegade ja tähtpäevade kui haldusorgani enda poolt määratavate tähtaegade ja -päevade korral. See tuleneb otseselt nii Korra sätte sõnastusest kui on kaudselt tuletatav ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22.11.2001 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-40-01 analoogsele sättele antud tõlgendusest. MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sätestatud kohustused ja tähtajad ei ole käsitatavad isoleeritult õigusaktide teistest sätetest, vaid neid tuleb tõlgendada ja kohaldada süstemaatiliselt ning koosmõjus teiste maareformi alaste seaduste ja nende alusel antud määrustega. Käesoleval juhul on vastustaja eiranud Korra p 56 ja selle eesmärki tagada, et isiku suhtes ei tehtaks negatiivset haldusakti ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud teadlik vajaliku toimingu sooritamise kohustusest ja tähtajast. Seejuures on oluline, et pärimisõiguse tunnistuse võimalik puudulikkus ei ole võrdsustatav menetlust alustava avalduse puudulikkusega. Ka juhul kui Korras puuduksid asjakohased sätted, peaks tulenevalt hea halduse põhimõttest ja menetlusõiguse aluspõhimõtetest menetleja andma puuduliku taotluse või tõendi korral isikule tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja teatama nõude mittetäitmise tagajärjed. Kui linnavalitsus ei pidanud kaebaja poolt esitatud pärimisõiguse tunnistust nõuetekohaseks, pidi ta tegema kaebajale kirjalikult teatavaks tähtaja, mille jooksul tuleb esitada täiendav pärimisõiguse tunnistus ning hoiatama, et mitteesitamise korral lõpetatakse tagastamismenetlus. Seejuures oli vastustaja kaalutlusõigus tähtaja määramisel piiratud MaaRSMS §-st 26 tuleneva tähtajaga. Vastustaja 09.03.2006 e-kiri ei vastanud nendele nõuetele. Vastustaja tegevusest järeldub, et sisuliselt tunnistati kaebajat M. Neito vara pärijana Xxxxxxxx xxx xx maa tagastamise nõudeõiguse osas
  2. a väljaantud pärimisõiguse tunnistuse alusel. Seega ei pidanud vastustaja tegelikkuses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamist vara tagastamise menetluse läbiviimist takistavaks asjaoluks. Jääb arusaamatuks, miks vastustaja ei teatanud kaebajale enne 27.08.2006 Korra p-s 49 nimetatud tähtaega. Antud juhul ei takistanud täiendava pärimisõiguse tunnistuse esitamine alles
  3. a juunikuus Xxxxxxxx xxx xx maa tagastamise menetlust, kuna linnavalitsuse enda käitumisest nähtuvalt ei olnud maa tagastamismenetluse lõpuleviimine nii või teisiti võimalik enne T. Plaksi ja kaebaja poolt täiendava avalduse esitamist Xxxxxxxx xxx xx maa tagastamise kohta, mida nõuti isikutelt ja mis esitati alles
  4. a juulikuus. 6) MaaRSMS eelnõu seletuskirjas põhjendati MaaRS § 192 lg 3 kehtestamist vajadusega määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Kui õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline lähenemine aitab kaasa maareformi kiirendamisele. Nendest põhjendustest järeldub, et seadusandja sooviks MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 kehtestamisel oli välistada olukord, kus maareformi jääb pikemaks ajaks venima seetõttu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijad, kellel on olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks, on passiivsed ja ei näita üles huvi vara tagastamise menetluse lõpuleviimise suhtes. Selline sanktsiooni iseloomuga seadusesäte peaks motiveerima pärijaid asuda realiseerima oma õigusi ja kohustusi vara tagastamise menetluses. Sellele, et tegemist ei ole MaaRS § 5 lg 1 p 4 sätestatud subjektiivse õiguse (automaatsele ja tagasipöördumatule) lõppemisele orienteeritud sättega, viitab ka asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamise korral lõpetatakse tagastamismenetlus (

analoog on taotluse läbi vaatamata jätmine), mitte ei jäeta vara tagastamise avaldust rahuldamata (

-s haldusakt, millega keeldutakse taotluse rahuldamisest põhjusel, et isikul puudub taotletav õigus). 7) Käesoleval juhul kaebaja vara tagastamise menetluse lõpetamine mitte ei kiirenda riigimaa reformimist, vaid oluliselt komplitseerib ja aeglustab maareformi lõpuleviimist Xxxxxxxx xxx xx maa osas. Eesti Vabariik kinnitas, et kaebajale maa tagastamata jätmine, selle riigi omandisse 6

(10)3-08-513 jätmine ja seejärel hoonestusõiguse seadmine kaebaja kui ehitise kaasomaniku kasuks pole riigi huvides. Samuti ei ole T. Plaksi huvides, et talle kaasnevad täiendavad kohustused seoses sundhoonestusõiguse võimaliku seadmisega. 8) Olukorras, kus õigustatud subjekti pärija on väljendanud huvi vara tagastamise menetlusse astumise kohta, on aga oma pärimisõigust tõendanud formaalselt puudulikult ning puudus on jäänud kõrvaldamata haldusorgani minetuste tõttu, kusjuures haldusorgani õiguspärase käitumise korral oleks puudused tõenäoliselt kõrvaldatud enne seaduses ettenähtud tähtaja möödumist, ning kus tagastamismenetluse lõpetamine mitte ei lihtsusta ega kiirenda maareformi läbiviimist, vaid raskendab ja aeglustab seda, kusjuures tagastamismenetluse lõpetamine pole ühegi isiku huvides, ei realiseeru MaaRSMS § 26 mõte ja eesmärk. 9) Vastustaja on tõlgendanud ja kohaldanud MaaRSMS § 26 põhjendamatult formaalselt, jättes arvestamata seaduse eesmärgi ja mõtte ning sätete omavahelise sõltuvuse ja seose. MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 ei tohi kohaldada eesmärgipäratult, isoleeritult muudest õigusaktide nõuetest ja õiguse üldpõhimõtetest. Kuna kaebaja on tegelikult M. Neito pärija Xxxxxxxx xxx xx maa tagastamise nõudeõiguse osas (alates pärandi vastuvõtmisest
  1. a) ning ta oli vastustajale tähtaegselt esitanud pärimisõiguse tunnistuse, millest nähtuvalt oli ta pärinud Xxxxxxxx xxx xx ehitistest ½ suuruse mõttelise osa; vastustaja ei seadnud sisuliselt oma käitumisega kahtluse alla, et kaebaja on M. Neito pärija ja pidas nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamist formaalsuseks, mis antud juhul ei takistanud vara tagastamise menetluse edasiste toimingute sooritamist; linnavalitsus on teinud olulisi menetlusvigu, mis välistavad vara tagastamise menetluse lõpetamise ning kaebaja oli enne kaevatava korralduse vastuvõtmist, ehkki mitte MaaRSMS § 26 sätestatud tähtajaks, esitanud vastustaja nõudmistele vastava täiendava pärimisõiguse tunnistuse; vastustaja andis korralduse tagastamismenetluse lõpetamise kohta alles poolteist aastat pärast MaaRSMS § 26 sätestatud tähtaja möödumist ehk ebamõistliku aja jooksul, oli kaebajale maa tagastamise menetluse lõpetamine ilmselgelt mitteeesmärgipärane, ebaproportsionaalne ja õigusvastane. MaaRSMS § 26 olnuks kohaldatav ainult juhul, kui vastustaja oleks omalt poolt mõistliku aja jooksul (mis on kindlasti lühem kui 15 aastat) ning nõuetekohaselt teinud toiminguid õigustatud subjekti pärija teavitamisel tema kohustustest, nende tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest ning isik oleks jätnud need nõudmised mõjuva põhjuseta täitmata. Pole mingisugust alust eeldada, et kaebaja oleks jätnud nõuetekohaselt määratud tähtajaks esitamata pärimisõiguse tunnistuse. 10) Kaebajal puudub antud vaidluse asjaolude eripära tõttu vajadus taotleda nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamist või pikendamist. Menetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt loetakse taotluse, tõendi või muu dokumendi puudulikkuse korral see esitatuks tähtaegselt, kui hiljem puudused kõrvaldatakse. Kaebaja esitas puuduliku pärimisõiguse tunnistuse vastustajale õigeaegselt, so 08.03.
  2. Kuna tagastamismenetlust ei lõpetatud enne 19.06.2007, mil puudused kõrvaldati, ei ole kujunenud situatsioonis vastustaja minetuste tõttu haldusmenetluse läbiviimisel enam võimalik tõstatada küsimust MaaRSMS § 26 kohaldamisest. Vastustajal tuleb jätkata kaebajale vara tagastamise menetlust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES
  3. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Maa tagastamise menetlus on käesoleval juhul veninud kaebaja passiivsuse ja huvi puuduse, mitte vastustaja tegevusetuse tõttu. 7
(10)3-08-513 2) MaaRS § 192 lg 3 näeb haldusorganile ette konkreetse õigusliku tagajärje: menetluse lõpetamine ja kompenseerimismenetluse mittealustamine. Halduskohus ei ole selgitanud, millistest põhjendustest tulenevalt ei kuulu seadusega ettenähtud õiguslik tagajärg kohaldamisele. 3) Kaebaja ei esitanud vastustajale tähtaegselt nõuetekohast pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. Halduskohus pole võtnud seisukohta, kas esines mõjuvaid põhjusi, mille tõttu kuuluks tähtaeg ennistamisele.

§ 34

lg 3 kohaselt ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Tegemist on imperatiivse normiga, mille eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust. 11. U. Dresen palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Põhjendused: 1) Menetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt loetakse taotluse, tõendi vm dokumendi puudulikkuse korral see esitatuks tähtaegselt, kui hiljem puudused kõrvaldatakse. Analoogse regulatsiooni kehtestab ka

§ 15

. 2) Õigustatud subjektil on raske täita kohustusi tähtaegselt, kui ta neist kohustustest ega tähtaegadest teadlik ei ole. Seetõttu kohustab Korra p 56 vastustajat teatama õigustatud subjektile kirjalikult tähtajad koos vajalike toimingute loeteluga. Haldusorgan ei saa jätta isikule omal algatusel olulist infot edastamata, kui ta näeb, et isikule tekib sellest oluline kahju. 3) Menetluse venimise ainsaks põhjuseks ei saanud olla pärimisõiguse tunnistuse puudumine, kuna haldusorgan ei teadnud, et õigustatud subjekt on surnud. 4) Pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamine otsustatakse haldusmenetluses, mitte halduskohtumenetluses. Kohus ei saanud siinkohal võtta üle haldusorgani funktsioone.

  1. Eesti Vabariik Maa-ameti kaudu ja T. Plaks ei ole oma seisukohti apellatsioonkaebuse suhtes esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega ega pea selle tühistamist apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel võimalikuks.
  3. MaaRS § 192 lg 1 kohaselt on nõudeõigus päritav. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid. Sama paragrahvi
  4. lõike kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Riigikogu poolt 26.10.2005 vastu võetud MaaRSMS (jõustus 27.11.2005) § 26 sätestab, et kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama 9 kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimeta- 8

(10)3-08-513 tud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
  1. Eesti pärimisõiguses kehtiva universaalse õigusjärgluse põhimõtte kohaselt läheb pärandaja surma korral pärijale üle kogu pärandaja vara. Nüüdseks kehtetu PärS § 37 lg 1 järgi oli testamendijärgne pärija isik, kellele testaator oli testamendiga pärandanud kogu oma vara või mõttelise osa (murdosa) sellest. Käesoleval juhul oli kaebaja M. Neito testamendi järgi tema pärijaks. Testamendi sisu, pärija ja tema pärimisõiguse ulatuse tuvastamise kohustus on notaril, kes väljastab pärimisõiguse tõendatuse kohta pärijale vastava tunnistuse. 29.02.1996 pärimisõiguse tunnistus nimetas kaebajale pärandatava pärandvarana vaid Xxxxxxxx xxx xx hooneid, kuid võis arvata ja hilisemast pärimisõiguse tunnistusest selgus, et kaebaja päris ka selle juurde kuuluva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõiguse. Üldjuhul ongi tegemist omavahel seotud õigustega. PärS § 4 järgi pidi isik pärimiseks pärandi vastu võtma, vastuvõetud pärand loeti pärijale kuuluvaks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, so pärandaja surmast. Sama PärS § 1401 lg 2 järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-07, 05.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08). Järelikult tõendas kaebaja poolt esitatud pärimisõiguse tunnistus asjaolu, et kaebaja oli M. Neito pärija. Nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuses äramärkimata jätmine ei tähenda, et kaebaja ei oleks nõudeõigust pärinud. Seega tuleb nõustuda kohtuga, et esitades linnavalitsusele 08.03.2006 pärimisõiguse tunnistuse, millele kantud vara koosseis ei sisaldanud maa tagastamise nõudeõigust, esitas kaebaja MaaRSMS § 26 mõttes puudusega tõendi oma õiguse tõendamiseks.
  2. Vastustaja andis põhjendatult kaebajale korralduse pärimisõiguse tunnistuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, kuid ei nimetanud tähtaega, mille jooksul tuleb puudus kõrvaldada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudus oleks tulnud kõrvaldada MaaRSMS §-s 26 toodud tähtaja jooksul (so hiljemalt 26.08.2006), st et puudust ei oleks saanud kõrvaldada määramatu tähtaja jooksul. Linnavalitsus oleks pidanud puuduse kõrvaldamise tähtaja ja selle kõrvaldamata jätmisest tulenevad tagajärjed näitama nõudekirjas sõltumata sellest, et selline regulatsioon sisaldus seaduses. Linnavalitsuse sellekohane kohustus on tuletatav Korra p-st
  3. Eeltoodus seisnes vastustaja tegevuse õigusvastasus reformitoimingute läbiviimisel, mis ilmselt venitas ka maa tagastamise menetlust. Nagu kohus õigesti osundas, on MaaRSMS § 26 eesmärk maareformi lõpuleviimise kiirendamine. Kui õigustatud subjektile ei teatata toimingu tegemise tähtaega ja selle järgimata jätmise tagajärgi, ei ole sätte eesmärk täidetud. Samas on vastustajal õigus, et kaebaja on ilmutanud reformi käigus lubamatut hoolimatust oma menetlusosalise õiguste teostamisel, viivitades pärimisõiguse tunnistuse esitamisega ligikaudu kümme aastat. Ilmselt venitas kaebaja selline käitumine reformi kulgu, sest õigustatud subjekti pärija otsimiseks pidi kohalik omavalitsus lõpuks pöörduma pärimisregistri poole.
  4. Ringkonnakohus ei pea siiski määravaks käesoleva asja lahendamisel menetlusosalise ja menetleja süü kaalumist menetluse pikalevenimise põhjustamises. Ringkonnakohtu hinnangul on oluline see, et kaebaja, olles esitanud tähtaegselt puudusega pärimistunnistuse, kõrvaldas puuduse 19.06.2007, so enne linnavalitsuse poolt tagastamise menetluse lõpetamiseks antud haldusakti (27.12.2007). Kuna menetluse üldpõhimõtete kohaselt loetakse puuduse kõrvaldamise korral dokumendi esitamise kuupäevaks selle esmaesitamise kuupäev (vt näiteks

§ 15

), tuleb käesolevas asjas lugeda, et kaebaja on pärimistunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta esitanud 08.03.2006 ning puudub alus MaaRSMS § 26 rakendamiseks. 18. Probleemiks võib veel olla asjaolu, et seadus nägi ette lõpptähtaja pärimistunnistuse esitamiseks ja seega käesoleval juhul määras kindlaks ka puuduste kõrvaldamise tähtaja. Apellant 9

(10)3-08-513 leiabki, et MaaRS § 192 lg 3 (või MaaRSMS § 26) sisaldab konkreetse tagajärje pärimistunnistuse esitamata jätmise korral ning kohus ei ole põhjendanud, miks seaduses ettenähtud õiguslik tagajärg käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleva juhtumi asjaolud on sellised, et tagastamise menetluse lõpetamine MaaRSMS § 26 alusel ei ole õige.

§ 34

sätestab reeglid tähtaegade ennistamiseks haldusmenetluses.

§ 34lg 5 kohaselt võib seaduses ette näha juhud, mil tähtaega ei saa ennistada.

Isegi kui asuda seisukohale, et

ei ole maareformi läbiviimisel kohaldatav, on ringkonnakohtu hinnangul tegemist haldusmenetluse üldpõhimõttega, millest on mõistlik ka reformi läbiviimisel lähtuda. Käesoleval juhul ei näe MaaRS ega MaaRSMS ette, et tähtaja ennistamine ei ole lubatav. MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 näol on tegemist 26.10.2005 pärineva muudatusega, seega

kehtis juba mõnda aega ning selles seaduses sätestatud põhimõtetega õigusloomes ilmselt arvestati. 19. Linnavalitsus leiab veel, et tähtaja ennistamine poleks võimalik eelkõige seetõttu, et tähtaja lõpust on möödunud üle aasta, lisaks ei nähtu kohtuotsusest mõjuvaid põhjusi tähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et linnavalitsuse väide taotluse esitamise üheaastase tähtaja möödumise kohta pole asjakohane. Kaebaja esitas nõuetele vastava pärimistunnistuse linnavalitsusele 19.06.2007, seega enne kui aastane tähtaeg ümber sai. Ringkonnakohus ei pööra tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei esitanud koos pärimistunnistusega taotlust menetlustähtaja ennistamiseks, sest tegelikult ennistas linnavalitsus dokumenti vastu võttes ja menetlust poole aasta jooksul jätkates vaikivalt tähtaja ning ei saanud enam tagastamise menetlust pärimistunnistuse puudumise tõttu lõpetada. Kuna tähtaja ennistamine on juba toimunud, pole enam vaja hinnata, kas ennistamise võis tingida asjaolu, et linnavalitsus oli jätnud oma nõudekirjas märkimata dokumendi esitamise tähtaja või mõni muu asjaolu. Sellel ei ole enam tähtsust ja tagastamise menetlusega tuleb edasi minna. Kohtunikud Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.