Obsah (5)

§ 188§ 179§ 60§ 187§ 59

2-05-24531 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2008.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-

) § 315 lg

1. Hageja teab, et OÜ RVA ja selle juhatuse liige tegid kuni OÜ RVA likvideerimiseni väljamakseid, et äriühingul oli arvel väljamakseteks vahendeid ja et äriühingu juhatuse liikme süülise tegevuse tõttu jäi hagejal tema kasuks väljamõistetud töötasu ja hüvitised saamata. Tegemist on kestva õigusrikkumisega, mis on põhjustatud kostja soovimatusest täita jõustunud kohtuotsust. Hageja leiab, et äriühingule ja selle juhatuse liikmele ei saanud olla teadmata Tallinna Linnakohtu otsuse sisu ja mõte ning asjaolu, et hageja astus samme tagaseljaotsuse täitmiseks kohtutäituri kaasabil. Nii on avaldaja arvamusel, et OÜ RVA juhatuse liige R L jättis pahatahtlikult ja teadvalt hagejale väljamõistetud summad tasumata ja äriühingu likvideerimisel hageja kui äriühingu võlausaldaja õigusi ja huve ei arvestanud. Hageja käsitleb sellist teguviisi kostja süülise käitumisena ja soovib, et temale jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud töötasu, hüvitised ja viivised mõistetakse välja kostjalt.
2. Tsiviilasja esmakordsel läbivaatamisel Harju Maakohtu poolt suurendas hageja
3. detsembril 2006.a oma nõuet Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
4. veebruari 2000.a otsusega (tagaseljaotsusega) OÜ-lt RVA hageja kasuks välja mõistetud 86 068,65 krooni arvel (vt toimik, I k, lk 222). KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5. Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta selle rahuldamata. 2 Hageja töötasu maksis kostja talle isiklikult kätte, kuna hagejal oli kaasas avaldus kohtule, siis kutsus kostja kohale AS M tolleaegse juristi D Soljaniku. Nende juuresolekul kirjutas hageja tõendi, milles kinnitas palga kättesaamist ja igasuguste pretensioonide puudumist OÜ RVA suhtes. Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid tema väiteid kostja süülise kohustuste rikkumise OÜ RVA ees, mille tõttu OÜ RVA jättis täitmata oma kohustused hageja ees. Arvesse tuleb võtta nõude aegumist. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Väidetav rikkumine algas kostja hinnangul
6. juunil 2000.a, seega on juhatuse liikme (s.o kostja) vastutusele võtmine võimalik kuni
7. juunini 2005.a. Hageja oma avaldusega selle ajavahemiku sisse ei mahtunud. MENETLUSE KÄIK
9. jaanuari 2007.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis välja R L AV kasuks hagejale Tallinna Linnakohtu
10. juuni 2000.a otsusega väljamõistetud saamata jäänud töötasu ja hüvitised kokku 206 139,80 krooni, viivis 9% põhivõlgnevuse summalt aastas ehk 51,50 krooni päevas alates
11. septembrist 2000.a kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata AV ’i nõude 86 068,65 krooni Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
12. veebruari 2000.a otsuse arvelt välja mõistmiseks. Harju Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonkaebuse nii kostja kui hageja.
13. Kostja R L palus oma apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning saata asi vaidlustatud ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada. Kostja taotles apellatsioonkaebuses aegumise kohaldamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 2 alusel. Kuna hageja selgelt väljendatud nõue kostja vastu esitati
14. oktoobril 2006.a, siis vastavalt TsMS § 362 lg-le 2 menetluse käigus esitatud nõue loetakse esitatuks ajal, mil see avaldatakse asja arutamisel kohtuistungil või toimetatakse kätte vastaspoolele (s.t 26.10.2006.a). Hageja (vastustaja) pöördus
15. juunil 2005.a Tallinna Linnakohtusse kohtuotsuste mittemaksmisega, kuid ei ole esitanud selgelt väljendatud nõuet (hagi ese) kostja (apellandi) vastu. Ei ole selgelt ja ühemõtteliselt palutud apellandilt välja mõista AV kasuks saamata jäänud töötasu ja hüvitisi kokku 206 139,80 krooni ega viivist 9 % põhivõlgnevuse summalt (206.139,80) aastas ehk 51,50 krooni päevas alates
16. septembrist 2000.a kuni põhinõude täitmiseni.
17. oktoobri 2006.a Harju Maakohtu istungil esitas vastustaja kohtule „hagiavalduse tervikteksti“, teatades, et esitab nõude apellandi vastu. Ajavahemikul
18. juuni 2005.a kuni
19. oktoober 2006.a puudus AV ’i selgelt väljendatud nõue kostja vastu. Lähtuvalt Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 tehtud lahendis väljendatud seisukohast pidi hageja (vastustaja) tõendama muu hulgas ka seda, et juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees ning kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos), kuid hageja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuse rikkumist osaühingu ees. Maakohtu otsuses viidet põhjuslikule seosele ei ole.
20. Hageja AV vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega apellandi nõue 86 068,65 krooni jäeti rahuldamata. Kohtuotsuses on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ja rikkunud menetlusõiguse norme. Hageja hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 25 lg 2 kohaselt on jõustunud töövaidluskomisjoni (TVK) otsus pooltele täitmiseks kohustuslik. Samas on maakohus jätnud TVK otsusega väljamõistetud 86 068,65 krooni kostjalt välja mõistmata, rikkudes nii ITLS § 25 lõikes 2 sätestatut. Kohus on otsust põhjendanud sellega, et väljamõistmata jätmise tingis otsusel jõustumismärke puudumine. Kohus 3 ei ole tuvastanud, et töövaidluskomisjoni otsus oleks jäänud jõustumata, vaid tuvastas jõustumismärke puudumise. Kohus ei ole tuvastanud seda, et töövaidluskomisjoni otsus oleks jõustumismärke puudumise tõttu jäänud jõustumata. Töövaidluskomisjoni otsus jõustus ITLS § 25 lg 1 kohaselt pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa- või linnakohtusse. Olukorras, kus maakohtul puudusid igasugused tõendid selle kohta, et pooled oleksid esitanud avalduse maa- või linnakohtusse töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks, ei olnud maakohtul mingitki põhjust lugeda tähtaega mittesaabunuks ega otsust mittejõustunuks. Tegelikult kohus ei tuvastanudki seda, et pooled oleksid esitanud avalduse maa- või linnakohtusse ja et jõustumise tähtaeg ei oleks saabunud. Maakohus leidis üksnes, et dokumentaalsel tõendil puudub märge jõustumise kohta. Samas oli maakohus TsMS § 238 lg-s 1 nimetatuga kooskõlas leidnud, et ka ilma jõustumismärketa töövaidluskomisjoni otsus on asjakohane ja lubatav tõend. Maakohus on tuginenud
21. veebruari 2000.a töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise arvestamata jätmisel ITLS § 25 lg-le
22. Eelnimetatud säte jõustus aga alles koos tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse jõustumisega
23. jaanuaril 2006.a. Mõlemad apellandid palusid jätta vastaspoole apellatsioonkaebuse rahuldamata.
24. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas
25. juuli 2007.a otsusega Harju Maakohtu
26. jaanuari 2007.a otsuse kooskõlas TsMS § 656 lg 1 p-ga 5 täielikult ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuli kohtul vaidluse lahendamiseks kindlaks teha, kas ajavahemikul
27. juuni 2005.a kuni
28. oktoober 2006.a esines hagejal selgelt väljendatud nõue kostja vastu tulenevalt Tallinna Linnakohtu
29. juuni 2000.a otsusest (jõustunud 14.09.2000.a), samuti asjaolu, kas kostja on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju, mille tõttu OÜ RVA jättis täitmata oma kohustused hageja ees.

§ 188

lõike 1 kohaselt osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Maakohtu otsus ei sisalda mingit õiguslikku põhjendust, millist kohustust on kostja osaühingu ees rikkunud ning et hagejale on tekkinud kahju nimelt kostja kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 tehtud lahendis leidnud, et vastustaja pidi tõendama ka, et juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees ning kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos), kuid hageja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuse rikkumist osaühingu ees. Vaatamata sellele, et Riigikohtu ülalmärgitud tsiviilasjas oli maakohtule teada, ei nähtu kohtuotsusest, milliseid kohustusi kostja osaühingu ees rikkus. Maakohus on tuginedes Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-89-01, üksnes järeldanud, et käesolevas tsiviilasjas jättis kostja hoolsuskohustuse täitmata, majandusaasta aruande esitamata, mille tulemusena äriühing registrist kustutati ja kostja tegevust ning kohustuste täitmist OÜ RVA juhina tuleb tõlgendada õigusvastase käitumisena hageja suhtes. Ringkonnakohus maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Lisaks on ringkonnakohtu otsuse kohaselt ekslik maakohtu hinnang töövaidluskomisjoni

1. veebruari 2000.a otsuse jõustumise kohta ITLS § 25 lg 3 alusel. Nimetatud säte jõustus alles koos tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse jõustumisega
2. jaanuaril 2006.a. Maakohus ei ole tuvastanud, et töövaidluskomisjoni otsus oleks 4 jõustumismärke puudumise tõttu jäänud jõustumata. Töövaidluskomisjoni otsus jõustus ITLS § 25 lg 1 kohaselt pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa- või linnakohtusse. Samuti on maakohus ringkonnakohtu hinnangul kogu viiviste arvestamisele kohaldanud ebaõigesti võlaõigusseadust, arvestamata sellega, et viivisenõue tekkis ajal, kui kehtis tsiviilkoodeks, s.o enne
3. juulit 2002.a. Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuli 2007.a otsuses sisalduvate juhiste kohaselt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel eespoolkirjeldatud puudused kõrvaldada. Kui kohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hageja nõue on aegunud, tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Kui kohus tuvastab, et hagi ei ole aegunud, tuleb tuvastada, kas kostja on rikkunud mõnda oma kohustust OÜ RVA ees. Kohustuse rikkumise tuvastamisel tuleb välja selgitada, kas selle rikkumise tõttu on tekkinud hageja kahju (põhjuslik seos). Kohustuse rikkumise tuvastamisel võib kostja tõendada, et ta ei teinud seda süüliselt.
5. Tsiviilasja uue läbivaatamise käigus maakohtu poolt on mõlemad pooled jäänud varasemas menetluses esitatud nõuete ning seisukohtade juurde. Hageja esindaja on lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu poolt antud juhisest täpsustanud viivisearvestust (vt toimik, lk 45-47). Hageja on palunud kohtul rakendada kostja suhtes ka Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 119 lgtes 1 ja 2 sätestatut, kuna hageja ei ole saanud käesoleva ajani kätte OÜ-lt RVA tööraamatut ega lõpparvet. Täiendavaid tõendeid kumbki pool esitanud ei ole. Hageja poolt esitatud seadusetekstide väljavõtted jmt ei ole kohtu hinnangul käsitletavad tõenditena TsMS § 229 lg 1 tähenduses. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
7. Lähtudes käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu poolt
8. juulil 2007.a tehtud otsuses sisalduvatest juhistest, tuleb esimese astme kohtul asja uuel läbivaatamisel esmalt tuvastada, kas hageja nõue on aegunud ning jaatava vastuse korral jätta hagi rahuldamata. Juhul kui maakohus leiab, et hagi ei ole aegunud, tuleb edasiselt tuvastada, kas kostja on rikkunud mõnda oma kohustust OÜ RVA ees. Kohustuse rikkumise tuvastamisel tuleb välja selgitada, kas selle tõttu on tekkinud hageja kahju (põhjuslik seos). Kohustuse rikkumise tuvastamisel võib kostja tõendada, et ta ei teinud seda süüliselt.
9. Kohus käsitleb esmalt kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet. Hageja nõue kostja kui OÜ RVA juhatuse liikme vastu põhineb Tallinna Linnakohtu
10. juuni 2000.a otsusel, millega OÜ-lt RVA mõisteti hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 82 016 krooni, viivised 100 123,80 krooni ja lõpparve väljamaksega viivitamise eest 24 000 krooni (vt toimik, I k, lk 9-10). Samuti põhineb hageja nõue Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
11. veebruari 2000.a otsusel, millega OÜ-lt RVA on hageja kasuks välja mõistetud 86 068,65 krooni (vt toimik, I k, lk 6-8). Hageja poolt esitatud nõuet tuleb käsitleda kui OÜ RVA (kustutatud) võlausaldaja poolt osaühingu juhatuse liikme vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet, milles sisuliselt soovitakse kostja kui juhatuse liikme kohustuste rikkumise tagajärjel osaühingule tekkinud kahju hüvitamist. Juhatuse liikme kohustusi on kostja hageja väitel rikkunud esiteks sellega, et võõrandas 1998.a novembris osaühingule kuulunud mootorlaeva alla selle turuhinna (10 USD ees), mille kohta hageja on esitanud inglisekeelse dokumendi (vt toimik, I k, lk 142, ka II k, lk 44). Teiseks on kostja OÜ RVA (kustutatud) juhatuse liikmena jätnud täitmata kohustuse esitada äriregistrile äriühingu kinnitatud majandusaasta aruandeid (

§ 179lg 4), mis viis osaühingu äriregistrist kustutamiseni 11.

märtsil 2004.a

§ 60lg 2 toona kehtinud redaktsiooni alusel.

5 Osaühingu juhatuse liikme vastutus on reguleeritud

§-s

1. Enne
2. juulit 2002.a kehtinud

§ 187

lg 1 järgi vastutasid osaühingu juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenes, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud osaühingu võlausaldajale, vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt osaühinguga. Ajavahemikul 01.07.200231.12.2005 kehtinud

§ 187

lg 1 kohaselt vastutasid juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Paragrahvi teise lõike redaktsioon nägi ette, et paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kahju hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu vara arvel. 13. Enne 1. juulit 2002.a kehtinud

§ 187

lg 3 järgi oli juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat rikkumise toimumisest või rikkumise algusest. Ka 1. juulil 2002.a jõustunud

§ 187

lg 4 järgi (kehtis kuni 31.12.2005.a) oli juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest. Aegumistähtaja kulgemise algus on seega kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Hageja poolt väidetud mootorlaeva võõrandamine leidis aset 1998.a novembris. OÜ-le RVA kuulunud asja (mootorlaeva) võõrandamisega seonduva kahju osas on hageja nõue eeltoodut arvestades aegunud ka juhul, kui lugeda nõue hageja poolt kostja vastu esitatuks 27. juunil 2005.a (s.o esialgse hagi esitamise kuupäev). TsÜS § 142 lg-st 1 tulenevalt oleks hageja võimaliku nõude maksmapanek selles osas välistatud. Kohus ei käsitle seetõttu küsimusi, kas mootorlaeva väidetava võõrandamisega on kostja rikkunud mõnda oma kohustust OÜ RVA (kustutatud) ees ning kas selle tõttu on hagejal tekkinud kahju. Kohus märgib siiski, et mootorlaeva võõrandamist eelnimetatud hinnaga ei saa tõendatuks lugeda. Hageja poolt kõnealuse väite kohta esitatud dokument on inglisekeelne (toimik, I k, lk 142; II k, lk 44). Kostja on soovinud nimetatud dokumendi tõlkimist eesti keelde, mistõttu kohus on teinud hagejale ettepaneku tõlke esitamiseks, juhtides tähelepanu TsMS § 33 lg-s 1 sätestatule (vt toimik, II k, lk 89-90). Hageja ei ole soovinud võimalust tõlke esitamiseks kasutada. Seetõttu jätab kohus eelmainitud tõendi tähelepanuta. Teise hageja poolt kostjale süüks pandava kohustuse rikkumise osas ei saa kohtu hinnangul pidada nõuet aegunuks.

§ 179

lg 4 esimeses lauses sätestatu paneb osaühingu juhatusele kohustuse esitada osaühingu kinnitatud majandusaasta aruanne äriregistrile mitte hiljem kui kuus kuud majandusaasta lõpust.

§ 179

lg 4 redaktsiooni on küll korduvalt muudetud, kuid kõnesolev juhatuse kohustus on alates seadustiku jõustumisest 1. septembril 1995.a sisuliselt kogu aeg kehtinud. OÜ RVA äriregistrist kustutamise ajal (11.03.2004.a) kehtinud

§ 60

lg-st 1 tulenes, et kui osaühing ei ole registripidajale kuue kuu jooksul seaduses sätestatud tähtaja möödumisest esitanud nõutavat majandusaasta aruannet, teeb registripidaja äriühingule registrist kustutamise hoiatuse ning avaldab teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Sama paragrahvi teine lõige nägi ette, et kui paragrahvi esimeses lõikes nimetatud hoiatuse tegemisest nelja kuu jooksul ei ole äriühing esitanud registripidajale nõutavat majandusaasta aruannet, kustutab registripidaja äriühingu äriregistrist, järgides

§ 59lg-s 4 sätestatut.

Käsitletava juhatuse liikme kohustuse rikkumise puhul saab olla tegemist vältava (jätkuva) kohustuse rikkumisega (kuni OÜ RVA registrist kustutamiseni), mistõttu tuleb aegumistähtaja kulgemise algust arvestada kohustuse rikkumise algusest. OÜ RVA on registrist kustutatud 2004.a märtsis. Eeldades, et OÜ RVA majandusaastaks oli kalendriaasta (raamatupidamise seadus § 13 lg 3), tulnuks OÜ RVA juhatusel majandusaasta aruanne 2002.a kohta esitada äriregistrile hiljemalt

1. juunil 2003.a. Võimalik kohustuse rikkumine OÜ RVA juhatuse poolt 6 algas seega mitte hiljem kui
2. juulil 2003.a. Kostja väidetest nähtuvalt on OÜ RVA jätnud äriregistrile esitamata majandusaasta aruande mitte üksnes 2002.a kohta, vaid ka varasemate perioodide kohta. Samas oli kostjal OÜ RVA juhatuse liikmena põhimõtteline võimalus kuni äriühingu registrist kustutamiseni

§ 179lg-st 4 tulenev kohustus täita ning sellega rikkumine lõpetada.

Samas ei ole kindlasti võimalik kohustuste (jätkuv) rikkumine pärast OÜ RVA kustutamist äriregistrist, sest juhatuse liikme kohustusi sai kostja rikkuda üksnes (õiguslikult eksisteeriva äriühingu) juhatuse liikmeks oleku ajal (vt nt: Riigikohtu 9. aprilli 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08 (p 15)). Lähtudes eeltoodust peab kohus põhjendatuks arvestada aegumistähtaja kulgemise algust

§ 179lg-st 4 tuleneva võimaliku kohustuse rikkumise osas arvates 1.

juulist 2003.a. Lähtudes hagi esemeks oleva nõude 5-aastasest aegumistähtajast, ei oleks see isegi käesoleva otsuse tegemise hetkeks lõppenud. Seega ei ole hageja nõuded

§ 179

lg-s 4 nimetatud kohuse võimaliku rikkumisega seonduvalt kohtu hinnangul aegunud. 14. Edasiselt analüüsib kohus küsimust kostja poolt kohustuste rikkumisest OÜ RVA ees. Lähtudes hageja väidetest on kostja rikkunud

§ 179

lg-st 4 tulenevat kohustust esitada osaühingu kinnitatud majandusaasta aruanne äriregistrile mitte hiljem kui kuus kuud majandusaasta lõpust. Hageja leiab, et seetõttu jäi tema pärast Tallinna Linnakohtu 22. juuni 2000.a kohtuotsuse jõustumist ja täitemenetluse algatamist seoses OÜ RVA äriregistrist kustutamisega ilma väljamõistetud töötasudest ja hüvitisest. Vaidlustamata asjaolude kohaselt oli kostja R L OÜ RVA juhatuse ainus liige (juhataja) alates äriühingu asutamisest kuni selle registrist kustutamiseni. Kostja ei ole menetluse käigus iseenesest eitanud nõutavate majandusaasta aruannete esitamata jätmist. Kostja ei pidanud esitamist vajalikuks, kuna äriühingul majandustegevus puudus (vt toimik, II k, lk 31). Eeltoodut arvestades võib

§ 179lg-st 4 tuleneva kohustuse rikkumist R L ’e poolt lugeda tuvastatuks.

Kohus märgib seejuures, et kuivõrd kostja oli ka OÜ RVA ainuosanik, kuulus majandusaasta aruande kinnitamise otsustamine tema ainupädevusse. Seetõttu ei saaks kõnesoleva juhatuse liikme kohustuse rikkumine olla kohtu hinnangul õiguslikult vabandatav. Ülalosundatud kostja väide majandustegevuse puudumise kohta ei ole õiguslikult asjakohane, kuna äriseadustik ei seo

§ 179

lg-s 4 sisalduva kohustuse olemasolu äriühingu reaalse majandustegevuse jätkuvusega. 15. Kohtu hinnangul puudub põhjuslik seos hagejal väidetavalt tekkinud kahju (rahuldamata nõue) ja kostja kohustuse rikkumise vahel OÜ RVA ees (majandusaasta aruannete esitamata jätmine äriregistrile). Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et juhul kui kostja OÜ RVA juhatuse liikmena oleks

§ 179

lg-st 4 tuleneva kohustuse täitnud, ei oleks hagejal kahju tekkinud, s.t hageja oleks saanud enda nõude OÜ RVA vastu rahuldada. Kostja vastuväidete kohaselt puudus OÜ-l RVA igasugune vara, mille arvel võimalike võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seda kinnitab kaudselt ka asja materjalide hulgas olev OÜ RVA pangakonto väljavõte perioodi kohta 01.01.2000-22.01.2007, millest nähtuvalt kontol vabu rahalisi vahendeid ei ole ning viimane toiming on kontol tehtud

1. aprillil 2000.a (vt toimik, I k, lk 323). Hageja ei ole kohtu hinnangul vastupidist tõendanud. Hageja poolt esitatud V.F ’i konto väljavõttest ei nähtu, kelle poolt OÜ RVA väidetav võlg V.F ’i ees on tasutud. Ilmselt on tegemist kohtutäituri poolt OÜ RVA arvelduskontolt kinnipeetud summade ülekandmisega V.F ’i arveldusarvele (vt toimik, I k, lk 166). Ka Tallinna Linnakohtu täitevosakonna
2. märtsi 2000.a kirja põhjal ei saa teha järeldusi vara olemasolu kohta OÜ-l RVA (vt toimik, I k, lk 36). Nimetatud kirja põhjal võib teha üksnes järelduse ülalosundatud Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
3. veebruari 2000.a otsuse jõustumise kohta ning OÜ RVA suhtes täitemenetluse algatamise kohta hageja poolt. Lähtudes eeltoodust, puudub kohtu arvates õiguslik alus Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
4. veebruari 2000.a tagaseljaotsusega (töövaidlusasjas nr 12-1-3/1485/99) ning Tallinna Linnakohtu
5. juuni 2000.a tagaseljaotsusega (tsiviilasjas nr 2/4/241-2378/00) 7 OÜ-lt RVA hageja kasuks välja mõistetud summade väljamõistmiseks kostjalt. Kohus peab vajalikuks veel märkida, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja kasutanud kõiki võimalusi enda väidetavate nõuete rahuldamiseks OÜ RVA vara arvel. Nii oli kooskõlas kuni
6. detsembrini 2003.a kehtinud pankrotiseaduse § 9 lg 1 p-ga 3 võlausaldajal õigus põhistada enda pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetust muu hulgas sellega, et võlgniku suhtes toimuval sundtäitmisel ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või sundtäitmisel ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi võlgade tasumiseks. Analoogne säte sisaldub ka alates
7. jaanuarist 2004.a kehtiva pankrotiseaduse § 10 lg 2 p-s
8. Samuti oleks AV ’il OÜ RVA võlausaldajana olnud õigus taotleda kooskõlas kuni
9. detsembrini 2005.a kehtinud

§ 60lg-tega 3 ja 4 osaühingu sundlõpetamist ja likvideerimise läbiviimist.

1. Kuivõrd kohtu hinnangul puudub alus hageja põhinõude rahuldamiseks, ei pea kohus vajalikuks analüüsida poolte väiteid seoses hagis esitatud viivisenõudega. Kohus märgib siiski, et käesoleval juhul ei saa viivise arvestamisel juhinduda palgaseaduse (PalS) §-st 35, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Hageja ja kostja vahel ei ole olnud töölepingulist suhet (TLS § 1 mõttes). Lisaks tuleb Riigikohtu senise praktika põhjal tööandjal PalS § 35 ettenähtud viivist palga maksmisega viivitamisel maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine (vt nt Riikohtu
2. juuni 1999.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-99). Samuti ei ole võimalik TLS §-st 119 tulenevate sanktsioonide rakendamine, kuna hageja väidetav nõue kostja vastu ei tulene tööõigussuhtest, vaid seondub juhatuse liikme kohustuste rikkumisega OÜ RVA ees (millega on tekitaud hagejale kahju).
3. Lähtudes eeltoodust, jätab kohus hagi rahuldamata.
4. Seonduvalt poolte väidetega märgib kohus täiendavalt veel järgmist. Kohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal üheselt selge, kas hagejal on rahuldamata nõudeid OÜ RVA vastu hageja poolt väidetud ulatuses.
5. detsembril 2000.a (seega pärast Tallinna Linnakohtu
6. juuni 2000.a otsuse jõustumist) on hageja andnud kirjaliku kinnituse selle kohta, et on saanud kätte töötasuna 5126 USD-d (vt toimik, I k, lk 296). Nimetatud OÜ RVA kohustuse on hageja ees täitnud kolmas isik. Enne
7. juulit 2002.a kehtinud TsK § 175 lg-st 2 tulenes, et kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kodaniku kohustus täita kohustis isiklikult, on kreeditor kohustatud võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu võtma. Hageja ei ole suutnud kohtule õiguslikult veenvalt põhjendada, miks ei saa OÜ RVA kohustust nimetatud ulatuses kolmanda isiku poolt täidetuks lugeda. Hageja viited mereteenistuse seaduse (MTS) sätetele on õiguslikult asjakohatud juba seetõttu, et nimetatud seadus võeti vastu
8. veebruaril 2001.a ning jõustus
9. aprillil 2001.a. Asja materjalidest nähtuvalt lõppes hageja tööleping OÜ-ga RVA
10. veebruaril 2000.a, seega enne mereteenistuse seaduse jõustumist. Mereteenistuse seaduse sätetele ei ole seadusandja poolt antud tagasiulatuvat jõudu. Samuti ei saaks kostjat ka hüpoteetiliselt käesoleval juhul käsitleda reederina MTS § 4 mõttes. Reeder on seaduse kohaselt mereteenistuse lepingu pooleks olev ettevõtja, kes sõlmib lepingu laevapere liikmega (MTS § 4 ja § 7 lg 1). Hagejal oli töösuhe OÜga RVA, mitte kostjaga. Hageja on nõude õigusliku alusena viidanud muu hulgas ka

§ 188

lg-le 1, mille kohaselt vastutab osanik osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Samas ei ole hageja välja toonud ega tõendanud, milles käesoleval juhul seisnes kostja kui OÜ RVA (endise) osaniku kohustuste rikkumine, mis annaks alust võlausaldaja poolt tema vastu nõude esitamiseks. 8

1. Kooskõlas
2. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
3. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
4. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg-s 1 nimetatud piirmääradega. Osundatud seadustiku § 61 lg 2 nägi ette, et kui isikule, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, mõistab kohus teiselt poolelt riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse. Käesolevas asjas on kostja oma avaldustes palunud jätta kohtu- ja õigusabikulud hageja kanda. Asja materjalidest nähtuvalt moodustuvad kostja kohtukulud (menetluskulud) apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 10 750 krooni (vt toimik, I k, lk 317). Lähtudes eeltoodust, mõistab kohus nimetatud summa hagejalt kostja kasuks kohtukuluna (menetluskuluna) välja. Hageja menetluskulud jätab kohus ülalosundatud TsMS § 60 lg 1 alusel hageja enda kanda. Käesolevas tsiviilasjas
5. detsembri 2005.a kohtumäärusega on hagejale antud õigusabi ning määratud esindajaks advokaat riigi arvel. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jäävad riigi õigusabi osutaja tasu ja riigi õigusabi osutamisega seonduvad kulud riigi kanda. Indrek Parrest kohtunik 9