KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 5. september 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-513 Haldusasi U.D kaebus Tallinna L

§ 26sätestatud tähtaeg, saab tagastamismenetluse tervikuna lõpetada.

1. Tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsuse nr 3-3-1-40-01 seisukohti mutatis mutandis).
4. Lisaks tuleb arvestada, et tagastamismenetlus tuleb ka õigustatud subjekti poolt oma kohustuste mittetäitmise korral lõpetada mõistliku aja jooksul pärast seadusest tuleneva toimingu tegemise tähtaja möödumist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsuse nr 3-3-1-47-04 seisukohti mutatis mutandis). Kui seda ei tehta, tuleb õigustatud subjektile või tema eeldatavale pärijale määrata toimingu sooritamiseks uus tähtaeg vaatamata asjaolule, et Korrast või MRS-ist tulenev tähtaeg on selleks ajaks möödunud.
8. oktoobril
9. a vastu võetud ja
10. novembril
11. a jõustunud MRSMS § 26 sätestab: „Kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.” Õigustatud subjekti pärijale tuleneb pärimisõiguse tunnistuse esitamise kohustus ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist
12. Kohus leiab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56 ettenähtud menetluskorda tuleb järgida nii õigusaktidest tulenevate tähtaegade ja tähtpäevade määramise kui haldusorgani enda poolt määratavate tähtaegade ja -päevade korral. See tuleneb otseselt nii Korra sätte sõnastusest kui on kaudselt tuletatav ka Riigikohtu halduskolleegiumi
13. novembri
14. a otsuses nr 3-3-1-40-01 analoogsele sättele antud tõlgendusest. MRS §

§ 26

sätestatud kohustused ja tähtajad ei ole käsitatavad isoleeritult õigusaktide teistest sätetest, vaid neid tuleb tõlgendada ja kohaldada süstemaatiliselt ning koosmõjus teiste maareformi alaste seaduste ja nende alusel antud määrustega. Käesoleval juhul on linnavalitsus eiranud Korra p 56 ja selle eesmärki tagada, et isiku suhtes ei tehtaks negatiivset haldusakti ainuüksi seetõttu, et ta ei olnud teadlik vajaliku toimingute sooritamise kohustusest ja nende tähtaegadest. Seejuures on oluline, et pärimisõiguse tunnistuse võimalik puudulikkus ei ole võrdsustatav menetlust alustava avalduse puudulikkusega. Ka juhul kui Korras puuduksid asjakohased sätted, peaks tulenevalt hea halduse põhimõttest ja menetlusõiguse aluspõhimõtetest menetleja andma puuduliku taotluse või tõendi korral isikule tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja teatama nõude mittetäitmise tagajärjed. Kui linnavalitsus ei pidanud U.D poolt esitatud pärimisõiguse tunnistust nõuetekohaseks, pidi ta tegema U.D-le kirjalikult teatavaks tähtaja, mille jooksul tuleb esitada täiendav pärimisõiguse tunnistus ning hoiatama, et mitteesitamise korral lõpetatakse tagastamismenetlus. Seejuures oli linnavalitsuse kaalutlusõigus tähtaja määramisel piiratud MRSMS §-st 26 tuleneva tähtajaga. Tallinna Maa-ameti

1. märtsi
2. a e-kiri U.D-le ei vastanud eespooltoodud nõuetele. Kohtule pole esitatud adekvaatseid seletusi, miks antud juhul, erinevalt T.P-le toimingute sooritamiseks tähtaja määramisest ja U.D kaudu D.D-le Sügise tn 9 vara osas tähtaja määramistest, ei märgitud vajaliku toimingu sooritamise tähtaega ja hoiatust mittetäitmise tagajärgede kohta. Sellest järeldub, et linnavalitsus sisuliselt juba tunnistas U.D M.N-i vara pärijana ka Vabaduse pst 45 maa tagastamise nõudeõiguse osas
3. aastal väljaantud pärimisõiguse tunnistuse alusel (mis käis küll ainult ehitiste kohta) – seda kinnitab ka asjaolu, et linnavalitsus jätkas tagastamismenetlust: T.P-lt nõuti katastriüksuse moodustamist ning hiljem
4. aastal T.P-lt ja U.D-lt täiendava vara tagastamise avalduse esitamist. Seega ei pidanud linnavalitsus tegelikkuses pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamist vara tagastamise menetluse läbiviimist takistavaks asjaoluks. Jääb arusaamatuks, miks linnavalitsus ei teatanud U.D-le enne
5. au- 7 gustit
6. a Korra punktis 49 nimetatud tähtaega. Antud juhul ei takistanud täiendava pärimisõiguse tunnistuse esitamine alles
7. aasta juunikuus Vabaduse pst 45 maa tagastamise menetlust, kuna linnavalitsuse enda käitumisest nähtuvalt ei olnud maa tagastamismenetluse lõpuleviimine nii või teisiti võimalik enne T.P ja U.D poolt täiendava avalduse esitamist Vabaduse pst 45 maa tagastamise kohta, mida nõuti isikutelt ja mis esitati alles
8. aasta juulikuus.
9. Maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas (Riigikogu
10. koosseisu SE 681) põhjendati MRS § 192 lg 3 vajadust alljärgnevalt: “Eelnõu §-s 8 on sõnastatud ettepanek määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele.“ Nendest põhjendustest järeldub, et seadusandja sooviks MRS §

§ 26

kehtestamisel oli välistada olukord, kus maareformi jääb pikemaks ajaks venima seetõttu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijad, kellel on olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks, on passiivsed ja ei näita üles huvi vara tagastamise menetluse lõpuleviimise suhtes. Selline sanktsiooni iseloomuga seadusesäte peaks motiveerima pärijaid asuda realiseerima oma õigusi ja kohustusi vara tagastamise menetluses. Sellele, et tegemist ei ole MRS § 5 lg 1 p 4 sätestatud subjektiivse õiguse (automaatsele ja tagasipöördumatule) lõppemisele orienteeritud sättega, viitab ka asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse mitteesitamise korral lõpetatakse tagastamismenetlus (HMS analoog on taotluse läbi vaatamata jätmine), mitte ei jäeta vara tagastamise avaldust rahuldamata (HMSis haldusakt, millega keeldutakse taotluse rahuldamisest põhjusel, et isikul puudub taotletav õigus).

1. Kohtuistungil olid menetlusosalised ühel meelel, et MRSMS § 26 põhieesmärk on kiirendada maareformi läbiviimist. Sama üksmeelselt leidsid menetlusosalised, et käesoleval juhul U.D vara tagastamise avalduse menetluse lõpetamine mitte ei kiirenda riigimaa reformimist, vaid oluliselt komplitseerib ja aeglustab maareformi lõpuleviimist Vabaduse pst 45 maa osas. Eesti Vabariik kinnitas, et U.D-le maa tagastamata jätmine, selle riigi omandisse jätmine ja seejärel hoonestusõiguse seadmine U.D kui ehitise kaasomaniku kasuks, pole riigi huvides. Täiesti selge on ka see, et selline võimalik lahenduskäik, mis toob kaasa T.P-le täiendavad kohustused seoses sundhoonestusõiguse võimaliku seadmisega (millekohane regulatsioon on Maa-ameti esindaja kinnitusel alles väljatöötamisel ning rakendumise aeg teadmata), ei ole T.P huvides.
2. Tuleb nõustuda, et olukorras, kus õigustatud subjekti pärija on väljendanud huvi vara tagastamise menetlusse astumise kohta, on aga oma pärimisõigust tõendanud formaalselt puudulikult ning puudus on jäänud kõrvaldamata haldusorgani minetuste tõttu, kusjuures haldusorgani õiguspärase käitumise korral oleks puudused tõenäoliselt kõrvaldatud enne seaduses ettenähtud tähtaja möödumist ning kus tagastamismenetluse lõpetamine mitte ei lihtsusta ega kiirenda maareformi läbiviimist, vaid raskendab ja aeglustab seda, kusjuures tagastamismenetluse lõpetamine pole ühegi isiku huvides, ei realiseeru MRSMS § 26 mõte ja eesmärk.
3. Eespooltoodust tuleneb, et Tallinna Linnavalitsus on tõlgendanud ja kohaldanud MRSMS § 26 põhjendamatult formaalselt, jättes arvestamata seaduse eesmärgi ja mõtte ning sätete omavahelise sõltuvuse ja seose. MRS §

§ 26

ei tohi kohaldada eesmärgipäratult, isoleeritult muudest õigusaktide nõuetest ja õiguse üldpõhimõtetest. Kuna U.D tegelikult on M.N-i pärija Vabaduse pst 45 maa tagastamise nõudeõiguse osas (alates pärandi vastuvõtmisest

1. aastal) ning ta oli vastustajale tähtaegselt esitanud pärimisõiguse tunnistuse, millest nähtuvalt oli ta pärinud Vabaduse pst 45 ehitiste ½ mõttelist osa; linnavalitsus oma käitumisega sisuliselt ei seadnud kahtluse alla, et U.D on M.N-i pärija ja pidas nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistuse esitamist for- 8 maalsuseks, mis antud juhul ei takistanud vara tagastamise menetluse edasiste toimingute sooritamist; linnavalitsus on teinud olulisi menetlusvigu, mis välistavad vara tagastamise menetluse lõpetamise ning U.D oli enne kaevatava korralduse vastuvõtmist, ehkki mitte MRSMS § 26 sätestatud tähtajaks, esitanud linnavalitsus nõudmistele vastava täiendava pärimisõiguse tunnistuse; linnavalitsus andis korralduse tagastamismenetluse lõpetamise kohta alles poolteist aastat pärast MRSMS § 26 sätestatud tähtaja möödumist ehk ebamõistliku aja jooksul, oli U.D-le maa tagastamise menetluse lõpetamine ilmselgelt mitteeesmärgipärane, ebaproportsionaalne ja õigusvastane. MRSMS § 26 olnuks kohaldatav ainult juhul, kui linnavalitsus oleks omalt poolt mõistliku aja jooksul (mis on kindlasti lühem kui 15 aastat) ning nõuetekohaselt teinud toiminguid õigustatud subjekti pärija teavitamisel tema kohustustest, nende tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest ning isik oleks jätnud need nõudmised mõjuva põhjuseta täitmata. Pole mingisugust alust eeldada, et U.D oleks jätnud nõuetekohaselt määratud tähtajaks esitamata pärimisõiguse tunnistuse. Vastupidise tõenäosust kinnitab asjaolu, et pärast konkreetse tähtaja määramist ja U.D hoiatamist mittetäitmise tagajärgede eest esitati õigeaegselt nõudeõiguse pärimise kohta pärimisõiguse tunnistus Sügise tn 9 maa osas.
2. U.D-l puudub antud vaidluse asjaolude eripära tõttu vajadus taotleda nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamist või pikendamist. Menetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt loetakse taotluse, tõendi või muu dokumendi puudulikkuse korral see esitatuks tähtaegselt, kui hiljem puudused kõrvaldatakse. U.D esitas puuduliku pärimisõiguse tunnistuse vastustajale õigeaegselt, so 8.märtsil
3. a. Kuna tagastamismenetlust ei lõpetatud enne
4. juunit
5. a, mil puudused kõrvaldati, ei ole kujunenud situatsioonis vastustaja minetuste tõttu haldusmenetluse läbiviimisel enam võimalik tõstatada küsimust MRSMS § 26 kohaldamisest. Tallinna Linnavalitsusel tuleb jätkata U.D-le vara tagastamise menetlust.
6. Menetluskulude nõudeid ei esitatud. Villem Lapimaa 9