2-05-23511/55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-23511 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2009, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Tsiviilasi A. T. hagi O. K. vastu ühisvara jagamiseks Tsiviilasja hind 38 500 krooni Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 14.05.2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. T. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad 15.01.2009, avalik kohtuistung Hageja A. T. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XXX XXXXX XXXXX), esindaja Vladimir Kuznetsov; kostja O. K. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X, XXXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXX XXXXXXXX), esindaja adv Natalia Suvorova. RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu 14.05.2008 otsus osaliselt tühistada. Jätta ühisvaraks olev sektsioonkapp Magnaat A. T. omandisse ja pehme mööbli komplekt Frisco O. K. omandisse ning vastavalt sellele muuta O. K.lt väljamõistetava hüvitise suurust, vähendades seda 1450 krooni võrra. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: Jätta O. K. omandisse pehme mööbli komplekt Frisco maksumusega 7900 krooni. Lugeda O. K. omandisse jäänuks köögimööbli komplekt Danuta, külmkapp Snaige, õhupuhasti, elektripliit ja pesumasin kogumaksumusega 20 000 krooni. Jätta A. T. omandisse sektsioonkapp Magnaat maksumusega 8300 krooni. Välja mõista O. K.lt A. T. kasuks hüvitis 9800 (üheksa tuhat kaheksasada) krooni. Ühisvara soetamiseks ja XXXXXX XXXX XX-XX asuva korteri ettemaksuks ja parendusteks tehtud kulutuste hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Poolte menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 27.12.2005 esitas A. T. Pärnu Maakohtusse hagi O. K. vastu ühisvara jagamiseks ning palus kostjalt välja mõista 58 350 krooni. Abielu kestel soetasid pooled mitmesugust vara. Poolte abielu lahutati XX.XX.XXXX, kuid tegelikult kestsid abielulised suhted ja kooselu kuni 2004.a aprilli lõpuni. Alates 2000.a kuni kooselu lõpuni elasid pooled kostja emale V. B. kuuluvas korteris XXXXXX XXXX XX-XX. Pooled soetasid järgmise ühisvara: 1999.a mais laenas hageja oma vanematelt 25 000 krooni, mille eest ostis koos kostjaga diivanvoodi ja beeži värvi nahkdiivani maksumusega 9000 krooni, musta värvi mööblisektsiooni väärtusega 8000 krooni, külmkapi Snaige väärtusega 4000 krooni ja pesumasina 4000 krooni (kogumaksumusega 25 000 krooni). 2000.a aprillis ostsid kostja vanemad talle korteri, mille ettemaksuks andis hageja kostjale oma vanematelt saadud 10 000 krooni. Kuna korter vajas remonti ja sisustust, siis laenas hageja oma vanematelt 29 000 krooni, mille eest pooled ostsid: õhupuhasti väärtusega 800 krooni, elektripliidi väärtusega 3500 krooni, ümmarguse laua ja toolid väärtusega 1500 krooni, köögimööbli väärtusega 11 000 krooni, telerikapi väärtusega 1000 krooni ja mikrolaineahju väärtusega 1000 krooni. Köögimööbli ostis hageja järelmaksuga, millest 5000 krooni tasus oma vanematelt laenatud rahast ja 6000 krooni andis tema isa veel juurde. Peale selle ostis hageja korteri remondi jaoks materjale ja tegi selleks muid kulutusi (tapeedid, plaadid, linoleum, uus vann, välisuks, põranda lihvimine) kokku 15 900 krooni eest. Seega osteti korterisse esemeid ja tehti kulutusi remondiks summas 35 000 krooni (29 000 + 6000). Hageja ema andis kostjale 7000 krooni, mille eest viimane ostis kastrulite komplekti, pannid, triikraua ja muid majapidamisasju. Kokku moodustab ühisvara maksumus 77 000 krooni (25 000 + 10 000 + 35 000 + 7000). Ühisvara jäi kostja valdusesse, mistõttu soovib hageja sellest poole, s.o 38 500 krooni hüvitamist. 2002.a (s.o pärast abielu lahutamist) ostis hageja veel järgmised esemed, mida hageja loeb oma lahusvaraks: sektsioonkapp 4000 krooni; teler Sanyo 7000 krooni; muusikakeskus Kenwood 4000 krooni; diivanvoodi öökapid 2 tk 500 krooni; vaip 500 krooni; diivanvoodi 1000 krooni; fritüürianum 850 krooni. Loetletud esemed, s.o hageja lahusvara, jäid pärast kooselu lõppu kostja kätte. Kuna kostja on asju vahepeal kasutanud, siis ei soovi hageja neid tagasi, vaid palub kostjalt välja mõista nende asjade väärtuse 19 850 krooni. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 58 350 krooni (38 500 + 19 850). Kostja vastus Kostja hagiga ei nõustunud. Hageja ei ole tõendanud ühegi asja ostmise aega ega hinda. Kõik hageja poolt nimetatud esemed tuleb lugeda ühisvaraks, kuna hageja pole tõendanud, et lahusvaraks loetud esemed oleksid ostetud pärast XX.XX.XXXX. Samuti on hageja oma osa ühisvarast juba kätte saanud. Alates 1999.a on soetatud ühisvara 24 630 krooni väärtuses (24 positsiooni), millest kummalegi peab jääma vara 12 315 krooni väärtuses (tl 24-26). Hageja käes on juba esemeid 11 450 2 krooni väärtuses, nende hulgas muusikakeskus Kenwood ja naiste kuldehted. Kostja on nõus hüvitama hagejale enam saadud vara väärtuse 846 krooni. Koos korteriga müüdi köögimööbel, külmik, pesumasin, õhupuhasti ja elektripliit, kokku 20 384 krooni eest. Tegemist oli ühisvaraga, millele pooled kaotasid omandi. Korteri remondiks ostetud materjalid ja sanitaartehnika ning muud kulutused ei moodusta ühisvara ega kuulu jagamisele, hageja nõue on selles osas esitatud ebaõigesti. Hageja ei ole tõendanud diivanvoodi öökappide, mikrolaineahju, telerikapi, ümmarguse laua ja toolide olemasolu. Kostja valduses ei ole neid esemeid olnud. Fritüürianuma olemasolu oma valduses kostja tunnistab. Hagis nimetatud summasid ei ole kostja kunagi saanud, hageja vanemad tõesti aitasid ja nii mõnigi asi osteti nende abiga. Kas vanemad andsid raha laenuks ja mis tingimustel, seda kostja ei tea, tema kuuldes oli jutt, et tegu on kingitustega perekonnale. Kogu oma raha (hüvitused seoses lapsepuhkusele jäämise ja lapse sünniga ning hüvitus seoses töölepingu lõpetamisega) kasutas kostja eluks vajalike asjade ostmiseks. Lahku minnes sai kostja aru, et varalisi vaidlusi ei ole, hageja lubas asjad jätta kõik temale, kuna ta ei maksnud lapsele elatist. S. T. ei ole korteri üürimise ajal 1999.a neile 25 000 krooni andnud ega ka 10 000 krooni XXXX tänava korteri ettemaksuks, ta ei ole ise ühtegi korterit omandanud. Korteri remondi tegid pooled ühiste rahade eest. Kostja töötas aastatel 1998 ja 1999 A. E. AS-is ja pooled elasid hageja vanemate juures. Kui laps polnud veel aastane, siis läks kostja poodi tööle, hagejat toetasid vanemad. Köögimööbli järelmaksuga ost oli vormistatud kostja nimele, ühe osa rahast maksis ta ise, teist osa aitasid tasuda vanemad. Hageja isa ei ole kostja kätte raha andnud. Menetluse edasine käik Pärnu Maakohtu 22.11.2006 otsusega jagati poolte ühisvara ja mõisteti välja hüvitis. Hageja apellatsioonkaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 15.10.2007 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. 14.05.2008 määrusega eraldas Pärnu Maakohus menetletavast asjast iseseisvasse menetlusse hageja nõude tema poolt oma lahusvaraks peetava vara maksumuse väljamõistmiseks. Ülejäänud osas tegi maakohus sisulise lahendi. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus luges jagamisele kuuluva ühisvara väärtuseks 22 500 krooni, millest 11 250 krooni mõistis välja hageja kasuks kostjalt. Esemete turuhinnaks, mis jäid kostja ema korterisse selle müümisel (ja mis kohus luges kostjale jäänud varaks: köögimööbel, külmkapp, õhupuhasti, elektripliit, pesumasin), hindas kohus 20 000 krooni, ning jättis kostja omandisse sektsioonkapi Magnaat ja pehme mööbli komplekti Frisco maksumusega kokku 2500 krooni, s.o vastavalt 1300 ja 1200 krooni. XXXXXX XXXX XX-XX asuva korteri ettemaksuks ja parendusteks tehtud kulutuste hüvitamise nõude jättis kohus rahuldamata. Kohus ei kahelnud, et hageja vanemad andsid raha teatud esemete ostmiseks, korteri ettemaksuks ja selle remontimiseks. Vara soetamiseks kasutatud raha ei moodusta aga enam ühisvara. Ostetud esemete väärtus ei saa ka olla võrdne nende ostmiseks hageja vanematelt saadud rahasummadega. Rahasummade saamist hageja vanematelt saab käsitleda kui poolte ühisvarasse võetud kohustust, mille täitmist hageja vanemad saaksid pooltelt nõuda. Ühtegi rahalist kohustust ei ole hageja ühisvara hulka aga lugenud. Perekonnaseaduse (PKS) § 19 lg 3 kohaselt saab ühisvarana jagada vaid abielu ajal soetatud esemeid. Põhjendatud ei ole hageja nõue korteri ostmisel tehtud 10 000 kroonise ettemaksu ja korteri remondiks tehtud kulutuste osas. Poolte seletuste ja kinnistusregistri väljavõtte kohaselt ostis korteriomandi 15.03.2000 kostja ema V. B., kellele see ka kuni 03.03.2005 kuulus. Korteri eest tasumiseks, remondiks ja parendamiseks tehtud kulutusi ei saa lugeda seepärast abikaasade ühisvaraks ja tehtud kuludest poole tagasinõudmine endiselt abikaasalt ei vasta 3 seadusele. Kui hageja paigaldas korterile uue välisukse ja sanitaartehnika, siis muutusid need esemed kinnisasja päraldisteks ega ole käsitletavad ühisvarasse kuuluvate asjadena. Kohaseks kostjaks saaks selle nõude osas olla V. B.. Hageja ei ole ühegi väidetud kulutuse ega parenduse kohta esitanud ka ühtegi tõendit. Kostja on oma seletustes kinnitanud, et ta ei mäleta, millal üks või teine ese on ostetud ja ei ole esitanud esemete soetamise aja kohta ka tõendeid, millised lükkaksid ümber hageja väited samade esemete hageja lahusvaraks olemise kohta. Kohus pidas õigeks lugeda ühisvarasse kuuluvaiks need hageja poolt nimetatud esemed, millede olemasolu ja ühisvarasse kuulumist ka kostja tunnistab. Kostja poolt nimetatud neid esemeid, milliseid hageja nimetab enda lahusvaraks või vanematele kuuluvaiks, ei ole tõendite puudumise tõttu võimalik ühisvara hulka lugeda. Kohus leidis, et ühisvara koosseis oli abielu lahutamise ajal järgmine: köögimööbel, külmkapp, õhupuhasti, elektripliit, pesumasin, diivanvoodi ja beeži värvi nahkdiivani (pehmemööbel Frisco), sektsioonkapp Magnaat (musta värvi mööblisektsioon). Köögimööbel, külmkapp, õhupuhasti, elektripliit ja pesumasin on pärast kooselu lõppu kostjale jäänud ühisvara, olenemata sellest, kas raha nende müügi eest koos korteriga sai kostja või tema ema. Tunnistaja V. N., XXXXXX XXXX XX-XX asuva korteri uue omaniku, ütlustest nähtub, et ta teab kostjat kui oma korteri endist omanikku. Korteri ostmisel selgus, et tegelik omanik oli kostja ema. Hind korteri eest oli 500 000 krooni, mille ta maksis kolme päeva jooksul panga kaudu. Korterisse jäid köögimööbel, mis koosnes seinakappidest, kappidest põrandal ja valamukapist, pesumasin, külmik Snaige, õhupuhasti ja elektripliit. Need olid korteri hinna sees, nii oli alguses kokku lepitud, juba kuulutuses oli hind 500 000; korteri hindamise aktis oli küll 480 000 krooni; müüja aga ütles, et kui tahate köögimööblit, siis tuleb maksta 20 000 krooni juurde. Tunnistaja oli nõus korteri 500 000 krooniga ostma, olenemata sellest, kas mööbli saab või mitte. Tunnistaja kasutab neid asju siiani, miski ei ole lagunenud; kõik nimetatud asjad olid heas seisukorras, köögis oli kogu aeg sama mööbel, ka siis kui ta korterit algul vaatamas käis ja siis, kui korter talle üle anti. Korter oli rahuldavas seisukorras ja seal oli võimalik elada. Tunnistaja O. R., V. N. elukaaslase, ütlustest nähtub, et nad ostsid korteri kuulutuse peale ja helistades öeldi hinnaks 500 000 krooni. Hindamisakti järgi oli korteri hind küll 480 000 krooni. Selle peale aga ütles müüja, et 20 000 krooni on mööbli eest. Kogu mööbel ja kodutehnika töötab siiani ja on kasutuses. Korteris oli kogu köögimööbel, laud, kaks tooli, külmik, pesumasin, elektripliit, õhupuhasti, valamukapp, vesi oli tööpinda natuke kahjustanud. Pesumasin töötab, iluvead külmkapil ei sega. Ilma köögimööblita ei oleks ta nõustunud olnud selle korteri eest tasuma 500 000 krooni. Tunnistajate V. N. ja O. R. ütlustes ei ole alust kahelda, kuna enne korteri ostmist nad kostjat ei teadnud ja hageja on nende jaoks täiesti võõras. Kostja väited ja tunnistajate V. B. ning V. P. ütlused köögimööbli ja kodumasinate halva seisukorra ja korteri müümisel nende eest eraldi raha mittesaamise kohta tuleb lugeda ebaõigeteks. Kostja esialgses kirjalikus vastuses olevat väidet köögimööbli ja kodumasinate likvideerimise kohta tuleb käsitleda kui teadvalt valeinformatsiooni esitamist. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt pidid nad korterisse jäänud köögimööbli ja kodumasinate eest tasuma 20 000 krooni. Seega jäid pärast kooselu lõppu 2004 aprillis hageja valdusse ja kasutusse köögimööbel, külmkapp, pesumasin, õhupuhasti ja elektripliit. Tegemist oli kostjale jäänud ühisvaraga vaatamata sellele, et esemed asusid teisele isikule kuuluvas korteris ning olenemata sellest, kes need esemed koos korteriga hiljem müüs. Kinnistusregistri väljavõtte järgi müüs kostja ema korteri V. N. ja O. R.le veebruaris
2. Kohtule esitatud ostutšekkide järgi oli 12.06.1999 külmkapi hind 3880 krooni, elektripliidi ja õhupuhasti hind 04.04.2000 kokku 5152 krooni, ja 10.04.2000 köögimööbli hind 11 352 krooni. Hageja poolt esitatud hinnad vastavad ligikaudselt nendele hindadele. Kostja poolt esitatud hindu, millised on saadud väljaandes Kuldne Börs olevatest sama liiki esemete pakkumise kuulutustest, aluseks võtta ei saa, sest V. N. ja O. R. 4 tasusid 2005 veebruaris samade esemete eest 20 000 krooni. Ühisvara jagamisel tuleb nende esemete osas ka sama hind aluseks võtta. Kostja poolt esitatud müügikuulutustest ei selgu pakutavate esemete seisukord ega valmistamise aeg. Kuna neid esemeid enam jagada ega hagejale üle anda ei ole võimalik, siis tuleb kostjalt välja mõista hüvitus esemete poole rahalise väärtuse ulatuses, s.o 10 000 krooni. Kostja võttis omaks, et sektsioonkapp Magnaat ja pehmemööbel Frisco on tema valduses. Sektsioonkapp Magnaat maksis 14.06.1999 ostutšekkide kohaselt 8350 krooni ja pehmemööbel Frisco 7900 krooni. Kuna hagejapoolsed tõendid nende esemete hindade kohta hagi menetlemise ajal puuduvad, siis tuleb aluseks võtta kostja poolt esitatud andmed, millised on saadud väljaannetes Soov ja Kuldne Börs jaanuaris 2008 avaldatud sama liiki esemete pakkumise kuulutustest. Kuulutuste järgi on sektsioonkapi hind olnud 1300 krooni ja pehme mööbli komplekti hind 1200 krooni. Kuna need esemed on pärast kooselu lõppu olnud kostja kasutuses ja hageja ühtegi eset endale ei soovi, siis on otstarbekas need esemed ka kostjale jätte ja mõista kostjalt välja hüvitus nende kahe eseme poole rahalise väärtuse ulatuses, s.o 1250 krooni. Asja lahendamisel ei ole oluline, kellelt saadud raha eest pooled ühe või teise eseme ostsid, sest PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade poolt omandatud vara ühisvara. PKS § 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseteks. Ühisvara jagamise hagi menetluses ei ole võimalik lahendada hageja nõuet pärast abielu lahutamist soetatud ja väidetavalt kostja valduses oleva sektsioonkapi, teleri Sanyo, muusikakeskuse Kenwood, diivanvoodi öökappide (2 tk), vaiba, diivanvoodi ja fritüüragregaadi osas. Nõue neile esemetele omandiõiguse kaitsmiseks tuleb lahendada asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel, esemete rikkumisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamiseks aga kas tsiviilkoodeksi (TsK)
3. peatüki või võlaõigusseaduse (VÕS)
4. peatüki sätete alusel. Kuna hageja on mõlemad nõuded samas hagiavalduses juba esitanud ja tasunud lahusvara nõudelt ka riigilõivu, siis eraldas kohus lahusvara väljamõistmise nõude iseseisvaks menetluseks. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Maakohus ületas hagi piire, kohtuotsus on ühepoolne ja vastuoluline. Hageja lahusvara arvelt 19 850 krooni väljamõistmise nõude eraldamine on ebaseaduslik, kuna kogu vara oli ostetud abielu ajal ja oli pärast lahutust kostja poolt omastatud. Kohtuotsus toetub kostja sõnadele, aga mitte tsiviilasja materjalile. Nii ei ole kohus tuginenud hageja 25.04.2008 kohtuistungil antud seletusele, et kõik dokumendid asjade ostmise kohta jäid kostja korterisse. Selle kohta kostja vastuväited ei esitanud. Samuti oleks hageja saanud täpsustada diivanvoodi, öökappide, mikrolaineahju, telerikapi, ümmarguse laua ja toolide ning muude asjade olemasolu, kui kohus oleks selle vastu huvi tundnud. Tähtsust omab asjaolu, et kostja tunnistas eeltoodud esemete olemasolu ja avaldas vastuses hagile, et mõningad esemed, nagu ümmargune laud ja toolid olid korteri endise omaniku omad; telerikapp oli vana ja välja visatud; 1999 ostetud kastrulid on ammu välja visatud. Tähendab, korteris olid telerikapp, uued kastrulid, ümmargune laud ja toolid. Pärast abielu lahutust elasid pooled koos, hageja ostis vanemate käest ümmarguse laua ja toolid, diivanvoodi ja öökapi ja viis need kostja korterisse. Hiljem kostja müüs laua ja toolid koos korteriga maha. Tunnistaja V. N. seletas kohtus, et köögimööbli sisse kuuluvad seinakapid ja põrandale ulatuvad kapid, kraanikauss, laud ja kaks tooli. Tunnistaja O. R. seletas, et köögimööblist olid kapid, laud, 2 tooli, pesumasin, külmutuskapp, pliit, õhupuhasti. Kostjal ei olnud õigust müüa maha tema korteris olnud asju ilma hageja nõuolekuta, kuna asjad kuulusid hagejale või olid ühisvara. Selline kostja tegevus oli ebaseaduslik ja seepärast tuleb lähtuda mitte 20 000 kroonist, mis kostja sai mõnede asjade müügist, vaid kõikide asjade müügist, mis asusid XXXXXX kostja korteris müümise 5 hetkel. Korteri müügist sai kostja 500 000 krooni, kuid kostja emale selles korteris kuulusid ainult seinad, põrand ja lagi, mis ta oli ostnud, aga ülejäänud oli hageja lahusvara või hageja ja kostja ühisvara. Asjade hinna võisid hageja ja kostja määrata vastastikul kokkuleppel. Juhul kui kostja ei oleks müünud asju koos korteriga, siis ekspertide abil oleks võimalik tuvastada nende reaalmaksumust. Seega peab kohus tuginema hageja väidetele asjade maksumuse kohta, aga mitte kostja sõnadele, kes ebaseaduslikult määras võõraste asjade hinna ja müüs need maha. Maakohus jättis välja nõudmata kostja ema V. B. pangakonto väljavõtte, kuigi oli oluline välja selgitada, kas XXXXX korteri eest tasumise ajal oli kostja ema kontol 130 000 krooni. Kohus jättis hageja taotluse rahuldamata ja avaldas, et see ei puutu asjasse, kuna arutatakse hagi O. K. vastu. Maakohus on ebaõigesti jätnud väljamõistmata korteri remondiks ostetud materjalide ja sanitaartehnika maksumuse ning muud kulutused. Raha korteri kapitaalremondiks andsid ja seal tegid remonti hageja vanemad. Kostja ema ostis tütrele korteri 130 000 krooni eest ja pärast remonti müüdi korter V. N. ja O. R.le 500 000 krooni eest ainult seepärast, et korter oli suurepärases seisundis. Raha ei maksnud V. N. ja O. R. mitte paljaste seinte ja põranda eest, vaid selle eest, et hageja isa N. T. pani seintele uued plaadid, paigaldas uue kraanikausi, pani põrandale uue linoleumi ja seintele uued tapeedid, värvis kõik üle, ostis uue raudukse jne. Kui seda ei oleks tehtud, siis kostja ei oleks saanud müüa korterit 500 000 krooni eest. Arvestada tuleb hageja vanemate poolt tehtud kulutustega kostja korterile, kuna antud kulutused tõstsid tunduvalt korteri hinda. Hageja vanemad andsid 77 000 krooni sularahas ja hageja soovib saada tagasi pool sellest summast, s.o 38 500 krooni, pluss 19 850 krooni kostja poolt omastatud hageja lahusvara eest. Ostetud asjade loetelu on esitatud ainult tõendamaks, et kostja, kes juba ammu ei töötanud, sai hageja vanemate käest sularaha. Praegusel ajal ei oma antud raha sellist väärtust nagu 8-9 aastat tagasi, kuid hageja soovib saada raha, aga mitte jagada asju, mida kostja pole talle andnud alates aprillist
5. Maakohus ületas hagi piire, kuna hakkas uuesti jagama asju, mitte ei mõistnud kostjalt hageja kasuks välja raha. Maakohus on vääralt sektsioonkapi Magnaat ja pehme mööbli Frisco hinna määranud väljaannete Soov ja Kuldne Börs alusel. Sektsioonkapp Magnaat oli ostetud 8350 krooni eest ja pehme mööbel 7900 krooni eest ning raha nende ostmiseks saadi hageja vanamate käest. Seega kuulub pool sellest summast tagastamisele. Fritüürianum ei ole ühisvara. Pooled kinkisid selle 1999 hageja emale sünnipäevaks. Hageja ema seda ei kasutanud ja kostja võttis fritüürianuma mõneks ajaks kasutamiseks ning omastas selle. Tunnistaja S. T. ütlustest tuleneb, et kostja lubas võlgu võetud raha tagastada, kui ta tööle läheb. Juttu ei olnud asjade tagastamisest, vaid võlgu võetud raha tagastamisest. Valed on kostja tunnistajate ja kostja enda väited köögimööbli ostmise kohta aprillis 2000 dekreediraha eest, sest dekreediraha sai kostja kätte 25.05.1999, aga mitte aprillis
6. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kohtuotsus on tehtud lähtuvalt asjas kogutud tõenditest. Kohus märkis õigesti, et hageja nimetatud asjade kohta ei ole ta esitanud ühtegi tõendit nende ühisvarasse kuulumise kohta ega täpsustanud esemete nimetusi ja hinda (pannid, triikraud, majapidamisesemed). Alusetud on väited, et kohus oleks pidanud arvestama hageja rahaliste vahendite suuremat osa ühisvara soetamisel. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud asja materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ning ühisvara – sektsioonkapp ja pehme mööbli komplekt – jagada poolte vahel, jättes hageja omandisse sektsioonkapi Magnaat maksumusega 8300 krooni (ostutšekil on hinnale lisatud transpordikulu 50 krooni) ja kostja 6 omandisse pehme mööbli komplekti Frisco maksumusega 7900 krooni. Vastavalt sellele muuta enamsaadud ühisvara arvelt kostjalt hageja kasuks väljamõistatava hüvituse suurust, määrates selleks 9800 krooni. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus hindas ühisvara koosseisu kohta esitatud tõendeid õigesti. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus lähtus ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel õigesti PKS § 14 lg-st 1, mille kohaselt on abielu kestel abikaasade poolt omandatud vara ühisvara. Seadusest tulenevalt ei kuulu abikaasade ühisvara hulka enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara ega pärast abielusuhete lõppemist omandatud vara. PKS 18 lg 2 teise lause kohaselt kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Antud juhul on pooled oma abielu lahutanud XX.XX.XXXX, mistõttu abielusuhete kestmisest pärast seda (väidetavalt kuni
7. aastani) enam rääkida ei saa. Seetõttu on asjakohatu kaebuses sisalduv seisukoht, et kuna pooled elasid pärast lahutust koos ja soetasid asju (laud, toolid, diivanvoodi, öökapp jm), pidi kohus ka nende asjade kohta esitatud tõendeid hindama. Pärast abielu lõppemist soetatud vara osas esitatud nõude on maakohus eraldanud 14.05.2008 määrusega eraldi menetlusse. Ühisvara jagamiseks tuli kohtul tuvastada ühisvara koosseis ja kindlaks määrata jagatavate asjade väärtus. Selleks tuli kohtul hinnata esitatud tõendeid, mida maakohus ka tegi. Tulenevalt seadusest ja kohtupraktikast jagatakse ühisvara abielu lõppemise (kui abielusuhted lõppesid varem, siis suhete lõppemise) seisuga, kuid vara väärtus määratakse kindlaks vara jagamise ajal. Ka Riigikohus on rõhutanud, et kuigi PKS § 18 lg-st 2 tuleneb, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus (Riigikohtu 03.10.2007 otsus 3-2-1-77-07). Seetõttu on ebaõige apellandi väide, et maakohus ületas asja läbivaatamisel hagi piire. See, et hageja konstrueeris oma nõude vara soetamiseks tehtud rahaliste kulutuste kaudu ning soovis kulutatud rahast poole hüvitamist, kuid kohus asus tuvastama ühisvara koosseisu ja maksumust, ei ole hagi piiride ületamine. PKS § 19 lg-st 3 tulenevalt määratakse abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena ning vaid juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse (lg 4). Üldjuhul jagatakse ühisvara poolte vahel asjadena, vaid selle võimatuse korral mõistetakse välja vara maksumus. See, et üks pooltest ei soovi saada omandisse ühisvarasse kuuluvaid asju, vaid soovib rahalist hüvitust, ei tähenda, et kohus peaks eeltoodud põhimõttest kõrvale kalduma. Ühisvara osas, mis jäi kostja ema korterisse, kui see 2005.a võõrandati, on maakohus õigesti leidnud, et poole selle maksumusest peab kostja hagejale hüvitama. Kohus luges tõendatuks, et selle vara maksumuseks oli võõrandamise ajal 20 000 krooni (mis on ligikaudu võrdne vara soetamismaksumusega) ning mõistis sellest 10 000 krooni kostjalt hageja kasuks välja. Seetõttu ei vajanud eraldi hindamist tõendid selle kohta, kes konkreetselt ja milliste vahendite eest köögimööbli ostis (hinna tasus). Kas kostja töötas palgatööl või mitte või millal maksti kostjale välja nn „dekreediraha“, ei oma asjas samuti tähtsust. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust ka asjaolu, et kostja ema müüs kõnealuse korteri oluliselt suurema summa eest kui ta selle 2000.a ostis. Hageja väide, et korteri remondile tehtud kulutused tuleb arvata ühisvara hulka, on ebaõige. Maakohus leidis õigesti, et korteri remontimiseks ostetud materjalid ja sinna paigaldatud sanitaartehnika jm ei moodusta ühisvara, mida oleks võimalik jagada (või mille arvelt hüvitist kostjalt välja mõista). Nende kulutuste ning korteri ostmisel ettemaksuks tasutud 10 000 krooni osas võib hageja esitada nõude kostja ema vastu. Seetõttu on antud vaidluses ka kohatud hageja väited selle kohta, et kostja vanemad ostsid korteri oma tütrele, kes korteri müügist ka raha sai (tegeles korteri müügiga), mistõttu peab kostja tehtud kulutustest osa 7 hüvitama. Asjakohased ei ole ka apellandi väited nimetatud korteri väärtuse tõstmiseks tehtud kulutuste kohta („paljastest seintest ja põrandatest“ tehti remondi käigus 500 000 krooni maksev korter) ega see, et korteri müügist saadud raha kasutati väidetavalt kostjale kinnistu ostmiseks. Maakohus ei rikkunud asja menetlemisel protsessiõiguse norme. Asjaolu, et kohus ei rahuldanud hageja taotlust nõuda välja kostja ema pangakonto väljavõte, ei ole käsitatav menetlusnormi rikkumisena. Käesoleval juhul ei omanud nimetatud tõend asjas tähtsust. Kohus ei hinnanud esitatud tõendeid ebaõigesti. Hageja väited ja tunnistajate ütlused hageja vanematelt saadud raha kohta ei omanud asjas tähtsust. Maakohus märkis õigesti, et hageja ei ole rahalisi kohustusi ühisvara hulka lugenud. Hageja ei tuginenud hagis asjaolule, et ühisvara hulka kuuluvad ka rahalised kohustused ega esitanud sellekohaseid tõendeid, vaid soovis eeltoodu abil tõendada ühisvara maksumust. Sektsioonkapi Magnaat maksumusega 8300 krooni ja pehme mööbli komplekti Frisco maksumusega 7900 krooni osas tuleb kaevatavat kohtuotsust muuta. Pooled ei vaielnud selle üle, et sektsioonkapp ja pehme mööbli komplekt on seni ajani kostja valduses, kuid ei saavutanud kokkulepet nende hinna osas. Hageja tuletas vara maksumuse soetamismaksumusest, kostja lähtus ajakirjanduses avaldatud müügikuulutustes soovitud hinnast. Kuna nimetatud hindade erinevus oli enam kui kuuekordne, siis on kolleegiumi arvates õiglane ja kooskõlas seadusega jagada vaidlusalune vara asjadena, jättes kummagi poole omandisse ühe eseme (komplekti). Kuna hageja põhjendas rahalise hüvituse nõuet asjaoluga, et kostja on vara jätkuvalt kasutanud, siis peab kolleegium otstarbekaks jätta hagejale sektsioonkapp, sest selle vara seisund muutub kasutamisel üldjuhul vähem kui pehmel mööblil. Pealegi on sel juhul võimalik lähtuda vara maksumuse osas hageja märgitud hinnast ning kaebus selles osas rahuldada. Selle kohaselt on hageja omandisse jääva vara maksumus 400 krooni võrra suurem, mistõttu tuleb pool, s.o 200 krooni, sellest summast temalt kostja kasuks välja mõista. Nimetatud summa tuleb maha arvata kostjalt hageja kasuks väljamõistetavast ülalmärgitud 10 000 kroonisest hüvitisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 60 lg 8 kohaselt jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab osaliselt esimese astme kohtu otsuse ning muudab ühisvara jaotust, siis jätab ta poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda. Ü. Jänes G. Kivinurm K. Paal 8