3-08-2564/8

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-2564 Otsuse kuupäev 20.märts 2009 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus Puurmani Vallavalitsuse 27.02.2007 kirja nr 173.3/65 peale Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta XXX kaebus rahuldamata.
2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Puurmani Vallavalitsuse 27.02.2007 kirjaga nr 17-3.3/65 teatati Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja tehnoloogiaosakonnale, et Puurmani Vallavalitsus tutvus esitatud üldgeoloogilise uurimistöö loa taotlusega Puurmani vallas Pikknurme külas Saduküla lubjakivi uuringuruumis ning eelnõuga üldgeoloogilise uurimistöö loa andmise kohta AS-le Talter. Puurmani Vallavalitsus nõustub esitatud materjalidega ja ei tee takistusi uurimistöö läbiviimiseks Puurmani vallas Pikknurme külas Saduküla lubjakivi uuringuruumis. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Puurmani valla Pikknurme küla elanik XXX esitas kohtule kaebuse ja 06.02.2009 kaebuse täienduse, milles ta palub kohtul tühistada eelnimetatud Puurmani Vallavalitsuse kirjaga väljendatud nõusolek ja kui kohus ei pea võimalikuks tühistamisnõuet rahuldada, siis tunnistada eelnimetatud kiri õigusvastaseks. Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd nõusolekust nähtub, et see on antud Puurmani Vallavalitsuse nimel ning selle sisu vastab haldusmenetluse seaduse § 51 lõikes 1 sätestatavatele haldusakti sisulistele tunnustele, siis on tegemist Puurmani Vallavalitsuse haldusaktiga. Kaebuse kohaselt ei olnud Puurmani Vallavalitsusel volitusi 27.02.2008 kirjaga nr 17-3.3/65 Puurmani vallas, Pikknurme külas, Saduküla lubjakivi uuringuruumis uurimistöö läbiviimiseks nõusoleku andmiseks, ta on nõusoleku andnud pädevust ületades ning volikogu pädevusse sekkudes, mistõttu on see nõusolek tühine. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatav vallavalitsuse haldusakt ei ole vastu võetud seaduses sätestatavas korras ega õiguspäraselt vormistatud, samuti ei ole haldusakti sisuliselt motiveeritud. Kaebuse täienduse kohaselt väljendub kaebaja huvi õigusvastasuse tuvastamisel muuhulgas ka selles, et ta võib tulevikus esitada nõusoleku andja suhtes kahjunõude, kui peaks selguma, et edasine võimalik kaevandamisloa andmine saab võimalikuks just tuginevalt sellele, et eelnevalt väljastati üldgeoloogilise uurimistöö luba, mis omakorda põhines Puurmani valla mitteõiguspärasel nõusolekul. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, kuna vaidlustatud kiri ei riku kaebuse esitaja õigusi, samuti puudub ilmselgelt kaebuse esitaja õiguste riive nii toiminguks loa andmisel kui selle eeltoimingute läbiviimisel. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja kaebuses toodud põhjendused võiksid olla asjakohased kaevandamisloa, kuid mitte uuringuloa ega ammugi mitte vallavalitsuse akti vaidlustamisel. Vastustajale teadaolevalt on uurimistöö tänaseks läbi viidud, mistõttu on sisutu arutleda uurimistöö loa tühistamise teemadel, samuti ei olnud uuringu eesmärgiks maavara otsimine ning seetõttu kohaliku omavalitsuse poolne keeldumine ei oleks olnud uurimistöö loa andmisest keeldumise aluseks. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalide, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt HKMS § 4 lg 1 on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu haldusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 selgitab, et haldusakti iseloomulikuks tunnuseks on asjaolu, et see antakse isikute õiguste või kohustuste tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. HMS § 52 lg 1 p-d 1 ja 2 eristavad haldusakti eriliigina veel haldusakte, mis antakse enne asja lõplikku lahendamist – osahaldusakti, mis lahendab asja osaliselt, ja eelhaldusakti, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Geoloogilise uuringuloa väljastamist reguleerivad maapõueseaduse (edaspidi MPS) II peatüki 2.jao §-d 13-
3. MPS § 14 lg 2 sätestab, et loa andja saadab üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa taotluse ning taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu arvamuse saamiseks Eesti Maavarade Komisjonile ja taotletava uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele, kes annavad oma arvamuse kirjalikult. 2 Kohus leiab, et seega on seadusandja selgelt määratlenud kohaliku omavalitsuse MPS § 14 lg 2 toodud arvamuse õigusliku staatuse – tegemist on HMS § 16 nimetatud arvamusega ehk menetlustoiminguga, millel ei ole lõplikult siduvat jõudu ehk tegemist ei ole ei haldusakti, eelhaldusakti ega haldusorgani siduva kooskõlastusega. Kohus on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse MPS § 14 lg 2 toodud arvamus võib olla küll üheks seadusega määratletud menetlusdokumendiks, kuid selles toodud argumentide ja seisukohtade arvestamine või arvestamata jätmine kuulub uuringuloa väljastaja pädevusse ja ta peab neid kaaluma lõpliku otsuse langetamisel. Riigikohus on oma mitmetes otsustes väljendanud seisukohta, et menetlustoimingute või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine eraldi lõplikust haldusaktist on võimalik ainult erandlikel juhtudel, kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-03). Käesoleval juhul asub kohus seisukohale, et kumbagi Riigikohtu poolt nimetatud tingimust menetlustoimingu vaidlustamiseks ei esine. Maapõueseadus näeb ette, et lõpliku otsuse geoloogilise uuringuloa väljastamiseks või sellest keeldumiseks langetab kas Keskkonnaministeerium või MPS § 20 lg 3 ettenähtud juhul Vabariigi Valitsus, võttes arvesse kõiki seaduses ette nähtud asjaolusid, sealhulgas kohaliku omavalitsuse seiskohta uuringuloa väljastamisele. Seega puudub kaebajal kaebeõigus. Kohtu arvates ei vasta vaidlustatud Puurmani Vallavalitsuse kiri ei haldusakti, osahaldusakti ega eelhaldusakti tunnustele, sest ei tekita kaebajale õigusi ega kohustusi ega määra õiguslikult siduvalt kindlaks mingit asjaolu enne lõplikku otsustamist, seega on tegemist menetlustoiminguga, mida ei saa eraldiseisvalt halduskohtus vaidlustada. Haldusmenetluses teise haldusorgani poolt antud kooskõlastus või arvamus ei ole iseseisvaks haldusaktiks, tal ei ole väljapoole suunatud mõju ning ta ei too vahetult kaasa õigusi või kohustusi väljaspool seisvatele isikutele. Kuna menetlustoiminguid ei saa reeglina eraldiseisvalt vaidlustada, kehtib sama põhimõte ka menetluse käigus antavatele kooskõlastustele või arvamusele. Kuigi käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tulenevalt kaebeõiguse puudumisest muud kaebuse esitaja argumendid tähtsust, peab kohus vajalikuks täiendavalt selgitada, et keskkonnaminister on oma 20.05.2005 määruse nr 40 „Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa vorm“ §-s 4 määranud kindlaks menetlustähtajad. Kohus on seisukohal, et eelnimetatud määruse § 4 lg 6 nimetatud tähtaja jooksul tuleb keskkonnaministeeriumil langetada MPS § 20 lg 1 nimetatud otsus või taotleda Vabariigi Valitsuse nõusolek MPS § 20 lg 3 nimetatud nõusolek, mis on oma olemuselt otsustajale siduv, ja langetada lõplik otsus. Nimetatud otsustest esimest on võimalik vaidlustada halduskohtus tavalises korras. Teisel juhul on kohus seisukohal, et kohtus saab eraldi vaidlustada nii Vabariigi Valitsuse nõusolekut, selle andmist keeldumist kui ka keskkonnaministeeriumi lõplikku otsust. Eelpooltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et käesolev kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Maare Aloe kohtunik 3 4