Obsah (8)

§ 101§ 402§ 416§ 108§ 397§ 415§ 113§ 145

Tsiviilasi nr 2-08-50724 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2009. a Tartu Tsiviilasja nu

) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja I on nõustunud sellega, et ta rikkus lepingut, kui jättis täitmata lepingu üldtingimuste punktis 2.1 ettenähtud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule.

§ 101

lõike 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 402

kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Toimikumaterjalidest nähtuvalt on vaidlusaluse lepingu näol tegemist tarbijakrediidilepinguga. Krediiti on antud füüsilisele isikule ja lepingust ei nähtu, et kostja teeks tehingu seonduvalt oma majandus- või kutsetegevusega, mistõttu peab kostja ise kandma lepingust tulenevad riskid.

§ 416

lõige 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Toimikumaterjalidest nähtuvalt (tl 37-42) on hageja

§ 416

lõike 1 nõuded täitnud, seega oli hagejal õigus leping üles öelda.

§ 108

lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu alusel oli kostjal I raha maksmise kohustus. Lepingu ja kokkulepete kohaselt andis hageja kostjale I laenu kokku 83 910,64 krooni.

1. veebruari
2. a nõude täpsustuse kohaselt on kostjad peale
3. juulit
4. a (hagi koostamise kuupäev) tasunud krediidisumma katteks 2 500 krooni. Seega on tagastamata krediidisumma suuruseks 75 410,64 krooni (77 910,64 – 2 500). Tagastamata krediidisumma suurust vaidlustatud ei ole, mistõttu kuulub väljamõistmisele 75 410,64 krooni põhivõlgnevuse katteks.

§ 397

lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kokkuleppe nr 2 kohaselt on kostja I kohustatud hagejale maksma intressi 24,71 % krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepinguperioodi eest 133 925,87 krooni. Kostja I on kokkulepet sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Hageja nõuab lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 8 433,64 krooni. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning intressi katteks tuleb välja mõista 8 433,64 krooni. Lepingu ja kokkulepete alusel kohustus kostja I tasuma hagejale 839,11 krooni lepingu sõlmimise tasu vastavalt maksegraafikule. Kuna hagejale ei ole lepingu sõlmimise tasu makstud, palub hageja selle väljamõistmist summas 839,11 krooni. Kokkulepe nr 2 on kostjaga sõlmitud

1. novembril
2. a ja selles on märgitud lepingu muutmise tasuks 839,11 krooni (tl 18-19), mis tuli maksegraafiku (tl 20-21) kohaselt hagejale tasuda
3. novembriks
4. a. Et kostja I oma kohustust 3 ei täitnud, nähtub juba
5. novembril
6. a koostatud meeldetuletuskirjast (tl 37), milles hageja nõuab muuhulgas lepingu sõlmimise tasu maksmist. Kostja I ei ole sellele kohustuse täitmata jätmisele vastuväidet esitanud. Seega kuulub väljamõistmisele lepingu sõlmimise tasu summas 839,11 krooni. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist summas 18 891,75 krooni. Viivise arvutamisel (tl 91) on hageja lähtunud viivise määrast 24,71 % ja perioodist
7. veebruar
8. a kuni
9. veebruar
10. a ning võtnud aluseks võlgnetava krediidisumma, millele lisandub viivis lepingu ülesütlemise seisuga 32,20 krooni.

§ 415

lõike 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 113

lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Praegusel juhul on lepitud kokku 24,71 % suuruses intressimääras aastas. Kohtult ei ole taotletud viivise vähendamist

§ 113lõike 8 ja § 162 kohaselt.

Seega on võlgnikul maksetega viivitamisel kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus leiab, et põhjendatud on mõista välja 18 891,75 krooni suurune viivis perioodi eest

1. veebruar
2. a kuni
3. veebruar
4. a. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 103 575,52 krooni (75 410,64 krooni põhivõlgnevuse, 8 433,64 krooni intressi, 18 891,75 krooni viivise ja 839,11 krooni lepingu sõlmimise tasu katteks). TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub mõista välja viivise tagastamata krediidisummalt alates
5. veebruarist
6. a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni määraga 24,71 % aastas. Kohus mõistab täiendava viivise protsendina välja mitte
7. veebruarist
8. a, nagu taotleb hageja nõude täpsustuse avalduses, vaid alates
9. veebruarist
10. a, sest hageja on viivisenõude summa väljaarvutamisel võtnud juba
11. veebruari
12. a arvesse. Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja kostja II sõlminud
13. septembril
14. a käenduslepingu (tl 35-36) ja
15. mail
16. a kokkuleppe selle muutmise kohta (tl 17). Käenduslepinguga võttis kostja II endale hageja ees vastuse hageja ja kostja I vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0600277/14kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, täitmise eest. Kostja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 291 953 krooni ja käenduslepingu tähtajaks
17. mai
18. a. Hageja väitel ei ole kostja II täitnud käenduslepingus sätestatud kohustust tasuda hagejale kostja I poolse lepingu rikkumise korral võlgnetavad summad. Kostja II ei ole hageja sellekohasele väitele vastuväiteid esitanud.

§ 145

lõige 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Arvestades, et käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ja et hageja nõuded kostja II vastutuse rahalist piirmäära ei ületa, 4 samuti ei ole möödunud käenduse tähtaeg ja et kostja II ei ole vastuväiteid hageja nõudele esitanud, tuleb kõik tarbijakrediidilepingu alusel võlgnetavad summad kostjatelt solidaarselt välja mõista. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus BIGBANK AS hagi ja mõistab Klarika Tamm’elt ja Janno Tamm’elt solidaarselt hageja kasuks välja 103 575,14 krooni, millest 75 410,64 krooni on tagastamata krediidisumma, 8 433,64 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 839,11 krooni lepingu sõlmimise tasu ja 18 891,75 krooni viivis perioodi eest

1. veebruar
2. a kuni
3. veebruar
4. a. Samuti mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise tagastamata krediidisummalt alates
5. veebruarist
6. a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni 24,71 % tagastamata krediidisummalt aastas. Kohus tagas hageja taotlusel
7. augusti
8. a kohtumäärusega (tl 51) hagi ning arestis kostjate arveldusarved ja hoiused kokku 38 955,32 krooni ulatuses hageja kasuks. TsMS § 445 lõige 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kohus leiab, et kohaldatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta jõusse kui kohtulahendi täitmist tagav abinõu. MENETLUSKULUDE JAOTUS Kuna hagi esitati kohtule
9. juulil
10. a tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lõike 1 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne
11. jaanuari
12. a kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Hageja taotluse – enam tasutud riigilõivu tagastamiseks – kohta märgib kohus järgmist. TsMS § 133 lõike 1 ja 2 alusel on antud hagihind põhinõude, leppetrahvi ja lepingu sõlmimise tasu pealt arvutatuna 95 531,88 krooni. Hageja on hagihinda arvestades tasunud riigilõivu 5 250 krooni. Seega ei ole hageja tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem, mis annaks aluse taotleda enammakstud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 alusel. Õige ei ole hageja seisukoht selles, et hageja pidi hagi esitamisel tasuma riigilõivu 4 250 krooni, mis on riigilõiv hagilt hinnaga 78 749,75 krooni, sest algselt nõudis hageja kostjatelt ka leppetrahvi, mis suurendas hagi hinda. Asjakohatu on hageja viide riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lõike 1 punktile 2, mille kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui riigilõiv on tasutud valele riigilõivu võtjale või toimingu eest, mille tegemist ei taotletud. Hageja on
13. veebruari
14. a nõude täpsustuse taotluses vähendanud oma nõuet 16 782,13 krooni ehk leppetrahvi võrra, mistõttu on vähenenud ka hagihind. Kohus leiab, et puudub seaduslik alus hagejale 1 000 krooni riigilõivu tagastamiseks. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja taotluse riigilõivu summas 1 000 krooni tagastamiseks. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 4 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt (TsMS § 165 lõige 3). Arvestades hagihinda otsuse tegemise ajal jätab kohus TsMS § 162 lõike 1 ja 4 ning TsMS § 165 lõike 3 alusel hagi esitamisel tasutud riigilõivust 1 000 krooni hageja kanda ja ülejäänud menetluskulud (sealhulgas riigilõiv 4 250 krooni) solidaarselt kostjate kanda. Kohtunik 5