§-s 7 toodud nõuetele. Omandireformi õigustatud subjektiks kõnealuse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes tunnistati EELK. 4. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 25.09.2006 otsusega nr 12843 jäeti EELK taotlus Niguliste kiriku inventari tagastamiseks rahuldamata põhjusel, et taotletav vara ei kuulu
5. EELK kaebuses taotletakse ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 25.09.2006 otsuse nr 12843 tühistamist. Kaebust põhjendatakse järgmiselt. Kirikuinventar kuulub kiriku juurde ja moodustab sellega ühtse terviku. Inventar on soetatud koguduse poolt religioossete tseremooniate toimetamise tarbeks. Tallinna Niguliste Kirik on kultuuriministri 30.08.1996 määruse nr 10 alusel tunnistatud kultuurimälestiseks ning on kantud Kultuurimälestiste riiklikusse registrisse. Käesoleval ajal on Niguliste muuseum-kontserdisaali koondatud Niguliste kirikule õigusvastase võõrandamise ajal kuulunud kunsti- ja kultuuriväärtused ning neid eksponeeritakse ühtse tervikuna kui Niguliste kiriku varasid, tegemata seejuures vahet kinnis- ja vallasvaral. Seega de facto kasutab ja valdab Kultuuriministeeriumi valitsemisalas olev Kunstimuuseum tervikliku ekspositsioonina varasid, mis on de jure õigusvastaselt võõrandatud kaebajalt.
§-s 11 oleks olnud põhjendamatu defineerida ilmselget asjaolu, et kirikule kui ehitisele annab sisu eesmärk, milleks on jumalateenistuste läbiviimine, mida ei ole mõeldav toimetada ilma sellekohase inventarita. Kiriku inventar on TSÜS § 53 mõttes kiriku oluline osa ja § 57 mõistes päraldis. Sellest järeldub, et Niguliste kiriku õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisust ei saa välja arvata kiriku inventari, kuivõrd tegemist on ühtsesse tervikusse kuuluvate asjade kogumiga. Vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega sundvõõrandatakse teistkordselt Niguliste kirikule kuulunud varad. Selline tegevus on õigusvastane, rikub põhiseaduse §-s 32 sätestatud põhiõigust omandi puutumatusele ja võrdsele kaitstusele ning on samuti vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. 6. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vastuses leitakse, et EELK kaebus ei ole põhjendatud . Kuivõrd
lg 1 piiritleb konkreetselt ja lõplikult, milline õigusvastaselt võõrandatud vara on omandireformi objektiks, siis ei saa seadust kohaldav haldusorgan seaduses toodud omandireformi objektide loetelu täiendada ega sinna vara lisada ka siis, kui see olemuslikult sinna loetelusse kuuluda võiks.
lg 1 kohaselt kuulub sisustusest õigusvastaselt võõrandatud varana käsitlemisele vaid tootmishoonete sisseseade. Seega on kaebaja väide, et kiriku inventar kuulub omandireformi objektide hulka, ekslik. 2
lg-st 1 omandireformi objektide hulka ei kuulu ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil puudub pädevus nimetatud sättes toodud loetelu laiendada, pidi linnakomisjon antud juhul kiriku inventari küsimuse lahendama eraldi otsusega, kuna kaebaja ise on oma taotlustes eraldanud kiriku hooned, maa ja inventari ning esitanud vara osas kolm eraldi taotlust. Asjakohatu on kaebaja väide, et kiriku inventari omandireformi objektiks mittetunnistamise näol on tegemist vara sundvõõrandamisega. Põhiseaduses sätestatud omandiõiguse kaitse omandireformiga seotud asjadele ei laiene.
-st ega ka selle seaduse alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest ei tulene ÕVVTK kohaliku komisjoni pädevust otsustada sellise vara omandireformi objektiks tunnistamise üle, mis omandireformi objektide hulka ei kuulu.
lg 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Toodud loetelu on ammendav. Järelikult vara, mida ei ole loetletud
Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma senises praktikas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.04.2002 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-02), samuti Tallinna Ringkonnakohus oma 18.04.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-303. Omandireformi objektiks olevat vara ei saa seega kindlaks määrata analoogia põhjal või seadust põhjendamatult laiendavalt tõlgendades. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsustus Niguliste kiriku inventari tagastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta põhjusel, et kirikuinventar ei ole tulenevalt
Asjaolust, et
lg 1 toodud loetelu on ammendav, nähtub, et seadusandja pole võtnud eesmärgiks tagastada kogu õigusvastaselt võõrandatud vara, kaasa arvatud vallasasjad. Sättes on loetletud selline eelduslikult olulise väärtusega vara, mille kuuluvust ja õigusvastast võõrandamist pole ebamõistlikult keerukas tõendada. Selles kontekstis ei oma tähtsust, et omandireformi õigustatud subjekti, sh usuühingu, põhikirjalise tegevuse tarbeks on peale maa ja hoonete vaja ka muud vara. Seega puudub kaebajal õigus nõuda enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks ükskõik millise vara, sh sellise kirikuinventari suhtes, mis ei kuulu
EELK Niguliste koguduselt õigusvastaselt võõrandatud,
lg 1 sätestatud varade (maa ja hoonete) suhtes on kaebaja tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.01.1996 otsusega nr 6823 ja 14.01.2002 otsusega nr 12314. Seega ei saa vaidlustatud otsusega kaebaja taotluse tunnistada ta omandireformi õigustatud subjektiks Niguliste kiriku muu õigusvastaselt võõrandatud vara - kirikuinventari suhtes, rahuldamata jätmine kaebaja õigusi rikkuda. Vaidlustatud otsusega kirikuinventari kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ei ole käsitletav kaebaja omandiõiguse kahtluse alla seadmisena ega selle vara teistkordse sundvõõrandamisena. Vaidlustatud otsusega ei rikuta kaebaja omandiõigust. Omandireformi objektiks olev vara, so õigusvastaselt võõrandatud vara, mis omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi õigustatud subjektidele, on sätestatud 3
§-s 11. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Kuna kirikuinventar ei kuulu omandireformi objektide hulka, siis ei saa ka omandireformi raames lahendada selle vara omaniku või selle tagastamise küsimusi. Seetõttu on ekslik kaebaja järeldus, et kuna vaidlustatud otsuse kohaselt ei kuulu kõnealune vara omandireformi objektide hulka, siis seega ei kuulu nimetatud vara EELK Niguliste kogudusele. ÕVVTK kohalik komisjon on otsustanud jätta esitatud taotluse kirikuinventari omandireformi objektiks tunnistamise kohta rahuldamata seetõttu, et see vara ei kuulu
lg-s 1 toodud loetellu, mitte aga otsustanud kaebaja omandiõiguse üle või teinud kindlaks vara omanikku. Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutas 10.04.2002.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-02, et
lg 1 toodud loetelu on ammendav ning selles nimetatud vara tagastamine toimub AÕSRS § 2 lg 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ehk seega halduskorras.
ei reguleeri omandireformi objektiks mitteoleva vara väljanõudmist ning see ei toimu halduskorras. AÕSRS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993.a.
Kohus leidis, et kirikuinventar ei ole käsitletav
lg 1 sätestatud omandireformi objektina, samas pole kohus otsuses näidanud, mida ta käsitleb kirikuinventarina. Kaebajal puudub kindlus, et Niguliste kiriku tagastamise või mittetagastamise otsustamisel või kompenseerimisel käsitletakse kirikut sakraalhoonena koos kirikuinventariga. Altareid ja muud kirikuinventari ei ole võimalik eraldada kirikust ilma, et hoone poleks enam kirik. Vaidlustatud kohtuotsusega on aga seda tehtud, minnes vastuollu TsüS §-dega 53 ja
Kohtupraktikas (halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.04.2002.a. määruses nr 3-2-1-52-02 ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.04.2008 jõustunud otsuses nr 3-07-303, millega lahendati analoogiline vaidlus) on asutud seisukohale, et
Seega võiks kaebaja nõudel olla alust juhul, kui kaebaja poolt tagasi taotletu sisalduks
lg 1 loetelus aga ei sisaldu kirikuinventari ega muud objekti, mille alla võiks paigutada kaebaja poolt kirikuinventarina käsitletud vara. Siinkohal tuleb tagasi lükata kaebaja etteheide kohtule, et kohtuotsuses pole sisustatud mõistet kirikuinventar – kohus on lähtunud kaebaja poolt mõistele antud sisust. Kaebaja paigutas selle mõiste alla altarid ja muu religioosse kombetalituse läbiviimiseks vajaliku inventari. 12. Kaebaja seisukoht esitatud tagastusnõude põhjendamisel on vastuoluline. Ühelt poolt leiab kaebaja, et kirikuinventari ei saa kirikust eraldada ilma, et kirik kaotaks oma tähenduse, samuti, et kirik ja kirikuinventar suhtuvad omavahel nagu peaasi ja päraldis. Samas on kaebaja vaatamata kiriku kui ehitise tagastamisnõudele pidanud vajalikuks esitada ka kirikuinventari tagastamise nõude, seades sellega oma eelpool esitatud seisukoha kirikuinventarist, kui ehitise osast, kahtluse alla. Ringkonnakohus selgitab oma seisukohta järgmiselt. Omandireformi objektiks
Seega ei saa kaebaja nõuda mitte kiriku kui sakraalhoone tagastamist koos sinna juurde kuuluva sakraaltoimingute läbiviimiseks vajaliku inventariga vaid kiriku kui ehitise tagastamist. Seepärast ei ole kaebaja argumentatsioon kiriku tähenduse kaotusest juhul, kui kirikust eemaldada kirikuinventar, asjakohane. Omandireformi objektiks oleks kirik kui ehitis ka sellisel juhul, kui peale võõrandamist oleks seda kasutatud mingil muul kui religioossel otstarbel ja seal puuduks igasugune religioosse sisuga inventar.
lg 1 sõnastusest – sellest, et ühelgi juhul pole märgitud, et ehitised oleksid omandireformi objektiks koos nende kasutusotstarbele iseloomuliku sisseseadega ning tootmishoonete sisseseade eraldi väljatoomine – saab järeldada, et kirikuinventar ei ole kiriku kui ehitise osa
regulatsiooni järgi.
annab kaebajale nõudeõiguse kiriku kui ehitise ja selle juurde kuuluva endise kinnistu tagastamiseks või kompenseerimiseks, ülejäänud kirikule varem kuulunud vara üleandmine sõltub kokkulepetest vara praeguste omanike või valdajatega või kokkulepete puudumisel kaebaja poolt valitud õiguskaitsevahendite rakendamise edukusest. Kohaliku komisjoni otsuse tähendust on vaidlustatud kohtuotsuses selgitatud – otsus nr 12843 ei mõjuta kuidagi kaebaja omandiõigust käesolevas asjas vaatluse all olevale kirikuinventarile ega saa anda õiguslikku alust ka selle vara sundvõõrandamiseks. Otsusega tehti kindlaks, et kaebajal puudub õigus saada seda vara tagasi omandireformi raames. 13. Menetluskulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 92 lg 1). Kohtunikud Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.