KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-2300 Haldusasi Eesti Evangeelse Luterli

§-s 7 toodud nõuetele. Omandireformi õigustatud subjektiks kõnealuse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes tunnistati EELK.

1. EELK taotluse Niguliste kiriku inventari tagastamiseks lahendas ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon 25.09.2006 otsusega nr
2. Komisjon jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et taotletav vara ei kuulu

§ 11lg-s 1 loetletud omandireformi objektide hulka.

KAEBAJA SEISUKOHT 5. Kaebaja on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 25.09.2006 otsuse nr 12843 vaidlustanud ning taotleb selle tühistamist. Kaebaja väitel tekitab vaidlustatud otsus talle uut ja jätkuvat ülekohut sellega, et meelevaldselt eraldatakse Niguliste kiriku varadest osa, mis on orgaaniliselt sinna kuulunud ning täitnud religioossete talituste läbiviimisel rituaalset ning sellega kaasnevat kultuuriloolist rolli. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine väljendub selles, et nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud õigusjärgsele omanikule kuulunud vara ei tunnistata

§ 11

lg 1 vastavaks, kuigi on selge, et kirikuinventar kuulub kiriku juurde ja moodustab sellega ühtse terviku. On vaieldamatu, et sakraalehitis koosneb hoonest ning sellele religioosset sisu andvatest asjakohastest objektidest nagu altar, kantsel, mitmesugused rituaalsed esemed jms. Kirikuinventar on soetatud aastasadade jooksul Niguliste koguduse poolt Niguliste kiriku tarbeks ning selle eraldamine muust Niguliste kiriku õigusvastaselt võõrandatud varast oleks põhjendamatu, ajalooliselt vale ning vastuolus eesmärgiga, milleks kirik on ellu kutsutud ehk religioossete talituste läbiviimisega, mida ei ole mõeldav toimetada ilma asjakohase inventarita.

1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 57 sätestab päraldise mõiste. Sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt on päraldis vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. On selge, et kirikus olev inventar teenib peaasja ning on sellega seotud nii eesmärgi kui ka vastava ruumilise seose kaudu. Peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi. Sellest järeldub, et Niguliste kiriku õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisust ei saa välja arvata kiriku inventari, kuivõrd tegemist on ühtsesse tervikusse kuuluvate asjade kogumiga.
2. Tallinna Niguliste Kirik on kultuuriministri 30.08.1996 määruse nr 10 alusel tunnistatud kultuurimälestiseks ning on kantud Kultuurimälestiste riiklikusse registrisse. Käesoleval ajal on Niguliste muuseum-kontserdisaali koondatud Niguliste kirikule õigusvastase võõrandamise ajal kuulunud kunsti- ja kultuuriväärtused ning neid eksponeeritakse ühtse tervikuna kui Niguliste kiriku varasid, tegemata seejuures vahet kinnis- ja vallasvaral. Seega de facto kasutab ja valdab Kultuurimenisteeriumi valitsemisalas olev Kunstimuuseum tervikliku ekspositsioonina varasid, mis on de jure õigusvastaselt võõrandatud kaebajalt.
3. Kaebaja leiab, et vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega sundvõõrandatakse teistkordselt Niguliste kirikule kuulunud varad. Selline tegevus on õigusvastane, rikub põhiseaduse §-s 32 sätestatud põhiõigust omandi puutumatusele ja 2 võrdsele kaitstusele ning on samuti vastuolus põhiseaduse §-s 10 fikseeritud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. Kaebaja palub kohut tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
4. septembri 2006 otsus nr
5. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leiab, et EELK kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. 10.

määrab kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjektid ja omandireformi läbiviimise korra.

§ 11

lg 1 sätestab omandireformi objektid, milleks on õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Kiriku inventar

§ 11lg-s 1 loetletud omandireformi objektide hulka ei kuulu.

Kuivõrd

§ 11

lg 1 piiritleb konkreetselt ja lõplikult, milline õigusvastaselt võõrandatud vara on omandireformi objektiks, siis ei saa seadust kohaldav haldusorgan seaduses toodud omandireformi objektide loetelu täiendada ega sinna vara lisada ka siis, kui see olemuslikult sinna loetelusse kuuluda võiks.

§ 11

lg 1 kohaselt kuulub sisustusest õigusvastaselt võõrandatud varana käsitlemisele vaid tootmishoonete sisseseade, muude ehitistele ei ole seadusandja sisustuse mõistet laiendanud. Seega on kaebaja väide, et kiriku inventar kuulub omandireformi objektide hulka, ekslik. 11. Kuigi kiriku inventar tulenevalt

§ 11

lg-st 1 omandireformi objektide hulka ei kuulu ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil puudub pädevus nimetatud sättes toodud loetelu laiendada, pidi linnakomisjon antud juhul kiriku inventari küsimuse lahendama eraldi otsusega, kuna kaebaja ise on oma taotlustes eraldanud kiriku hooned, maa ja inventari ning esitanud vara osas kolm eraldi taotlust. Asjakohatu on kaebaja väide, et kiriku inventari omandireformi objektiks mittetunnistamise näol on tegemist vara sundvõõrandamisega. Põhiseaduses sätestatud omandiõiguse kaitse omandireformiga seotud asjadele ei laiene. 12. Kirikus sisalduvat inventari ei saa mingil moel käsitleda ehitise olulise osana.

näeb ette ehitise kui hoone tagastamise või kompenseerimise. Kiriku kui sellise näol on tegemist ehitisega (hoonega). Seal sisalduv inventar on liikuvvara, mis ei saa kuidagi olla vaadeldav ehitise juurde lahutamatult kuuluva osana

-e mõistes. Olulised osad on seotud maaga. Kirik kui ehitis on seotud maaga ning on seetõttu maatüki oluline osa. Kiriku olemusest võib küll tuleneda, et usuliste talituste ja rituaalide läbiviimiseks on vaja erinevaid esemeid, kuid neid ei saa vaadelda hoone selliste osadena, mis sinna lahutamatult kuuluma peavad. Ehitise oluliseks osaks on näiteks katus, mitte aga ehitise sees paiknevad esemed (antud juhul kiriku inventar), mis ei ole maatükiga lahutamatult seotud ja on sealt eemaldatavad.

1. Kiriku inventar ei ole selline ehitise osa, mille puudumisel kaotaks kirik ehitisena mõtte. Altar ja muud sakraaltoiminguteks ettenähtud esemed on kiriku sisustus, nagu seda on näiteks elamutes kodune vara. Ka elamutes on vajalik teatud sisustuse olemasolu, et seda saaks kasutada otstarbe kohaselt elamuna. Kuid ka elamu on ehitis, hoolimata sellest, milline on selle sisustus. Omandireform näeb ette ehitise kui sellise tagastamise või kompenseerimise, mitte ehitise tagastamise või kompenseerimise koos selle sisustusega. 3 Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et vaidlustatud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.09.2006 otsus nr 12843 vastab kehtivale seadusele, on sisult õige ja vormivigadeta ega riku kaebaja õigusi. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Vaidluse sisuks käesolevas haldusasjas on õigusvastaselt võõrandatud vara kuulumine omandireformi objektide hulka. Vara tagastamise või mittetagastamise (kompenseerimise) üle vaidlust ei ole, kuna sellekohast korraldust (korraldusi) kaebaja suhtes kuni käesoleva ajani vastu võetud ei ole.
3. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud ”Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p 15 kohaselt tuleb ÕVVTK kohalikul komisjonil õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduste ja tõendite läbivaatamisel kontrollida või kindlaks määrata: 1) kas avalduses märgitud vara vastab

§-s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel; 2) kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, st endisele omanikule; 3) kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud

§-s 6 ja kas taotleja kuulub

§-des 7, 8 või 9 loetletud õigustatud subjektide hulka; 4) kas on esitatud rehabiliteerimist tõendavad dokumendid või kohtuotsused, kui nende esitamine on

-s ette nähtud. Eeltoodust tuleneb, et ÕVVTK kohaliku komisjoni üheks ülesandeks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud taotluste lahendamisel on teha kindlaks, kas tegemist on omandireformi objektiks oleva varaga.

-st ega ka selle seaduse alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest ei tulene ÕVVTK kohaliku komisjoni pädevust otsustada sellise vara omandireformi objektiks tunnistamise üle, mis omandireformi objektide hulka ei kuulu. 16.

§ 11

lg 1 sätestab selle õigusvastaselt võõrandatud vara loetelu, mis on omandireformi objektiks. Nimetatud paragrahvi teised lõiked täpsustavad omandireformi objektide loetelu, avades kas kasutatud mõistete sisu või täpsustades tingimusi, millele peab vara vastama, et seda saaks arvata sama paragrahvi lõikes 1 loetletu hulka kuuluvaks.

§ 11

lg 1 kohaselt on omandireformi objektiks õigusvastaselt võõrandatud maa koos sellega püsivalt seotud loodusobjektidega, ehitised, laevaregistrisse kantud laevad, põllumajandusinventar, tootmishoonete sisseseade, aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Toodud loetelu on ammendav. Järelikult vara, mida ei ole loetletud

§ 11lg 1, omandireformi objektiks ei ole.

Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma senises praktikas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.04.2002 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5202), samuti Tallinna Ringkonnakohus oma 18.04.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-303. Omandireformi objektiks olevat vara ei saa seega kindlaks määrata analoogia põhjal või seadust põhjendamatult laiendavalt tõlgendades. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on õigesti asunud seisukohale, et seaduses toodud omandireformi objektide loetelu täiendamiseks tal õigus puudub ning seega ei ole võimalik

§ 11

lg 1 loetelusse vara lisada ka siis, kui olemuslikult võiks vara sellesse loetelusse sobida. Seega ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsustus Niguliste kiriku inventari tagastamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta põhjusel, et kirikuinventar ei ole tulenevalt

§ 11lg 1 omandireformi objektiks, on kooskõlas seadusega.

4 17. Asjaolust, et

§ 11

lg 1 toodud loetelu on ammendav, nähtub, et seadusandja pole võtnud eesmärgiks tagastada kogu õigusvastaselt võõrandatud vara, kaasa arvatud vallasasjad. Sättes on loetletud selline eelduslikult olulise väärtusega vara, mille kuuluvust ja õigusvastast võõrandamist pole ebamõistlikult keerukas tõendada. Selles kontekstis ei oma tähtsust, et omandireformi õigustatud subjekti, sh usuühingu, põhikirjalise tegevuse tarbeks on peale maa ja hoonete vaja ka muud vara. Seega puudub kaebajal õigus nõuda enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks ükskõik millise vara, sh sellise kirikuinventari suhtes, mis ei kuulu

§ 11lg 1 toodud varade hulka.

EELK Niguliste koguduselt õigusvastaselt võõrandatud,

§ 11

lg 1 sätestatud varade (maa ja hoonete) suhtes on kaebaja tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 22.

1. 1996 otsusega nr 6823 ja 14.01.2002 otsusega nr
2. Seega ei saa vaidlustatud otsusega kaebaja taotluse tunnistada ta omandireformi õigustatud subjektiks Niguliste kiriku muu õigusvastaselt võõrandatud vara - kirikuinventari suhtes, rahuldamata jätmine kaebaja õigusi rikkuda.
3. Vaidlustatud otsusega kirikuinventari kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ei ole käsitletav kaebaja omandiõiguse kahtluse alla seadmisena ega selle vara teistkordse sundvõõrandamisena. Vaidlustatud otsusega ei rikuta kaebaja omandiõigust. Omandireformi objektiks olev vara, so õigusvastaselt võõrandatud vara, mis omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse omandireformi õigustatud subjektidele, on sätestatud

§-s 11. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt omandireformi käigus vara tagastamine, kompenseerimine, erastamine, vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine ja taasriigistamine toimub omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Kuna kirikuinventar ei kuulu omandireformi objektide hulka, siis ei saa ka omandireformi raames lahendada selle vara omaniku või tagastamise küsimusi. Kuna linnakomisjon ei olnud ülaltoodust tulenevalt õigustatud kaebaja poolt taotletavat vara tunnistama omandireformi objektiks ja kaebajat selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, siis ei ole vaidlustatud otsusega lahendatud sellise vara omandiõiguse küsimust. Seetõttu on ekslik kaebaja järeldus, et kuna vaidlustatud otsuse kohaselt ei kuulu kõnealune vara omandireformi objektide hulka, siis seega ei kuulu nimetatud vara EELK Niguliste kogudusele. ÕVVTK kohalik komisjon on otsustanud jätta esitatud taotluse kirikuinventari omandireformi objektiks tunnistamise kohta rahuldamata seetõttu, et see vara ei kuulu

§ 11

lg-s 1 toodud loetellu, mitte aga otsustanud kaebaja omandiõiguse üle või teinud kindlaks vara omanikku. Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutas 10.04.2002.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-02 , et

§ 11

lg 1 toodud loetelu on ammendav ning selles nimetatud vara tagastamine toimub AÕSRS § 2 lg 2 tulenevalt omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras ehk seega halduskorras.

ei reguleeri omandireformi objektiks mitteoleva vara väljanõudmist ning see ei toimu halduskorras. AÕSRS § 6 lg 1 kohaselt kaitstakse omandit alates 1993.a.

1. detsembrist asjaõigusseaduse sätete kohaselt, sõltumata rikkumise ajast. Kui nõutavad asjad pole omandireformi objektiks, siis kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse sätted, mitte AÕSRS § 2 lg
2. Seega, kui kaebaja peab vajalikuks omandireformi objektide hulka mittekuuluva vara, mille omanikuks ta end peab, kaitset, on tal võimalus teha seda üldkohtus kas omandiõiguse tunnustamise või asja väljanõudmiseks esitatava hagiga, mitte aga omandireformi käigus ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse vaidlustamisega. 5
3. Eeltoodud põhjustel ei nõustu kohus kaebaja väidetega, nagu tekitataks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.09.2006 otsusega nr 12843 temale uut ülekohut

§ 2lg 2 mõttes ning et tegemist on tema vara teistkordse sundvõõrandamisega.

20. Kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.09.2006 otsus nr 12843 on õiguspärane ja ei riku kaebaja õigusi, tuleb EELK kaebus nimetatud otsuse tühistamise nõudes jätta rahuldamata. Marion Vakker kohtunik 6