3-08-970 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtuasja number TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi Kohtumaja 3-08-970 Otsuse kuupäev 19.08.2008.a Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi G.A.B kaebus Rakvere Linnav

§ 7

lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist, on kaebuse esitaja korduvalt pöördunud riigiasutuste poole vara tagastamise taotluse esitamise võimaluste kohta info saamiseks. Kaebaja ei ole esitanud avaldust vara tagastamiseks ning kompeseerimiseks. 10.märtsi 2008.a otsuses nr 3-3-2-1-07 asus Riigikohus aga seisukohale, et Saksamaale ümberasunutele tuleb tagada põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning avaldusi, Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, tuleb hakata menetlema

-es sätestatud üldistel alustel ja üldises korras, sh menetlema neid avaldusi, mis polnud varem esitatud. Kaebaja esitas 15.05.2008 Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning kompenseerimiseks. Kaebaja vaidlustab Rakvere Linnavalitsuse korralduse nr 165 täies ulatuses ning palub HKMS § 6 lg 2 p 1 alusel nimetatud korralduse tühistada ( t.lk 2 jj). Rakvere Linnavalitsuse korralduse nr 165 õiguslikuks aluseks on märgitud maareformi seaduse § 22 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996.a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise kord. Kaebaja väitel on vaidlusalune kinnistu käsitatav varana, mis ei kuulunud omandireformi käigus erastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara, mis võõrandamise ajal kuulus Saksamaale ümberasujatele, polnud erastamisele kuuluv vara, sest niisuguse vara tagastamise küsimus ei olnud ajutiselt (

§-s 7 lg 3 sätestatud rahvusvahelise lepingu või asjakohase seadusemuudatuse puudumise tõttu) lahendatud. Tegemist on varaga, mis maareformi seaduse § 20 lg 1 mõttes kuulus tagastamisele

§-s 7 lg 3 sätestatud riikidevahelise lepingu alusel ning järelikult Rakvere Linnavalitsusel ei olnud õigust Kinnistut erastada või muul viisil võõrandada enne rahvusvahelise lepingu sõlmimist või seadusemuudatust.

§ 18

lg 1 sätestab, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Riigikohtu Üldkogu selgitas 10.märtsi 2008.a otsuse punktis 30, et

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega tähendas keeldu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Nimetatud keeldu iseloomustas üldkogu kui moratooriumi, mis

§ 7

lg-st 3 tulenevalt pidi kehtima kuni selles sättes nimetatud lepingu jõustumiseni või tulenevalt õiguse üldisest loogikast ajani, mil kehtivuse kaotab

§ 7lg 3 või § 18 lg 1 esimene lause.

1. märtsi
2. a otsuse punktis 35 asus üldkogu kokkuvõtvalt seisukohale, mille järgi üldkogu
3. oktoobri
4. a, 12.aprilli
5. a ja 6.detsembri
6. aotsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
7. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
8. aprilli
9. a otsuse resolutsiooni punkt
10. Vaidlustatud Rakvere Linnavalitsuse korraldus nr 165 anti
11. märtsil 1999.a. Kinnisturaamatu väljavõtte kohaselt sai Kinnistu esimeseks omanikuks AS Flora Liit, kes kanti kinnistusraamatusse 7.novembril 2001.a, 12.septembri
12. a vormistatud kinnistamisavalduse alusel. Seega kõik õigustoimingud Kinnistu omandi üleandmiseks olid tehtud vaatamata nii

§ 7

lõikest 3 ja § 18 lõikest 1 tulenevalt kehtinud nn moratooriumile kui ka Riigikohtu 28.oktoobri 2002.a otsusele nr 3-4-1-5-02, kus on sõnaselgelt öeldud, et arvestades

§ 7

lg 3 ebaselgust ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara, kuni seadust ei viida 3 3-08-970 kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Eeltoodut arvesse võttes on korraldus nr 165 õigusvastane (ja erastamisleping tühine), sest erastamine toimus vastuolus

§-s 18 lg 1 sätestatud keeluga ja eirates maareformiseaduse § 7 lg

1. Õigusvastane korraldus tuleb tühistada ja kaebaja taotleb selle tühistamist. Vaidlusalune korraldus takistab vara tagastamist kaebajale. Halduskaebuses taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras kinnistu käsutamise täielikuks keelamiseks keelumärke sissekandmist kinnistusraamatu registriossa numbriga 2450731 või siis kohaldada esialgse õiguskaitse abinõuna vastuväite kandmist kinnistusraamatusse omandiõiguse saamise ja kinnistusraamatu kande vastava muutmise võimalikkuse tagamiseks. Tartu Halduskohtu 16.05.2008 kohtumäärusega kohaldati esialgset õiguskaitset kuni kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas 3-08-970 : selleks määrati kanda G.A.B (26.05.1935) kasuks ASi Flora, registrikood 10450075, asukoht Tulika tn 19, Tallinn, omandis oleva kinnistu kohta Viru Maakohtu kinnistusosakonna Lääne-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistris avatud registriossa 3 jakku numbriga 2450731 kinnisasja kohta vastuväide ASi Flora (registrikood 10450075) omaniku kande suhtes. Kohtumäärus on seadusjõus. Kaebaja esindaja palus kohtuistungil tühistada täielikult Rakvere Linnavalitsuse 15.03.1999 a korraldus nr 165 (tlk 14) ja välja mõista menetluskulu summas 68 542.50 + 80 krooni riigilõiv. Vastustaja Rakvere Linnavalitsus ja kolmas isik AS Flora vaidlevad kaebusele vastu, kuna kaebus on põhjendamatu (t.lk 71 jj). Vastustaja Rakvere Linnavalitsus ja kolmas isik AS Flora on seisukohal, et kuni puudub haldusakt, millega vaidlusalune kinnistu Xxx Xa Rakveres tunnistatakse omandireformi objektiks ja B selle kinnistu suhtes õigustatud subjektiks, ei saa vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja B õigusi. Kaebaja väited ei oma tähtsust, selles valdkonnas omavad tähendust ÕVVTK otsused. Halduskohus ei saa võtta endale ÕVVTK õiguspädevust. Kaebuse esitaja väidab halduskaebuses, et kuni 1940.a. kuulsid Eesti kodanikule E-V.B´le kinnistud nr 121, 962 ning
2. Kaebuse esitaja väide on vale, sest: kinnistu nr 962 omanikuks on Rakvere linnaomavalitsus. E.B on kinnistu nr 962 omanikuks ainult pärilikul obrokiõigusel; kinnistu nr 963 omanikuks on Rakvere linnaomavalitsus. E.B on kinnistu nr 963 omanikuks ainult pärilikul obrokiõigusel; E-W.B´l on pärimise teel tekkinud omanduse õigusega kasutamise õigus (ehk pärilik obrokiõigus) kinnistu nr 121 peale vastavalt omanike lahtri
3. kandele mõttelistes osades koos A.B ja J-T.B´ga. Omaniku lahtri
4. kande kohaselt on E-V.B´l pärimise teel tekkinud kinnistule nr 121 omanduse õigusega kasutamise õigus (ehk pärilik obrokiõigus) J.T.B osale. Omaniku lahtri
5. kande kohaselt: „Omandas A.B nimel olevad mõttelised osad Rakvere linnas kinnistu nr 92 all asuvas kinnisvaras täisomandusena ning kinnistu nr 121 all olevas kinnisvara pärilikul obrokiõigusel seadusliul pärimisel Tartu
6. jaoskonnakohtuniku
7. märtsi 1936.a otsuse põhjal E.B“. Vt. Rahvusarhiivi
8. mai 2008.a. arhiiviteatis nr 3370 (t.lk 24 jj). Kruntrendi- ehk obrokimaaõiguse kohaselt andis maa omanik (nimetati ülemomanikuks) oma kinnisvara teisele isikule ehk kruntrentnikule (obrokipidaja) tähtajatuks kasutamiseks iga-aastase kruntrendi ehk obroki eest (Balti eraseadus § 1324 - 1334). Obrokiõiguse ehk kruntrendiõiguse omanik ei olnud sellega koormatud kinnisvara omanikuks, mistõttu on vale kaebuse esitaja väide, et kinnistud nr 121, 962 ja 963 kuulusid E-V.B´le.

§-de 7 ja 8 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara teatud tingimustel endistele omanikele või nende pärijatele. On ilmne, et E-V.B ei ole olnud kinnistu omanik, vaid ainult seda koormanud obrokiõiguse omanik, mistõttu ei saa ka kaebuse esitaja nõuda kinnistu omanikuna selle tagastamist. Kaebuse esitaja seisukohad seoses

§ 7lg-t 3 puudutavate lahenditega on valed.

Kaebaja ei ole halduskaebuses põhjendanud, miks on ta 4 3-08-970 avalduse esitamisega viivitanud

1. oktoobrist
2. a. kuni avalduse väidetava postitamise päevani ehk
3. maini
4. a. Kuna vaidlustatud korraldus ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, siis puudub B´l põhjendatud huvi korralduse õigusvastasuse kindlakstegemiseks mis tahes alustel ja põhjendustel. Korraldusega erastatud vallasasja enam ei eksisteeri. Kolmanda isiku omandis oleva kinnisasja
5. jakku vastuväite kandmine on alusetu, sest tegemist ei ole korralduse objektiks olnud varaga. Vastustaja ja kolmas isik on veendunud, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja Rakvere Linnavalitsuse esindaja K. N palus jätta kaebuse rahuldamata ja välja mõista kaebajalt menetluskulu summas 22 302 krooni. Kolmanda isiku AS Flora esindaja E.M palus jätta kaebuse rahuldamata ja välja mõista kaebajalt menetluskulu summas 56 079.50 krooni ( tlk 166 jj). KOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda kaebusega isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu on 20.12.2001 lahendites nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 halduskohtusse pöördumise õigust selgitanud järgmiselt: "Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi." Seega tuleneb Riigikohtu eelnevalt viidatud lahenditest, et haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses. Omandireformi õigustatud subjekti nõudeõigused tulenevad omandireformi aluste seadusest ja on viimasega määratletud.

§ 18

lg 1 sätestab, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised. Nimetatud vara võib võõrandada riigile või kohalikule omavalitsusüksusele või õigustatud subjektide kirjalikul nõusolekul teistele isikutele. Kuni õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamiseni on vara praegustel valdajatel õigus seda rentida või muul viisil valdusse anda üksnes tähtaega määramata, välja arvatud siis, kui õigustatud subjektid on nõus tähtajalise suhtega. Kaebaja ei ole esitanud ettenähtud tähtaegadel. vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avaldust

-s Kaebuse esitaja G.A.B ei ole omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud Rakvere linnas asunud endiste kinnistute 121, 962, 963 suhtes. Vaidlustatud haldusakt, Rakvere Linnavalitsuse 15.03.1999 korraldus nr 165, ei saa ilmselgelt rikkuda G.A.B õigusi ega piirata tema vabadusi. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt on kaebajal vastavalt

5 3-08-970 §-dele 7, 8 lg 3 p 1 ja 12 lg 1 subjektiivne õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ning vaidlustatud korraldus takistab talle vara tagastamist. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes alles 15.05.

1. Halduskaebus on kohtule esitatud 15.05.2008.a. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste läbivaatamise täpsem kord on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr
2. Selles sätestatust tuleneb, et enne, kui saab asuda lahendama vara tagastamise küsimust, on vajalik, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalik komisjon on vastava avalduse läbi vaadanud ja teinud oma otsusega kindlaks, et taotletav vara on omandireformi objektiks ja taotleja selle tagastamise õigustatud subjektiks. Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et juhul, kui kaebuses esitatud asjaolud võimaldavad nende tõendatust eeldades järeldada, et kaebaja võib olla omandireformi õigustatud subjektiks, peab kohus kaebust menetlema. Nagu juba eelnevalt märgitud, seisneb kaebaja väitel tema subjektiivsete õiguste rikkumine selles, et vaidlustatud korraldus takistab talle vara tagastamist. Kaebuse esitaja on avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes Lääne-Viru Maavalitsusele saatnud alles 15.05.2008 ning komisjoni otsus selle kohta, kas vaidlustatud korralduses märgitud vara on omandireformi objektiks ja kas avalduse esitaja on selle vara osas tagastamise õigustatud subjektiks, puudub. Kuna ei ole olemas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsust kaebaja tunnistamise kohta õigustatud subjektiks avalduses märgitud ja käesolevas asjas esitatud kaebuses vaidlustatud korraldusega puutumust omava vara suhtes, siis leiab halduskohus, et Rakvere Linnavalitsuse 15.03.1999 a korraldus nr 165 ei saa ilmselgelt rikkuda G.A.B õigusi ega piirata tema vabadusi. Vaidlustatud korraldus tervikuna ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ka selle tõttu, et korralduse andmise ajal ei olnud kaebaja vormikohast avaldust vaidlusaluse vara tagastamiseks esitanud ja tema suhtes ei olnud omandireform veel alanudki, sest kaebaja ei olnud ei omandireformi subjekt ega vaidlusalune kinnistu polnud ka omandireformi objektiks tunnistatud. Vaidlustatud Rakvere Linnavalitsuse korraldus nr 165 anti
3. märtsil 1999.a. Kinnisturaamatu väljavõtte kohaselt sai Kinnistu esimeseks omanikuks AS Flora Liit, kes kanti kinnistusraamatusse 7.novembril 2001.a, 12.septembri 2001.a vormistatud kinnistamisavalduse alusel. Seega oli juba 07.11.2001 kolmandale isikule maa ostueesõigusega erastamine lõppenud ning maa oli kinnistatud. Alles 28.12.2002 pöördus kaebaja Lääne-Viru Maavalitsuse poole sooviga saada teavet, kuidas esitada taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Halduskohus leiab, et Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2008.a otsuses Tallinna Linnavalitsus vs Raudsepp (3-3-1-99-06) leiab taaskord käsitlemist ka ümberasunutele kuulunud vara tagastamise temaatika. Omandireformi aluste seaduse (

) § 7 lg 3 järgi lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Nimetatud sättest on tuletatav keeld ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.oktoobrini 2006. 6 3-08-970 Sarnaseid põhimõtteid kordab kolleegium ka oma 14.05.2008.a otsuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vs Altok (3-3-1-23-08). Selles lahendis rõhutab kolleegium täiendavalt, et välistada ei saa, et mõni isik, oodates

§ 7

lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul, s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud. Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis

§ 7lg 3 alusel tagastati läbivaatamatult.

Kui lähtuda eeldusest, et isik ootaski

§ 7

lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut ja seepärast avaldust varem ei esitanudki, kui alles 15.05.2008.a., siis peab kaebaja veenvalt põhjendama, miks ta ei saanud avaldust varem esitada. Halduskohus leiab, et kaebaja ei ole seda põhjendanud ja on ebamõistlikult kaua viivitanud avalduse esitamisega. Kaebaja ei ole avaldust esitanud mõistliku aja jooksul s.o 12.10.2006.a ühe aasta jooksul, vaid hiljem s.o alles 15.05.2008.a. Riigikohtu lahenditest tuleneb, et kaebuse esitajal ei saa olla põhjendatud ootust, arvestades möödunud aega 31.03.1993 kuni 12.10.2006, et võetakse vastu haldusakt, millega ta õigustatud subjektiks tunnistatakse. Kui eeldada, et kaebuse esitaja on vara omaniku, kelle kohta on tehtud omanike registrisse kanded, poeg, siis on ta vastavalt

§-le 8 lg 3 omandireformi õigustatud subjekt. Selleks, et õigustatud subjektil oleks õigus nõuda vara tagastamist ja pöörduda halduskohtusse oma rikutud õiguste kaitseks, pidi õigustatud subjekt vastavalt

§-le 16 lg 1 esitama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse kuni 17.01.1992. Avaldusele pidid olema lisatud dokumendid vara kuuluvuse, koosseisu ja maksumuse kohta. Kuna avalduste esitamise tähtaega pikendati erandina kuni 31.03.1993, siis pidi kaebuse esitaja enne nimetatud kuupäeva esitama avalduse, milles ta pidi avaldama oma soovi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Vabariigi Valitsuse poolt 28.08.1991 kinnitatud“ Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra nr 161 p 34 kohaselt teeb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon otsuse, kas tegemist on varaga, milline on omandireformi objektiks ja kas isik, kes vara taotleb, saab olla vara tagastamise õigustatud subjektiks. Kaebuse esitaja ei saa lähtuda eeldusest, et tema 15.05.2008 avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks menetletakse või see rahuldatakse. Alles pärast vastava kaebuse esitajat soodustava haldusakti vastuvõtmist on tal õigus pöörduda halduskohtusse ja seda eeldusel, et kaevatav haldusakt tema õigusi rikub. Seega ei ole vaidlustatud haldusakt vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-is 55 lg 1 sätestatuga ega HMS §-iga 58 ja vastustaja ei ole rikkunud uurimisprintsiipi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks

§-st 18 tulenevalt oleks kaebajal G.A.B kaebeõigus selle õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, mille osas on ta tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks, kuid mille tagastamine on veel otsustamata. Vaidlustatud 15.03.1999.a korraldusega otsustati maa ostueesõigusega erastamine aadressil Rakvere linn Xxx Xa, suurusega 167 m2. Kuni 15.05.2008 ei olnud kaebaja vastavasisulist avaldust esitanud ja taotlenud vaidlusaluse kinnistu tagastamist. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 10.juuli 2008 otsusega nr 12701 on otsustatud mitte võtta menetlusse G. ( otsuses: C) A.B 15.05.2008.a avaldust (avaldus on esitatud ka legaliseeritud kujul 27.06.2008) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või 7 3-08-970 kompenseerimise kohta Rakvere linnas endiste kinnistute nr 121, 962, 963 suhtes ( tlk 155 jj). Halduskohus leiab, et kuna kaebaja õiguste rikkumise olemasolu on primaarne õigusliku hinnangu andmisel vaidlustatud haldusaktile, siis antud juhul puudub kohtul alus võtta seisukoht Rakvere Linnavalitsuse korralduse nr 165 seaduslikkuse suhtes. Kuna vaidlustatud korraldus ei riku ega saagi rikkuda kaebaja G.A.B subjektiivseid õigusi, siis ei pea halduskohus kontrollima selle seaduslikkust. Halduskohus jätab kaebuse rahuldamata HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel. HKMS § 12² lg 3 kohaselt võib halduskohus menetlusosalise taotluse alusel või oma algatusel esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada. Ülalmärgitu alusel kuulub Tartu kohtumäärus tühistamisele. Halduskohtu 16.05.2008 esialgse õiguskaitse HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Halduskohus leiab, et antud juhul ei olnud tegemist raske õigusteoreetilise vaidlusega ning Rakvere Linnavalitsusel puudus põhjendatud vajadus tellida vaidluse lahendamiseks õigusabi advokaadilt. Kuna kohalik omavalitsus, tulenevalt talle seadusega pandud kohustustest, tegeleb maa ostueesõigusega erastamise ja omandireformi seaduses sätestatud vara tagastamise küsimustega ning peab seega omama konkreetset valdkonda tundvaid ametnikke, siis MaaRS ja

vastavate paragrahvide kohaldamise aluseks olevate konkreetsete asjaolude esinemise tõendamiseks ja sellest tuleneva vaidluse lahendamiseks ei olnud linnavalitsusel mõistlik palgata esindajaks advokaati. Üldjuhul tuleb eeldada, et sellistes vaidlustes, kus on sisuliselt tegemist kohaliku omavalitsuse töötajate poolt ametiülesannete käigus kogutavate andmete esinemise või mitteesinemise kontrollimisega ja sellest tulenevalt konkreetse seadusesätte kohaldamise põhjendatusele hinnangu andmisega, peavad ametiasutused olema suutelised kaitsma oma väiteid ametnike kaudu. Seepärast jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. HKMS § 12² lg 3, 25, § 26 lg 1 p 6, 28 lg 1, 31 lg 1, lg 4, 92-93 Ülle Polluks Kohtunik Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 16.04.2009.a otsusega nr 3-3-1-7-09, millega otsustati:

1. Rahuldada G.A.B kassatsioonkaebus osaliselt. 8 3-08-970
2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2008.a otsus haldusasjas nr 3-08-970 osas, milles kohus mõistis G.A.B`lt AS Flora kasuks välja menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes kokku 87 783 krooni ja 50 senti. Muuta ringkonnakohtu otsust G.A.B`lt AS Flora kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja mõista G.A.B`lt AS Flora kasuks välja menetluskulud 40 000 krooni.
3. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Ülle Polluks Kohtunik 9