kohaselt kindlustuslepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS Hja R 28.07.2004.a. sõlmisid kasutusrendilepingu nr. 0083209L ( tlk 10-14), mille esemeks oli sõiduauto xxx ehitusaasta 2002 ning kasutusrendilepingu ( tlk 18-23), mille esemeks oli sõiduauto xxx. Vaidlust ei ole selles, et lepingu ülesütlemine toimus hageja poolt põhjusel, et kostja ei tasunud liisingumakseid ( tlk 26), seega on pooltevahelised lepingulised suhted lõppenud. Kohus leiab, et lepingud vastavad liisingulepingu tunnustele ning kohaldada käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb liisingulepingu (
17. peatüki) sätteid. Vaidlus seisneb selles, kas kostjatel on kohustus hüvitada vara jääkmaksumuse ja autode müügist saadud hinna vahe ja müügikulud ning millises ulatuses. Hageja nõue kostja vastu on esimesest lepingust 699 446.89 krooni, jääkmaksumus 638 852.71 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 40 841.64 krooni ja realiseerimise kulu 19 752.54 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 318 090.96 krooni ja teisest lepingust tuleneb nõue 351 275.66 krooni, jääkmaksumus 309 086.54 krooni, tähtajaks tasumata osamaksete summa 27 219.84 krooni ja realiseerimise kulu 15 022.59 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 249 721.34 krooni. Vaidlust ei ole, et liisingulepingu objektiks olevad sõidukid tagastati 22.06.2005, kostja väitel tagastamise hetkel sõiduauto xxx turuväärtus oli 370 000 krooni ja xxx turuväärtus oli 740 000 krooni. Hageja tugineb
§ - le 363, mille punkt 2 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena ning
§ - le 367 lg 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja tugineb liisingulepingu üldtingimuste punktile 3.7 ( tlk 28), mille järgi on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ( st. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud ( sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Kostja on viidanud oma vastuväidetes liisingulepingu üldtingimuste punkti 3.7 puhul tüüptingimusele, liisinguvõtjal puudus võimalus mõjutada müügiprotsessi. Riigikohus on oma lahendites 3-2-1-150-06 ( p 17-18) ja 3-2-1-56-08 ( p 13) leidnud, et
lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis.
sätestab, et kui sama seaduse § 42 lgs 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb
lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele.
lg 2 kohaselt kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast.
lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu äraütlemist liisinguandja omandisse, tuleb esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
lg 3 mõtteks on arvata maha liisinguandjale jääva liisingueseme väärtus liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise hetkeks tasumata jäänud ja
lg 1 järgi liisinguandjale maksmisele kuuluvast liisingumaksete põhi- ehk kapitaliosast (liisingumaksed, millest on maha arvatud intress ja muud maksed, mis ei seondu liisingueseme soetamiseks tehtud kulutustega). Seega tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, arvestada kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostjate poolt esitatud hindamisaktide kohaselt oli xxxväärtus tagastamise hetkel ca 740 000 – 750 000 krooni ( tlk 107, 183, 225) ja xxx väärtus ca 370 000 krooni ( tlk 108, 225), mis on oluliselt suurem kui faktiline realiseerimishind. Hagiavalduses toodu ja esitatud tõendite kohaselt oli müügihinnaks vastavalt 381 355.93 krooni ja 240 720.34 krooni. Asjaoludest nähtuvalt sõlmisid hageja ja OÜ R lepingud oma majandustegevuse raames hageja tüüptingimustel. Kuna üldtingimuste p 3.7 järgi kõrvutatakse liisingueseme võõrandamisest saadud summat selle jääkmaksumusega, sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestis, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta liisinguandja otsustada liisinguvõtja vastu esitatavate nõuete suuruse määramine.
lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus asub seisukohale, et kostjate vastuväited on põhjendatud ning üldtingimuste p 3.7 kostjaid ebamõistlikult kahjustav
lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühine
lg 1 järgi, sest selle punktiga võetakse kostjalt lepingu rikkumise korral võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Kostjatel puudus võimalus mõjutada müügiprotsessi. Riigikohus on analoogilistes vaidlustes tsiviilasjas 3-2-1-1-07, 3-2-1-33-08 ja 3-2-1-56-08 leidnud, et
lg 3 kohaldamisel ei ole oluline mitte liisingueseme müügist saadud rahasumma, vaid liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
lg 3 kohaldamiseks tuleb tuvastada, milline oli sõiduautode väärtus selle hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostjad väidavad, et sõiduautode hagejale tagastamise hetkel hinnati autode väärtuseks vastavalt 740 000 krooni ja 340 000 krooni. Hageja ei ole neid väiteid ümberlükanud, et sõiduautode tegelik väärtus oli nende tagastamise ajal juunikuus madalam eelnimetatud summast ehk vastas müügihinnale. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud nõuetekohast hindamisakti, ligikaudne hind on märgitud vara üleandmise- vastuvõtmise aktides hageja poolt ning seejärel müügiaktides ( tlk 39, 40, 41, 42) müüja poolt. Kasutatud liisingauto üleandmis- vastuvõtmisaktides (lk 39, 40) on määratletud 22.06.2005 SAAS kui vastuvõtja poolt ligikaudne müügihind ca 500 000 krooni ja 299 000 krooni. Vara müügiaktidest nähtub, et xxx on müüdud 11.11.2005 hinnaga 450 000 krooni ( sisaldab käibemaksu) ja xxx on müüdud 26.07.2005 hinnaga 284 050 krooni (sisaldab käibemaksu) SAAS poolt ( tlk 41, 42). Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Asja sisulise arutamise käigus on poolte seletustest ilmnenud, et kostja poolt näidatud isikud avaldasid soovi vaidlusaluste autode liisimiseks. Kostja on kohtule esitanud Viking Motors AS 20.05.2005 hindamisakti, mille järgi hinnati 20.05.2005 auto xxx turuhinnaks 740 000 krooni ( koos käibemaksuga) ja 05.07.2005 xxx turuhinnaks 370 000 krooni ( sisaldab käibemaksu, tlk 107, 108). Kostja on esile toonud, et varasid ei võõrandatud hageja poolt müügiaktis näidatud hinnaga, kostja tagastas xxx spidomeetri näiduga 84 436 km (tlk 39), hageja poolt liisingulepingu väljavõtte kohaselt oli selleks 129 000 km, hageja ei ole põhjendanud auto kasutamist vara üleandmist liisinglepingu sõlmimiseni. Kohus hindab tõendeid kogumis ning kostja esitatud dokumentaalsed tõendid autode väärtuse kohta on usaldusväärsed, kuivõrd vastavalt OÜ Autoportaal ( tlk 225) teatisele on analoogilistel autodel 2005 aastal olnud keskmiseks müügihinnaks 650 000 – 750 000 krooni ning 350 000 – 380 000 krooni. Hageja ei ole kõrvutanud müügihinda müügiportaalides olemasolevate autode hindadega ega tõendanud, miks pidi hinda veelgi langetama, kui müügiprotsess algas alles 22.06.2005. Riigikohus on analoogilise asja lahendis 3-2-1-33-08 (punktid 17-18) leidnud, et liisinguandja tüüptingimustes on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Tühine on kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale, kes ei saa mõjutada müügiprotsessi. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend. Asjas on esile toodud, et Taavi Kaldoja OÜ R seadusliku esindajana avaldas soovi üle võtta xxx liising samadel tingimustel (tlk 81), hageja on oma vastuses kostja vastuväidele kinnitanud, et läbirääkimised toimusid ( tlk 91). Taavi Kaldoja andis ütlusi vande all ( tlk 205,206) selle kohta, et avaldas soovi autode liisimiseks, temaga aga ühendust ei võetud. Kohtus andis tunnistajana ütlusi RP( tlk 184, 185) kelle kasutada oli sõiduauto xxx, tunnistaja ütluste kohaselt edastas ta SV soovi üle võtta liising. Autot ta müügis ei näinud ning nädala pärast teavitati teda auto realiseerimisest. Tema mäletamist mööda hinnati auto väärtus S A poolt 370 000 – 390 000 krooni . Kohus leiab, et puudub õiguslik alus välja mõista hagetav kahju ehk sõiduauto jääkmaksumuse ja realiseerimishinna vahe. Hageja esindaja põhjendus, et müügis olevate autode hinda tuli langetada, et osutuks müük võimalikuks, ei ole tõendatud. Kohus loeb tõendatuks, et kostjad soovisid osaleda müügiprotsessis, mis ilmselgelt oleks välistanud käesoleva väidetava kahju nõude. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit müügiprotsessi kohta ega põhjendanud nii madalat müügihinda.
lg 4 sätestab liisinguvõtja kohustuse hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Liisingueseme müügikulud, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on lisakulud
Sõiduauto liisingulepingu puhul on liisinguandja tegevus üldjuhul suunatud ka liisinguesemeks olnud ja liisingulepingu ülesütlemise tõttu liisinguandjale tagastatud sõiduautode võõrandamisele. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad kulud, nii juhul, kui liisinguandja müüb sõiduautosid ise, kui ka siis, kui liisinguandja kasutab müügiteenust, mis võivad olla lisakulud
Hageja on esitanud nõude 19 752.54 krooni ulatuses, mis xxx realiseerimiskulu, hooldus ja remonttööde eest ( tlk 46), 15 022.59 krooni xxx remondi osas ( tlk 52) ning realiseerimise kulu. Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga nagu kataks varade väärtus osamaksete võlgnevuse. Hageja on arvestanud debitoorse võlgnevuse kuumaksena, vaatamata asjaolule, et kostja tagastas vara 22.06.2005, kuuluvad väljamõistmisele kokkulepitud ja tasumata kuumaksed. Kostja on vaidlustanud varade realiseerimiskulu, kuivõrd tegelikkuses ei toimunud varade võõrandamist vaid vahetus liisinguandja. Kohus leiab, et remondi ja realiseerimiskulu oli seotus lepingu ülesütlemisega, kulu liiki ja summat ei ole kostjad vaidlustanud. Kohus loeb põhjendatuks tuginedes
lg –le 4 lisakulud: realiseerimiseja remondikulu 34 775.13 krooni ning debitoorne võlgnevus 68 061.48 krooni, kokku 102 836.61 krooni. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb kohtukulud jätta proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga solidaarselt kostjate kanda. Liili Lauri kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.