2-06-6622 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Lukiina Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 08. aprill 2008.a Tallinn Tsiviilasja number 2-06

§ 396lg.2 võimaldab igasuguse võlgnevuse tunnustamist laenuna.

Seda seisukohta on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus (lahendid nr.3-2-1-21-06, nr. 3-2-1-104-02). Hageja märgib, et 24.03.2004.a. sõlmitud laenulepingut võib vaadelda ka

§ 30järgse võlatunnistusena.

Riigikohus on oma ülalnimetatud lahendis 3-2-1-21-06 p-s 13 rõhutanud, et konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t. kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Kuna

§ 30

nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Nimetatud laenulepingule allakirjutamisega on kostja tunnustanud oma võlgnevust hagejale 140 000 krooni ulatuses ning võtnud endale kohustuse see võlgnevus tasuda. Antud juhul on tegemist poolte vahelise deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t. võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

1. Asjaolu tuvastamiseks, kas vaidlustatav laenuleping on allkirjastatud kostja poolt või mitte, on hageja taotlenud kohtult ekspertiisi teostamist. TsMS § 277 lg.1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsimise. Antud asjas kostja ei ole tõendanud vaidlustatava laenulepingu võltsimist. Hageja rõhutab siinjuures, et ekspertiisiaktiga nr.DM-009506/1383 28.märtsist 2006.a. on tuvastatud, et laenulepingul 24.märtsist 2004.a. käsitsi kirjutatud tekstiosa teiselt dokumendilt lisamise ehk monteerimise tunnuseid ei tuvastatud.
2. Kostja taotlus nõuda välja psühhiaatriahaiglast välja dokumendid HV´i kohta tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd see ei ole seotud käesoleva hagi aluse ja esemega ning on seetõttu alusetu ja põhjendamata. Samadel alustel tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus kohustada hagejat esitama kohtule oma pangaväljavõte, kuna käesolevas asjas ei ole arutusel hageja teovõimega seonduvad küsimused.
3. Ainetud on ka kostja süüdistused hageja vägivaldsuse kohta, kuna sellekohased avaldused on politsei poolt kontrollitud ning ei ole tuvastatud hageja poolseid rikkumisi. 3 Kohtu põhjendused Kohus, ära kuulanud kostja ja poolte esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas oli olemas võlakohustus, mida sai

§ 396lg 2 alusel pidada laenulepinguks ja kas kostja on ka tegelikult hagejalt 140 000 krooni saanud. Vastavalt Ts

MS § 230 lg-le 1 kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha laenutajalt tegelikult üldse saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kostja väidab, et hagejal pole niisugust raha olnudki. Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Kohtule esitatud tõenditest (kd II, tl 25-27) järeldub aga, et hagejal oli 24.03.2004.a laenulepingu väidetava sõlmimise ajal 241 889.40 krooni, mis laekus 03.03.2004.a korteri asukohaga Sõpruse pst 241-2 Tallinn müügist ning seega oli tal võimalik kostjale laenata ka 140 000 krooni.

§ 3

p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 9

lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja leping loetakse sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes tingimustes. Seega on oluline tuvastada, kas pooled on teinud tahteavaldusi, mida saab käsitleda pakkumuse ja nõustumusena. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud laenulepingu 24. märtsist 2004.a. summas 140 000 krooni (tl 6-7). Hageja ei eita pakkumuse tegemist. Kostja nõustumus ehk tahteavaldus, millega ta võttis endale lepingust tulenevad kohustused võib TsÜS § 68 järgi olla nii otsene, kaudne kui ka vaikimisi (tegevusetusega) tehtud. Kohtuekspertiisi- ja Kriminalistikakeskuse ekspertiisiaktiga nr DK0162-07/3411 (tl 239-243), nr DM-0095-06/1383 (tl 161-162) ja nr DK-0094-06/1382 (tl 163166) on tõendatud, et vaidlusalusele lepingule ja kokkuleppele on allakirjutanud kostja. Kohus leiab, et allkirja andmist saab käsitelda otsese tahteavaldusena. Allkirja tähendus lepingul ongi see, et allkirja andja kinnitab, et ta on nõus esitatud tingimustega, samuti on allkirja funktsioon identifitseerida tahteavalduse tegija. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping ning see on kehtiv. Seega on poolte vahel tekkinud võlasuhe. Tuvastatud pole, et nimetatud laenuleping ei kehtiks või oleks võltsitud. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda kõnealusest laenulepingust. Hageja nõuab kostjalt 140 000 krooni tagastamist. Kuigi kostja viitab, et kostja ei ole saanud hagejalt 140 000 krooni, ei ole ta selle väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Üksnes pangaväljavõtte (tl 149-154) esitamine, millest nähtub, et kostja rahaline seisund on olnud hea ning mingit vajadust tal hagejalt laenu võtta pole olnud, ei tõenda laenulepingu rahatust. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks asjaolu, et hageja ja kostja vaheline 24.03.2004.a. laenuleping oleks tühine.

§ 8

lg 2 järgi leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 396

lg 1 järgi on kostja kohustatud laenulepingu järgi saadud raha hagejale tagasi maksma.

§ 397

lg 1 teise lause järgi on hageja õigustatud saama intressi, sest pooled on selles kokku leppinud. Kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et hageja on kostjale andnud laenu 140 000 krooni, intressiga 7 % aastas. Pooled sõlmisid tähtajatu lepingu, mistõttu võis laenuandja vastavalt

§ 398lg-le 1 nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist.

Laenuleping öeldi üles 20.01.2006.a (tl 1618). Hagi esitamise ajaks oli nimetatud tähtaeg saabunud, järelikult oli hageja õigustatud nõudma 4 kohustuse täitmist kohtu kaudu. Hageja on esitanud ka kohtule intresside arvestuse, mille kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista kahe aasta intressid laenusumma põhiosajäägilt ehk 2x7